"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Munasarjavähiga võitlev naine: ärge häbenege küsida teise spetsialisti arvamust! (0)
12. veebruar 2024
Teele julgustab naisi kuulama terviseküsimustes oma sisetunnet ning kahtluste korral küsima diagnoosi kohta ka teise spetsialisti arvamust. Foto: erakogu

“Kui üks arst ütleb, et sul ei ole midagi viga, aga su sisetunne hüüab, et midagi on valesti, on sul alati õigus teisele arvamusele – võib-olla teine arst leiab vea,” räägib kahe lapse ema, kunstnik Teele Jõe-Silm (35), kes sai kolme aasta eest ränga vähidiagnoosi. “Kõige olulisem on hingerahu, ja kui reageerisidki üle, siis ei pea kartma, et arst solvub.”

Teele lugu puudutab lisaks karmile diagnoosile naiste terviseteemasid laiemalt. Tema kogemus kõneleb arstile pääsemise raskustest koroonapandeemia ajal, günekoloogil käimistest ning äkiliselt saabunud menopausi vaevustest. Just tervishoiu kättesaadavust, sellega rahulolu jpm uurib hiljuti alanud aegade suurim Eesti naiste tervise uuring, mille algatasid Tartu Ülikooli naistekliiniku naistearstid koostöös sotsiaalministeeriumiga.

Oma naiselikkuse tervise osas on Teelel pikk ajalugu. “Mu mõlemad lapsed on n-ö säilitatud, rasedused kulgesid väga raskelt ja kaheksa aasta eest olid mu emakakaelal muutused, aga tol ajal sain sellest veel jagu,” meenutab Teele. Kuid 2020. aasta jaanuaris, mil Teele väiksem laps oli aastane, tundis ta alakõhus kummalist survet, nagu oleks põiepõletik. “Viimase välistas perearst, kuid samas teadsin kuidagi, et mul on vaja ruttu arsti juurde saada,” jätkab naine. “Läksin siis naistearstile, kes vaatas ja ütles, et mu munasarja peal on tsüst. Välja kirjutati antibeebipillid, mis pidanuks tsüsti maha võtma.”

Ainult halb valik

Ette rutates võib öelda, et noor naine sai pool aastat vale ravi. “Koroonaaja alguses, 2020. aasta aprillis, hakkas mul ühel öösel kõht väga tugevalt valutama; eeldasin, et ju see tsüst nüüd lõhkes,” räägib Teele. “Helistasin Pelgulinna haiglasse ja mulle vastati, et äkki läheb valu üle – et praegusel ajal ei saa teid kohe haiglasse võtta.” Parem ikkagi ei hakanud, ükski valuvaigisti ei aidanud, seega läks Teele samasse siiski kontrolli. Arstid, k.a kirurg uurisid ning leidsid, et moodustis ei ole nii suur, et peaks opereerima. Nii sättis Teele end juba koju tagasi minema, ent kui ta ukse peal oli, kutsus valvearst naise tagasi: kuulge, võtame ühe proovi igaks juhuks veel. “Proov näitas kasvajamarkereid, mis olid laes,” lausub Teele. “Selleks ajaks olin kasvajaga juba pool aastat ringi käinud ning võtnud hormoonravimit, mis oli sellele otsekui kütus! Seda kõike ajal, mil mu laps oli alles aastane, ma olin just olnud riskirase ja kogu aeg jälgimise all. Ei olnud nii, et oleksin naistearsti kontrolli üle lasknud!”

Ravi tänu annetajatele

Kodus ootava mehe, seitsmeseks saava tütre ja pooleteistaastase poja juurde naasmise asemel jäi Teele kohe haiglasse. “Ka lisauuringutest ei selgunud päris hästi, mis seal täpselt olla võiks,” nendib naine. “Arst andis mulle paberid ja küsis: kui on pahaloomuline kasvaja, kas te lubate opereerida? Pidin sealsamas need paberid läbi vaatama… Mõtlesin, et mul on kaks last olemas, kui peab, siis peab. Arst ütles, et kui narkoosist ärkan ja tunnen oma kõhul pikka haava, siis teadku, et tegemist oli kasvajaga ning operatsiooniga eemaldati emakas, munasarjad ja kõik muu, mis vaja. Nii ma siis ärkasin, esimese asjana katsusin… ja mõtlesin: täitsa pekkis. Ma sisimas ei uskunud, et midagi sellist minuga juhtuda võib!”

Kui esimene naistearsti külastus on negatiivne, siis ei lähe naised hiljem ka sõeluuringutele.

Esimene keemiaravi kulges kenasti ning kasvaja marker püsis järelkontrollide ajal esialgu madalana, kuni tõusis jälle kahe aasta möödudes. Teele suundus ravile Tartusse, sest tundis end seal turvalisemalt. “Kui eelmine onkoloog oli öelnud, et bioloogiline ravi ei ole mulle näidustatud, Tartus see võimalus ikkagi leiti – arstide teadmised geneetika valdkonnas arenevad väga kiiresti,” räägib Teele. “Teine keemiaravi mullu kevadel oli aga tunduvalt raskem – võttis veel rohkem läbi kui esimene, tekkisid komplikatsioonid ja anafülaktiline šokk. Keemiaravikuuri lõppedes hakkasin kohe saama bioloogilist järelravi.”

Teele kolme kuu ravi maksab 13 500 eurot pluss käibemaks. Tervisekassa seda ei kompenseeri ja naise teada ei ole talle vajalikul ravimil Eestis veel ka müügiluba. “Eesti on selles osas halvas mõttes esirinnas, et ravimite registreerimise aeg on jaburalt suur, keskeltläbi kolm aastat,” nendib ta nukralt. “Kolm aastat on minu jaoks kriitiline aeg.” Ainus variant ravi saada on kas kulul või annetajate toel. Nii soovitas Teele arst naisel pöörduda vähiravifondi “Kingitud elu” poole. “Kui vastuseks tuli garantiikiri, et nad on valmis minu ravi toetama, oli see väga suur kergendus,” tunnistab naine. Fond toetab Teele võitlust munasarjavähiga eelmise aasta kevadest. Iga kolme kuu takka teeb naine uue avalduse, mille abil saab ta ravi järgmiseks kolmeks kuuks. Bioloogilist ravi peaks ta kokku saama kaks kuni viis aastat.

Tulevikku ei tea keegi

“Kõik küsivad, mis väljavaade on, aga keegi ju ei tea,” tõdeb Teele. “Kõik on võimalik ja vahel ei ole miski võimalik – kui vähikolded armistuvad, võin elada veel pikalt. Variant on paraku seegi, et praegune ravi enam ei toimi.” Nii käib naine iga kuu kontrollis – ja iga kuu on tõe hetk. Loomulikult püsib sügaval ka hirm.

Lisaks on ravimil kõrvaltoimed ning kuna Teelel ei ole enam munasarju, algas tal vaid 31-aastaselt menopaus koos kõigi sümptomitega, alates kuuma- ja külmahoogudest. “Enne seda kõike olin oma elu parimas vormis tugev sale naine: tervislik, liikusin, käisin trennis,” meenutab Teele. “Ja siis järsku ei jaksanud enam tõsta neidki asju, mida enne olin harjunud – laps puusal – tõstma.” Nüüd keskendub naine igapäevaselt sellele, mida saab teha, ja püüab tegeleda kunstiga, mille müügiga kogub ka ise raha oma raviks.

Teele ei süüdista ühtegi arsti selles, et tema pahaloomulist kasvajat kohe ei avastatud. “Mul on imelik öelda, et mind päästis arsti vahetus, sest sellel on negatiivne stigma küljes… lihtsalt minu puhul oli haiguspilt sedavõrd ebatüüpiline,” tõdeb ta, soovitades samas kõigil oma sisetunnet usaldada. “Kui tagasi vaadata, olid mul endal kahtlused ja oleksin pidanud need letti lööma: kuulge, see üks väike proov ei maksa palju, lihtsalt vaatame, mida see näitab!” Naine paneb südamele mitte peljata küsida teise spetsialisti arvamust: “Mõnikord keegi lihtsalt näeb midagi teistmoodi. Kui üks arst ütleb, et sul ei ole midagi viga, aga su sisetunne hüüab, et midagi on valesti, on sul alati õigus teisele arvamusele – võib-olla teine arst leiab vea? Kõige olulisem on südamerahu, millega tegu, ja kui sa reageerisidki üle, ei pea kartma, et arst solvub.”

Tabud ja müüdid

Naiste seksuaaltervis on läbi ajaloo olnud seotud väärinfo, tabude ja müütidega, millest suur osa on kas takistanud naiste abistamist või olnud lausa kahjulikud. Keskajal usuti, et lapse sugu saab mõjutada rituaalide, medikamentide ja söödud toitudega. Ka oldi kindlad, et beebi sugu saab veel sünnihetkeni mõjutada. 19. sajandi alguses asusid arstid sünnitavatele emadele pakkuma valu vaigistamiseks hiniini, oopiumi ja isegi kokaiini. “Palju liigub praegugi müüte rasestumisvastaste vahendite kohta,” nendib naistearst, Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia kaasprofessor Made Laanpere. “Kuna tõhusad rasestumisvastased vahendid on saadaval alles viimased 60 aastat, ollakse veel tänagi ekslikult kindlad, et näiteks hormonaalsed meetodid põhjustavad kaalutõusu, aknet ja liigset karvakasvu.”

Keskajal usuti, et lapse sugu saab mõjutada rituaalide, medikamentide ja söödud toitudega. Ka oldi kindlad, et beebi sugu saab veel sünnihetkeni mõjutada.

Naiste tervise ja seksuaalsusega seotud müütide ja tabude murdmiseks pakutaksegi õrnemale soole nüüd turvalist ja anonüümset võimalust kogemusi jagada. Kutse küsitluses osalemiseks saadeti e-posti teel jaanuari lõpus 12 456 naisele vanuses 16-59 eluaastat. “Selles uuringus huvitab meid naise perspektiiv tervise ja elukvaliteedi osas, mitte see, millesse haigestutakse või surrakse,” rõhutab dr Made Laanpere. “Meie soov on teada saada, kuidas naised elavad – näiteks kui palju mõjutavad nende kooli- või tööelus osalemist menstruatsioonid või menopaus.”

Uuring tahab kuulda naiste häält

Eesti naiste seas korraldavad naistearstid mahukat terviseuuringut iga kümne aasta järel, et saada ülevaade pikema aja vältel toimunud muutustest. “Näiteks saime 2014. aasta uuringust teada, et iga kümnes Eesti naine kogeb nii oma lapsepõlves kui ka täiskasvanueas füüsilist, vaimset ja seksuaalset vägivalda,” märgib Tartu Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia professor ning TÜ kliinikumi naistekliiniku naistearst Helle Karro. “Varem olid teada vaid registreeritud vägivallajuhtumid ja suur osa probleemist oli peidetud.”

Käesoleva aasta uuringus keskendutakse ka varem läbi töötamata teemadele, näiteks Covid-19 pandeemia mõju naiste seksuaaltervisega seotud otsustele ja teenuste kättesaadavusele. “On teada, et maailmas tekkis toona palju probleeme nimelt reproduktiivtervisega, sest peale tarneraskuste pandi ju ka igasuguseid teenuseid kinni ja naised jäid esimesena just reproduktiivtervise teenusteta,” tõdeb Made Laanpere. “Võib-olla ei saadud soovimatutest rasedusest hoiduda, neid katkestada või nappis sünnitusabi ja tõusis emade suremus.” Siiani ei ole teada, kuidas need kitsaskohad Eestit on mõjutanud. “Naistearstid ei arva, et mõju oleks meil kuigi suur olnud, kuid arsti juurde pääsemise kogemused selguvadki uuringust,” täpsustab dr Laanpere.

Muuhulgas päritakse küsitluses, kui palju käiakse naistearsti juures tavalises kontrollis ning milline kogemus see on, samuti küsitakse esimese naistearsti külastuse kohta. “Uuringud näitavad, et kui esimene naistearsti külastus on negatiivne kogemus, siis tulevases elus ei osale need naised ka sõeluuringutel,” tõdeb dr Laanpere. Tõsi küll, kõne all olev uuring sõeluuringutele ei keskendu. “Meie püüame uurida midagi sellist, mida ükski register Eestis ei kogu ning teised uuringud pole küsinud,” lisab naistearst. “Arstid võivad ju arvata üht ning poliitikakujundajad ehk hoopiski ei tea, mida arvata, aga tegelikult ei saagi teada, kui naised meile seda ise ei ütle.”

Viljatusravi kohta uuringud puuduvad

Seni pole Eestis tehtud ühtegi uuringut viljatusravi kohta. “Soovime alanud uuringus teada sedagi, kas paarid üldse on rahul praeguse viljatusraviga, millesse riigi poolt nii suuri summasid eraldatakse,” märgib dr Laanpere. Üks murekoht, millest samuti palju ei räägita, on tema sõnul menstruatsiooniga seotud nüansid. “Eestis on kõikidele menstruatsioonitoodetele juurde arvestatud käibemaks, mis ei ole sugugi nii igas riigis. Kui mõelda näiteks kolme tütrega üksikemale, kellel endal käib menstruatsioon ja kelle kolm tütart samuti menstrueerivad – milline rahasumma hügieenisidemeteks iga kuu kulub! Samas sellest rääkijaid pigem naeruvääristatakse.”

Oma igapäevatöös näeb prof Laanpere ka näiteks Ukrainast tulnud tüdrukuid, kes ei ole saanud õiget abi oma menstruatsioonivaludega. “Iga kuu puudub tüdruk koolist sel ajal, kui tal on menstruatsioon – see pole ju normaalne olukord!” tõdeb arst. “Või kuidas tunneb end kassapidaja, kes päev otsa istub kassas, kui tal on valulik ja vererohke menstruatsioon?”

Esimest korda küsitakse ka menopausi kohta, mis on siiani varjatud ja stigmatiseeritud eluperiood. Kuidas tuleb toime näiteks kaheksanda klassi õpetaja sagedaste kuumahoogudega? Või näitlejad, kes igal õhtul laval esinema peavad?

Günekoloogi juurde jõuavad eeskätt naised, kes juba otsivad abi ja sõnastavad oma mure, seega on naistearstid kursis ainult oma patsientide probleemidega. “Aga me ei tea, mida tunnevad need naised, kes võib-olla üldse abi ei otsi,” nendib dr Laanpere. “See ei ole meie ühiskonnas just palju huvi äratanud. Üks põhjuseid on, et meie ühiskond on äärmiselt meestekeskne – naiste muresid ongi sel juhul raske kuuldavaks teha. Millal said avalikes asutustes igapäevaseks laste mähkimislauad, missuguses olukorras olid koolide tüdrukute tualetid alles hiljuti? Kuidas seda saidki teada rahastajad mehed, projekteerijad mehed, ehitajad mehed…”

Naiste kogemused aitavad tervishoidu arendada

Seni pole meie tööpoliitika kujundamisel naiste eripärasid arvesse võetud, kuigi maailmas selliseid suundi juba kohtab. “Näiteks Hispaania on võimalikke täiendavaid puhkepäevi menstruatsiooniga seotud vaevuste puhul juba tutvustanud,” märgib sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Kerli Reintamm. “Üldiselt on see pigem uudne lähenemine ja Eesti puhul on keeruline ennustada, kuidas me neid poliitikaid rakendame, aga oluline on vastavad teadmised kokku koguda. Et saaksime naiste tervisega seotud poliitikat Eestis paremini kujundada, on vaja ajakohaseid ja tõenduspõhiseid andmeid. Viimasest Eesti naiste tervise uuringust on ju möödunud juba kümme aastat tagasi ning maailm on sellest peale palju muutunud.”

Viimasel kümnendil on toimunud ka Eestis rida muutusi: rasedust planeeritakse järjest hilisemas eas ja sünnitajate vanus on suurenenud, viljatusravile pöördutakse sagedamini, seksuaaltervise teenuste pakkujate ring on laienenud (sh esmatasandi terviskeskused, iseseisev ämmaemandusabi), haiglavõrgu reformimise käigus on sünnitusabi osutavate raviasutuste arv vähenenud ja toimunud sünnituste tsentraliseerimine.

Seega julgustab ka Reintamm küsitluse kutse saanud naisi väljendama oma kogemusi ja mõtteid. “Kui meie ise sellest ei räägi ja endile paremat elu ei nõua, ei hakka mehed seda kunagi tegema,” täiendab dr Made Laanpere. “Meie naistearstidena peamegi naiste õiguste eest seisma – kelle õiguste eest siis veel?”

Muutused mõtteviisis ja käsitlustes pole enesestmõistetavad, kuid päästavad naiste tervist ja elusid. Uuringutega saab muutustele luua tõenduspõhise aluse, millele tuginedes vajaduse korral otsustajaid ja avalikkust veenda, müüte murda ning tervislikumaid hoiakuid kujundada.

Lisainfot 2024. aasta Eesti naiste tervise uuringu kohta leiab kodulehelt https://sisu.ut.ee/naisteterviseuuring/avaleht?lang=en

Kuidas aidata vähiga kimpus olevaid inimesi?

  • Kui mõni samas olukorras inimene vajab nõu ja tuge, saab Teelega ühendust e-postil teelejoesilm@gmail.com
  • Lähem info, kuidas teha annetusi vähiravifondile “Kingitud elu” (k.a Teele Jõe-Silmale) https://kingitudelu.ee/

Vähidiagnoosi saanud laulja Kaire Vilgats: Palun minge ja laske end kontrollida – see on tasuta!

Kuu aja eest oma 48. sünnipäeva tähistanud laulja Kaire Vilgats sai möödunud aastal vähidiagnoosi. Detsembris käis Vilgats operatsioonil ja on tänaseks taastunud. Nüüd soovib laulja panna kõigile naistele südamele: minge sõeluuringule!

Laulja Kaire Vilgats: “Ma arvan, et vajadus naiste eripärasid tööelus arvestada ei ole tühja koha pealt välja mõeldud, seega kindlasti toetaksin seda.”

Oma tervisest ja liikumisharjumustest rääkides märkis lauljanna, et käib eeskätt jõusaalis kangi tõstmas. “Kui oli sügav koroonaaeg, hakkasin sõbranna ja koeraga jalutamas käima ja hoidsin end sedasi vee peal,” lisab Vilgats, kellele liikumine on väga oluline. “Enne ma seda väga ei tajunudki, kuni sain oma terapeudilt soovituse: sa pead ajama ennast välja, ja seda ka siis, kui tunned ennast halvasti ega taha kuskile minna!”

Meedias avameelselt rinnavähi diagnoosist ja teekonnast operatsioonilauale rääkinud lauljanna tunnistab, et kui ta diagnoosi sai, oli ehmatus suur “Samas tundsin juba eos: vaat kui hea, et ma rinnas muutust tundes kohe kontrolli läksin,” räägib ta. “Mõtlesin, et kui nüüd sellest ilusasti välja tulen, siis jagan seda kogemust ning julgustan teisigi. Kasutage sõeluuringu võimalus ära!”

Mõtiskledes, kuidas töö, pereelu ja naiseks olemist kokku klapitada, tõdeb Kaire Vilgats, et tänapäeval vaadatakse sissepoole – räägitakse palju tunnetest, vaimsest tervisest ja enesetundest üldse. “Mina aga olen ju pärit sellest ajast, kui sellistel teemadel ei olnud kombeks rääkida, eriti naistel,” tõdeb ta. “Ikka oldi harjunud, et tuleb teha, peab tegema, kannata ära, ei ole midagi, rassi. Praegu käin ma regulaarselt terapeudi juures ega häbene seda tunnistada, sest pole varem suutnud enda sisse vaadata ega oma tunnetest rääkida. Kui tekivad mingid raskused, mis vajavad nagu ema või esivanema nõu, on minu jaoks terapeut see, kes aitab mul end oma mustritest välja mõelda.”

Ka laval ei ole kõik päevad vennad. “Kui veel Otsa-koolis käisin, öeldi meile, et tsükli ajal laulja vaikib – etendus jääb ära, kontsert jääb ära,” meenutab Vilgats. “Tänapäeval sellist asja ei ole, ja ega menstruatsioon häälele otseselt midagi ei tee ka, kõik on lihtsalt enesetunde küsimus. Kui nüüd soovitatakse naistel end tsükli käigus jälgida ja tunnetada, pole mulle küll keegi seda kunagi öelnud, nii et olengi harjunud muudkui edasi rassima. Olgu siis tsükliga, kuidas on – peaasi, see oleks regulaarne.

Tartu Ülikooli naistekliiniku naistearstide algatatud uuringu kohta ütleb Vilgats, et tema ei ole veel osalemiskutset saanud, aga osaleks kindlasti. “Loodan, et küsitluses puudutatakse ka menopausi teemat, sest mina olen nüüd selles vanuses,” nendib lauljanna. “Olen kuulnud, et sellel eluperioodil tekib emotsionaalseid teemasid nagu meeleolu kõikumine ja muud enesetunde küsimused, seega kindlasti osaleksin uuringus.”

Osa riike juba tutvustab lähenemist, et naistele antakse tervisepäevi nende soo eripärade tõttu. “Ma ei tahaks üldse poliitikasse sekkuda, see pole minu valdkond, kuid me liigume kogu aeg sinnapoole, et tervist igatepidi tähtsustada,” tunnustab lauljanna. “Ma arvan, et vajadus naiste eripärasid tööelus arvestada ei ole tühja koha pealt välja mõeldud, seega kindlasti toetaksin seda.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.