"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
President Alar Karis aastapäeva kõnes: Eesti vägi on haridus (0)
24. veebruar 2024
Alar Karis. Foto: Ilja Matusihis

President Alar Karis rõhutas laupäeval riigi aastapäeva kõnes, et Eesti edu üks nurgakivi on hea haridus, ühtlasi rõhutas ta, et eestikeelne haridus annab kõigile noortele võrdsed võimalused. 

“Me kõik teame Atlandi teiselt kaldalt tulnud väljendit „ajalehepoisist miljonäriks“. Kuigi keegi pole samal moel sõnastanud Eesti unelmat, usun, et see on meie rahvuslikus teadvuses olemas ja selle saaks kokku võtta fraasiga „karjapoisist kirjanikuks, õpetajaks, inseneriks,” ütles Karis. 

Tema sõnul on Eesti vägi on haridus. “Eesti riigi saatuse ja seda kujundanud inimeste lugu, ärkamisajast oma riigi loomise ja siis uuesti loomiseni, kinnitab seda. Iga metafoorne karjapoiss, kelle paunas on olnud koolmeistrikepike, on omakorda loonud võimaluse järgmistele. Sellest mõtteviisist võrsunud pühendumus heale haridusele ei ole meile oluline mitte põhjusel, et kiidelda edetabelikohaga, vaid seda ajendab riigi ja rahva püsimise eluline vajadus. Kõrge koht rahvusvahelises pingereas on muidugi uhke, aga enese kirglik võrdlemine naabritega ei saa muutuda provintslikuks edetabelikultuseks,” ütles Karis. 

Tema sõnu pole Eesti kõrge koht tulnud tänu sellele, et Eesti õpilaste seas oleks rohkem tippe kui teistes riikides. “Pigem aitab Eesti tulemusele kaasa see, et meil on teiste riikidega võrreldes oluliselt vähem neid, kes jooksevad lati alt läbi,” ütles president. “Kuid üks olulisem muutus, mille põhikooliõpilaste võrdlus välja toob, on õpilaste tulemuste kasvav seos perekonna sotsiaalmajandusliku taustaga. Kitsamatest oludest pärit noored – tänapäeva karjapoisid – on maha jäämas ja see tähendab, et Eesti unelm on löönud kõikuma. Vaevalt on asi selles, et noored ise on jäänud kehvemaks. Võimalik, et see on esimene märk sellest, mida toob kaasa õpetajate, iseäranis aineõpetajate nappus. Nii kasvab koormus teistele õpetajatele.”

Karise sõnul kuuleb ta õpetajate tubades sageli fraasi „Mul on maailma parim amet, aga…“. “Koormuse ja kõrvalülesannetega seotud „agad“ toidavad nõiaringi, need võtavad õpetaja aega ja energiat ning seda õpetamise töö arvelt. Need „agad“ kurnavad noori õpetajaid ja peletavad nad koolist. Ning nagu ütles üks koolmeister: ta soovib, et tema enda lapsi õpetaks „päris õpetaja“, mitte asendustunde andev teise aine pedagoog või ajutise lepinguga külaline,” rääkis Karis. 

“Kui õpetajaameti lahutamatu osa on varjatud koormus, siis võib juhtuda, et vastupidavus muutub tema töös olulisemaks kui oskused klassi ees. Täpselt samamoodi, kui riigikogulase töö eelduseks saab suutlikkus veeta öid istungisaalis või komme viita aega tühjade arupärimistega. Siis ei jõua parlamenti enam need, kelle tugevus on seaduste loomine ja konstruktiivne debatt,” ütles Karis, lisades, et tulemus on inimeste raiskamine, mida aga väikeses riigis Eesti endale lubada ei saa. 

Karise sõnul pole saladus, et leidub koole, kus vajaliku kvalifikatsiooni või ainepädevuseta õpetajate osakaal aina kasvab ja õpilaste hulk aina väheneb. “Õpetajate nappus on toonud kaasa selle, et me ei suuda enam igal pool pakkuda sellist haridust, ka huviharidust, mida noored vääriksid. Eriti gümnaasiumiastmes,” ütles Karis. 

“Me ei tohiks aga sulgeda ühtegi kooli ainuüksi tema suuruse tõttu või selleks, et hoida kokku raha. Ka mõni väike kool võib olla elujõuline, kui suudab meelitada sinnakanti noori peresid ja õpetajaid või hoiab selle kogukonna eripära. Küll peame aru pidama siis, kui neis koolides ei suudeta enam vajalikul tasemel haridust pakkuda. Kaalugem valikuid, tänu millele saaks suurem hulk noori paremat haridust. Kas nende seas võiks olla ka võimalus võtta gümnaasiumid riigi pidada? Või rohkem tehnoloogia toetatud õppevorme?” küsis Karis. 

Eestis on 2300 inimest, kes õppisid viimase kahekümne aasta jooksul õpetajaks, kuid otsustasid erinevatel põhjustel sellest ametist loobuda. Paljud neist oleksid suurepärased õpetajad ja ilmselt kaaluksid tahvli ette naasmist. Samuti on tuhandeid, kes võiksid oma kogemusi koolidesse tuua karjääripöörajatena, pärast esmast õpetajakoolitust, märkis Karis. “Küllap osa neist jälgib hoolega äsja alanud läbirääkimisi õpetaja koormusarvestuse ja karjäärimudeli üle. Neist kokkulepetest sõltub, kas saame lahti „agadest“ õpetaja töös. Seejuures olen veendunud, et ühtluskool kui Eesti hariduspoliitika, meie tuleviku ja tarkuse üks nurgakivi peab paika jääma. Seni on meie haridussüsteem aidanud kõigil noortel, olenemata pere majanduslikust seisust või elukohast, saada korralikku haridust ja avanud neile uksi, mis muidu oleksid võinud jääda suletuks,” ütles president. 

Ta rõhutas, et riigil koos omavalitsustega lasub jätkuvalt kohustus hoida ühtluskooli põhimõtet. “See on sama tähtis nagu venekeelsete noorte tugevam ankurdamine Eesti ruumi. Seejuures harjugem, et meiega koos õpivad ja töötavad inimesed, kes räägivad eesti keelt oma kodukeelest pärit kõlavärviga. See teeb meid ühiskonna ja riigina tugevamaks. Peame end oma kultuuris ise kindlalt tundma ja seda hindama, et saaks teoks ka Iseseisvusmanifesti üks juhtmõte – elada omas kultuuris kõikidele rahvastele,” ütles Karis. “Koolide eestikeelsele õppele üleminek – keeruline, aga möödapääsmatu – annab kõigile noortele kooli lõpetamise järel sarnased võimalused, mis ei sõltu keeleoskusest, vaid teadmistest.”

Karise sõnul tuleb Eestil panna veebitiiger lendama. “Internet toob meile kätte kogu maailma teadmised. Nüüdseks on tehisajud ka kogu interneti läbi lugenud. Nad teevad rutiinseid töid ööpäev läbi, kiiresti ja väsimatult. Mõne aasta pärast on meil kõigil rahvapärimusest tuttav tark mees taskus,” rääkis Karis. 

“Ta on juba olemas, meie telefonis ja arvutis, aga me pole teda veel piisavalt märganud. Minu soovitus on temaga kiiremas korras tutvust teha. Õppida – nii õpilastel kui õpetajatel – selle teadmise abil oma elu hõlbustama ja üheskoos kasulikke lahendusi looma. Selleks ei pea olema isegi arvutispetsialist. Esialgu piisab uurivast vaimust. Ja kooliõpilastele tuleks tagada uutele abimeestele samasugune ligipääs nagu spordiväljakutele, sest needki on mõnes mõttes meie jõu ja kiiruse suurendajad. Kui meil endil on vajalikud teadmised ja ideed, saab tehnoloogia anda neile tiivad. Anname tiigrile uut hoogu hüpata nii kaugele ja kõrgele, et hüppest saaks lend,” ütles Karis. 

Tema sõnul tuleb Eestil pakkuda kasulikku koostööd igal võimalikul viisil neile, kes selliseid uusi tehnoloogiad arendavad. “Ütlema, et nad on Eestisse oodatud. Et nad saavad oma uusi asju siin katsetada, sest meie oleme nende parim võimalus. Nad ei vaja siin keerulist taristut ja mahukaid detailplaneeringuid. Nende töö käib peaasjalikult peaga. Aga neis peades sünnib tulevik. Ka Eesti tulevik,” ütles Karis.

Karis: Eesti majanduse esiküsimus on leida üles optimism

President Alar Karise sõnul jääb Eesti majandusest viimasel ajal kõrvu see, mis halvasti,  samas on riigipea veendunud, et  Eesti majanduse esiküsimus on leida üles optimism.

“Kuidas ärevusest jagu saada? Ärevuse mõõtu ei määra üksnes raskused ja ebakindlus, neist olulisem on tunne, kas me saame hakkama või mitte. Hakkamasaamise kindlus. Teadmine, et ma ei ole üksi, et see on meie ühine pingutus. Ja ühiselt me saamegi hakkama,” ütles Karis. “Eesti majanduse esiküsimusena tajun mina seda, kuidas leida üles optimism, mis ei lase ärevusel meid halvata, misjärel otsused ongi valed või ei ole neid üldse. Unistused ja olevikust kindlamale tulevikule lootmine panevad paljud meist liikuma. Pessimistidel võib isegi õigus olla, aga nad ei vii elu edasi. Minevik näitab vaid seda, et kriisid tulevad ja lähevad, aga pikaajaline areng jätkub.”

Karis meenutas, et paarkümmend aastat tagasi unistas Eesti sellest, et saaksime digiriigiks. “Me tegime selle ära. Digiriik ei paista välja pelgalt sellest, kuidas me asju ajame, vaid see ongi meie majandus. Kümnest Eesti ükssarvikust kuuluvad vähemalt pooled nüüd veerandsaja suurimate tööjõumaksude maksja sekka. Nagu optimistid paarikümne aasta eest unistasid,” ütles Karis. 

“Peame võtma oma iduettevõtete arengust saadud teadmise ja kasutama seda ka muudes valdkondades uute ettevõtete loomiseks. Üks asjakohane küsimus: kuidas tihedamalt siduda nn traditsiooniline tööstus ja idufirmad? Eestis on Euroopa parimad koolilapsed, palju ettevõtlusvaimu, julgust ja häid kogemusi, kuidas ettevõtteid juhtida. Meie lähtekoht majandusarenguks on täitsa hea,” ütles president. 

Karise sõnul ütles ta aasta tagasi samas kohas, et Eesti lähema kümne aasta suur ülesanne peab olema energeetika korda saamine. “Sest muidu muutub see üha enam Eesti arengu pärssijaks. Nüüd on paras aeg küsida, kas vahepeal tehtud otsused on meid sellele lähemale viinud ja kas areng on piisavalt kiire. Katkenud gaasitoru ja elektriühendus kinnitavad, et ehkki ühendused on meile olulised, ei saa me ainult neile lootma jääda. Vajame mitmekesist, ka juhitavat kohalikku tootmist, erinevaid tehnoloogiaid, sealhulgas energia salvestamise võimalusi ja paindlikku tööstust. Siis ei ole me paremini valmis mitte üksnes tulevikuks, vaid ka selleks, et kindlustada ettevõtjatele ja elanikele naabritega võrreldav energia hind,” ütles Karis. 

Ta tõdes, et investeeringud energeetikasse on pikaajalised ja eeldavad suurt õiguskindlust. 2Niisamuti on meie riigieelarvega. Möödunud aasta lõpus oli kummastav lugeda, kuidas alles mõni kuu varem riigieelarve strateegiasse kirja pandud lubadused heideti kõrvale. Strateegiad pole pelgalt unistamiseks, vaid neil on oluline roll riigi juhtimises ja ootuste kujundamises. See on tähtis meie ettevõtjatele ja välisinvestoritele, kõigile neile, kellel on Eesti ja tema majanduse vastu sügavam huvi. Eesti võimekus, usaldusväärsus ja meie arengu püsivus ei kajastu mitte eelarvetasakaalu ja riigivõla suuruse jälgimises, vaid strateegiate kvaliteedis ja suutlikkuses neid järgida,” ütles Karis. 

Ta tõi esile, et Eesti riigivõlg on praegu Euroopa Liidu madalaim. “Aga annab see põhjust rõõmustamiseks? Rahandusministeeriumi poole aasta tagune analüüs meie eelarvepoliitika tulevikust on armutu. Senise poliitika jätkudes jõuab riigivõlg 60 protsendini SKT-st juba 13 aasta pärast. Ja 160 protsendi lähedusse aastaks 2070. Nüüd sündivad lapsed on siis parimas tööeas, kuid neid on paraku hulga vähem kui kestlikuks arenguks vaja. Aga just neil tuleb seda võlga tagasi maksta,” ütles Karis. 

“See, muidugi, ei ole majanduse küsimus. Eesti on perepoliitikasse panustamises OECD riikide seas viiendal kohal. Me maksame selleks 3,3 protsenti SKT-st. Ent lapsi sünnib ikka vähe. See on probleem, millega ühiskond peab tegelema. Kuidas? Et me ei rabeleks poliitiliselt ega lükkaks iibe küsimust erakondliku konkurentsi areenile, ei hirmutaks peresid toetuste kärpimise, kodukoolide sulgemise ega sõja peatse tulemisega. Vaid pakume neile kindlustunnet ja ühiskonna tuge,” ütles Karis.

Tema sõnuö võib ühe algkooli või gümnaasiumi tulevik kusagil Eesti äärel  tunduda pisikesena, kuid väikesed ja isiklikult puudutavad asjad mõjutavad inimeste hoiakuid palju laiemalt. Nii saab pihta üldine kindlustunne, usaldus oma riigi vastu. Ja poliitika mõistetavus, järjepidevus.

“Kas näiteks eelarvestrateegias lahti kirjutamata katteallikas, milles on maksutõusu aimdus, on lahendus parandada eelarve seisu? Mis see lahendus on? Kas tulumaksu tõstmine? Ajutine riigikaitsemaks? Maksuküüru kaotamise edasilükkamine? Toetuste kärpimine? Tasuline kõrgharidus? Omaosaluse suurendamine tervishoius ja sotsiaalkindlustuses? Mina tahaksin ka seda teada. Nagu sedagi, mida üks või teine valik lahendaks ja mida see Eestile kaasa tooks,” ütles Karis. 

Riigipea sõnul kuuleb ta ettevõtjatega kohtudes tihti muret, et poliitikas napib järjepidevust, mängureeglid võivad järsult muutuda ja investeerimine osutub liiga riskantseks. “Seda ebakindlust saame me ise ohjeldada, kui räägime avatult kohustustest, mille Eesti on võtnud; kui selgitame nende mõju; ja anname kodanikele piisavalt aega kohaneda,” ütles Karis. 

Tema sõnul on reegliselgus osa üldisest poliitilisest kultuurist.

Karis: Eesti majanduse esiküsimus on leida üles optimism

President Alar Karise sõnul jääb Eesti majandusest viimasel ajal kõrvu see, mis halvasti,  samas on riigipea veendunud, et  Eesti majanduse esiküsimus on leida üles optimism.

“Kuidas ärevusest jagu saada? Ärevuse mõõtu ei määra üksnes raskused ja ebakindlus, neist olulisem on tunne, kas me saame hakkama või mitte. Hakkamasaamise kindlus. Teadmine, et ma ei ole üksi, et see on meie ühine pingutus. Ja ühiselt me saamegi hakkama,” ütles Karis. “Eesti majanduse esiküsimusena tajun mina seda, kuidas leida üles optimism, mis ei lase ärevusel meid halvata, misjärel otsused ongi valed või ei ole neid üldse. Unistused ja olevikust kindlamale tulevikule lootmine panevad paljud meist liikuma. Pessimistidel võib isegi õigus olla, aga nad ei vii elu edasi. Minevik näitab vaid seda, et kriisid tulevad ja lähevad, aga pikaajaline areng jätkub.”

Karis meenutas, et paarkümmend aastat tagasi unistas Eesti sellest, et saaksime digiriigiks. “Me tegime selle ära. Digiriik ei paista välja pelgalt sellest, kuidas me asju ajame, vaid see ongi meie majandus. Kümnest Eesti ükssarvikust kuuluvad vähemalt pooled nüüd veerandsaja suurimate tööjõumaksude maksja sekka. Nagu optimistid paarikümne aasta eest unistasid,” ütles Karis. 

“Peame võtma oma iduettevõtete arengust saadud teadmise ja kasutama seda ka muudes valdkondades uute ettevõtete loomiseks. Üks asjakohane küsimus: kuidas tihedamalt siduda nn traditsiooniline tööstus ja idufirmad? Eestis on Euroopa parimad koolilapsed, palju ettevõtlusvaimu, julgust ja häid kogemusi, kuidas ettevõtteid juhtida. Meie lähtekoht majandusarenguks on täitsa hea,” ütles president. 

Karise sõnul ütles ta aasta tagasi samas kohas, et Eesti lähema kümne aasta suur ülesanne peab olema energeetika korda saamine. “Sest muidu muutub see üha enam Eesti arengu pärssijaks. Nüüd on paras aeg küsida, kas vahepeal tehtud otsused on meid sellele lähemale viinud ja kas areng on piisavalt kiire. Katkenud gaasitoru ja elektriühendus kinnitavad, et ehkki ühendused on meile olulised, ei saa me ainult neile lootma jääda. Vajame mitmekesist, ka juhitavat kohalikku tootmist, erinevaid tehnoloogiaid, sealhulgas energia salvestamise võimalusi ja paindlikku tööstust. Siis ei ole me paremini valmis mitte üksnes tulevikuks, vaid ka selleks, et kindlustada ettevõtjatele ja elanikele naabritega võrreldav energia hind,” ütles Karis. 

Ta tõdes, et investeeringud energeetikasse on pikaajalised ja eeldavad suurt õiguskindlust. 2Niisamuti on meie riigieelarvega. Möödunud aasta lõpus oli kummastav lugeda, kuidas alles mõni kuu varem riigieelarve strateegiasse kirja pandud lubadused heideti kõrvale. Strateegiad pole pelgalt unistamiseks, vaid neil on oluline roll riigi juhtimises ja ootuste kujundamises. See on tähtis meie ettevõtjatele ja välisinvestoritele, kõigile neile, kellel on Eesti ja tema majanduse vastu sügavam huvi. Eesti võimekus, usaldusväärsus ja meie arengu püsivus ei kajastu mitte eelarvetasakaalu ja riigivõla suuruse jälgimises, vaid strateegiate kvaliteedis ja suutlikkuses neid järgida,” ütles Karis. 

Ta tõi esile, et Eesti riigivõlg on praegu Euroopa Liidu madalaim. “Aga annab see põhjust rõõmustamiseks? Rahandusministeeriumi poole aasta tagune analüüs meie eelarvepoliitika tulevikust on armutu. Senise poliitika jätkudes jõuab riigivõlg 60 protsendini SKT-st juba 13 aasta pärast. Ja 160 protsendi lähedusse aastaks 2070. Nüüd sündivad lapsed on siis parimas tööeas, kuid neid on paraku hulga vähem kui kestlikuks arenguks vaja. Aga just neil tuleb seda võlga tagasi maksta,” ütles Karis. 

“See, muidugi, ei ole majanduse küsimus. Eesti on perepoliitikasse panustamises OECD riikide seas viiendal kohal. Me maksame selleks 3,3 protsenti SKT-st. Ent lapsi sünnib ikka vähe. See on probleem, millega ühiskond peab tegelema. Kuidas? Et me ei rabeleks poliitiliselt ega lükkaks iibe küsimust erakondliku konkurentsi areenile, ei hirmutaks peresid toetuste kärpimise, kodukoolide sulgemise ega sõja peatse tulemisega. Vaid pakume neile kindlustunnet ja ühiskonna tuge,” ütles Karis.

Tema sõnuö võib ühe algkooli või gümnaasiumi tulevik kusagil Eesti äärel  tunduda pisikesena, kuid väikesed ja isiklikult puudutavad asjad mõjutavad inimeste hoiakuid palju laiemalt. Nii saab pihta üldine kindlustunne, usaldus oma riigi vastu. Ja poliitika mõistetavus, järjepidevus.

“Kas näiteks eelarvestrateegias lahti kirjutamata katteallikas, milles on maksutõusu aimdus, on lahendus parandada eelarve seisu? Mis see lahendus on? Kas tulumaksu tõstmine? Ajutine riigikaitsemaks? Maksuküüru kaotamise edasilükkamine? Toetuste kärpimine? Tasuline kõrgharidus? Omaosaluse suurendamine tervishoius ja sotsiaalkindlustuses? Mina tahaksin ka seda teada. Nagu sedagi, mida üks või teine valik lahendaks ja mida see Eestile kaasa tooks,” ütles Karis. 

Riigipea sõnul kuuleb ta ettevõtjatega kohtudes tihti muret, et poliitikas napib järjepidevust, mängureeglid võivad järsult muutuda ja investeerimine osutub liiga riskantseks. “Seda ebakindlust saame me ise ohjeldada, kui räägime avatult kohustustest, mille Eesti on võtnud; kui selgitame nende mõju; ja anname kodanikele piisavalt aega kohaneda,” ütles Karis. 

Tema sõnul on reegliselgus osa üldisest poliitilisest kultuurist.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.