"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
LÕIMUMISUURING: Lojaalsus ei tule kaasa Eesti passiga, vaid sünnib südame häälest ja toimetulekust (0)
17. märts 2024
Natalja Matšenene aja peeglis: osa temast on Eestist, osa Venemaalt. Mõned aastad tagasi ühe integratsiooniauhindadest pälvinud naine ütleb sama, mida hiljutise uuringu autorid: lõimumine peaks käima vastastikku. Mitte nii, et eestlased lõimivad venelasi. Seega – vaja on rohkem omavahelist läbikäimist, üksteise mõistmist ja ärakuulamist. Foto: Aleksandr Guzhov

Uuringust selgub, et enam pole võtmeküsimused, kuidas venekeelseid eesti ühiskonda lõimida, keeleõpe või kodakondsus. Teadlaste arvates tuleb keskenduda ühisosale, mida me kõik saame aidata luua, et tekiks südamest suhe Eestiga. Olgu see teist keelt kõneleva inimesega rääkimine mõnes argiolukorras või kasvõi ühine hoovi koristamine.

“Noortel inimestel pole eesti keele omandamisega mingeid probleeme,” räägib Tallinnas sündinud venelanna Natalja Matšenene. Kui praegused 50 pluss vanuses põlvkonnad on lahkunud, siis ongi keeleoskusega kõik korras. Ma ütlen seda muidugi naljaga!”

Tegelikult tuleb sama välja hiljutisest lõimumismonitooringust. Mida noorem muukeelne inimene, seda vähem muresid kohandumisega. Seega lõimib osa venekeelsest rahvast juba teisi.

Kahe naise lugu, millest õppida

Natalja, kes ise ammu lõimunud, on režissöör, stsenarist ja produtsent. 2021. aastal sai tema juhitud Sofitt-Klubi integratsiooniauhinna “Aasta sädeme”  kategoorias. Seda Eduard Tee kakskeelse lavastuse “Aeglane hingamine” eest, kus on põimunud eestlanna ja venelanna elulood. Nad kohtuvad esimest korda hooldekodus, kus hakkavad sõbrustama. Natalja jutu järgi on Anne ja Maria juba nii vanad inimesed, et võivad rääkida kõigest, mis südamel, n-ö filtriteta, mis meid muidu kammitsevad. Üks meenutab kauget pärastsõjaaegset noorust kurvemalt, teine rõõmsamalt. Kuid nad ei vihasta seepärast teineteise peale ka siis, kui räägivad tundlikel teemadel nagu Stalini kultus või küüditamine. Sageli kõnelevad nad ühes keeles, vastavad aga teises – nõnda juhtub sageli ka tegelikus elus, kui eesti- ja venekeelne omavahel juttu ajavad.  Alati on nende kõrval medõde Piret, olgu siis aitamas, rohtu andmas või eakate prouade lugusid kuulamas. Jumal teab, mitmendat korda.

Kas venelanna Maria on selles näidendis, oma elu õhtul lõimunud Eesti ühiskonda? Ilmselt jah, kuigi ükski ametlik toetusprogramm pole talle siin abiks olnud. Kahe daami, eesti- ja venekeelse kõrge vanus ja mälestused ühendavad neid ja panevad teineteise eest hoolitsema ja kuulama.

Natalja ütleb, et näidend on  paljude siin elavate venekeelsete inimeste lugu. Asi pole õigupoolest vanuses, vaid selles, kui paju suudetakse eri keelt kõnelevates kogukondades teise emakeelega inimesi mõista. Kui palju jõupingutusi on venekeelne inimene nõus tegema, et keelt omandada ja siinse kultuuriga kohaneda. Küsimus on seega ühises osas eestlastega ja selle suuruses, kui lõimumisest rääkida. Ühel tänaval või majas on näiteks eesti- ja venekeelsel see ühisosa igapäevane hool oma õue eest. See liidab ja paneb koos tegutsema.

“Mulle tundub, et lõimumine kulgenuks märksa edukamalt, kui see olnuks rohkem vastastikune ja heasoovlik,” tõdeb Natalja. “Sageli nõutakse venekeelsetelt ideaalset eesti keele oskust, soovitavalt ilma aktsendita, sügavaid teadmisi ajaloost, spordist, kultuurist jne. Ehkki võib-olla oleks parem rajada suhteid headusele ja üksteise toetamisele, püüdmisele üksteisest aru saada ja oskusele andestada?”

Paraku nähaksegi siin eri kogukondades asja sageli erinevalt. Eesti ajaloo ja kultuuri tundmist peavad küsitluse andmetel väga oluliseks enam kui pooled eestlastest. Mõnes mõttes näevad paljud seda nagu truudusvannet.

Kultuuritöötaja Natalja Matšenene ise on nagu kunagise aja ning rahvaste segunemise peegeldus. Eestis elav venelanna, kes saanud perenime leedulasest mehelt. Ta on 7-8 aastat Eesti kodakondne, selle saamiseks vajalikku B1 taseme keeleeksamit polnud eriti raske ära anda. Samas möönab Natalja sedasama, mida öeldakse hiljutises lõimumisuuringus: kodumaa tunnetus ei jookse keelt ega kodakondsust pidi. Leidub head või väga head eesti keelt rääkivaid ja Eesti kodakondsusega venelasi, kellele nii-öelda eesti asi on võõras. Ja kardetavasti selleks jääbki.

Esimesed kampaaniad panid muigama

Kuhu me siis lõimumisega pärast umbes 30 aastat kestnud jõupingutusi oleme jõudnud? Ja kuidas panna eesti- ja venekeelseid kogukondi ühist vankrit vedama ajal, mil Ukraina sõda pigem lõhestab?

Äsjasel lõimumisuuringu tutvustusel tõi kultuuriministeeriumi asekantsler Eda Silberg esile, et kuigi tavaelus räägime ikka eestlastest ja venelastest, elab Eestis 216 rahvusest ja 150 riigi kodakondsusega inimesi. Nad kasutavad 240 emakeelt. Suurt osa nendest ühendab omakorda tõepoolest suhtluskeelena vene keel, ehkki osale ei pruugi see omakorda olla emakeel.

Seega seisis Eesti ees pärast NSV Liidu lagunemist hiiglaslik ülesanne. Siia oli tuldud elama ja tööle mitte ainult üle kogu suure toonase kodumaa, vaid üldse tervest toonasest sotsialismileerist. Ja nad kõik pidid pärast NSV Liidu lagunemist siin moodustama ühtse uue ühiskonna. Eesti- ja venekeelsed vastajad on äsjases uuringus ühel meelel, et on läinud väga hästi ja läheb ka endiselt, et pole olnud konflikte rahvuse pärast. Kellelegi tänaval kallale ei tungita.

Paljud mäletavad veel esimesi, 2000ndate alguse integratsioonikampaaniaid “Palju toredaid inimesi” või “Naeratusest algab sõprus”. Need kutsusid üles Ivani ja Jaani teineteist märkama ja omavahel suhtlema. Naeratama need kampaaniad panidki, ehkki rohkem üleolevas võtmes: mis need nüüd siis muudavad. Aeg oli teine, polnud veel paljusid toetavaid struktuure.

Kuigi ainuüksi sõna “lõimumine” tekitab praegu juba paljudes nii eesti- kui venekeelsetes inimestes vaid tüdimust, on lõimumisuuringu töörühma juhtinud professor Marju Lauristini sõnul tegemist siiski suure edasiminekuga. Lihtsalt – kuna periood on aastakümnete pikkune, seda eriti ei märgata.

Lauristin tõi uuringu esitlusel nimelt esile, et esimest korda on eesti keele oskus venekeelsete hulgas kõrgem kui nende eestlaste arv, kes valdavad vene keelt. “Nende muukeelsete arv, kes ei ütle “tere” eesti keeles, on alla nelja protsendi,” nentis Lauristin. “See on kardinaalselt teistsugune olukord kui 30 aastat tagasi.”

Ta lisas, et kui nüüd alates järgmisest õppeaastast minnakse järk-järgult üle eestikeelsele haridusele, ja kui esimesse klassi astuvad lapsed lõpetavad 12 aasta pärast gümnaasiumi, siis meil on absoluutselt vabalt eesti keelt valdav põlvkond. Samas on tulemused juba praegugi päris head. Kuna noortest ei oska praegu eesti keelt ainult mõni protsent, siis võib lõimumist lugeda õnnestunuks.

Tööturul pole olukord paranenud

Kuid keeleoskus ja keeleõpe on siiski vaid üks lõimumise tahk. Tööturgu käsitledes nentis Lauristin, et selles vallas Eestis lõimumine nii hästi ei lähe: “Venelased on samas olukorras nagu naised, kelle palgalõhe ei vähene. Üheks põhjuseks on siin erialane tööturu stagneerumine, millest ei saa nii kergesti üle.”

Samas on just majanduslik toimetulek seotud sellega, kui lõimunud on inimene oma südames. Spetsialist on rohkem lõimunud kui lihttööline. Lõimumine ei tule seega ainult hinge, vaid ka inimväärse äraelamise kaudu. Mida rohkem hea palgaga venekeelseid, seda rohkem nende hulgas eesti asja aetakse.

Oluliseks põhjuseks, miks venekeelsetel tööturul eriti hästi ei lähe, on muidugi ikka veel puudulik keeleoskus. Kuigi viimase veerandsajandi edusammud on selles osas pikad, ja vaid neli protsenti ei oska üldse eesti keelt, jääb tase paljude elukutsete jaoks liiga madalaks. Muutuse peaks siin teadlaste meelest tooma haridusreform, millest oodatakse väga palju.

“Kindlasti ei lahene haridusreformiga kõik lõimumisprobleemid, aga väga paljud saavad leevendust või ka päriselt lahenevad, erialaline segregatsioon nende hulgas,” märkis professor Lauristin.

Emeriitprofessor Marju Lauristin.
Pilt: Ilja Matusihis

Suurem murekoht on siin aga erinevate ajalookäsitluste põrkumine. Eestlastest küsitlusele vastanute valdav enamus ootab, et eestikeelsele haridusele üleminekuga peaksid muutuma venekeelsete õpilaste arusaamad Eesti ning Nõukogude Liidu ajaloost. See seisukoht leiab aga tuge vaid 47% muust rahvusest vastajate seas. 30% väidab samas kindlalt, et ei ole sellise lähenemisega nõus.

Veel teevad murelikuks identiteediküsimused. Märkimisväärne osa elanikkonnast on kui turistid, kes ei ela siin – kui parafraseerida ammust filmi. 11% eestlastest ei tunne ennast Eesti ühiskonna liikmena.

“Seda on väga palju,”  tõdes Lauristin. “Muust rahvusest elanikkonnas on see 25% – vahe eestlastega polegi nii suur. See näitab midagi meie ühiskonna kohta, mille üle peaksime mõtlema. Positiivne on see, et 75% tunneb ennast ühiskonna liikmena – see ongi integreerituse tunne laias mõttes.”

Keeleoskus ja pass mõttelaadi ei määra

Kodakondsust ja keeleoskust on Eestis lõimumisel siiani üldiselt väga tähtsustatud. Üks uuringu põhisõnum kõlab siiski, et hea keeleoskus ja pass ei tähenda automaatselt eestimeelsust. Ehkki siiamaani on defineerimata, mida õigupoolest eestimeelsus tähendab.

Seoses sõjaga Ukrainas toodi lõimumisuuringusse nimelt ka poliitiline vaade. Ja põhiline, milles Eesti elanikud valdavalt on ühel nõul: sõda on lõhkunud kogu turvalise maailma, milles me seni oleme elanud. Täiesti nõus või pigem nõus on selle väitega 73% Eesti püsielanikest, sh 63% muust rahvusest inimestest.

Uuring näitas veel, et sõjaolukorras on tugevnenud venekeelsete elanike identiteedivalik Eesti ja lääne kasuks. 43% muust rahvusest vastajaist tunnistas, et sõda on sundinud neid tegema selles suhtes selgemat valikut.

Teisalt aga selgus, et sõja ja riigikaitsega seotud hoiakute poolest on venekeelne elanikkond selgesti polariseerunud ja pooleks.

Ühest küljest toetab üle 40% muust rahvusest elanikest Eesti tegevust Ukraina abistamisel. Vajadusel ollakse ise valmis osalema Eesti kaitsmises. Teisalt leidub umbes sama palju neid, kes on vastu. Viiendik muust rahvusest elanikest jääb omakorda kõhklevaks. Seejuures ei mängigi otsustavat rolli muust rahvusest elanike kodakondsus, vaid nende üldine lõimumise aste.

“Eesti pass või Vene pass ei tähenda automaatselt seda, kuidas inimene mõtleb,” rõhutas Lauristin. “Kodakondsus ei tähenda, et oled lojaalselt sidunud end Eesti riigiga, vaid oled praktiliselt põhjustel sidunud. Lojaalsus tuleb südamest.”

Vale on tema sõnul ka ettekujutus, justnagu meie ehk eestikeelsed lõimime neid ehk venekeelseid. Õigem oleks öelda, ja ka lähtuda sellest, et me lõimume omavahel.

Sisuliselt sama, et lõimumise tähendus on ajas muutunud, tõi esile ka Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Heidmets, üks uuringu autoritest. Peaaegu veerand sajandit pärast integratsiooniprojektide algust tähendab lõimumine tema sõnul ennekõike ühisosa otsimist: “Lõimumine kestab terve põlvkonna ja see pole enam nagu 30 aastat tagasi, et eestlased peavad venelasi eestistama.”

Üldistatult võib 2023 monitooringu kokkuvõtteks väita, et Eesti ühiskonnas on lõimumine jõudmas uude faasi ehk toimub valdavalt iseenesest. Tingimused selleks on olemas. Alates riiklikest mehhanismidest ja lõpetades asjaoluga, et nii eesti- kui venekeelsetes kogukondades suhtutakse lõimumisse laias plaanis hästi.

Nagu teadlased rõhutasid, saab igaüks kaasa aidata: tehke ennast tuttavaks. Ajage teist keelt kõneleva inimesega juttu ja ühiseid asju. Seda mõtet laiendades – olge nagu Maria ja Anne mõni aasta tagasi integratsioonipreemia pälvinud näidendis “Aeglane hingamine”. Ei maksa pahandada, kui elusse erinevalt suhtute.

Venekeelseid on seinast seina: “täitsa nagu eestlastest” passiivsete vastandujateni

  • Täielikult lõimunud – neid on 18% muust rahvustest vastajatest. Seda rühma iseloomustab eesti keele aktiivne kasutamine eri valdkondades, tugev Eesti identiteet, keskmisest suurem usaldus Eesti riigi vastu ning kaitsetahe, samuti aktiivne osalemine poliitikas ja kultuuris. “Vene nimi, aga täitsa eestlane,”  nagu iseloomustas Marju Lauristin.
  • “Lokaalselt lõimunud patrioote”  on 23%. Neidki iseloomustab üldiselt positiivne häälestatus Eesti riigi suhtes ja kõrged usalduse ning rahulolu näitajad. Neil on tugev Eesti identiteet ja eriti tugev seotus kodukohaga. Eesti keelt kasutatakse omavahelises suhtluses vähem, samas jälgitakse kohalikke venekeelseid meediakanaleid.
  • Hästi kohanenud, kuid osaliselt lõimunute osakaal on 17%. Tegemist on alla 45-aastaste, suhteliselt pragmaatiliste, samas tugeva Eesti identiteediga inimestega, kes on rahulolevad nii endaga kui ka eluga Eestis. Eesti keeles suheldakse palju, samas ühiskondlikult ollakse loiumad ja Eesti riigi ametkondade suhtes ettevaatlikud.
  • 15% suurune on arvukuselt kõige väiksem, kuid meedias ja sotsiaalmeedias väga nähtav nn pettunud kodanike rühm. See eristub eelmistest oma väga negatiivsete hoiakutega ja umbusuga riigi institutsioonide vastu. Eesti identiteet on neil nõrk, kuid samas suheldakse eesti keeles küllalt tihedalt ja ollakse kultuuriliselt ja poliitiliselt aktiivsed. Tarbitakse nii eesti- kui venekeelset meediat ja peetakse Venemaa kanaleid keskmisest olulisemaks. Silmatorkavaks erisuseks on kõige kõrgem Eesti kodanike osakaal (60%).
  • 28% ehk kõige suurem segment moodustub lõimumata, passiivselt vastanduvatest muukeelsetest elanikest. Neid iseloomustab ilmajäetuse sündroom. “Nad on nagu suur hall kivi elujõe põhjas, osa ei võta ja ei liigu,” selgitas Lauristin. “Siin leidub tugev huvi nõukapärandi vastu, suur Vene meedia ja filmide tarbimine.”

Kohaliku venekeelse meedia populaarsus on tõusnud

Lõimumise uurimisega vaadeldi ühtlasi, millist meediat eelistavad venekeelsed inimesed. Kuigi üldistusi on keeruline teha, sest pilt on killustunud, on siiski kasvanud huvi meie kohalike venekeelsete väljaannete vastu.

Leidub neid, kes ei usalda ei meie kohalikku ega Venemaa meediat, aga ka neid, kes jälgivad kõiki kanaleid. Auditoorium on aga killustunud tuhandeteks väikesteks osadeks: vastavalt inimeste veendumustele, haridusele, oskustele ja võimalustele eri kanalitest infot leida jne. Teistest sagedamini on venekeelsetes gruppides nimetatud arvamusliidrite hulgas Jana Toomi ja Mihhail Kõlvartit. Venekeelsed noored nimetasid ka Kaja Kallast ja Alar Karist.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid