"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU. Režissöör ja teleajakirjanik Kiur Aarma: Seda pürgimust, et kellegi ajud pahupidi keerata, ei ole mina eneses tundnud (1)
12. märts 2024
Produtsent, režissöör, stsenarist ja saatejuht Kiur Aarma on kindlasti mees, keda uudishimu tagant kannustab ja üha uute avastusteni viib. Foto: ERR / Scanpix/Baltics

“Teist sellist merelahingut, kus oleks hukkunud nii palju inimesi – kokku 15 000 –, annab ajaloost otsida,” lausub teleajakirjanik ja režissöör Kiur Aarma oma valmivast filmist rääkides. “Mul on siiras imetlus nende vaprate süvasukeldujate ees, kes Läänemere põhjas oma tööd teevad.”

Kui palju häid asju saab maailmas alguse uudishimust! Paraku vahel ka halbu, aga neist me siinkohal ei räägi. Produtsent, režissöör, stsenarist ja saatejuht Kiur Aarma on kindlasti mees, keda uudishimu tagant kannustab ja üha uute avastusteni viib. Nii on ta juhtinud menusaadet “Kahvel”, osalenud produtsendi või režissöörina paljude dokumentaalfilmide loomises, rokkinud ansamblis Lenna. Nüüd on tal valmimas uus teos Eesti ajaloo traagilisest sündmusest.

Olete aastate jooksul jõudnud väga palju ette võtta. Mis teid loomingulise inimesena enim käivitab?

Aus vastus enamiku loojate puhul kõlab vist, et väga suur käivitav mootor on tähtaeg ja selle peatne saabumine. Aga eks neid nimetatud ameteid seob niisugune lugude jutustamine eri vormides – kas siis filmi või televisiooni kaudu. Lugude kirjapanemine, raamatu kirjutamine ei ole minu ala, ilmselt olen lihtsalt liiga kärsitu niisuguse asjaga tegemiseks.

Aga kas nii võib ka juhtuda, et kõnnite näiteks mööda tänavat ja näete midagi eriti kummalist ükskõik mis valdkonnast – ja ühtäkki tärkab teil idee, mis enam rahu ei anna.

Minu puhul vist ikka mitte, need mu lood on ju alati juba minevikus ära sündinud. Mind on köitnud nii filmides kui ka raamatutes tõestisündinud sündmused pea samavõrd kui väljamõeldud. Nendega on konkreetsem suhestuda, mõte ei lähe uitama, pead püsima tõestisündinud juhtumiste raamides. Ja edasine sõltub juba sinu meisterlikkusest – kuidas lugu jutustada. Samas käin tänavatel küll päris palju siin Tallinnas  ja mõlgutan mõtteid ka, aga võib-olla seda silma, et vaadata, mida teised teevad ja mõtlevad, mul eriti ei ole. Ma vaatan vist rohkem enda sisse.

Alles oli Eesti Vabariigi sünnipäevakuu ja mõtleme seoses Ukraina sõjaga taas eriti oma kodumaale. Teil on praegu kootöös Jaak Kilmiga valmimas film ühest traagilisest episoodist meie maa ajaloos. Millest see räägib ja kuidas selle filmi juurde üldse jõudsite?

See on lugu 1941. aasta augustikuu merekatastroofist Eesti põhjaranniku lähistel, mida tuntakse eri nimetuste all nagu Juminda miinilahing või Tallinna evakueerimine.

Täpsemalt öeldes jutustab film sellest, kuidas sisuliselt sakslaste piiramisrõngasse võetud vene väed hakkavad Tallinnast paaniliselt pagema, võttes selleks kasutusse kõik saadaolevad-ujuvad alused ehk pea kogu Eesti laevastiku. Aga nendel laevadel on ju pantvangidena  eesti meremehed, lisaks veel poliitvangid ja sunniviisiliselt punaväkke mobiliseeritud poisid. Järgneval kahel päeval sõidavad laevad soomlaste pandud miinidele ja saavad pommitabamusi, hukkub hinnanguliselt 15 000 inimest. Teist sellist merelahingut, kus oleks hukkunud nii palju inimesi, enamik neist tsiviilisikud, annab ajaloost muidugi otsida. Tõtt-öelda hakkasime filmi tegema sellepärast, et me panime Jaaguga meremuuseumis näitust kokku ja toona otsustasime selle lahendada, ütleme siis, justkui filmilikult. Ja kui see valmis oli siis vaatasime, et see ju tegelikult film ongi seal sees. Aga filmis saab lugu rääkida pikemalt ja võib-olla ka põnevamalt, sest film koos muusika, helikujunduse, suure ekraani ja muuga räägib vaatajaga ju emotsionaalsemalt ja vahetumalt.

Millist emotsiooni see film peaks vaatajates looma, mis seoseid tekitab ta tänapäeva maailmaga, kus oleme taas sõjaolukorras mitme kandi pealt?

Nojah, ühelt poolt need seosed on isegi nagu liiga ilmsed, nii et selles mõttes ei taha me ju teha niisuguseid lugusid, kus näpuga näitaksime või viibutaksime, öeldes vaatajale justkui ette, mida too tundma või arvama peab. Ehk siis lugude jutustajate tööks on ikkagi ennekõike jutustada põnevaid lugusid. Me ise vähemasti loodame väga, et see võiks olla ka ka lihtsalt põnev vaatamine. Noh, see moraalilugemise jutt on seal niikuinii taustal. Ta on ikkagi nagu suur seikluslugu ka, eks ju.

Mida üllatavat saite filmi tegemise käigus teada näiteks sõjapidamise või meie ajaloo kohta?

Me kasutame niisugust veidi eriomast viisi, et meil räägivad ainult sündmustes vahetult osalenud ellujäänud inimesed, kokku on neid lausa 55 häält. Näitlejad loevad nende kirja pandud või räägitud mälestusi, intervjuusid, katkeid nendest intervjuudest jne. Osalenute hulgas on soomlasi, eestlasi, venelasi, sakslasi. Moodustub niisugune kirju pilt, mis koondus kahte ööpäeva augusti lõpus 1941. Ja nende tekstidega oleme omajagu pikalt tegelenud, neid otsinud, sortinud, tõlkinud, järjestanud nii- ja naapidi, et nendest lõngakestest justkui see vorm, see kinnas kokku saaks. Nende inimeste juttudega, nende mälestustega nagu vastakuti olles tekib justkui isiklik suhe. Osa neist on niisugused vana kooli Eesti meremehed, kelle tekst  on üsna mahlakas ja hoolimata sellest kurvast suursündmusest isegi terakese huumoriga.

Mis tunne on, kui panete pärast järjekordset tööpäeva stuudio ukse selja taga kinni – on ehk keeruline jälle igapäeva toimetustesse sisse elada? Arvestades, kuidas valmiv materjal teiega ikkagi igal pool kaasas käib…

Ei, nii hulluks vast asjad ei lähe ja me isegi ei pane enese järel kinni stuudio ust, vaid me töötame vaheldumisi Jaagu ja minu köögis. Mis ongi tegelikult alati olnud kõige parem töökeskkond – õnneks on meil mõlemal päris avarad köögid, kus on ümmargused lauad, mille ümber saab arutledes või vaieldes ringi kõndida, on teed ja kohvi ja natuke paistab ka päikest sisse, ühesõnaga, olemine ei lähe köögis liiga kandiliseks… 

Aga jah, tänaseks oleme juba pea neli aastat selle looga toimetamas, eks esimene ehmatus on üle läinud. Kuigi lugu ise on muidugi väga suur ja dramaatiline.

Läänemeri on ka praegu tohutult mineeritud – kas istume sõna otseses mõttes pommi otsas?

Kui pidada silmas sõjaaegseid miine, siis nad iseenesest muutuvad lühikese aja jooksul tehniliselt suhteliselt ohutuks. Ta läheb põhja ja on tasakesi seal põhjas. Miinidest hullem pomm on Läänemeres sõja ajal või siis ka hiljem põhja läinud laevade võimalik kütuseleke. Seal on kõiksugust mürgist materjali, paratamatult annavad veekeskkonnas mingil hetkel need paagid järele ja sealt hakkab seda asja siis tulema. Aga noh, selle probleemiga on ju palju tegelejaid ka, nii Eesti kui Soome poolelt. Needsamad vrakkide uurijad, kes siis teevad oma tänuväärset tööd ka selle merekeskkonna kaitsmisel.

Lisaks sellele, et laevavrakid lekivad, on pärast teist maailmasõda heidetud Läänemerre hulgaliselt keemiarelvi. On neid, kes usuvad, et meie meri muutub nö surnud mereks.
Ma nii täpselt ei oska kirjeldada, kuidas meie merepõhja kaitsmine praegu käib ja kuidas seda katastroofi väldime. Mõned vahvad korrad oleme küll käinud koos süvasukeldujatega kaasas filmimas. Noh, see on ikka niisugune hetk, mida ise väga kogeda ei tahaks, mõeldes kuni saja meetri sügavusele vee alla minekule. Nii et mul on kuidagi siiras imetlus nende vaprate tegelaste vastu, kes niisugust tööd teevad.

Tulles jälle maapealsete asjade juurde, siis ligi 30 aastat tagasi teadis ka iga põlvepikku poisike, kes on Kiur Aarma. “Kahvli” juhtimine koos Hannes Võrnoga naelutas rahva teleka ette. Kas vahel mängite mõttega, et võiks ju uuesti mõnd saadet juhtida?

Põlvepikku poisikesed võib-olla ei teadnud, sest meie saade algas kell kümme õhtul. Aga eks ole saateid juhitud ka, sedasama “Kahvlit” tegime Hannesega vist kaheksa või üheksa aastat, ja see oli asi, mis tabas mingit ajastunärvi. Saatejuhi debüüt oli mul 1995. aastal “Reklaamiklubis”, hiljem tegutsesin telekanalites EVTV ja RTV.

Millised olid teie jaoks “Kahvli” tegemise juures kõige erilisemad hetked?

Me tegime nende hooaegade jooksul paar tuhat intervjuud, seega on võib-olla ebaõiglane sealt kedagi välja noppida. See galerii issanda loomaaiast oli väga suur ja lai.

Ja issanda loomaaed sõna otseses mõttes olevat  ka ise kohal olnud. Mõtlen elevanti stuudios – vastab see tõele?

Kunagi oli, jah.

Miks elevant stuudios oli?

Aga miks mitte?

Kuidas te praeguse telemaastikuga rahul olete?

Televisiooni olemus üldse on väga palju muutunud, muutub veelgi, ja hea ongi. Niisugust lineaarset televisiooni, kus on mingi saade, mida paljud vaatavad, mis algab mingil kindlal kellaajal kindlal päeval – seda jääb vähemaks. Aga selle võrra muutuvad valikuvõimalused järjest suuremaks. Ma ise polegi tõtt-öelda eriline televaataja, seega ei oska mingeid üldistusi teha. Vaatan väga napilt ja hektiliselt.

Aga mida te vaatate?

Ma vaatan uudiseid ja see ongi suurtes piirides kõik. Aga kui on võimalus oma aega ekraani ees mööda saata, siis pigem vaatan filme. Kuid see ei ole ju klassikalises mõttes televisioon. Ise olen pigem raadiokuulaja kui televaataja, sest raadiost saab osa muude asjadega tegeledes. Meie raadiotes on palju põnevaid saateid, nii et näiteks trenni tehes on hea kuulata.

Võib vist öelda, et “Jää jumalaga, rock’n’roll” oli teil tõeline edulugu. Kuidas see idee üldse sündis – ühel ilusal päeval vaatasite Hardi Volmerile otsa või kuulasite tema laulu ja siis käis plaks nagu välgunoolest…

See sündis tegelikult nii, et me tegime Volmeriga filmi Eesti Reklaamfilmist – omaaegsest mõnevõrra absurdsest äriimpeeriumist ja meelelahutustööstusest – ning selle tegemise käigus tuli välja, et tal on iseendast filmitud materjali suht varasest lapsepõlvest saadik. Nii umbes üheksandast, kümnendast eluaastast. Ja siis, lugedes kutset tulla ideedega portreefilmide tarvis, läksid kuidagi ajus otsad kokku, et miks mitte kasutada juba olemasolevat materjali. Esiteks on see naljakas ja teiseks äärmiselt ökoloogiline ja loodussäästlik – mitte kulutada uut elektrit ja  kõvakettaruumi, vaid kasutada seda, mis juba tehtud on. Ja selle suure materjali kallal nikerdasime ikka mingi oma kolm aastat või nii. Hardi on ju niisugune soe ja tark inimene. Piisavalt  mängulustlik ka, et kanda välja žanr nimega autoportree, mis mitmel teisel puhul võiks muutudaa mõnevõrra piinlikuks.

Ütlesite eespool, et teid filmitegijana võluvad üldse rohkem olnud lood ja sündmused. Kas vaatajaid samuti? Näiteks 70ndad, 80ndad, 90ndad jne. Vaatamata lollidele aegadele oli see paljudele lapsepõlv ja noorus, ja nostalgia mängib oma kindlat rolli.

Kui igaüks hoolitseks oma lähima 800 ruutmeetri eest, oleks maailm palju parem paik.

Jah, võib-olla see põhjus on isegi nagu lihtsam ja isiklikum. Kaasaega kuidagi dokumenteerides või lugudeks tehes ei tea me ju lõppu ja asi pole seetõttu sinu kontrolli all. Lisaks, niisuguse ikkagi introvertse inimesena on mul hea, kui saab üksi või kahekesi või kolmekesi töötada juba sellise asja kallal, millel on algus ja lõpp. Ja sinu kui looja ülesanne on see lugu kuidagi nendest legoklotsikestest kokku panna. Midagi umbes nii, jah.

Kui suur võib olla mõjuvõim ühel väga õnnestunud filmil või etendusel? On mõeldav, et kellegi maailmavaade muutub hoobilt?

Selles mõttes ma kindlasti arvan, et filmid võivad maailma muuta, iseasi, kas nüüd just minu omad. Meie töö on ikkagi ennekõike jutustada inimestele põnevaid lugusid ja muuta maailm võib-olla kriimuke lõbusamaks kohaks. Aga seda pürgimust, et kellegi ajud pahupidi keerata, ei ole mina eneses tundnud.

Teie ajalooteemalised dokumentaalid “Disko ja tuumasõda” (2009) ning “Rodeo” (2017) on väga kõvasti laineid löönud. Eriti “Diskot ja tuumasõda” tabanud auhinnasadu võiks tekitada tunde, et teie film ikkagi muutis kellegi maailmavaadet. 

Ega ise ju ei oska ühel hetkel enam kriitiliselt vaadata. Filmil on oma  valmimise hetk ja siis ta läheb ja hakkab elama oma elu, eks. Teinekord on jah üle aastate kuidagi vajadust või põhjust neid üle vaadata, näiteks oleme siin ühe ja teisega käinud koolilastele esinemas, ja siis on küll päris veider ja lõbus tunne. Aga loomulikult on mul mõlema filmi puhul hea meel, et nad tõesti on läinud oma elu elama. Teatud määral on sellised filmid ka lood nende autoritest, sest tähendavad justkui oma elu läbimängu. Lisaks Eestile on need filmid oma elu elanud ka kaugetes paikades, näiteks Jaapani televisioonis, Lähis-Idas ja mujal, kuhi Eesti lood just sageli ei jõua.

Nemad vaatavad seda oma pilguga.

Jah, ma olen just mõtelnud, et mis pilguga nad vaatavad … Et mis pilguga üks kena Jaapani inimene vaatab lugu 90ndate Eestist? Või mõni kena vaataja Iisraelis – kas ja kuidas teda kõnetab lugu sellest, kuidas meie Jaaguga Soome televisiooni vaatasime.

Igas heas saatejuhis on ka tubli annus näitlejameisterlikkust. Teie isa Jüri Aarma oli näitleja ja saatejuht ühes isikus. Kas ta vahel poetas mõne õpetussõna ka?

Ei, rääkisime kõigest muust kui televisioonist. Või kui, siis napilt. Siin mängis ilmselgelt rolli asjade tähtsusjärjestus. Ümberringi oli nii palju muud põnevat, millest rääkida, selle asemel et arvustada vastastikku teineteise saateid.

Praegu olete “Hommik Anuga” saate üks toimetajatest. Millega täpsemalt seal tegelete?

Võib vist nii öelda, et äkki ma olen siis Anule selliseks mõtete põrgatajaks, et need lood ja jutud kellegagi läbi rääkida ja veidi nagu aidata neid kavandada. Midagi umbes sellist. Aga meil on väga vahva väike kollektiiv ja see on ka niisugune tore võimalus televisiooniga mitte päriselt sidet kaotada. Me kohtume igal nädalal ja seal on tähtajad ja kuidagi elu keeb. Neist vanadest lugudest dokfilme tehes on lihtsalt see oht, et sa jääd kuidagi kinni sellesse maailma, siin saab aga nö kätt pulsil hoida. Olen kuus või seitse aastat selles tiimis olnud.

11 aastat muusikakeskkooli, klaver, trompet jt vaskpillid, mäng ansamblites – see on terve varandus, mida ei tohiks lasta rooste minna. Kas pole, olgu või riivamisi, tulnud mõtet, et mingil moel võiks jälle muusika tegemine päevakorda tulla?

Tegelikult teen muusikat igapäevaselt ja mängin oma pille. Minu mõlemad poisid mängivad ka. Üks on nüüd juba  muusikakooli lõpetanud ja teine sinna sisse astunud. Mul on siis niisugune magister-koduõpetaja roll. Aeg-ajalt ja mingitel puhkudel satun lavale ka. Aga ega minust enam professionaalset muusikut ei saa, eks. See otsus ja töö tehakse ära umbes kaheksandaks eluaastaks või midagi sinnakanti. Muusiku ja sportlase karjäärikõver on suhteliselt sarnane. Tõsi jah, muusik saab laval olla kauem. Bändis nimega Lenna olin kolm aastat ja oli tore aeg, suurepärane vaheldus.

Kui teil on töid-tegemisi üle pea, närvid püsti ja pole võimalik oma armsale Hiiumaale sõita, siis kas sellele lihtsalt mõtlemine ka neil hetkedel aitab?

Noh, ennekõike aitab liikumine värskes õhus, suhtlemine sõpradega, klaas punast veini, päike ja umbes niisugused asjad. Aga mis Hiiumaasse puutub, hakkas ta mulle juba päris ammu meeldima. Oli nagu mingi äratundmine, armastus esimesest pilgust. Hiiumaa valijate ja maksumaksjate nimistus olen tänase seisuga olnud 20 aastat. Kodu on saare idaküljel, Vormsi vastas. Võin öelda, et kogu see Hiiumaa olemus nii ajaloolises kui lugude jutustamise traditsioonis on väga põnev. Mulle meeldib sinna kuuluda. Meri on samuti see, mida vajan. Hakkasin seal vaikselt toimetama ja nikerdama ja nüüdseks on sellest saanud mingi oluline osa minust. Superilus loodus on omaette teema, näeb ka haruldasi linde. Isegi mõned merikotkad on naabriteks. Ühesõnaga – vahetad keskkonda ja mured jäävad mandrile maha. Pean end küll poolhiidlaseks, ehkki mõni aasta tagasi määrati mind Hiiumaa saadikuks. Selline auväärne tiitel antakse koos vastava särgiga neile, kes saare eest hea seisavad.

Mis teid tänases maailmas kõige rohkem puudutab, häirib ja rõõmustab?

Mis puudutab niisuguseid ilmselgeid vastuseid, siis loomulikult – see sõda painab mõnevõrra. Aga samas, ega väga palju nende päris maailmaraskuste probleemidega ei peaks üks inimene üksi ja pidevalt tegelema. Kui igaüks hoolitseks kas või oma lähema 80 ruutmeetri eest, võib-olla 800 ruutmeetri või ka mõne ruutkilomeetri eest, oleks maailm parem paik ikka.

Kas olete mõelnud, et küll tuleb päev, kui Putin jõuab oma Nürnbergi?

Küllap see päev tuleb, võib-olla mina olen vale inimene, kes seda nüüd ütelda oskab.

Teie vanaisa Gunnar Aarma oli väga tark mees – muusikapedagoog, tõlkija, filosoof. Paljud inimesed mäletavad teda, leidub neid, kes Gunnar Aarmat tsiteerivad. Kas teid on jäänud saatma mõni vanaisa mõttetera, mis tõesti aitab igapäevases elus edasi rühkida?

Ütleme siis, et vast seesama, mis natuke on siin juba kõlanud: inimene peab kuidagi selle korra või rahu või rõõmu või vabaduse ennekõike iseenda sees ja juures korda tegema. Ja võimalusel mitte käima teisi elama õpetamas. Ehk siis niisugune tark, egoistlik printsiip, millele vanaisa ikka rõhku pani. Ta uuris lastelastelt alati, kui rahul nad eluga on, ning teatas seejuures, et tema on 100% rahul. Kui seda korrata nagu mantrat, siis oledki rahul.

Miks ei võiks olla stuudios elevant?

Olete öelnud, et tuleb teha kõik endast olenev, et huumorimeel ära ei kaoks. Kas huumorimeel aitab ka suurima mure puhul?

Eks ta ikka aitab. Kui esimene ehmatus või šokk või mis iganes on möödas, siis tasub vaikselt hakata asja peale teise kandi pealt mõtlema. Huumorimeel tähendab küllap võimet või viisi vaadata asju justkui kõrvalt, anda neile mingeid mitte-ilmseid kontekste, ja nii on ta meie elus vägagi omal kohal.

Ja vahetevahel enese üle naermine on tegelikult ka väga tervistav.

See peaks toimuma mitte vahetevahel, vaid kogu aeg.

Juminda miinilahing

  • Aastal 1941 põgenesid Nõukogude väed sakslaste liginedes Tallinnast Kroonlinna suunas iga alusega, mille nad vaid kätte said. Laevad sattusid sakslaste ja soomlaste pandud miinide otsa. Enam kui 200 laevast uppus umbes 60 ja hukkunute arv võis olla umbes 15 000.
  • Lisaks sõjalaevadele oli konvoides 22 Eestist, Lätist ja Leedust sundkorras rekvireeritud alust. Neil laevadel oli lisaks NS Liidu sõjaväelastele, partei- jt okupatsioonivõimude tegelastele ka hulgaliselt vangistatuid, sundevakueeritavaid ja Punaarmeesse mobiliseeritud kodanikke Lätist ja eeskätt Eestist.
  • On üldteada, et nende hulgas oli Georg Ots, kes pärast laeva põhjaminekut suutis meisterujujana kaheksa tundi vee peal püsida ja end uppumissurmast päästa.
Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

ei keegi
27. märts 2024 18:58
Lugupeetavad! Selleks, et Putin Nürnbergi viia, nagu küsimus esitatud oli, peaks Venemaa sõja kaotama. Kahju küll, aga juba küsimuse selline püstitus näitab, et inimesed ei ela olemasolevas reaalsuses. Venemaal on piisvalt ressurssi ja NB! globaalset toetust, ajaloo lõpp ei saabugi ning uus formeeruv maailmakord tundub paljudele riiklikele subjektidele olemasolevast õiglasem. Ka USA paistab suundumusega leppinud olevat, vähendades järsult Kiievi varustamist, pealegi, kas see polnud mitte pr Clinton, kes juba oma ametiajal ütles, USA jaoks on tähtsam Vaikse ookeani piirkond, mitte Euroopa. Piinlik, et Kiievis sellest aru ei saadud ning Stambulis laual olnud rahu alla kirjutamata jäeti. Saatke meile ometi Patriote, nad hävitavad meie majanduse, oli hr Kuleba sunnitud olukorda tunnistama pärast seda kui DniproHES ja Harkovi soojuselektrijaam otsetabamused said, viies nad aastateks rivist välja (meie meedia seda vist eriti ei kajastanud, tema rääkis hoopis veidi varem Venemaa naftarafineerimistehaseid tabanud droonidest, mille USA hukka mõistis).