"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
LINNA TUBLIMAD: Kooli teenekas raamatukogu töötaja aitab noori ka hingemuredes (0)
04. märts 2024
Foto: Tuuli Kalev

“Meie raamatukogudes käivad seeniorid ja käivad töötud, kellel on vaja CV-sid koostada. Käiakse ka väikelastega, tehakse üritusi koolilastele ja erivajadustega lastele,” ütles 40 aastat raamatukoguhoidjana töötanud Aive Alamaa. 

Linnapea Mihhail Kõlvart tänas veebruari viimasel päeval kruiisiterminalis linna töötajaid, kes on siinsete elanike teenimisele pühendanud pikki aastaid oma elust ja teinud linna elu paremaks. Linnapea pidas meeles keskraamatukogu raamatukoguhoidjat Aive Alamaad, Pirita spordikeskuse administraatorit Helle Keppi, Liivamäe lasteaia kokka Valentina Tikhonovat, Suur-Pae lasteaia õpetaja abi Liubov Makeevat, Õismäe gümnaasiumi raamatukoguhoidjat Sirje Kütisaart ja reaalkooli muusikaõpetajat Eve Karpi.
Kokku on need kuus naist andnud Tallinna linna asutustele 254 aastat tööd, energiat, hoolt ja aega. Kolm neist rääkisid Pealinnale lähemalt, mis on neid nii kaua ühes ametis hoidnud ja millised on igapäevatöö võlud ja valud.

Aega aina vähem

Reaalkooli muusikaõpetaja Eve Karp on oma tööd teinud 46 aastat. Lisaks oli ta paarkümmend aastat õppejõud muusika- ja teatriakadeemias, tema kirjutatud õpikute abil viiakse aga muusikatunde läbi paljudes teisteski koolides.

Õpilased on ikka toredad ja muusika algtõed samaks jäänud, aga aega napib üha rohkem. “Kunagi sai kõike väga rahulikult teha, õpetajad ega õpilased ei pidanud end lõhki kiskuma, aga nüüd ei leia kuidagi ühist klassivälist aega,” lausub Karp.

Lapsed on küll motiveeritud ja tahavad laulda, aga näiteks eelmisel aastal ei leitud enne laulupeo ettelaulmist, mil oleks võinud veel üks pikk proov toimuda, ühtegi päeva, mil kõik saanuks kohale tulla. Isegi viimases hädas pakutud Suur Reede langes lõpuks ära, sest algas riigikaitse olümpiaad. “Kõikidel nädalavahetustel on võistlused, olümpiaadid ja huvialad. Mõned koolipäeval lõpevad lastel alles pool kuus, mõnel päeval on nad majast väljas – kohutavalt palju on tegevusi,” nendib Karp.

Viimase klassini on õpilased mõjutatavad sellest, mida teised teevad. “Seda, kui palju lisaaineid võetakse ei saa ainult õpilase peale jätta, õpetajad peaksid sekkuma,” leiab Karp ja lisab, et on näinud, kuidas tublid ja pühendunud õpilased suure koormuse all lõpuks depressiooni langevad.

Aga ega õpetajatelgi pole lihtsam. “Näiteks muusikas oli just olümpiaad. Võtab väga palju aega, et valmistada õpilased ette, siis oled piirkondlikul olümpiaadil ja ka vabariiklikul kohal, aga tundub, nagu oleks see oma hobi,” räägib Karp.

Psühholoogi eest rahunemispaigas

Klassijuhataja omakorda peab suhtlema pea 40 õpilasega, korraldama väljasõite ja tegema muudki. Streiki oli vaja, selleks, et õpetajaid jälle märgataks ja lubadusi hoitaks, ütleb Karp. “Peab vaatama, palju tegelikult tööd tehakse, ja selle järgi paika panema, mis peaks ühe õpetaja koormus olema.”

Õismäe gümnaasiumi õpilastel on võimalus käia vahel raamatukogus oma muresid kurtmas. Nimelt on raamatukogutädi Sirje Kütisaar koolilastele kui omamoodi usaldusisik. Kui noored ei julge õpetajatele muresid ja hingehädasid kurta, siis temale julgevad. “Õpilaste omavahelised suhted on peamine küsimus,” räägib Kütisaar. Olgu tegemist armuvalu või millegi muuga – mingil kombel pakub just raamatukogu turvalist keskkonda, kus oma südant puistada. “Psühholoog-raamatukoguhoidja,” nendib Kütisaar enda kohta muigamisi.

Oma
43-aastase karjääri jooksul pole Kütisaar näinud raamatukogudes tööl ühtegi meest.

Osale mõjub rahustavalt juba raamatukogu vaikne atmosfäär. Kütisaar ütleb, et nutiseadmete suhtes valitseb nende koolis kaheastmeline kord. Kuni kuuenda klassini (kaasa arvatud) ei tohi helendavat ekraani näppida, telefon tuleb kotti ära panna. Vanematele õpilastele keeld ei kehti. Nagu arvata võib, on nutiseadmed sotsiaal- ja digimeedia kõrval ainult üks osa arvukatest ahvatlustest, mis lapsi raamatute juurest eemale meelitavad. Raamatukoguhoidja loodab muidugi, et ehk on maakohtades elavatel lastel selles suhtes lihtsam, sest seal leiub ka muid tegemisi. 

Oma 43 aastat kestnud karjääri jooksul pole  raamatukoguhoidja Sirje Kütisaare silmad sattunud veel nägema ühtki meessoost kolleegi, vähemalt Tallinna piires ei tulevat seda küll ette. Kütisaar tunnistab ka ise, et tema ala kuulub ikka rohkem naisterahvastele – ja pigem just keskealistele ja väärikamatele neist.
Peamiselt satuvad õpilased Kütisaare manu siis, kui on vaja hankida kohustuslikku kirjandust. Suurem osa lapsi ikka loevad või vähemalt üritavad lugeda, kuid ega Kütisaargi tea, kui paljud otsustavad minna kergema vastupanu teed ja mõnest kokkuvõttest ainet ammutada.

Staažikas raamatukoguhoidja soovitab lastes lugemishuvi tekitamiseks vanematel raamatuid ette lugeda. Nii, nagu tema luges kunagi oma lastelastele ette Harry Potteri kaks esimest köidet. Mõõdult küll parajad tellised, olid need nii kaasakiskuvad, et suutsid järeltuleva põlve raamatute maailma meelitada. Mis veelgi tähtsam: Kütisaarel endalgi oli huvitav koos lastega edasi jõuda.

Potter on endiselt kindla peale minek, vanemate laste puhul ka Andrus Kivirähk ja nooremate puhul Ilmar Tomusk. Kütisaar on märganud sedagi, kuidas filmidel võib olla otsustav roll lapse raamatu juurde juhtimisel.

Kui keegi peaks arvama, et raamatukoguhoidja amet ongi vaid istumine, laenutamine ja muhe jutt – et mis erilist palka sellise töö eest ikka tahta –, siis reaalsus on Kütisaare sõnul teistsugune. Kooliaasta alguses ja vahel ka poole pealt tuleb tellida uued õpikud ja töövihikud, lisaks muu administreeriv sekeldamine.

Toredad kolleegid hoiavad tööindu

Raamatukogundusega on tihedalt seotud ka keskraamatukogu töötlusosakonnas töötav Aive Alamaa. Tema käest tellitakse kõik uued raamatud kõikidesse Tallinna haruraamatukogudesse. Seepärast teab Alamaa väga hästi, millised raamatud on nii popid, et nende järgi oodatakse nädalaid laenutusjärjekorras. “Praegu on Sven Mikseri “Vareda” see, mida palju loetakse,” teab Alamaa. Kõige rohkem loetakse ilukirjandust ja ka lastekirjandust. Oleneb ka piirkonnast, mõnel pool loetakse rohkem aiandust, mõnes kohas ajalugu.

Tundub, et tänapäeval on teemadering, millest kirjutatakse, laiem kui kunagi. Kaheksakümnendatel kirjutati nõukogude elust, nüüd on palju raamatuid vaimsest tervisest, ja muidugi lõputu hulk ilukirjandust. Palju loetakse ka eneseabiraamatuid. Lastekirjanduse hulka on jõudnud lisaks jutukestele ja luuletutele tegelusraamatuid, heliraamatuid, nii et pilt on läinud kirjumaks ja huvitavamaks.
Raamat, mille Alamaa ise tihti kätte võtab, on Lauri Räpi “Lihtsate asjade tähtsus”.

Ebatavaline raamatukoguhoidja, kes pole oma käega lugejatele ühtegi raamatut laenutanud, naudib oma tööd väga. Osakonnas on toredad kolleegid, kellest osadega on ta pea kogu aeg koos töötanud. Raamatud on aga siiski esikohal. “See, et need raamatud siit läbi käivad, kuigi kõiki ei jõua lugeda, jookseb sinust endast läbi. Oled informatsiooni ja elu keskel, raamatud ei lähe kunagi igavaks. Iga uus päev toob uued raamatud!”

Kunagi metsikult suured tiraažid

Iga päev toob ka uued väljakutsed. Kui Alamaa kahekümneaastasena tööd alustas, toimus kõik käsitsi või kirjutusmasinal. Nüüd on kaartkataloogid asendunud elektrooniliste kataloogidega.
Kaheksakümnendatel olid raamatute tiraažid meeletult suured. “Ja me ka ostsime neid väga palju,” kinnitab Alamaa. “Aga kui ajad ja rahad muutusid, selgus, et polegi ehk mõtet osta nii palju eksemplare.”

See ei tähenda, et inimesed ei loeks. Ikka käiakse raamatukogus ja laenutatakse, ning neile, kes paberraamatuid laenutada ei taha, on olemas e-raamatud. “Meie Overdrive’is on raamatuid palju, ka võõrkeelseid, mida noored loevad,” mainib Alamaa.

Kui areneb ühiskond, peab arenema ka raamatukogu ja raamatukoguhoidja. Kindlasti ei jää raamatukogud linnas ja arenenud ühiskonnas veel tühjaks. “Meie raamatukogudes käivad seeniorid ja käivad töötud, kellel on vaja CV-sid koostada. See on ju ka koht, kus käiakse väikelastega, tehakse üritusi koolilastele ja erivajadustega lastele. Kui raamatukogud ise suudavad ennast näidata, midagi pakkuda, siis need leitakse üles,” usub Alamaa ka pärast neljakümmet tööaastat.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.