"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kodutu Lauri: Elu keeb päevakeskuses nagu laevaköögis – see on justkui kodu, kuhu alati tagasi tulen (1)
08. veebruar 2024
Kirju elukäiguga Lauri kiidab Suur-Sõjamäe päevakeskust: „See on nagu kodu, kuhu ma alati tagasi tulen! Üheski Tallinna kohvikus ei saa nii head süüa kui siin!“ Foto: Ilja Matusihis

“Mulle teevad muret eestlased, kes välismaalt välja saadetakse. Näiteks elas keegi 10-15 aastat Soomes, aga Eestis oli viimane sissekirjutus Võrumaal, samas pole tal siin elamist ega muud hinge taga. Mina nimetan neid mitte kellegi omadeks,” ütleb Tallinna Suur-Sõjamäe kodutute päevakeskuse juhataja Anne Kodanik-Volkova.

Eelmise aasta lõpus tehtud uuringust selgus, et Tallinnas on 78 tänavakodutut, kellest enamik saab magada Tallinna kodutute öömajades. Et aga mitte päeva ajal õues külmetada või ringi hulkuda, on kõigil kodututel võimalus saada peavarju ja toidupoolist aasta tagasi avatud Suur-Sõjamäe päevakeskuses.

Ka kirju elukäiguga kodutu Lauri on pikalt elanud Suur- Sõjamäe keskuses ja kiidab seda väga.

“Ütlesin teistele ka, et kui mina siit majast lähen, siis ainult jalad ees!” muigab mees. “Ma ei ole siin järjepanu elanud, paar aastat on vahet olnud, aga see on nagu kodu, kuhu alati tagasi tulen. Ma kohe sobin nende töötajatega! Ja üheski Tallinna kohvikus ei saa nii head sööki kui siin. Hommikuti antakse pirukaid ja võileibu, kuidas just võimalused on. Varem pakuti putru ka.”

Omal ajal oli Lauril elukaaslane, kolm last ja töökoht. “Olen teinud haljastus- ja asfalditöid,” räägib mees. “Kui teedevalitsuses tööl olin, elasime Keilas. Esimese rongiga sõitsin tööle, õhtul viimasega koju tagasi. Tahaks ju hommikuks välja puhata, aga elukaaslane tegeles koduveini müügiga. Öösel kell kolm tulevad sõbrakesed kokku, no kus sa seal magad! Minulgi hakkas katus sõitma – asusin ise ka jooma. Nii need töökohad läksid…”

Lauri sissetulekuteks on invaliidsuspension ja puudetoetus. Mees tahaks majahoidjana tööd leida, aga jalad ei pea sellele tööle vastu. “Olen nihuke inimene, et ei ela kõike välja, vaid jätan enda sisse… ja siis on vaja pingeid maandada,” viitab ta ka vajadusele aeg- ajalt napsuga “närve ravida”.

Kodutu käis hirmust kuu aega ümber maja

Tallinna elanikud saavad kodutute varjupaiga teenuseid kasutada tasuta, teistele on esimesed kolm ööd tasuta ja järgnevad hinnaga 13 eurot öö. Päevakeskusse on oodatud kõik, kes abi vajavad.

“Keegi töötajatest ei eelda, et siia tulevad tingimata kained, ilusad, edukad, rikkad ja noored mehed. Mida n-ö raskemad nad on, seda parem on jälgida, kuidas nad arenevad ja edasi liiguvad,” nendib Kodanik-Volkova. “Elu näitab, et inimene, kes siia satub, on sügavas kriisis, ja meie juurde tulek on väga raske otsus. Esimene samm probleemide lahendamiseks ongi tunnistada: ma olen sellises seisus, et mul on vaja on varjupaika.”

Tänavaelu on ju kodututele tuttav keskkond – seal on tuttav ja mõnus, sellega ollakse harjunud. Minna asutusse, kus on reeglid ja võib-olla ka “kurjad tädid”, on väga raske. Hirmutab juba varjupaiga nimetus. “Üks poiss rääkis, et ta oli kuu aega ümber maja käinud ega julgenud sisse astuda,” meenutab Kodanik-Volkova. “Siis tõmbas julgustuseks viina rindu ja tuli viimaks sisse: nüüd räägime!”

Alko- ja narkojoobes või agressiivseid kliente juhataja ei karda. “Mina võtan seda nii, et kui inimene ründab nagu loom, ründab ta väga tugevast hirmust, mitte sellepärast, et tahaks sind rünnata,” lausub juhataja. “Problemaatilisi olukordi peab ennetama. Mina omakorda pean hindama, mida ma valesti tegin, ja kasutama mingeid meetodeid, et teda mitte nii kaugele viia.” Samas reeglina aktsepteerivad elanikud naisi rohkem kui tugevamat sugupoolt.

Juhataja ise on hariduselt psühhiaatriaõde. “Mul on pikk kogemus suhtlemises ja töös psüühikahäiretega inimestega,” räägib naine, kes on lisaks muule töötanud 14 aastat Seewaldis. “Minu jaoks ei ole kodutute maailm šokeeriv – mul ei ole kahju ega kurb, ei ole mustvalget suhtumist. Siin juhtub kõike, aga mina ei mõtle halbade asjade peale. Näen ühe või teise inimese taga probleeme, mida püüame lahendada.”

Suur-Sõjamäe kodutute päevakeskuse juhataja Anne Kodanik-Volkova jaoks ei ole kodutute maailm šokeeriv. Ta kinnitab: „Siin juhtub kõike, aga mina ei mõtle halbade asjade peale. Näen ühe või teise inimese taga probleeme, mida püüame lahendada.“
Pilt: Ilja Matusihis

Öised telefonikõned

Pakasega kipuvad kodutud üle Eesti pealinna tulema. “Siin on parem elu – rohkem taarat ja välismaalasi, saab kerjata,” tõdeb Kodanik-Volkova. “Tallinnas on suuremad võimalused ka öömaja osas, nii et tagasi kodukanti minna ei taheta. Mujalt pärit kodutud on valmis olema trepikodades, tänavatel, parkides või metsades, peaasi, et Tallinnas. See on väga raske kontingent.”

Anne Kodanik-Volkovale teevad muret eestlased, kes välismaalt välja saadetakse – näiteks elas keegi 10-15 aastat Soomes, aga viimane sissekirjutus oli Võrumaal ning elamist ega midagi muud tal siin hinge taga ei ole. “Mina nimetan neid mitte kellegi omadeks,” märgib päevakeskuse juhataja. “Kuhu ma nad saadan?”

Veel tullakse varjupaika otse vanglast – neilgi ei ole kuskile minna. Ka praegu on varjupaigas üks selline Pärnu poiss. Nüüd oodatakse, et ta saaks toimetulekutoetust ja võiks tagasi Pärnusse minna.

Kodanik-Volkova telefonile tuleb öösiti isegi selliseid kõnesid, kus küsitakse, kas öömajale saaksid tulla Soome kodanikud, kes laevast maha jäid. “Nad on reeglina nii joobes, et ei saa millestki aru, ja siis hommikul ärkavad ehmatusega: kus ma olen?” räägib juhataja. “Kõige hullem on see, kui nad on dokumendid ära kaotanud – siis on need vaja taastada ja nii nad siin ootavad.”

Suur-Sõjamäe öömaja saab vastu võtta 50 meest ja kümme naist ning 20 madratsit on veel tagavaraks. “Kui olid viimati külmad ilmad, saabus meile üle 60 ööbija ja allkorruse päevakeskusse panimegi madratsid,” räägib Kodanik-Volkova. “Kedagi me välja ei aja. Ei saa mõelda nii, et nad on kõik asotsiaalsed, mustad ja koledad!”

Et kodutuid rohkem sotsialiseerida, korraldatakse neile ka üritusi. Viimati käidi Kadrioru tiigi juures, joodi seal teed, söödi võileibu ja räägiti juttu. Juba autosõit tundub neile nagu ekskursioon! “Teise keskkonda saamine on äärmiselt oluline, muidu nad istuvad siin diivani peal hommikust õhtuni,” nendib Kodanik-Volkova, kes peab tähtsaks suunata kodutuid taas elementaarse suhtlemise ja kommete juurde.

Päevakeskus pakub ka võimalust ennast ja oma rõivaid pesta. “Kes metsa all elavad, tulevad siia, pesevad ennast ja oma riided puhtaks ja lähevad tagasi telkidesse,” räägib päevakeskuse juhataja. “Sealjuures räägivad nad nii ilusasti: hommikul ärkad, värske õhk, linnud laulavad, lõkke peal teed endale kohvi… sa ei kujuta ette, kui mõnus see on!”

Teinekord jälle vajavad kodutud abi dokumentide taotlemisel. “Aitasime dokumente vormistada eelpool mainitud paarile, kes metsas elas,” meenutab Kodanik-Volkova. “Kui helistasin ja teatasin, et dokumendid on valmis, nad lausa nutsid õnnest!”

Varjupaiga edulood

Õigupoolest peaks täna olema suurpäev – 59-aastane Lauri kolib Suur Sõjamäelt edasi Tuulemaa sotsiaalmajutusüksusse, ja see on pärast 20 kodutuna veedetud aastat märkimisväärne edasiminek. Mees ise aga erilises vaimustuses ei ole. “Ma lähen proovikatsele,” ütleb ta ebakindlalt. “Kui me suuname oma kodutuid sotsiaalmajutusüksustesse, saavad nad seal esialgu šoki,” selgitab Kodanik-Volkova. “Kuna siiani on neil kogu aeg n-ö oma kari ümberringi, tundub hirmutav harjuda teise keskkonnaga, kus äkki on vaikne ja rahulik.”

Selle aasta algusest on sotsiaalmajutusüksustesse elama suunatud 72 inimest. Ometi hoiavad töötajad ka edasi suundunud elanikel endiselt silma peal. Side on mõlemapoolne – ka need, kes siit ära lähevad, käivad kodutute päevakeskuses edasi. “Nad ise põhjendavad seda nii: siit ma alustasin ja see on minu kodu,” tõdeb Kodanik-Volkova heldimusega. “Nii nad siis tulevad lõuna ajal, söövad, räägivad halbadest ja headest asjadest – mina kehastan nende jaoks justkui emmet, jätkuv kontakt on neile väga tähtis.”

Edulugudest rääkides nimetab Kodanik-Volkova naist, kes elas pikalt varjupaikades ja oli omadega täiesti läbi, nüüd töötab samuti sotsiaaltöö keskuses.

Endiste varjupaiga klientidega seoses on ka humoorikaid juhtumeid. “Tuli meile kord külla üks siit sotsiaalmajutusse elama läinud noormees,” jutustab Kodanik-Volkova. “Seisatas ukse peale ja küsis: mul sul siin toimub? Mina üllatunult vastu: mis siis toimub, tavaline varjupaiga elu ju? Tema: issand, see on ju jube! Mina omakorda: kas tead, et kui sina siin olid, oli veel jubedam! See on kogu aeg nii olnud, aga alles nüüd sa näed, mis vahe on!”

Abilinnapea Betina Beškina: Inimesed peavad saama vältimatut abi

Tallinn eesotsas sotsiaaltöö keskusega on aastaid tegutsenud selle nimel, et koduta inimestele oleksid kvaliteetsed teenused kättesaadavad.

Tallinna abilinnapea Betina Beškina sõnul on linnas öömajad abivajajatele (Merelahe 4, Suur-Sõjamäe 6a), mis on avatud kella 19-9. Vahepealsel ajal saab aega veeta Suur-Sõjamäe päevakeskuses. Seal on võimalik valmistada toitu, lugeda, kasutada arvutit või vaadata televiisorit. Lisaks on seal võimalik saada täiendavalt riide- ja toiduabi, sealhulgas hügieenitarbeid. Tööpäeviti on päevakeskuses ka sotsiaaltöötaja, kes abistab külastajaid asjaajamisel.

“Oleme linnas selgel seisukohal, et vältimatu abi peab inimesele kindlasti tagatud olema. Nii osutatakse Tallinnas vältimatu abi raames ööpäevaringset varjupaigateenust terviseprobleemidega koduta inimestele (Kauge 4). See varjupaik on mõeldud inimesele, kes tervisliku seisundi tõttu vajab ajutiselt ööpäevaringset majutust, hooldust ja põetust,” kinnitas Beškina. Kõik eelmainitud teenused on tallinlastele tasuta. Selle kõrval pakub linn supiköögiteenust, mis tagab vähekindlustatutele sooja toidukorra päevas.

Ka toetab Tallinna linn mitmeid organisatsioone, kelle missiooniks on koduta ja toimetulekuraskustesse sattunud inimeste toetamine – näiteks on meil hea koostöö teiste hulgas Toidupanga, SA Avatud Lootuse Fondi ning Päästearmeega. Et meenutada kodututele tavapäraseid kombeid, tehakse koostööd mitmete organisatsioonidega nagu Living Israel, Avatud Lootuse Fond, Päästearmee ja MTÜ Tänavatöö.

Lauri Läänemets: Noortele elluastujatele jääb oma kodu ostmine praegu unistuseks

“Eluasemepoliitika, nagu ka muud poliitilised otsustuskohad tänases Eestis vajavad rohkem solidaarsust, sest meie ühiskond on täpselt nii tugev, nagu on ühiskonna nõrgim lüli,” tõdeb siseminister ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets. “Suurem solidaarsus tähendab suuremat panust jõukatelt ja abivajajate järgmisele trepiastmele aitamist. Parempoolse poliitikaga oleme saavutanud vaid selle, et igaüks vaadaku ise, kas ja kuidas oma kodu ülal pidada jaksab. Tulemuseks on aga järjest enam vaesusesse langevaid inimesi, aga ka näiteks noortele elluastujatele jääb oma kodu ostmine järjest kättesaamatumaks unistuseks.”

Läänemetsa sõnul on kohalikel omavalitsustel eluasemepoliitikas muutuse saavutamiseks oluline roll, seda just ehitusplaneeringute kaudu. “Näiteks on võimalik linnas igasse uusarendusse, igasse linnaossa planeerida ka sotsiaal- või munitsipaalpindu,” lausus ta. “Kui meil on rohkem kontrollitud üürihinnaga elamispindu, hoiab see ka eraturul hindu mõistlikumal tasemel.”
Vähekindlustatud elanikkonnagruppidele on riigi poolt ette nähtud mitmeid toetusmeetmeid alates Kredexi suurperede laenukäendusest kuni kortermajade renoveerimistoetusteni.

“Sotsiaalministeeriumil käivitub näiteks ka eakate kodutoetuse voor, et rajada vanematele inimestele toetatud elukeskkondi, millega väldime inimese kohest sattumist üldhooldusteenusele,” lausus Läänemets. “Elupindade kättesaadavuse probleemi leevendamiseks käivitati mullu kevadel uuesti üle-eestiline üürimajade programm, kus oli algusest peale kaks selget sihtrühma: töötajad (koos perega), kelle töökoha läheduses puuduvad taskukohased ja tänapäevastele tingimustele vastavad eluruumid, ning need, kes on sotsiaalmajanduslikult vähekindlustatud ja kel pole võimalusi turutingimustel eluruumi üürida. Üürimajade programmi, aga ka suuremahulist kortermajade renoveerimist tuleb jõuliselt jätkata, sest kaasaegne eluruum on inimesele eluga hakkamasaamiseks üks tähtsamaid komponente.”

Tallinna sotsiaaltöö keskuse teenused:

  • Varjupaigateenus varjupaigas: Kauge 4. Teenusele saamiseks pöörduda tel 677 5871 või 677 5874.
  • Varjupaigateenus öömajas: Merelahe tee 4 ja Suur-Sõjamäe 6a. Teenusele saamiseks pöörduda öömajja selle lahtiolekuajal. Merelahe tee 4 öömaja (26 kohta) tel 651 2944. Suur-Sõjamäe 6a öömajas on 34 kohta.
  • Päevakeskus: Suur-Sõjamäe 6a. Pakutakse sotsiaalnõustamist, abi dokumentide taotlemisel ja vormistamisel, tagatud on pesemisvõimalus, toiduabi ja puhtad riided. Päevakeskus on avatud esmaspäevast pühapäevani kl 9-19. tel 5615 9518.
  • Sotsiaalmajutusüksused: Akadeemia tee 34, Tuulemaa 6, Paagi 8, Männiku tee 92, Varre 7, Mahtra 44, Kadaka tee 153. Hinnad olenevalt sellest, mitmekohalises toas ööbitakse, 45-100 eurot kuus.
  • Ühiselamu: Sõpruse pst 5. Resotsialiseerimisteenus ühekohalises toas 90 eurot kuus, kahekohalises 70 eurot. Hinnale lisandub tasu kommunaalteenuste eest (elekter, vesi ja küte).
  • Täpsem info Tallinna eluruumide kohta: www.tallinn.ee/et/eluruumid-linnalt
  • Abistavad teenused ja toetused Tallinna toimetulekuraskustes inimesele ja perele: www.tallinn.ee/et/sotsiaalteenused-ja-toetused-toimetulekuraskustes-inimesele

Tallinna toiduabi

  • Infot leiab: www.tallinn.ee/et/teenused/toiduabi
  • Kohapeal söömise ja supi kaasavõtmise võimaluse tagab JK Taverni supiköök Lasnamäel Pae 19/1 iga päev kl 12-15. Kaasa jagatakse suppi iga päev kl 13-15 (või kuni jätkub).

Lisaks pakuvad omaalgatuslikult supiköögis kohapeal söömise võimalust:

  • Päästearmee sotsiaalse rehabilitatsiooni keskus Lootusemaja (Laevastiku 1a). Supiköök on avatud esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval kl 11-13.30.
  • Päästearmee Lootus keskuse supiköök Katusepapi 23 on avatud teisipäeval ja neljapäeval kl 12-15.
  • Keskturu Lastekodu ja Torupilli otsa nurgal asuvas parklas jagab suppi, võileibu ja kohvi reedeti kl 7-10 MTÜ Tänavatöö, laupäeviti kl 7- 9 MTÜ Uue Alguse Abikeskus ja pühapäeviti kl 9-10 MTÜ Elav Iisrael.

Kolm sammu kodutuelust tavaellu

  • Tavaellu tagasipöördumiseks pakub linn kodututele kolme päästerõngast.
  • Tallinna kodutute öömajades ehk varjupaikades saavad ajutise ööbimiskoha kõik täisealised inimesed, kes ei ole võimelised seda endale ise tagama.
  • Järgmiseks võib taotleda kohta sotsiaalmajutusüksuses (SMÜ), mille eest tuleb kuus maksta 45-100 eurot. SMÜ-sid on pealinnas kokku seitse ning kohti on neis keskeltläbi 600. Järjekorras ootab praegu 83 isikut. Iseseisva toimetulekuvõime säilitamiseks ning parandamiseks koostatakse seal elavatele inimestele oma plaan ja vastavalt sellele liigutakse edasi.
  • Kolmas, kõige kõrgem aste on ühiselamu, mille eest tuleb välja käia olenevalt toast 70-90 eurot kuus pluss kommunaalkulud. Ühiselamus elavad inimesed vajavad reeglina veel sotsiaaltöötaja nõustamist ja juhendamist.
  • Neljas samm on kolida juba päris oma koju, olgu selleks sotsiaal- või munitsipaalkorter. Kindla sissetuleku ja iseseisvuse saavutanud võivad mõistagi üürida ka turuhinnaga korteri. Selleni jõuab paraku väga väike protsent.
  • Tallinna linnavaraameti juhataja Hardi Alliksaare sõnul on 1. jaanuari seisuga linna omandis või kasutuses 4873 eluruumi. Üürilepinguid on sõlmitud 4741 eluruumi osas, neist 3597 munitsipaaleluruumi, 1087 sotsiaaleluruumi ja 57 tööandja eluruumi üürile andmiseks. Sotsiaaleluruumide taotlejaid oli mullu novembris 345, detsembris 343 ja nüüd jaanuaris 344. Munitsipaaleluruumide taotlejaid oli vastavalt 1182, 1173 ja 1215.
Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Täpsustuseks
13. veebr. 2024 19:01
Muidu tore ja informatiivne artikkel, aga paranduseks peaks lisama et "kodutute päevakeskus" avati ja on samas majas eksisteerinud juba alates aastast 2003.