"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
KOOLITOIDU LIIDU JUHT: Koolikokad ärgu keetku juurvilju plödiks ning makarone kleepuvaks! (7)
26. veebruar 2024
Tondi kooli 9. klassi õpilasele Arturile meeldivad pakutavadkoolitoidd väga. Foto: Ksenija Kurs

«Esimestes klassides ma ei söönud üldse koolitoitu, alati oli oma toit kaasas,» meenutab Tondi kooli 9. klassi õpilane Artur. «Aga sellest ajast, kui kooli tehti oma köök, ei möödu ühtegi päeva, mil ma koolisööklas ei käiks, nüüd on väga head toidud.» Kahjuks ei söö Eesti lastest hommikul iga viies kuni kolmas ning pahatihti jätavad lapsed ka koolitoidu söömata.

Iga viies (21%) esimese klassi õpilane ei söö hommikusööki ja kuue aastaga on hommikul söövate laste arv üha vähenenud, näitas Tervise Arengu Instituudi 2021/ 22 õppeaasta kohta tehtud uuring. Neljandas klassis läks söömata kooli lausa neljandik (23%) ja seitsmendas klassis lausa pea igas kolmas laps.

Seetõttu on eriti oluline, et laps sööks vähemalt koolitoitu. Osa õpilastest jätab aga ka koolilõuna vahele, kuigi pool päeva söömata olemine mõjutab otseselt laste tervist ja õppimisega toimetulekut ning isegi tervist täiskasvanueas.

Söömata jäämise mõju laste tervisele on ränk. Kella 8-14 peab koolilapse aju tegema kõige aktiivsemat tööd. Pärast ööund on vere glükoosivarud hommikuks ammendunud, ent aju vajab toimimiseks kohe kütust. Toitumisekspert Tagli Pitsi on rõhutanud, et söömata kodunt kooli tormav laps ei jaksa õppida. Lastel, kes ei söö enne kooli, võivad tekkida keskendumishäired. Ka hilisemad probleemid südamega saavad sealt alguse.

Lapsed magamata ja söömata

Järveotsa kooliõde Laura Somelar tõi aastataguses intervjuus esile, et magamata ja söömata lapsed kannatavad kõhu- ja peavalu käes või kukuvad koolis kokku. «Lapsed ütlevad julgelt välja: jah, ma ei söögi, sest mul pole isu, ma pole harjunud sööma ja mulle ei maitse ka koolilõuna,” lausus Somelar.

Põhjuseid, miks lapsed ka näiteks koolis ei söö, on seega mitmeid – alates kodustest toitumisharjumustest, lõpetades liiga varase söögivahetunni, koolisöökla atmosfääri või üksluise menüüga, sedastab viimane sellekohane TAI uuring.

Olgugi et vahepealsel ajal on koolitoit ise ning ka noorte toitumisharjumused üksjagu muutunud, jääad põhjused laias laastus samaks. Varateismelisi mõjutab näiteks kambavaim – kui klassi «liider» leiab, et koolitoit ei kõlba ja see, kes seda sööb, on nõme, ei vaata koolisöökla poole ka need, kes toidule midagi ette heita ei oskakski.

Ämblikud sööklas häirivad
Teiseks ei tundu koolisöökla ruumid alati piisavalt esteetilised ning toit ei ole maitsev. «Meie koolisöökla on väga ebameeldiv – tihti märkan seal tolmu ja ämblikke,» kurtis pealinna ühe eliitkooli 11. klassi õpilane Liis. «Kui ei ole pikk koolipäev, ma koolisööklas ei käi, kuid vahel on koolitoit päeva üle elamiseks hädavajalik.» Liis on üsnagi valiv, liha ta eriti ei söö. Õnneks pakutakse sööklas valikut ka taimetoitlastele. «Mu lemmiktoit on ahjukartulid, aga nendega on alati erinev olukord – mõnikord on need väga halvad ja teinekord päris head,» selgitas Liis, lisades, et menüü ei ole vaheldusrikas. «Iga nädal on samad
toidud. Kui võrrelda ajaga, mil ma gümnaasiumi astusin, pole koolitoidus eriti midagi muutunud… tegelikult on isegi halvemaks läinud.»

Liisi kooliõde, samuti 11.klassi õpilane Carolin täiendas: «Kokku kleepunud makaronid on klassika, samuti lihakaste, mis näeb välja justkui hallikasvalge. Eriti veider on kalkunikaste, mida ma isiklikult kutsun mystery meat kastmeks, sest mul on väga vähe usku, et see kalkun on…» Samuti troonib koolimenüüs aastakümneid koolijütside õuduse tipus püsinud kakaokissell. «Magustoit, mis idees on maitsev, kuid kokad kõrvetavad selle tihti põhja, nii et mõru maitse ei kao suust päevadeks,» kirjeldas Carolin. Ka tema meelest on koolitoidu põhiline probleemvaheldusrikkuse puudumine.


Lapsed kannatavad kõhuvalu käes, sest nad pole saanud kodust harjumust lõunat süüa.

Murekohaks on seegi, et Tallinna koolid on reeglina väga suured ja õpilasi palju, aga toitlustamine ei suju alati õlitatult. Päris suur arv lapsi ei saa vahetunnis söönuks, sest järjekord ei jõua
kätte. Siis ei aitagi muud kui kihutada koolipuhvetisse või lähimasse poekesse saiakese ja jäätee järele.

Ka söögi pakkumise kellaaeg on tähtis. Määrates algklassilapsed koolilõunat sööma juba pärast teist tundi kell 9.50, ei pruugi kodus korralikult hommikust söönud lapsel kõht veel tühi olla. Siis tekib kaks halba võimalust: õpilasel jääb kodus hommikusöök söömata või jääb vahele koolilõuna, mistõttu pärast tundide lõppu – eriti kui kodus ei ole ootamas sooja lõunasööki – täidetakse kõht taas kord kiire ning mitte kõige tervislikuma valikuga.

Pääsküla kooli kooliõe Inga Raudsepa sõnul on õpilaste tervisliku toitumise kuldreegliks vähemalt
kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala päevas.

«Nii jõuab pika koolipäeva vastu pidada, keskenduda õppetööle ja saada
toidust kätte kõik vajalikud ained,» rõhutas ta

Lapsed võõristavad uut
Kooliõde on näinud, et lapsed tihtipeale võõristavad uusi toite ja on oma valikutes pigem
konservatiivsed. «Kui ka kodus valmistatakse palju pooltooteid sisaldavaid toite, võib koolitoidu
suhtes tekkida võõristus,» ütles Raudsepp. «Soovitan vanematel kindlasti kaasata kodusesse toiduvalmistamisse ka lapsi ning pakkuda lihtsaid koduseid toite, et nad need road ka koolis ära tunneksid.»


Vanematel tasuks vältida ka lastele kiireid süsivesikuid sisaldavate vahepalade, nt batoonide
ja küpsiste, kooli kaasa pakkimist. «Need tõstavad kiirelt veresuhkrut, millele järgneb kiire
langus, see aga väsitab ja mõjutab ka meeleolusid,»selgitas kooliõde. «Tihti tähendab see ka, et
snäkkidest saadakse kõht täis ja koolilõuna enam huvi ei paku.
Eriti oluline on see laste puhul, kel on keskendumise ja enesejuhtimisega probleeme.»


Lõunaks teeb Tondi kooli peakokk Marina Kuusemets suppi või praadi, mille juurde pakutakse kaht garneeringut, näiteks riisi või makarone, ning kaht toorsalatit.
Pilt: Ksenija Kurs

Kooliõed puutuvad oma töös sageli kokku ka õpilaste ülekaaluga. «Tervisekontrollis püüame
aru saada, mis on selle taga ja milliseid harjumusi oleks vaja muuta,» lausus Raudsepp. «Siinkohal on väga oluline roll emadel-isadel, kes saavad koolilapse söömisharjumusi mõjutada. Koolitoidust on raske end ülekaalu süüa.»

Samas on üle linna ka väga positiivseid näiteid. Näiteks Tondi kooli söökla on üks vähestest, kus peakokk ja tema kolm abilist valmistatavad 300 õpilasele otsast lõpuni kõik toidud ise, alates hommikupudrust, lõpetades õhtusöögiga, mida saavad õpilaskodus elavad 20 last.

16-aastase Arturi lemmikuim koolipäev on siis, kui lõunaks pakutakse koorest lõhesuppi ning
magustoiduna pannkooke isetehtud toormoosiga. «Mulle meeldivad supid ja juurviljanäksid ning koolisöökla kena miljöö,» rääkis noormees. Kui Artur kooliteed alustas, ei olnud Tondi koolis veel oma kööki, vaid toitlustaja oli hankega sisse võetud. «Siis oli mul oma toit alati kaasas, koolisööklas võtsin vaid
paprikat või saiakesi,» meenutas ta. «Nüüd on meil oma köök ja pole ühtegi päeva, mil ma koolis ei sööks.» Arturile meeldivad vitamiiniampsud, mida enne lõunasööki juurviljapausi pakutakse. «Söön kapsast, porgandit, paprikat ja kurki – tore, et saab näksida!» Noormees peab koolilõunat väga oluliseks, sest kokad valmistavad tervislikke ja maitsvaid sööke. «Kuigi mu lemmiksupp on borš, on ka püreesupid head,» lisas Artur. «Algul küll vaatasin, et see ei näe kuigi hes välja, aga kui proovisin – mmm!»

Pärides, millised on koolikoka suurimad rõõmud ja mured igapäevatöös, nimetas peakokk
Marina Kuusemets suurima rõõmuna toredaid ja siiraid õpilasi.

«See on kool, kus sööjad hindavad peakoka tööd,» ütles ta.. Mureks – nagu kõikidel koolidel – on hinnatõus, mis kasvab kiiremini kui sissetulekud. «Kui ma kolm aastat tagasi siia tööle tulin, saime pakkuda palju rohkemaid variante, isegi lõhet oli aeg-ajalt menüüs,» meenutas peakokk. «Praegu teeme
rohkem kastmeid, pajaroogasid ja pilaffe, mida õnnestub soodsamalt valmistada.»

Heameelt teeb nii sööjatele kui kokkadele mitmendat aastat jätkuv traditsioon pakkuda koolisööklas rahvusvahelisi toite. «Lapsed tahavad proovida uusi toite,» kinnitas peakokk. «Kui tegin Iirimaalt pärit veiselihatoitu, ütlesid lapsed: seda sööks iga päev! Nii püüan kulusid kokku hoida, et kord nädalas valmistada lastele midagi põnevat. Oleme proovinud toite Šotimaalt,
Gruusiast, Tšehhist ja Ungarist.»

Lõuna ajal on Tondi kooli menüüs supp või praad, mille juurde pakutakse kaht lisandit, näiteks riisi või makarone, ning kaht toorsalatit. «Kolmas variant neile, kes ei soovi salatit, on juurviljalõigud porgandist või kapsast,» jätkas Kuusemets. «Aasta alguses pakkusime paprikat ja kurki, aga praegu läheme pigem odavama variandi – kaalikate ja kapsaste – suunas. Õnneks süüakse neid väga hästi.»

Talumatusega arvestavad kokad
Tondi koolis õpib ka umbes 20 toiduallergia või -talumatusega last, kellele tehakse eraldi toitu. Ka selleks on vajaosa aineid ekstra osta, ning mõistagi on kaera- või kookospiim tavatoorainest kallim. Ometi asendab peakokk kõik sobimatud koostisosad ära, aga sellisel moel, et toidu välimus jääks samaks – nii ei tunne talumatusega lapsed end teistest eraldatuna.

Ühtlasi kaalutakse äravisatavat toitu ning jälgitakse, palju läheb raisku. «Et näidata lastele, kuidas toit valmib, tulid nad väikeste gruppidena kööki ekskursioonile: pesid käed, jälgisid toidu tegemist, lisasid
soola ja pipart,» rääkis Kuusemets. «Samas näitasin koguseid, mis me ära viskame. Panin neile südamele, et kui tundub, et toit ei ole lemmik, proovi algul natuke ja hiljem võid juurde küsida.»


Üha rohkem lapsi keeldub lihast, kuna selline käitumisviis on sõprade seas trendikas.

Tondi koolis ei ole probleemi, et lapsed sööma ei tuleks. Tondi kooli õpilaste lemmiktoiduks on koorene lõhesupp, seevastu taimsete toitudega on vaja harjuda.

«Üks kord nädalas on meil on taimse toidu päev,» ütles Kuusemets. «Täna näiteks oli läätsedega bolognese kaste, mida aga lapsed eelistavad pigem veiselihaga.» Hämmastaval kombel süüakse hästi püreesuppe, iseäranis kõrvitsa püreesuppi. «Esialgu olid lapsed pisut ettevaatlikud, aga kui lisasin supi
peale krutoonid, kõrvitsaseemned ja maitsetaimed, tulid kommentaarid: oo, see on nagu restoranis! Ka frikadellisupp kaob viuhti – käiakse kaks või kolm korda küsimas, kas juurde tohib võtta. Vanemate klasside noormehed mõistagi tahavadki palju süüa!»

Enne vabariigi aastapäeva, mis on ühtlasi ka viimane päev enne koolivaheaega, on menüüs kartulisalat ahjuviineritega ja kõrrejook. «Pidutseme pisut ja läheme koolivaheajale!» mainis peakokk. Olgugi koormust ehk rohkem – tuleb ju päevas valmistada viis einet: hommikupuder, vitamiiniamps, lõunasöök,
oode ja õhtusöök, on köögipersonal rahul.

Lihata laps ei kasva
Koolitoidu liidu asutaja ja juht Evelyn Esajas tõdes, et koolikokad on mõnikord väsinud või siis
ei ole kooli juhtkonna poolt antud kokkadele suunist menüüd muuta. «Kohati tundubki, et menüüd on ajale jalgu jäänud,» märkis Esajas. «Samuti kipub mõnikord ära kaduma mitmekesisus – palju kohtab peekonit ja sinki ning olen näinud koguni sardelle menüüsse naasmas. Ma saan aru, et poolfabrikaatide
hind on väiksem, aga selle asemel võiks valmistada kasvõi odavamaid suppe,
ning praepäeval pakkuda midagi lihast, mille osakaal ka meie kodude toidulaual järjest väiksemaks jääb.»

Viimastel aastatel süveneb tendents, et üha rohkem lapsi ei söö koolis liha, kuna see ei ole sõprade
seas trendikas. «Liha kohta levitatakse palju valeinformatsiooni, näiteks et selle söömine teeb paksuks, see sisaldab kahjulikke aineid ning on ebaeetiline ja keskkonnakahjulik, mis aga ei
vasta tõele,» tõdes aasta taguses artiklis Maaülikooli Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppejõud Kristi Kerner.


Ka kala näeb Esajas kooli menüüdes väga vähe. «Kui koolides toimuvad teemanädalad, on lubatud, et toitainete osakaal võib tasakaalust väljas olla,» nendib ta. «Samas ei saa igat nädalat teha
teemanädalaks. Teinekord kohtab koolides kuus nädalat järjest erinevate köökide menüüsid, nii et vanemad küsivad: mis ometi toimub? Lihtne frikadellisupp rikutakse ära sidrunheina
ja kookospiimaga – milleks seda on vaja?» Koolitoit peab olema lapse jaoks, mitte personalile ega juhtkonnale.

Seega, koolitoidu kvaliteet ei tähenda, et laste peal peaks eksperimenteerima eri köökide ja
toorainetega.

Ärge keetke toitu plödiks
Kuigi koolitoitlustaja Daily tehtud uuringust selgus, et õpilaste lemmikkoolitoiduks on juba kümnendat aastat järjest makaronid ja pastaroad, tõi Esajas esile mure pastade kvaliteedi osas. «Kuulen jätkuvalt sööjate nurinat, et makaronid on õlised või kleepuvad ehk pasta kiputakse laste jaoks n-ö ära lörtsima. Ka lapsed tahavad saada kvaliteetset, aga ostetakse kõige odavamat, kuigi pasta on niigi
odav tooraine. Pasta on lastele ju pigem nn meelitustoit, millega me neid koolitoitu sööma ahvatleme!»

Samuti ei peaks kooliköögis Esajase meelest kasutama ühtelugu külmutatud pakijuurvilju
nagu lillkapsad ja brokoli. «Kokad võtku lihtsad tooraineid nagu porgand ja kaalikas, andku neile
pisut teine kuju ning kuumutagu need kiiresti läbi, mitte ärgu keetku juurvilju plödiks!» soovitas koolitoidu liidu juht. «Koolikokad kipuvad toitu üle küpsetama, kuid lapsed armastavad eelkõige krõmpse köögivilju. Neid võiks panna muu toidu kõrvale, mitte pasta sisse!»


Selles, kuidas lapsed koolitoitu suhtuvad, on suur roll lapsevanematel. Juba neli aastat on
Daily kutsunud sügiseti lapsevanemaid avatud koolisööklate nädala raames ise koolitoitu sööma.

Uuringutest on selgunud, et kui koolitoitu pidas maitsvaks ja mitmekesiseks 59% õpilastest, siis vaid 37% lapsevanemaid pidas oma koolitotu heaks. Samal ajal ütleb laps kodus, et ta ei käi üldse söömas.

Koolitoidu liit on saanud arvukalt lapsevanemate kaebusi. Kui koolis on püreesupi päev, tuuakse ämbrite viisi puutumata toitu kööki tagasi. Järgmisel nädalal on menüüs jälle püreesupp… Miks ei tehta järeldusi,
et see ei maitse? «Meie usume, et ema-isadel on võimu,» lausus Esajas. «Koolides võiksid nad
võtta koolitoidu teemad väga julgelt üles. Kui lapsevanemate ja kooli juhtkonna vahel on
sõbralik koostöö, siis tegelikult me saame koolitoidu veel paremaks.»

Kümme Tallinna kooli õpetavad lapsi uusi maitseid proovima

«Öeldakse, et uusi maitseid peab proovima üles 20 korra, et hakkaks meeldima,» lausub Tondi kooli õpetaja Lisete Mihkelson.

Vabariigi aastapäeva puhul toimus Tondi koolis Eesti toidu päev, kus iga klass
valmistas eri toite kartulist. Õpilased said kartuli kohta teada, mis mineraale ja vitamiine see sisaldab ning miks üks kartulisort on salati- ja teine pudrukartul. «Oleme varem valmistanud ka kilulaevukesi ja rääkinud, miks kilu on Eesti toidulaual nii oluline,» lisas Tondi kooli klassiõpetaja ja eripedagoog Lisete Mihkelson. «Toidukultuur ei saa muutuda, kui ei ole harjumust taga, harjumust aga saab tekitada teadlike valikutega, mille taga in info. Kui mul on šokolaadiisu, kuidas valida tervislikum šokolaad, mis sisaldaks vähem rasvasid?»

Tondi kool on ka nn roheline kool – neil on nutikasvuhoone, õuekasvuhoones kasvatatakse võrseid, kartulit ja sibulat, olemas on marjapõõsad ja viljapuud. «Kui mingeid võrseid on palju, viiakse need
sööklasse ja lapsed saavad lisada neid toidu peale. Vahva on vaadata, kuidas lapsed võtavad koolisööklas tassi, panevad sinna võrseid ning näksivad neid oma koha peal. Nii hakkavadki maitseharjumused muutuma,» rääksi Mihkelson, kelle sõnul öeldakse vahel, et uusi maitseid peab proovima üles 20 korra, et hakkaks meeldima. «Võib-olla mulle ei maitse porgand ahjus, aga kuidas seda veel saaksvalmistada – äkki ta mingil muul viisil maitseb?» rääkis Mihkelson. «Või võtame selleri, mis ei ole kõigi lemmik. Õppisime
lastega, et kui sa koorid selleri ära, muutub ta palju mahlasemaks ja maitse on pisut teistsugune.

2022. aastal asus School Food 4 Change (SF4C) projekti raames «kogu kooli toidukultuuri» lähenemist ja tegevusi katseprojektina rakendama 80 kooli üle Euroopa sh ka Tondi kool ehk kokku kümme
pealinna kooli.

Projekt kestab neli aastat. «Kogu kooli toidukultuur ei tähenda pelgalt tervislikumalt, vaid ka teadlikumalt toitumist,» selgitas Mihkelson. «Näiteks toimub erinevaid projektipäevi – eile oli meil lastevanemate kool, kus rääkisime, kui palju peaksid lapsed päeva jooksul juurvilju
sööma.»

Projekti raames antakse teadmisi kooli personalile, õpilastele ja nende vanematele. «Käime lastega ka kodunduse tunnist kaugemal, väikestel ekskursioonidel,» jätkab Mihkelson. «Kevadel näiteks
tahame minna farmi ning näha, kuidas piim meieni jõuab. Räägime, et kui poest saab osta maasikapiima, ei ole maasikat piimast tühjaks pigistatud, ning et pruunid lehmad ei anna pruuni piima. Kuna koolisööklas pakutakse lõunaks tihti kanaliha, vaatame mõnes minifarmis, milline kana
välja näeb.»

School Food 4 Change projekti rahastab Euroopa Liidu Horizon 2020 programm.

Koolitoit õpilastele endiselt tasuta

  • Riik ei ole juba aastaid tõstnud koolilõunatele kuluvat rahasummat, mis on ikka üks euro lapse õppepäeva kohta. Tallinn on aga leidnud koolitoidu tarbeks lisaraha. Tänavu maksab Tallinna koolilõuna 1,83 eurot päevas ning 83-sendise vahe lapse kohta maksab linn ise kinni. Samas on nii
    põhikooli- kui gümnaasiumiõpilastele Tallinnas koolilõuna jätkuvalt tasuta. Tallinnas on pisut rohkem kui 47 000
    koolilast.
  • Sõimerühma lapse söögirahast maksab linn 2,75 eurot ja lasteaiarühma lapse toidukulust 3,05 eurot päevas. Kui lasteaia söögiraha on sellest kallim, tuleb vahe maksta vanematel kinni.

Märksõnad:
Kommentaarid (7)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Ex õpilane
1. märts 2024 10:42
Tore oleks, kui koolid saaksid konteinertoidu asemel oma köögid tagasi! Kokkuhoidu konteinerites toitlustamine pole ka eriti andnud, ainult ametnike rohkem!
Toni Eylandt
28. veebr. 2024 10:48
Söön koolis harva, kuid pakutav toit on meeldinud alati. Eriti maitseb mulle kõrvitsa püreesupp! Magustoidud on mitmekesised, maitsvad ja nägusad:)) Lastel on saadaval ka juurvilja amps. Suur tänu kokkadele hea töö eest!
lugeja
27. veebr. 2024 11:19
60-datel ja 70--te algusaastatel olid koolitoidud lihtsad ja väga söödavad, kotletid, hakklihakaste , keedukartulid, makaronid,nuudlid, pudrud nt mannapuder, kurgid, tomatid, roheline sibul,kastmed.Väga palju oli suppe ja liha oli alati supi sees. Joogiks tee, morss, keefir, piim. Mäletamist mööda sõid lapsed koolis isukalt, mingit vingumist et ei taha või ei maitse- seda ei mäleta kooliajast, et oleks olnud... Söögiraha järgmiseks nädalaks tuli õpetaja kätte maksta reedel. Kellel ununes raha maksmata, see sööklasse ei läinud, oli nädal aega lõunal tühja kõhuga, oli õnnetu. Koolis töötasid head kokad, kes oskasid ja tahtsid lapsi toita maitsvate toitudega.
Õpilane minevikust
27. veebr. 2024 12:29
Ei mäleta, et lõunata eriti õnnetu oleksin olnud, sõin seejagu lihtsalt kodus rohkem. Nagu ei kannatanud alatoitumuse tõttu ka kasv. 197 cm juba 15 eluaastaks! Aga söögiraha kasutasin lihtsalt muudeks vajadusteks, kuna taskurahaga olid vanemad kaunis kitsid, sest keskastme intelligentsi parteitute esindajatena, kes nagu sel ajal muidu tihti kombeks oli, ka töö juurest isegi raudnaela ei varastanud ja varastatuga hiljem ei sahkerdanud, teenisid kokkuvõttes kaunis vähe ja nii pidin iga küsitud kopika sihtotstarvet alati väga täpselt põhjendama milleks ja kuhu seda tahan kasutada jne. mistõttu see rubla, mis tol ajal nädala koolilõunateks vanematelt sain oli mulle tihti lausa asendamatu. Mäletan, et korra tõusis sellest isegi tüli, kui klassijuhataja vanematele kaevata tahtis, et miks ma lõuna ajal kunagi koolisööklas söömas ei käi. Kahjuks pole enam meeles, millega see kõik siis lõppes aga ellu ma igatahes jäin, et nüüd sellest siin kirjutada!
no
28. veebr. 2024 15:50
nõuka ajal ei saanud lapsed tavaliselt üldse mingit "taskuraha". See komme tuli hiljem ja pigem suurlinnades.
no no
28. veebr. 2024 21:42
Ei tea mille eest siis nõukogude ajal lapsed kinos käisid jne. või oli sinu arvates siis kõik lastele tasuta?! Näiteks mina kasvasin kaunis kõrvalises metsakülas ja sealgi tuli kord nädalas rahvamajas näidatava kinoseansi eest pilet lunastada, külapoes peotäie karamellikommide eest maksta jne. Polnud see midagi vaid suurlinnade teema. Pealegi palju meil Eestis neid suurlinnu sinu arvates üldse on, kui isegi Tallinn päris hästi sellise mõõtu välja ei anna, seda enam veel nüüdseks juba kaugetel kuuekümnendatel.
njaa
27. veebr. 2024 07:02
Praegusel ajal on lastega pered või sees. 90.ndatel ja nullindatel maksid lapsevanemad kooli toidu ise kinni. Ja loomulikult ei mingeid lastetoetusi, mis oleks suurem kui paar leivapätsi.