"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
GALERII. Armastus. Suitsusaun. Seebimull. Emakeelepäeva sõnadetahvel kiirgab soojust ja elurõõmu (1)
14. märts 2024
Emakeelepäeva puhul pani Tallinn Tammsaare parki üles väikese tahvli, kuhu lõunasel ajal mööda jalutavad inimesed said panna kirja kõige hingelähedasema eestikeelse sõna. Foto: Jelena Rudi

Emakeelepäev käsikäes kevadise ilmaga täidab inimeste südamed helgusega. Kui paluda neid öelda kõige ilusam eestikeelne sõna, võib veenduda, et veel elab meie rahvas optimismi ja positiivsust. Armastus võidab kõik muu!

Emakeelepäeva puhul pani Tallinn Tammsaare parki üles väikese tahvli, kuhu lõunasel ajal mööda jalutavad inimesed said panna kirja kõige hingelähedasema eestikeelse sõna. „Võib-olla arvatakse, et me tahame müüa pensionifondi või kaabeltelevisiooni,“ pesitseb Kesklinna vanema asetäitja Nikita Groznovi sees algul kerge skepsis.

Vaata galeriid (9)

Tegelikult nii ei arvata, sest julgelt astuvad ligi eesti keelt nii esimese kui ka teise keelena kõnelevad inimesed. Halli mantli ja mütsiga proua maalib markeriga tahvlile selle kõige ürgsema sõna, mille igaüks meist kõige esimesena ära õpib – „ema“.

Vene keelt kõnelev noor perekond ei pelga andmast omapoolset panust. „Armastus,“ maalib tahvlile pereisa käsi. „Lepatriinu,“ teeb seda abikaasa oma. Alguses küll ainult ühe i-tähega, aga mis sellest. Peretütre eelistus on „rebane“. Kirjutatud natuke kõhkleval meelel, kuid täiesti korrektselt.

Tõtakal sammul mööduvale vanahärrale osalistele jagatav tasuta Mesikäpa komm ei mõju. „Eesti keel on üldse mu lemmik,“ hõikab ta vaid. Ei söanda astuda ligi ka ingliskeelse jutuga välismaalane, kes ainult nukralt pead raputab.

Tohuvabohu ja seebimull

Tahvli püsti pannud ja nüüd koos kolleegidega möödakäijaid püüdev kesklinna arendusnõunik Janar Siniväli tõdeb, et eelmise paari aasta kogemuste põhjal võib tulla sõnu täis paar-kolm suures formaadis paberilehte.

Kümne minuti möödudes troonib vankumatult sõna „armastus”, kuid vahele tuleb hoopis üllatavaid pakkumisi. Talvemütsis Julia lemmik on „tohuvabohu“. „Ülemus kasutas seda sõna,“ itsitab ta. Tegelikult tekitavat see sõna temas omamoodi sooja ja eksootilise tunde. „Umbes nagu inimesed tantsiksid Aafrikas lõkke ümber ja hüüavad „tohuvabohu“.“

Päeva saagiks jääb äärest ääreni sõnu täis paberileht, millelt ei leia mitte ühtegi tumeda alatooniga sõna – kui üldse, siis ainult ajakirjaniku lisatud „igatsus“. Eranditult annavad tooni sõnad nagu „kallis“, „musi“, „kaunis“, „elu“, „rõõm“ ja „rõõmupall“, millele lisanduvad paar põnevamat täiendust nagu „suitsusaun“ ja „pensionisammas“. Või siis ka „seebimull“. „See on nii pehme ja mõnus,“ selgitab autoriks olnud neiu varmalt.

Ja loomulikult ei tohi unustada ülekaalukalt esikohale tulnud „armastust“, mis oli meelel ja keelel neljal varakevadisel möödajalutajal. Kui lisada juurde samast tüvest tulenev „armas“, siis viiel.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Piret Kivi
14. märts 2024 18:19
Tohuvabohu on jaanalind. See tähendab, et mõlemad on pärit heebrea keelest. Jaanalind küll ilma linnuta. Tohuvabohu on kohe piibli alguses. See 'va' peaks olema sidesõna 'ja'.