Nädala alguses said paljud pealinlased üllatuse osaliseks, kui märkasid mitmesse linnaossa paigaldatud suuri plakateid, millel on kujutatud purustatud linnaruum. Tuleb tunnistada, et aktsioon on välja kukkunud efektne, koguni nii efektne, et inimesed on asunud küsima, kas valitud teguviis on ikka mõistlik. Mina leian, et selline aktsioon vajab juurde selgitust, sest muidu jääb kunst mõistmatuks.

Kunstnikud peavadki oma töödega ühiskonda kõnetama ja mõtlema panema – eks see ongi nende ülesanne. Arusaadavalt ei ole tänases infost üleküllastunud maailmas ja uudisruumist lihtne tähelepanu künnist ületada. Inimeste tähelepanu jaguneb sedavõrd suure uudiste kvantiteedi vahel, et reaktsiooni ja emotsiooni tekitamiseks peab miski tugevalt puudutama. Kas sõjas purustatud kodulinn kõnetab? Muidugi kõnetab.

Mainitud plakatite autorid on meedia vahendusel öelnud, et kutsuvad oma töödega üles inimesi tundma tänutunnet selle eest, mis meil on olemas. Võib olla ei suuda ma kunsti piisaval tasemel mõista, kuid mina küll ei leia endas tänutunnet vaadates fotot purustatud kortermajast Mustamäel. Pigem tekitab see selgituseta kunstitöö just vastupidise efekti.

Vaevalt, et Eestis on enam inimest, kel poleks selge, et Ukrainas toimub sõda. Nutitelefon on pea igaühel taskus ning kaadrid sõja karmist reaalsusest on kogu aeg silma all. Ühelt poolt on see väga oluline, kuid teisalt saad ise otsustada, millal ja kui palju sõjauudiseid loed. Võib ju väita, et hiigelplakatit tänavalgi ei pea vaatama, võib pilgu kõrvale pöörata, kuid me saame aru, et nii lihtne see pole.

Paneme end nüüd selle inimese kingadesse, kes elab majas, mida on plakatil kujutatud purustatuna, veelgi enam – tema korteri koha peal haigutab tühjus. Mida peab see inimene mõtlema? Kas ta mõtleb, et „olen tänulik, et see nii pole“ või „see plakat näitab, et mul pole kodu ja ma sain surma“? Kui lihtne on ikka tunda tänutunnet kui vaatad pilti purustatud kodumajast, mis siis, et lavastust… Mida peavad mõtlema lapsed, kes vaatavad plakatil selliselt kujutatuna oma kodu? Mis siis kui seda pilti vaatab sõjapõgenik Ukrainast, kelle kodu just niiviisi hävitati – kas teda valdab tänutunne või sõnum, et küll sõda su siitki kätte saab.

Olen kaitseliitlane ja ohvitser, näinud sõjategevust ka üsna ligidalt (õnneks meist kaugel ja päris ammu), kuid ei suuda kuidagi suhestuda sellise kunstiga, mis hirmutab ja kurvastab. Sõjas ei ole mitte midagi ilusat. On paratamatu tõsiasi, et 24. veebruar jääb kuupäevana tähistama ka Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse – „irooniline kingitus“ meile riigi sünnipäevaks, sest ajaloost seda fakti välja ei kirjuta,  kuid see ei saa tähendada, et me oma riigi sünnipäeva tähistame kurvameelselt ja kesiselt. Rõõm ja õnn Eesti iseseisvuse üle peab olema ehe ning tugev. Peame oma inimesi mitte hirmutama, vaid julgustama, õpetama kuidas raskustes hakkama saada, kui seda peaks tarvis minema. Purustatud kodu pilt ei hari, vaid tekitab ebakindlust. Kui oleme ise tugevad, siis saame olla riigina olemas ja ka oma sõpradele olemas. Eesti eest!

Aivar Riisalu, Mustamäe linnaosa vanem