"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
VIDEO. KALAMAJA RAUDNAEL: Legendaarne Alma müüb oma poes kaupa, mida mujalt ei saa (0)
19. veebruar 2024
Kui mõnel inimesel jääb remonti tehes vaid paar kruvi või naela puudu, siis Alma käest saab osta neid ka tüki kaupa. Samas suurpoest peaks ostma terve suure paki. Foto: Tallinna Linnameedia

“Kõigepealt on tarvis müüa seda, mida inimestel hädasti vaja läheb. Siis elan ka mina ära,” jagab oma elutarkust 50 aastat müüjana töötanud ja veel nõukogude ajal Eesti esimese eraäri püsti pannud Alma Sooäär, kes saab tänavu vabariigi aastapäevaks presidendilt aumärgi.

Praegu peab Alma omanimelist kodutarvete poodi Kalamajas. Esimest korda astus naine leti taha aga siis, kui oli alles 18. Kauplus asus Viru tänaval ja müüs tekstiili. Defitsiidiajal käisid kunded vahel küsimas letialust kaupa ning mõnikord sai Alma neid aidata.

Nõukogude aja lõpus oli Alma esimene Eestis, kes erapoe püsti pani. Selles oli oma osa, nagu toona tavaks, tutvustel ja teenetel. “Alguses mul ei olnud loomulikult oma enda kauplust, töötasin tavalises poes. Üks juudi vanamees sai igalt poolt defitsiiti, lõhnaõlisid ja igasuguseid häid asju. Aga tal ei olnud neid kusagil hoida ja müüa. Nii ta siis tõi need minu poodi leti alla. Et kui keegi tahab, siis tema sealt annab. Miilitsad sai sellest teada ja kontrollisid seda meest. Ja siis tulid kontrollima poodi ja nägid, mis mul siin on peidus.”

Suured poed ei sega

Miilitsa toonane majanduskuritegude talitus SORVVO võttis küll Alma ja tema hankija vahele, kuid vastutulekust mehele oli kasu. “No ajad muutusid ja mina mõtlesin, et kui on võimalik teha, siis proovin oma äriga,” meenutab Alma. “Ma sain Nõmme linnosalt pinna ja see tuttav juudi mees aitas mind. Tema vedada oli ehitus-remondivalitsus, temal olid laod ja ärid ja temalt sain taas kaupa. Mul oli selleks ajaks loomulikult selge, mida sellega teha.”

Taas vaba Eesti Vabariigi rahareform tõi küll letile uut kaupa, kuid tühjendas samas ka potentsiaalsete ostjate taskud. “Jah, kliendid ostma enam ei tõtanud, kuid mõni käis ikkagi. Mida hädasti vaja oli, seda käidi küsimas,” räägib Alma.

Soovin müüa seda, mis seisab ja pahaks ei lähe ja mida inimestel vaja on.

Oma praeguses äris Kalamajas eelistab proua Alma müüa just tööstuskaupu. “Soovin müüa seda, mis seisab ja pahaks ei lähe ja mida inimestel vaja on,” lausub ta. “Kõigepealt on tarvis müüa seda, mida inimestel hädasti vaja läheb. Nii elab ära.”

Kõige minevam kaup on tal küünlad ja pesupulbrid ja -valgendajad, värvid ja puhastusvahendid, aga ka igasugused tärpentinid ja bensiinid. Kunded küsivad ka hiirelõkse, rotimürki ja mitmesuguseid nugasid. Alma teab siiamaani, kuidas defitsiiti välja võluda, sest tema ärist leiab palju selliseid tooteid, mida mujal enam naljalt ei müüda. “Mina saan neid kaupu ühekaupa igasugustest ladudest, mis toovad kaupa maale küll Hiinast, küll Lätist ja Leedust,” selgitab ta. “Aga kaupa tuleb ka Eesti vabrikutest, näiteks Rapla Kemetist saame lahusteid ja värve. Suurpoodidel ei ole seda kaupa, mis minul müügil on. Ma saan müüa naelu, kruvisid ja mida iganes ka ühekaupa, suured poed ei sega mind.”

Aastate jooksul on Almal kujunenud välja püsikunded: “Palju on neid, kes käivad ja ütlevad, et tema tuleb ikka Alma poodi!”

Proua ei saanud esiti arugi, et president tahab talle aumärgi anda. “Mulle helistati ja öeldi seda, kui olin trammis,” meenutab ta. “Ütlesin, et ma ei saa praegu rääkida, aga öeldi , et meil on niisugune tähtis uudis, et te saate autasu. Ma ütlesin, et oi, kui ma jõuan töö juurde, siis räägime. Ja kui nad lõpuks olid oma jutu ära rääkinud, siis võttis mind ikka natukene tõsiseks ka. Kohe šampust ei võtnud selle peale, teine päev võtsin.”

Orden poe seinale vaatamiseks

Oma ordeni lubab Alma panna poe seinale kõigile vaatamiseks. Püsiklientidega tahab ta ka väikese peo maha pidada, kiluleiba süüa ja šampust peale rüübata.

Kalamaja muuseumi direktor Kristi Paatsi peab proua Almast ja tema legendaarsest poest väga lugu. “Kuna mina elan ja töötan ka Kalamajas, siis käin suhteliselt sageli Alma äris,” räägib ta. “Teinekord, kui jälle midagi vaja on, siis on see kõige lähem koht, kuhu tulla. Eelmisel kevadel läksin ostma kurgi kasvatamiseks turvast. Ja siin poes oli üks proua, kes tundis mu ära, et olen muuseumi töötaja, ja küsis, et kust saab Kalamajas lillepostamenti. Mina siis pakkusin talle välja, millised poed siin on ja kust seda saab. Proua oli nii rõõmus, et juhatasin ta Alma poodi, tõi mulle pärast oma suvilast suure kimbu nartsisse.”

Ka muuseumi näitusi tehes otsib Paatsi teinekord abi Alma poest. “Oleme ikka käinud Alma poes, et teipi või muud tarvilikku osta,” ütleb ta. “Kord saime ka ilusa kollase postkasti, mida oli just ühe näituse juures vaja. Üldiselt kõike, mida on muuseumil kiiresti vaja, oleme ikka Alma poest saanud. Alma äri on ka väga oluline tervele Kalamaja kogukonnale. Ma arvan, et neid oli Kalamajas väga palju, kes proua Alma ordeni saamisele esitasid.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.