"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Ajaloolane Jaak Juske: Jutt, et Ülemiste vanake ootab linna valmimiseni, on bluff – ta on meid juba korduvalt uputanud (0)
22. veebruar 2024
Juske teeb linlastele ja külastajatele linna peal ikka ja jälle põnevaid ekskursioone. «Keskaja lõpus elas Tallinnas umbes 7500 inimest, neist nähtavasti vähemalt pooled olid eesti päritolu. On näiteks teada, et paljud ehitus- ja raidkivimeistrid olid eestlased,» teab ta rääkida. Foto: erakogu

“Poolteist tundi noortega vanalinna tuuril on nagu monoetendus, peab panema kehakeelt juurde, et huvi hoida,” räägib üks Tallinna armastatuim giid ja ajalooõpetaja Jaak Juske. “Kui oled monotoonne, hakkavad nad tegelema millegi muuga. Tänapäeva lapsed pole hukas, neis tuleb lihtsalt osavalt huvi äratada. Kui tõesti kuidagi ei õnnestu, tuleb nutitelefon tunni lõpuni ära võtta.”

Tallinn pakub Juske sõnul lõputult avastusruumi, sest siin mahub ühe linna sisse asumite ja allasumitena väga palju erinevaid linnu.

Kui te peaks Tallinna müüma turistile või äratama huvi lastes, siis kuidas seda teete?

Laste lemmikteema on kindlasti vanalinna kummituslood, kusjuures neid tuleb järjest juurde. Nende kummituslugude kaudu saab rääkida päriselt juhtunud lugusid. Vanalinnas pidi olema enam kui poolsada maja või torni, kus kummitab. Ühes vanas majas ju peavadki olema oma kummitused, sest seal on elanud kümneid põlvkondi inimesi ja juhtunud igasuguseid asju. Üks kummitus annab kinnisvarale vaid väärtust juurde, sest majal on põnev lugu. Kummitusi tasub võtta lihtsalt kui raskesti nähtavaid naabreid.

Millist kummituslugu te giidina ikka ja jälle räägite?

Kahtlemata käib üks all-linna tuntumaid kummituslugusid Rataskaevu 16 maja kohta, kus praegu asub äge keskaja stiilis restoran. Kui vaadata selle fassaadi, siis üleval vasakul on suur must kinnimüüritud aken, kuhu on joonistatud kardinad. Selle taga asub tuba, kus saatan olevat pidanud oma pulmi. Kurivaim on käinud siis vähemalt korra Tallinnas joomas.
Selle korteriga on mul ka isiklik lugu. Mõni aasta tagasi helistas mulle muidu Tartumaal elav õde ja ütles, et ta üürib praegu Tallinna vanalinnas korterit, mida ma tahaks kindlasti näha. Läksin siis kohale ja selgus, et see on sama korter, kus saatan pidutsemas käis. Selle kinnimüüritud akna taha jääb saatana pulmatoa voodi.

Praegu asub see väga ägedas katuseterrassiga külaliskorteris, kust avaneb hea vaade Toompea, Pika jala, aga ka Raekoja platsi poole. See on ainus gooti stiilis viilkatusega maja, mille viilul ma olen istunud ja mõelnud, et kas see hetk saab tõsi olla.

Kas oskate ükskõik millise natuke vanema maja kohta Tallinnas väikese loo jutustada?

Tallinn on pööraselt põnev linn, ja päev, mil sa ise midagi ei õpi, on läinud raisku. Nii et kindlasti on terve rida maju, mille kohta küll kõike ei tea, aga tänava või piirkonna kohta midagi ikka. Iga matka eel tuletan meelde: meil on üks linn, kaheksa linnaosa ja 84 asumit. Seegi pole veel kõik, sest suuremad asumid jagunevad veel allasumiteks. Minu jaoks on see eriliselt põnev, et ühe linna sisse mahub nii palju erinevaid linnu.

Teeme proovi. Mida põnevat oskate jutustada näiteks Raudbetooni tänavast?

Tuleb pihta hakata ehitusmaterjalidest ja Lasnamäe enda ajaloost. Kas või see võrdlus, et esimese maailmasõja hakul elas Tallinnas sama palju inimesi kui praegu Lasnamäel, kõige suuremas asumis.

Kui Indrek Hargla mõtleb välja haaravaid keskaegseid mõrvalugusid, siis meie teame päriselt toimunud keskaegseid mõrvalugusid.

Euroopa on kauneid vanalinnu täis. Mille poolest on siis Tallinn nii eriline?

Vanalinn on üleilmse kaitse all, meil on suuresti säilinud keskaegne tänavavõrk ja hoonestus, kuigi algusaja gootikat on vähe märgata. Iga stiil ja võim on jätnud linna oma jälje. Neid keskaegseid maju on aegade muutudes uuemates stiilides ümber ehitatud. Samas nende uuemate fassaadide taga püsivad üldjuhul ikka keskaegsed hooned. Tallinna vanalinn on ka sellepärast unikaalne, et meil on säilinud keskaegne raearhiiv. Nii et need majad räägivad meile lugusid seal päriselt elanud inimestest, nende saatusest, kohtulahingutest. Need lood äratavad majad ellu. Giidi ülesanne on neid lugusid teada ja edasi anda, tekitada huvi. Kui Indrek Hargla mõtleb välja haaravaid keskaegseid mõrvalugusid, siis meie teame päriselt toimunud keskaegseid mõrvalugusid.

Kas Tallinna vanus on lõplikult paigas või saaks tegelikult linna rajamise aega ka ettepoole nihutada?

Me saame kindlasti öelda, et tänase Tallinna alal mere kaldal on elatud 5000 aastat. 2008. aastal Vabaduse väljakul kaevates avastati sealt ju küttide ja korilaste peatuspaik. 5000 aasta eest kulges üle tänase Vabaduse väljaku mererand.  Kuid päris linn on olnud Tallinn siiski 800 aastat. Võimalik, et Tallinna on ka varem mainitud, kuid esimene kindel kirjalik mainimine on ikka 1219. aasta Lindanise lahing ja Taani kuninga tulek. See on pöördepunkt, kus muinasasulast hakkab kujunema keskaegne linn.

Niisiis võime Tallinna pidada ikkagi taanlaste ja sakslaste linnaks. Aga milline roll on olnud siin läbi aegade eestlastel?

Sõltumata ametlikult Eestit hallanud suurtest valitsejatest oli keskajal ja veel pikalt hiljemgi Tallinnas võim tegelikult tõesti abielus saksa kaupmeeste, Suurgildi liikmete käes. Nemad said õiguse raehärradena koguneda ja linna asju otsustada. Samas linnarahvastikust enamiku moodustasid eestlased. Keskaja lõpus elas Tallinnas umbes 7500 inimest, neist nähtavasti vähemalt pooled olid eesti päritolu. On näiteks teada, et paljud ehitus- ja raidkivimeistrid olid eestlased. Peagi saab 500 aastat sellest, mil on esimest korda meie praegust pealinna mainitud Tallinna nime all. Pikalt oligi linna nimena paralleelselt kasutusel Reval ja Tallinn. Eestlastel on oluline peatükk rääkida linna ajaloos. Siinsed linnad olid muidugi väikesed, Tallinn oligi suurim, mis meil pakkuda oli. Samas on Tallinn olnud alati paljurahvuseline linn. Keskajal siin ju kaubeldi teiste maadega ja siin asusid ka mujalt pärit kaupmeeste kaubahoovid.

Vanalinn on kõige tipp, aga millist asumit te veel armastate ja miks?

Tallinna vanade eeslinnade lood on tõesti omaette põnevad, sest jaguneb Tallinn ju tervelt 84 asumiks. Minu jaoks on põnev tegelikult kogu see puitasumite pärg, mis kerkis tsaariaja lõpul ümber vanalinna. See on ka suuresti säilinud. Sealsed vanad puitmajad koos suurte aedadega räägivad lugu sellest, kuidas eestlastest sai kaasaegne linnarahvas. Nüüd juba 154 aasta eest jõudis Tallinnasse raudtee, mis avas meile Venemaa turu. See käivitas tsaariaja lõpukümnenditel Eesti aladel töötusliku pöörde. Üks mu lemmikteemasid keskaja kõrval ongi tööstusrevolutsioon ja Balti raudtee avamine. Kuidas Eestimaa rüütelkonna ametnikud tegid keisrile ettepaneku ehitada raudtee Revali ja impeeriumi pealinna vahele. Keiser jäi nõusse ja ühendus pealinnaga tõi Tallinna tööstusliku pöörde. Sakste elumajade kõrvale hakkas kerkima ettevõtteid nagu seeni pärast vihma. Suurimas, Balti laevatehases töötas 7500 inimest. See on kolm Otepää linna. Vabrikud tõid kiire linnastumise, kus maarahvas valgus linna tehastesse tööle ja siia paremat elu otsima. Tallinna elanike arv tsaariaja lõpus 40 aastaga enam kui kolmekoristus. Eestlased rajasid sakste vanalinna ümber oma puust agulite ringi. Tänu sellele võtsid eestlased 1904. aastal linnas võimu enda kätte ja 14 aastat hiljem tekkis võimalus juba oma riigi loomiseks. See on hea näide, kuidas ajaloosündmused on omavahel seotud.

Aga miks just Kalamaja on praegu popiks saanud? Nagu mujal põnevaid puitasumeid polekski…

Kalamaja on üks vanimaid Tallinna eeslinnu, kust käidi juba keskajal merel kalu püüdmas. Neist majakestest, kus kalurid rannal peatusid, tuleb nähtavasti ka Kalamaja tore nimetus. Kuigi vanimate eeslinnade saatus oli tavaliselt see, et kui võõrvägi asus linna piirama, lasid võimud need maha põletada. Muidu oleks need saanud varjupaigaks ja ehitusmaterjaliks vaenlastele. Nii et ka Kalamaja on korduvalt maha põletatud ja uuesti tuhast tõusnud. Aga muidugi on põnevad ka Kassisaba, Uus Maailm jt. Igas piirkonnas annab teha põnevat ajalootundi.

Oskate soovitada mõnda hästi saladuses hoitud pärlit, millest pealinna rahvas pole veel suuremat kuulnud?

Kopli matkasid tehes soovitan alati mööda mereäärt jalutades võtta suund kiiresti arenevatelt Kopli liinidelt Paljassaare poole. Liigud mööda kallast, vaatad sisemaale ja paistab mägi, mis on tegelikult prügi täis kuhjatud ajalooline savivõtuauk. Ronid mere poolt mäe otsa ja avaneb imeline vaade tervele Koplile ja Paljassaare poolsaarele. Kui lähed õiges suunas alla, satud Eesti ühte suurimasse garaažilinnakusse. Väga sürreaalne.

Paari aasta eest nägin muide unes, et avastan vanalinnas tänava, kus ma ise pole füüsiliselt viibinud. Mõtlesin, et pole võimalik, olen igal pool käinud. Ning möödus paar nädalat, kui leidsin Vanalinna hariduskolleegiumi tagant umbtänava, kuhu polnud varem sattunud. Vanasti oli selle ees värav, mis seekord juhtus olema lahti. Nüüd on siis ära käidud.
Vanalinn on täis avastamisrõõmu. 1500 ehitist, iga värav ja torn, pööning ja kelder … kindlasti on veel palju neid hooneid, kus ma pole sees käinud.

Millised värskeid üllatusi te olete vanalinnas kogenud?

Alati, kui hakkad vanalinnas kaevama, pead valmis olema ka üllatusteks. Tallinna kultuurkiht on põnev. Paari aasta eest kaevati torude paneku pärast Vene tänavat ja paari meetri sügavuselt tuli välja väga hästi säilinud tänavasillutis, millel on ilmselt kõndinud esimese või teise põlvkonna linnakodanikud. Kullaauk oli ka 5-6 aasta eest Jahu tänavalt uue maja ehitamisel välja tulnud keskaegne prügila. Sealt tuli välja tuhandeid väärtuslikke leide, mida siiamaani uuritakse. Tänu neile leidudele saame taastada keskaegse linnakodaniku argipäeva.

Praegu poppi Kalamaja peeti nõukaajal kõdurajooniks, mis vaja kokku lükata.

Mida arvate vana ja uue kokku sulatamisest Tallinnas? Kui minna kas või Riiga, on kõik ühtlaselt stiilne: laiad bulvarid, rokokoo stiilis majad. Kas vanalinn ja pilvelõhkujad sobivad sõbralikult kõrvuti seisma või peaksime uusi maju ja tänavaid püstitades konservatiivsemat stiili hoidma?

Kui vanalinn välja jätta, siis on see nii meie õnn kui õnnetus. Oleks esimene maailmasõda alanud kümme aastat hiljem, oleks ka meil uhkete avenüüdega juugendlinn. Tallinn näeks välja selline, nagu Draamateatri vastas asuv Saarineni maja. Kuid nagu teame, siis Eesti ajalugu on olnud täis katkestusi. Alati on mingi pööre, murrang ja uued stiilid, tervikut pole välja kujunenud. Jah, see on Tallinna eripära, et siin on koos näha paljusid eri stiile ja ajastuid.
Suuremad ehitamised tekitavad alati muidugi vaidlusi ja emotsioone, meile meeldib olla hästi kriitiline. Ning kindlasti ongi ehitisi, mis poleks pidanud sündima sellisel kujul või mahus. Näiteks Viru keskus on halvas mõttes hea näide, märk omast ajast. Samas me hoiame oma vanalinna ja puitasumeid väga hästi, üha enam vanu maju saab korda.

Iga elav linn areneb ja muutub ajas. Maakri asum, kuhu on kerkinud kaasaegne City, on tegelikult ka tore. See näitab, et Tallinn elab ja õitseb.

Millised on Tallinna kohta käivad müüdid, mis pole tõsi?
Jutt sellest, et Ülemiste vanake ootab uputamisega linna valmimiseni, on täielik bluff. Ülemiste vanake on Tallinna korduvalt uputanud, viimati 19. sajandil. Kõrge veetaseme ajal murdis järv liivaluidetest läbi ja vesi tormas mööda Tartu maanteed linna. Suurvee ajal võis Maakri kandis paadiga ringi sõita.

Millised on praegu pealinna suurimad häbiplekid?

Maailmas ringi sõites saad aru, et tegelikult näeb Tallinn hea välja, on puhas ja väga roheline linn. Möödunud aasta on selles mõttes ajalooline, et meil pole kordagi olnud korraga nii palju tänavaid remondis kui nüüd. Mis mind projekti juures häiris, oli see, et nappis rohelust. Siinkohal võiks õppida ja areneda.

Kui kõik mahajäetud kohad lõpuks välja arendatakse, kuhu kolivad siis kodutud, narkomaanid ja heidikud?

Inimestel on oskus jääda ellu. Küll nad uued hüljatud paigad üles leiavad. Samas on linnal juba keskajast saadik kohustus oma vaeseid toita ja katta.

Kuidas suhtute gentrifikatsiooni?

Põnev teema. Võtsime sel aastal fookusesse Kalamaja kaardi nõukogude aja lõpul. Asum oli täis väiksemaid ja suuremaid tööstusettevõtteid. Nüüd on neist alles ainult üks, Estonia klaverivabrik Kungla tänaval. Lisaks läheb meelest ära, et veel sajandivahetuse paiku algas suure osa linnarahva jaoks Balti jaama tagant suur ja kole Kopli. Nüüd juba päris Kopli areneb pöörase kiirusega. Peale on kasvanud terve põlvkond tallinlasi, kes ei mäleta, et kolmekümne aasta eest oli mereäär suletud.

Teine trend on, et elanikkond vahetub. Noored pered tulevad vanadesse majadesse, teevad need korda. Nad ei tule sinna mitte lihtsalt elama, vaid neil on huvi piirkonna ajaloo vastu.

Nutitelefonidega tuleb arvestada ja tajuda ohte, aga samas peidavad need seadmed endas ka võimalusi. Saab teha põnevaid uusi ülesandeid.

Ikkagi jääb hinge kriipima tunne, et midagi kogu selle ilusaks tegemise käigus läheb paratamatult kaduma.

Ehe agul kahtlemata kaob. Kuid oleme unustanud, et neljakümne aasta eest, Vene aja lõpul, peeti Kalamaja kõdurajooniks, oli plaanis see kokku lükata. Täna on meil tahe ja oskus ehitada vanad puitmajad ümber uuteks ajakohasteks eluhooneteks.

Kuidas tekitada kirge ajaloo vastu noores, kes ütleb, et tal on minevikust täiesti ükskõik?

Ajaloo võlu on, et ta koosneb lugudest. Muidugi ei saa üle ega ümber aastaarvudest, nimedest ja faktidest. Ent kui õpetaja suudab tekitada seosed, kuidas üks asi on viinud teiseni, siis saavad õpilased aru ajaloo tuumast. Neid seoseid saabki luua läbi põnevate lugude, siis ärkab ajalugu ellu.

Tallinna laste privileeg on, et ükskõik kus sa ka ei ela, sõidad natuke maad ja oledki vanalinnas. Nagu muuseumis. Käin kõigi oma õpilastega korduvalt vanalinna lugusid avastamas, et tekiksid seosed.

Kuidas näiteks selgitate lapsele, misasi oli reformatsioon ning mis vahe on katoliiklusel ja luterlusel?

Nüüd just saabki 500 aastat, kui see Eestimaale jõudis. Oleme käinud lastega läbi kõik vanalinna kirikud. Noored jooksevad neist tavaliselt mööda, aga pole kordagi sisse astunud. Võtad ette tuuri, näitad nii katoliku kui ka luteri kirikut, selgitad nende erinevust. Räägid, mis muutus kirikuõpetuses, kuidas see muutis Eesti ajalugu. Tallinnas on kõike palju parem edasi anda, sest otse meie kõrval on elav ruum, kus ajalugu teoks sai.

Tuttavad õpetajad räägivad, et paras põrgu on linna peal lastega ringi käia, kogu aeg üks sebimine. Või on teie omad juba natuke vanemad ja vagamad?

Natuke vanemad noored. Võõramatel gruppidel on alati veel oma õpetaja kaasas. Poolteist tundi vanalinna tuuri ongi nagu monoetendus, peab panema kehakeelt juurde, et noortes huvi hoida. Kui oled monotoonne, hakkavad nad tegelema millegi muuga.

Kui ma õigesti aru saan, siis esimest korda proovisite õpetajatööd aastal 2013 Gustav Adolfi gümnaasiumis?

Päris esimest korda olin õpetaja juba 1996, kui andsin Valgamaal Pukas ühe veerandi usundiõpetust. See oli väga lühike periood. Aga tõesti, mingis mõttes karjääripöörde tegin 2013, kui GAG-i direktor Hendrik Agur kutsus mind Eesti vanimasse järgemööda haridust andvasse kooli ajalooõpetajaks. See oli ikka privileeg, kool keset vanalinna.

Ja ka selle aja jooksul on tunda mingit meelelaadi muutust eri põlvkondade vahel?

Noored on ikka noored, oma rõõmude ja muredega. Pigem on õppevahendid muutunud ja tulnud uued väljakutsed, näiteks tehisintelligents. Mul on muidugi olnud õnn õpetada eriti ägedates koolides, kus õppimine on eriti oluline.

GAG on ju selline kool, kuhu igaüht ei võetagi.

No üks parimaid on Gustav Adolf kindlasti. Nüüd viimased kuus aastat olen andnud usundiõpetust ka reaalkoolis. Ning selle aasta sügisest Eesti kõige uuemas ja suuremas koolis, Pelgulinna riigigümnaasiumis. See võrdlus on minu meelest eriti tore: olen olnud Eesti kõige vanemas ja kõige uuemas koolis. Ühes pani Rootsi kuningas kõik paika, teises on kõik, mis teed, esimest korda ajaloos.

Meil on noor ja äge seltskond ning valmisolek proovida. Näiteks oleme lõiminud üheks aineks kuus eri ainet, kursuse nimi on ajajoon. Ehk kui räägime keskajast või ükskõik millest, siis käsitleme seda samal ajal ka kirjanduses, muusikas, kunstis, ühiskonnaõpetuses ja eesti keeles. Julgen öelda, et niivõrd suures ulatuses lõimingut pole Eesti koolides varem tehtud.

Kas Pelgulinnas on siis näha, et nii-öelda vanade eliitkoolidega võrreldes on õpilased natuke teistmoodi?

Ka sinna võeti vastu ju katsetega. Ning jah, enamik lapsi on küll Põhja-Tallinnast, aga neid tuleb ka mujalt Tallinnast ja ka väljastpoolt linna. Heas mõttes kirju seltskond. Mis on veel oluline – kuna oleme uus kool ja puhas gümnaasium, siis võtsime sügisel vastu 360 kümnenda klassi õpilast. Meil on kümme paralleeli kümnendikke. Ehk siis järgmise kahe aastaga kasvab kool 1080 õpilaseni.

Tahtsingi jõuda selleni, et olete vist natuke ära hellitatud. Te pole õpetanud tavalises koolis, kus lapsi on n-ö seinast seina?

Olen aastaid õpetajatöö kõrvalt mööda linna ringi jooksnud väga erinevate koolide noortega, teinud peamiselt ekskursioone vanalinnas. Ka see on tegelikult õpetajatöö, kus puutud kokku igasuguste noortega. Seejuures pole vahet, mis koolis ta õpib, kuni õpetaja teeb oma tööd kirega ja suudab tekitada huvi. Üle kogu Tallinna võib leida väga ägedaid ja omanäolisi koole, kõik sõltub õpetajatest.

Kas praegusaja lapsed on siis lootusetud nutisõltlased?

Räägin ühe hea loo. GAG-is on ajaloomuuseum, kuhu esimese klassi juntsusid ekskursioonile tuuakse. Muuseumitädi räägib siis neile, kes kooli asutas. See oli juba mõne aasta eest, kui uus rühm lapsi kuulas kuningajuttu. Muuseumis eksponeeritakse ka nuppudega mobiiltelefoni, mis oli üle-eelmise direktori esimene telefon, ta kinkis selle koolile. Ning siis üks laps kuulas juttu kuningast, nägi aparaati ja küsis siiralt: kas see ongi Rootsi kuninga telefon? Peale on kasvanud põlvkond noori, kes ei mäletagi meie põlvkonnale kunagi loomulikke tehnikariistu.

Nutitelefonidega tuleb arvestada ja tajuda ohte, aga samas peidavad need seadmed endas ka võimalusi. Saab teha põnevaid uusi ülesandeid.

Eeldusel, et lapsed kogu tunni aja niisama telefoni ei näpi.

Väga oluline on leppida kokku käitumisreeglid. Pelgulinnas on kord, et tunni ajal on telefon kotis. Kui õpetaja annab ülesande, võtad välja. Muidu on see tunni alguses üks esimesi rituaale: telefonid kotti, peame kokkuleppest kinni. Ning nõnda see süsteem toimib.

Ja kui ei peeta kokkuleppest kinni?

Rikkumisel on ka tagajärjed. Tuleb ühel hetkel lihtsalt aparaat lapse käest ära võtta, päeva lõpus saab ta tagasi. Rikkujaid on õnneks pigem üksikuid.

Teine tehnoloogiline uuendus, millega arvestada, on tehisintellekt. Kui annad noortele suurema koduse kirjaliku töö – ükskõik millise siis täpselt –, on päris suur tõenäosus, et vähemalt osa kasutavad ChatGPT abi. Hea õpetaja saab kohe sellest ka aru. Seda olukorda saab ära kasutada: võrdle õpikuteksti tehisintellekti omaga ja leia üles vead. Aga kui tahad hinnata ikkagi noorte kirjutamisoskust, tuleb need tööd ära teha koolis.

Kas keegi on kunagi küsinud usundiõpetuse tunnis, et milleks tal kogu seda jumala-asja vaja on?

Päris nii pole juhtunud. See on muidugi ühiskonnas põletav teema, et kas usundiõpetus koolis on vajalik. Mina olen andnud ainet kuus aastat süsteemis, kus õpilastele on see vabatahtlik, koolidele kohustuslik. Tundi tulevad noored, kellel ikkagi on huvi teema vastu. Nende enda usuline vaatepilt võib olla hästi kirju, kuid neil on huvi. Ühele kursusele tuli ükskord 60 noort. Jooksin nendega mööda linna ringi. Kõik kirikud, sünagoog, islami keskus, Krišna tempel … Et nad astuksid pühakodadesse sisse ja märkaksid seda imelist maailma, kuhu muidu ei satu.

Mainisite, et noorte usuline vaatepilt on äärmiselt kirju. See tähendab, et on absoluutselt kõiki vaateid, satanistidest budistideni välja?

Umbes nii. Meil on ju usuvabadus ja selles eas on loomulik, et noored otsivad oma tõde ja usku. Mõni leiabki, mõni leiab vana asemele midagi uut. Meie eesmärk ongi aidata otsida või vähemalt huvi hoida.

Kas te vahel suunate noori tasapisi ja vargsi ikka kristluse poole?

Ei suuna. Aga me õpime ja elame Eesti Vabariigis, mille taust on kristlik. Kuigi oleme tänapäeal kiriklikus mõttes üks Euroopa ilmalikumaid rahvaid, siis tuleb siin elades tunda ristiusu lugusid ja sümboleid kahtlemata kõige paremini. Kogu kunst ja kultuur on neid täis.

Alustan kursust alati ühe hea näitega. Küsin, mispärast on alati kirikutornide tipus kukk, mitte näiteks kana või kalkun. Üldjuhul keegi ei tea. Tegemist on ju kuulsa piiblilooga, kus Jeesus ütles Peetrusele: enne kui kukk kireb, oled mind kolm korda maha salanud. Sealt tulebki kukk kui usuvalvur, kes jälgib kihelkonnatornist, et kõik ikka vagad kristlased oleks.

Sealt kolis kukk ka aabitsa esiküljele. Ta on kristlik sümbol. Kui mina läksin 1984. aastal Tartus kooli, anti mulle ilus suure kristliku sümboli – kukepildiga – aabits. Ning kui me seda lugu ei tea, oleme mingis mõttes pimedad.

Nii et kristlikku märgisüsteemi tuleb kõige paremini tunda, kuid oluline on, et tänapäeva avatud maailmas puutume kokku teistegi suurte religioonidega. Neist tähtsamaid meie jaoks tuleb tunda, see on osa haritusest.

Olete väga viljakas autor. Kas oskate kokku lugeda, mitu raamatut olete avaldanud?

Arvan, et see number on 32. Sel aastal ilmus kaks raamatut Tallinnast. Minu lemmikteema on kummitused. Ütlen alati, et neid võib uskuda või mitte, aga lood on päriselt olemas. Kasutan neid tihti konksuna huvi äratamiseks, et rääkida sellest, mis ka päriselt toimus.

Käivad jutud, et Rataskaevu 16 kinnimüüritud akna taga pidas saatan oma pulmi.

Tihti öeldakse, et lastele kirjutada on kergem, sest maht on natuke väiksem. Tegelikult on neile ajaloost kirjutamine väga suur vastutus ja väljakutse, sest pead enda jaoks elementaarseid asju kirjutama lahti nii, et noor saaks neist aru. Mul on nii, et kuna teema siiralt huvitab, kogun vaikselt päevast päeva infot ja lõpuks kirjutan valmis kiiresti ja ühe ropsuga. Kui käsikiri valmis, panen selle sahtlisse ja nii kuu aega seedin. Aju töötab teksti läbi, tekib veel uusi mõtteid.

Kui teilt küsida nõu, kuhu praegu Tallinnas maad või kinnisvara soetada, siis milline oleks vastus?

Kümne aasta eest oleksin kindlasti ütelnud, et Kopli. Kuigi tegelikult on veel piirkondi, kus aeg on jäänud seisma. Üks viimaseid suuri tööstusettevõtteid, Balti laevaremonditehas, katab peaaegu veerandi Kopli territooriumist, ta on pööraselt suur. Kui ta ühel hetkel linnast välja kolib, milliseks Kopli siis kujuneb …

Kindlasti tasub maad ja kinnisvara soetada sinna, kus arendus hakkab alles pihta. Õhku ja ruumi on Tallinnas piisavalt, inimesi mahub veel juurde.

Teie soov tallinlastele?

Praegu on Tallinna 800 aastat pikas loos meie aeg. Kohustus anda edasi vanad lood ja teha need teod, millest mõnda räägitakse 800 aasta pärast, kui siin keegi veel ringi liigub.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.