"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
PSÜHHIAATER: Mis valemiga panna õpetajaid märkama kiusamist, mis toimub klassis nende nina all? (7)
18. märts 2024
18-aastane Desire langes küberkiusu alla seoses oma laulmishobiga. Foto: erakogu

“Ta ei oska ju laulda!”, “Ta on nii halb” – need olid kõigest mõned kommentaarid, mida aasta eest pidi enda aadressil taluma abiturient Desire Pärn (18) koolikaaslaste loodud Instagrami kontol. Küberkiusu all kannatab vähemalt iga viies laps ning see ei vähene isegi vanuse kasvades. Küberkiusu eripäraks on ka see, et kius võib plahvatuslikult kiiresti paisuda – näiteks võib mõnda videot vaadata mitukümmend tuhat silmapaari.

18-aastane Desire meenutab, et tema langes küberkiusu alla seoses oma hobiga. “Meie koolis avas keegi aasta eest Instagrami konto “Sütevaka piht”, mille eesmärgiks oli ilmselt meelelahutus, aga tegelikult asuti mind anonüümselt sildistama,” räägib Desire. “Kuna tegelen laulmisega, tuli minu kohta palju kommentaare stiilis “Desire ei oska laulda”, “Ta on nii halb” ja “Ta on nii enesekeskne”. Ma ise ei võtnud seda kohe isiklikult – tõenäoliselt ollakse minu peale pigem kadedad.”

Ometi kogunes kommentaare korralikult, k.a selliseid, et “miks ta esinemas käib” ja “kes teda üldse vaatab.” Konto oli kõigile nähtav ja jälgijaid juba mitusada. “Olen hästi ekstravertne ja oskan end kaitsta,” tõdeb Desire. “Läksin otse direktori jutule.” Koolijuht võttis asja väga tõsiselt: rääkis õpilaste ja õpetajatega ning kaasas veebipolitseiniku. “Me ei saanud teada, kes konkreetselt nende postituste taga olid, kuid võib arvata, et need pidid olema gümnaasiumi õpilased,” mainib neiu. Lõpuks kadus see konto Instagramist ning Desire usub, et kõik said oma õppetunni.

Kõigil siiski nii hästi ei lähe. Nõnda ei räägigi 36% küberkiusu ohvritest kogetust kellelegi. Noored tajuvad küberkiusamist tabuteemana – sellest ei soovita enam isegi rääkida; mõistlik on vaikselt ära kannatada, kiusajad ära blokkida ning kuidagi ise toime tulla. “Kui aga lõpuks piir ette tuleb, on olukord juba sedavõrd keeruline, et sealt välja tulla on raske,” ütleb Desire.

Kuidas tegeleda kiusamise ennetamise ja peatamisega süsteemselt ja läbimõeldult, arutleti möödunud nädalal SA Kiusamisvaba Kool korraldatud küberkiusamise konverentsil “Küberkiusamise peatamine on meie kõigi asi.” Antud artiklis kajastatu põhineb peamiselt konverentsil sõnavõtnute ettekannetel.

Keskmiselt on 11-15-aastastest põhikooli noortest peaaegu iga viies vähemalt korra viimase kuu jooksul kogenud küberkiusamist. “Kui tavapärast kiusamist kogeb iga kolmas ning küberkiusamise all kannatab iga viies õpilane, näitab viimane kasvutendentsi ehk usutavalt jõuab see mõne aastaga tavapärasele kiusamisele järele,” prognoosib SA Kiusamisvaba Kooli sisujuht Kristiina Treial. “Paraku peegeldub suur osa küberruumi kiusamisest ka koolikeskkonnas; tavakius on koolist alguse saanud ja laienenud küberruumi, või vastupidi.”

Tüdrukud langevad küberkiusu ohvriks sagedamini kui poisid, seevastu poiste hulgas on rohkem küberkiusajaid. Erinevalt tavalisest kiusamisest küberkiusamine vanusega ei kahane.

Mängudest välja kickimisest algab kius

Küberkiusamisest nüüdsama uurimustööd kaitsnud Desire tõdeb, et kius toimub enamasti Instagramis või TikTokis, aga ka Twitteris. Instagramis jagatakse pilte kas privaatselt või stoorides ning TikToki negatiivseid kommentaariume võibki lehitsema jääda. Popiks on saanud Messenger. “Mina suhtlen seal näiteks gruppides, kus on 5-10 inimest, ning olen näinud, kuidas lähevad levima fotod ja videod, aga ka kuulujutud ja privaatsem info,” räägib Desire. “Fotosid on Messengeris (erinevalt Snapchatist) väga lihtne levitada, sest keegi ei näe, kui sa midagi salvestad või edasi saadad. Messenger on ses osas väga karm koht, et levima läheb vägagi intiimseid fotosid.”

Õpetaja ja koolitaja Cattre Heina sõnul on küberkiusu õigupoolest väga lihtne ära tunda: see on igasugune tegevus, mis kedagi kahjustab või paneb kedagi end halvasti tundma. “Kuigi noored võivad väita, et nad tegid nalja, on just gruppides või mängudes bännimisest või välja kick’imisest sündinud väga tõsised küberkiusamise lood,” hoiatab õpetaja. “Vahet ei ole, on see kooli- või küberkius. Ka kiusaja on omamoodi lõksus – ta teeb seda ju oma populaarsuse saavutamiseks ning peab teenima laike, et hoida oma positsiooni.”

Küberkius on erandita igasugune tegevus veebis, mis kedagi kahjustab.

Küberkiusu puhul on kõikidel oma rollid. “Küberkiusaja on see, kes lõpuks vajutab nuppu ja teeb postituse, see aga ei tähenda, et ta tegutseks üksi,” hoiatab Hein. “Hiljuti oli aktuaalne üks TikToki lugu, millel oli 40 000 vaatajat, kuigi postitaja oli üks. Abilised ütlesid: et äge nali, muidugi pane üles, üle Eesti tehakse sama! Alati jagub neid, kes aitavad. Küberkiusamise puhul on kannustajateks kõik, kes kommenteerivad, levitavad ja laigivad. On veel terve hulk vaikivaid heakskiitjaid, kes ei tee midagi, kuid annavad sellega ohvrile signaali: ma olen nõus sellega, et sind kiusatakse. Õnneks leidub alati ka kaitsjaid. Internetis on kaitsjaks see, kes teatab juhtumist, kogub asitõendeid, annab teada, läheb ohvri juurde ning ütleb, et midagi tuleb teha – ta toetab ja on olemas. Õnnetuseks võib küberkiusamise vaid üks postitus taasohvristada ka veel aastate pärast.”

Halvustamine netigruppides

“Üsna suur osa väikeringi kiusamisest toimub eri klassitšättides, aga ka online mängukeskkonna tšättides,” lausub Kristiina Treial. “Ka viimastes lepitakse omavahel kokku, et üks või teine mängija läheb esimesena välja, või tehakse kambakaid ja toimub kiusamist, kuni selleni, et avaldatakse üksteise tundlikke kontaktandmeid, pannes kaasmängijaid haavatavasse olukorda.” Teine levinum näide on Treiali sõnul kellestki sihilikult alandavate piltide tegemine koolis või mujal, nende levitamine sotsiaalmeedias ning sinna inetute kommentaaride või hindamise üleskutsed.

“Internetis on palju rohkem anonüümsust, ning kiusajatele võib tunduda, et nad saavad end kannatajast distantseerida ja väheneb inimlik mõõde,” selgitab Treial. “Piirid hajuvad, tavapärased suhtlusreeglid kaovad ning veebis tehtavad teod võivad olla oluliselt julmemad kui vahetus keskkonnas.”

Lumepallina võib hakata levima ainult üks ainukordne alandav postitus, ähvardav sõnum. “Seda jagatakse, laigitakse ning antakse oma kommentaaridega veel hoogu juurde,” kirjeldab Treial. “Küberkiusu eripära on see, et ta võib ülikiiresti saada hoomamatud mõõtmed. Kui tavapärases keskkonnas juhtuva kiusu puhul me teame, et nüüd on asi ära klaaritud ja rohkem seda ehk ei juhtu, on küberkiusu puhul oht, et aastate pärast võib kahjustav sisu kuskilt uuesti pinnale kerkida – mis on internetis, on seal igavesti. See teeb küberkiusamise väga ohtlikuks.”

Küberkiusamises peituvad samas ka kõik nö tavakiusamise põhitunnused: tegemist on tahtliku ja korduva kahjustava käitumisega ühe inimese suhtes olukorras, kus kahjustataval on keeruline end kaitsta. Seesama anonüümsus ja pseudonüümsus, mis aeg-ajalt innustab tegema väga julmi asju, on samas siiski suhteliselt näiline. “Võrreldes tavapärase kiusamisega on küberkiusu puhul suhteliselt kerge vaevaga asitõendeid leida,” tõdeb Treial. “Uuringud näitavad, et noored, kes on kogenud küberkiusu, teavad suures osas, kes nende ründajad on. Sageli on nad lähimast ringkonnast, näiteks koolikiusajad. Kui küberkiusaja tahabki jääda anonüümseks, peab ta selleks tegema ekstra täiendavaid liigutusi.”

Vahel võivad küberkiusamise kahjud võtta ka sellised mõõtmed, et tarvis läheb meditsiinilist abi. “Oleme oma kultuuri tõttu üksteisest sõltuvad, meile on vajalik lähedus, et elus olla ja areneda,” nendib Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juhataja dr Anne Kleinberg. “Seega mõjub meile halvasti – iseäranis väiksena – igasugune vägivald. Eemale jäämine grupist ja selle tunnustusest on veel laastavam.”

Dr Anne Kleinbergi sõnul ei ole kiusu ärahoidmisel lahenduseks, kui vanemad võtavad lapselt telefoni ära.
Pilt: Scanpix

Sotsiaalne isoleerimine võib lapse enesehinnangu hävitada ka kogu eluks. “Kius saadab inimest mõnikord läbi su purustatud enesehinnangu täiskasvanueani välja,” märgib psühhiaater. Tervisemõjud võivad alata ka psühhosomaatilistest vaevustest (peavalu, iiveldus ja uinumisraskused), mida ei saa ühegi konkreetse tervisehäire alla liigitada.

Kriisikäitumine jaguneb arsti kinnitusel laias laastus kolmeks: me kas tardume, hakkame reageerima ehk võtame näiteks relva, et kedagi ähvardada ehk muutume oma käitumises vägivaldseks; oleme põgenejad, kas hakkavad kõiki sotsiaalseid olukordi vältima. “Kõige tavalisem on ärevuse ja derpressiooni, aga ka suitsidaalsuse tõus ning enesekahjustamised,” ütleb dr Kleinberg. “Lisandub igasugune ennasthävitav riskikäitumine nagu ainete kasutamine. Viimane on selleks, et ärevust ravida või satutakse kokku teiste kiusatavatega. Koos moodustatakse riskantse käitumisega grupp, kust saadakse tuge, aga lisaks aktseptile on ka võimalus end hävitada, sest tihti viib meeleheide sarnaseid noori kokku.” Kiusamine tekitab ka keskendumisraskusi, mis kõik vähendavad ka rängalt õpivõimet.

Dr Kleinberg on täheldanud, et kui pere oma muredega arsti nende juurde pöördub, ei teagi vanemad reeglina, et last koolis kiusatakse. “Nad ei adu suurt midagi ka küberkiusamise olemasolust,” tõdeb psühhiaater. “Tihti nad arvavad, et see on juba ära lahendatud – koolis ju nii toredasti võideldakse kiusamisega. Reaalsus on aga selline, et tullakse üks kord kokku, vangutatakse pead ja arvatakse, et nüüd lõppes kiusamine ära. Tegelikult kerib lugu edasi.”

Tohtri sõnul ei ole kiusu ärahoidmisel lahenduseks ka see, kui vanemad võtavad lapselt telefoni ära. “Interneti kaudu kogetakse lähedust, sõprust ja tähendusrikkaid kontakte,” kirjeldab Anne Kleinberg. “Ema-isade üldine mõte on see, et telefon on saatanast – võtaks ta ära, küll siis oleks kõik hästi. Vanemad ei teadvusta, millest laps võib ilma jääda, ega tea samas, kuidas oma last turvaliselt kaitsta.”

Abi ei saa anda enne, kui vägivald lõpeb

Kleinberg on oma töö käigus ka näinud arvukalt lapsi, kes ütlevad: ma olen juba päris karastunud, enam see kius nii õudne ei olegi. Kannatan ära ja nii võib elada küll. “See näitab, et kiusamine on meil erakordselt normaliseeritud,” lausub arst. “Ohvrid ja need, kes ei taipa, mis toimub, arvavadki siiralt, et see on tavaline – inimeste elus kiusataksegi.”

On nukker, et enamikku lastest, keda netis nokitakse, kiusatakse koolis ka kõikidel muudel viisidel: füüsiline tõrjumine, kaklemine, löömine. Viimast nähakse rohkem. “Vähem märgatakse vaimset kiusu, mis toimib sama julmalt: selleks on isoleerimine ja hülgamine, et panna teist end halvasti või ebakindlalt tundma,” kirjeldab dr Kleinberg. “Mitteverbaalselt väljenduv jõhkrus on tihti pimedusega kaetud, kuid need kiusamised käivad koos. Mis valemiga panna õpetajaid märkama, mis toimub klassis nende nina all?”

Samas ei saa igasugune abi, ravi või teraapiad vägivallaohvrite puhul alata enne, kui vägivald on lõppenud. “Kübervägivald aga venib mõnikord väga pikkade sabadega, kuni vanemad saavad selle sihipäraselt asju ajades või veebipolitseinike abil lõpetatud,” teab dr Kleinberg. “Seda, mis internetiavarustesse liikuma läheb, on tihti raske ohjata. Kui vägivald on toimunud, ei saa seda kuidagi tagasi pöörata, see jälitab.”

Sotsiaalne isoleerimine ehk see, kui sa oled grupist välja tõugatud ja sinu üle naerdakse, võib lapse enesehinnangu hävitada kogu eluks. “Kius saadab sind läbi su purustatud enesehinnangu täiskasvanueani välja,” märgib psühhiaater.

Vanaema ja ajalehe reegel

Cattre Hein paneb südamele, et see ei ole ennetus, kui koolis juhtub küberkiusu lugu ja siis peetakse üks loeng. “Kiusuennetus peab algama koolis juba esimesest klassist nii, et me anname õpilastele juba väiksena selged sotsiaalsed oskused,” toonitab Hein. “Nii loome norme, mida toetavad kooliväärtused ja kooli kodukord.”

Õpetaja sõnul võiks järgmised kaks reeglit võtta normiks juba esimesest klassist. Esimene on nn vanaema reegel: kõik, mis sa internetti postitad, võiks olla selline, mille su vanaema heaks kiidab. Mõtle alati, kuidas tunneks sinu vanaema, kui ta sinu postitust näeb? Teine on nn ajalehe reegel: kõik, mis sa postitad, võiks olla selline, et see on ajalehest loetav. Mõtle alati, kas tahaksid, et sinu öeldu ajalehes ilmuks?

“Kui paljud meist võivad võtta oma telefoni ning kinnitada: minu telefonis vastab kogu sisu nendele kahele reeglile,” ütleb Hein. “Neid reegleid võiks iga lapsevanem õpetada oma lapsele.”

Dr Anne Kleinbergi sõnul võiks kodudes lapsi toetada eeskätt empaatiaga. “Me kuulame last, ei tühista tema tundeid ega kogemust,” peab dr Kleinberg oluliseks. Neil hetkedel, mil olukord tundub lootusetu ning usk kipub kaduma, on vanem noorele lõppematu lootuse allikas. “Ema-isad ei pea tegema mingeid meeletuid asju, vaid olema lihtsalt igapäevaselt tasakaalukad ning enam-vähem sihipärased,” julgustab psühhiaater. “Vanematel pole vaja ka oma tundeid varjata: kui sa oled vihane, peab noor ka sellest aru saama – see on normaalsem kogemus kui hoida üleval mõttetut keep smiling’ut. Ehe emotsionaalne kontakt on see, mis on vanema kõige unikaalsem asi, mida oma lapsele pakkuda – seda ei asenda ükski spetsialist.”

Kust saab abi küberkiusu vastu?

  • Kuidas kaitsta end ja oma kaaslasi netis, loe www.targaltinternetis.ee
  • Veebipolitseinike kontaktid leiab www.politsei.ee/et/veebipolitseinikud; Instagram: ppa_veebipolitseinikud
  • Lasteabi (24h) tasuta telefon 116 111; veebivestluses kodulehel www.lasteabi.ee, või e-kirjaga info@lasteabi.ee
  • Esmast kriisinõustamist pakub (24h) ohvriabi tasuta kriisitelefon 116 006. Võib pöörduda ka anonüümselt.
  • Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 iga päev kl 14-24.
  • Eluliin: 655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) iga päev kl 19-07.
  • Peahea noortenõustamine on suunatud 12-26-aastastele noortele. Vaata https://peaasi.ee/peahea-noustamine/

Halvad sõnumid tuleb blokeerida või talletada

Ahistavad sõnumid tuleks ohvril igaks juhuks talletada, et politsei saaks vajadusel hinnata, kas tegemist on õigusrikkumisega.

Aeg-ajalt võib küberkiusamise näol olla tegemist õigusrikkumise või lausa kuriteoga ja siis läheb vaja politsei abi. Veebipolitseinik Andero Sepa sõnul on Eestis praegu 11 veebipolitseinikku ja kaks töö koordinaatorit. “Siiski ei administreeri veebipolitseinikud ühtegi keskkonda, ei kustuta kellegi postitusi, ei jälgi ega jälita, ega häki kellegi kontosse sisse,” ütleb Sepp.

Küberkiusamisel on järgmised vormid: ahistamine, solvamine, sütitamine ning saladuste (andmed ja fotod) levitamine. “Politsei saab hinnata, kas postitus on kooskõlas veebireeglitega, aga kui sisu ei ole ebaseaduslik (nii nagu on lapse seksuaalset ärakasutamist kujutav materjal) ehk kui keegi ütleb kellelgi halvasti, ei saa politsei nõuda TikTokis või Snapchatis sisu kustutamist,” jätkab Sepp. “Küberjälitamise, identiteedivarguse ja häkkimise puhul saab politsei algatada kriminaalmenetlust.”

Andero Sepp meenutab hiljutist juhtumit, mil veebipolitseiniku poole pöördus üks 18-aastane neiu, kes oli hädas 19-aastase ahistajaga. “Poiss ei osanud oma armumist tüdrukusse muul moel väljendada kui läbi hirmu: ta hakkas tüdrukule kirjutama sõnumeid stiilis “ma tean su kohta seda ja seda”, “olen veel seda kuulnud” ja “sul on olnud kolm eelnenud suhet,” kirjeldab Sepp. Alustuseks soovitab ta kiusaja ohvril teha kuvatõmmised sõnumitest, mis on talle saadetud; panna kirja, kes, kuidas, millal, mis kanali kaudu midagi tegi, ütles, kirjutas ja saatis ning kuidas see saajat mõjutas. Kas ja kuidas asi jätkus, kas saatja sai blokeeritud? Kas ta tegi libakonto? “On esinenud juhtumeid, kus inimene on kohtus lähenemiskeeldu taotlenud,” jätkab Sepp. “Kõik eelnenud seigad olid eelnevalt kirja pandud ehk kõik oli fikseeritud ning kohus kohaldas lähenemiskeelu elektroonilistes kanalites.”

Veebipolitseiniku pildi alla: Veebipolitseinik Andero Sepp kinnitab, et küberjälitamise, identiteedivarguse ja häkkimise puhul saab politsei algatada kriminaalmenetluse.
Pilt: Silver Gutmann


Veebipolitseinikud soovitavad ka koolides kohtumas käies lastele, et kui keegi saadab halva sõnumi, blokeeri ta ära – sellisesse suhtlusse ei pea laskuma. “Eile sattusime ohvri peale, kes on kaheksa aastat järjest Singapuri ärimehele oma raha üle kandnud – suur armastus on,” muigab Sepp. “Vaatame, kas saame selle legendi ümber lükata või mitte.”

Ema-isadele soovitab Andero Sepp: “Õpetage lastele viisakat suhtlust, probleemidega toimetulekut, ning veebis blokeerimist. Tundke huvi, mida laps teeb ja kuidas ta end tunneb sõpradega mängides, ning planeerige perega ka nutivabasid tegevusi, sest ajul läheb paar tundi, et end nutiseadmesõltuvusest välja lülitada.”

EU Kids Online 2021. aasta uuringu andmetel veedavad Eesti lapsed internetis keskmiselt 172 minutit päevas. 9-11-aastased istuvad netis 125 minutit päevas, kuid 15-16-aastased 3,5 tundi ja isegi rohkem. Tõsi küll, siia on arvestatud ka koolitööd arvuti taga.

Kommentaarid (7)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

binance account creation
4. apr. 2024 02:40
Can you be more specific about the content of your article? After reading it, I still have some doubts. Hope you can help me.
Lõpetage ära!
19. märts 2024 07:58
Mäletan juba oma kaugest kooliajast, kus õpetajad mitte üksnes ei märganud vaid mõned neist lausa õhutasid ja soosisid kiusamist vastavalt oma isiklikele sümpaatiatele ja antipaatiatele. Ning vaevalt tänapäevased õpetajad kuidagi teistmoodi inimesed oleksid. Seda enam, et tänapäevases ühiskonnas on suuresti kiusamise taga olevad inimeste vaheline konkurents ja pinged palju sügavamad ja teravamad, kui need nõukogude ajal seda olid.
...
18. märts 2024 18:23
Õpetajate töö ei ole õpilaste omavahelise suhtlemise korrigeerimine, vaid oma aine metoodiline õpetamine.
Sinder
18. märts 2024 16:05
Lõpmata pikk lori, mida on saanud lugeda juba nõukogude ajast siiani. Nõukogude ajal kiusu ei olnud, siis hoiatati kapitalistliku ühiskonna hädade eest. Aga me tahtsime, niiväga tahtsime ja nüüd ongi. Praktika on tõe kriteerium ja on teada, et kius ei kao kuhugi. Vastupidi, kiusu tuleb juurde ja see muutub üha rafineeritumaks. Seega, on tulutu kiusamise vastu võidelda. Parem teeme kiusamist kvaliteetsemaks, paremaks. See õnnestub kindlasti. Me oleme ju nii tublid!
tendents
18. märts 2024 20:47
https://makroskoop.ee/googlei-tehisintellekt-kommunism-ei-ole-kuri-pedofiilia-on-ok-valge-rass-ei-tohi-oma-saavutuste-ule-uhke-olla/
Kius kaob alles kommunismi ajal...
19. märts 2024 08:16
... kui inimesed on lõpmatult võrdsed ja kogu kiusu taustal olev konkurents ja kõik indiviidide vahelised pinged jäägitult kadunud. Seda siis vähemalt teoreetiliselt. Seni aga jääme kiusu nägema kõikjal, kus on korraga koos vähemalt kaks inimest: lasteaias, koolis, kodus, töökollektiivis, sõjaväes ja eriti veel vanglas, kus kinnipeetavatel lausa 24/7 kitsal pinnal külg külje kõrval koos tuleb olla ilma, et neil samal ajal muud tegevust peale üksteise kiusamise üldse olekski. Ja siit edasi juba tõesti, kui midagi kiusuga üldse teha annab, siis vaid parandada selle kvaliteeti või siis viia meie kõigi hõivatus tasemele, kus kellelgi lihtsalt enam teiste kiusamiseks aega ei jääks!
hmm
25. märts 2024 02:13
vanglas on tegevust küllaga. Paljud lõpetavad vanglas keskkooli, saab trenni teha, seal on tasuta jõusaal. Saab kutseharidust omandada. Paljud vangid käivad isegi tööl väljaspool vanglat. Vangidele korraldatakse ka tasuta kino jne.