"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU. Voldemar Kuslap: suurenenud on pätilik sõidumaneer, et mida uhkem auto, seda matslikum käitumine (0)
21. märts 2024
Voldemar Kuslap Kaja kultuurikeskuse laval. Foto: Ilja Matusihis

Omal ajal öeldi, et heaks eluks pole aja muud kui nahkpintsakut, kimpu banaane ja piletit operetile “Savoy ball”, meenutab laulja Voldemar Kuslap (86) aegu, mil operetihuvilised vallutasid kogu linnahalli saali.

Hiljuti kohtus legendaarne laulja Kuslap Kaja kultuurikeskuses rahvaga, rääkides seal nii oma elust kui ka peatselt valmivast suurest Eesti kalmistuid tutvustavast raamatust.

Olete sündinud Venemaa eestlaste peres ja näinud lapsena ilmselt palju sõjaõudusi.

Meie kõrval olev diktaatoririik teeb jälle meele ärevaks küll. Aga ma ei tahaks neid kaugeid aegu enam väga meenutada. Olen mõelnud, et see on minevik ja selle võib unustada. Parem elada oma elu ja tegeleda meeldivate asjadega. Kas või minna mõnda head kontserti kuulama, nagu oli hiljaaegu Kaarli kirikus, kus kanti ette Benjamin Britteni “Sõjareekviem”. See oli väga võimas elamus. Huvitavad solistid, suur ühendkoor, väga võimas oli see sõnum, mis läks sealt lendu. Et ärgu iial enam olgu laastavaid sõdu.

Teie suurim armastus on läbi elu olnud muusika?

Kui mõtlen tagasi kõigi nende aastate peale, mis mul on olnud õnn elada, siis jah, tänu muusikale olen ma üks ütlemata õnnelik inimene. Olen väga tänulik saatusele selle eest.

Kuidas teie tähelend teatris algas?

Minu esimene roll oli Estonia teatris kodumaises ooperis, pootsmani roll Eino Tambergi “Raudses kodus”. Sellega sain oma esimesed lauljapagunid.

Voldemar Kuslap hoiab oma häält vormis siiani. “Seda peab tegema kogu aeg, nagu sportlane,” ütleb ta. “Kui jääb juba nädal vahele, pole lauluharjutusi teinud, siis hakkab juba vaikselt tunda andma.”
Pilt: Albert Truuväärt

Aga enne lavalaudadele jõudmist oli vaja üsna palju vaeva näha?

Minu elus on olnud tähtsal kohal kohtumised mõningate silmapaistvate inimestega. Noore mehena Tõrva kultuurimajas töötades tuli mul kevadisel kontserdil üles astuda paari lauluga. Aukülaliseks oli kutsutud sealkandis sündinud legendaarne Juhan Simm. Ta tuli peale esinemist minu juurde ja ütles mulgi murdes, et noor mees, ma soovitan teil hakata laulmist õppima. Ma kahtlesin, kas mul ikka jätkub eeldusi lauljaks saada. See tundus raske elukutse. Aga tänu tema soovitusele käisin muusikakoolis ette laulmas ja siis tulid sisseastumiseksamid. Nii see läks.

Kaarel Ird tegi mulle juba kolmandal kursusel ettepaneku tulla Vanemuisesse tööle, aga minu erialaõpetaja ütles, et küll jõuad. Ja tänu sellele tegin ka konservatooriumi läbi, aga liitusin juba õpingute ajal Estonia teatriga. Ja kui Ird juhtus pärast seda vastu tulema, siis ütles ikka: desertöör.

Olete esinenud rahvusooperi laval üle poole sajandi, laulmisega tegelete tänaseni. Alles äsja esinesite eakatele Kaja kultuurikeskuses. Imetlusväärne! Millised viis rolli on teie jaoks olnud kõige südamelähedasemad?

Vaat sellele küsimusele on väga raske vastata. Mul võib neid rolle kokku olla kuni üheksakümmend, võib-olla isegi rohkem, nii ooperis, operetis kui muusikalis. Enam meele järele on kindlasti olnud nimiosa Mozarti ooperis “Don Giovanni” ja osatäitmised sama helilooja “Võluflöödis” ning “Figaro” pulmas. Samas tuleks vist mainida ka nimiosa meie oma Eesti helilooja Eino Tambergi ooperis “Cyrano de Bergerac”. See on muide üks meie kauneim ja huvitavaim ooper üldse. Aga neid rolle, mida esile tõsta, on muidugi veel ja igas žanris. Ent meelde jäävad ka lausa negatiivsed rollid, nagu näiteks Stravinski kaasaegses helikeeles kirjutatud “Elupõletaja tähelennus”, kus ma kehastasin üleni pahelist Saatanat. Nii et mu abikaasagi pidi ütlema, et ta ei uskunud, et ma niisugust karakterit ka kehastada suudan. Eks see jääb ka mulle väikeseks mõistatuseks kuni surmatunnini, aga samas oli see väga meeldiv osatäitmine, mitte samastumine rolliga, aga igal juhul huvitavam kui mingi roosamanna tegelase kehastamine.

Vanemad inimesed mäletavad ühte omamoodi fenomeni, Pál Ábrahámi operetti “Savoy ball”, mille koos Helgi Salloga kultuslikuks etenduseks mängisite. See kujunes 1982. aastal nii menukaks, et suure publikuhuvi tõttu mängiti etendusi ka Tallinna linnahallis.

Jah, see oli üks Ago-Endrik Kerge õnnestunumaid lavastusi ja küllap nad ka koos Juhan Viidinguga ka natuke mugandasid seda stsenaariumi. Tol ajal räägiti nii, et heaks eluks on vaja kolme asja:– nahkpintsakut, piletit Savoy ballile ja… ma ei mäletagi, mis see kolmas asi oli. Ahsoo, jah…vist kobar banaane. (Naerab.) Nõudmine oli igal juhul nii suur, et väike Estonia teater ei mahutanud kõiki soovijaid ära. Tuligi siis minna linnahalli.

Tõesti ei jää üle muud kui öelda, et olid ikka ajad. Operett ei ole vist enam nii väga populaarne?

Operett on kogu aeg toitnud teatrit. See on oluline magnet, mis tõmbab publikut ja täidab kassat.

Linnahall on arhitektuuriline pärl, ma teeks küll nii, et ta enam edasi ei laguneks. On ääretult kahju, et ta on juba aastaid kasutult seisnud.

Praegu paraku ei saaks enam sellist etendust teha, sest pole linnahalli. Kui oleks teie teha, mis te linnahalliga peale hakkaksite?

Linnahall on omaette arhitektuuriline pärl, ma teeks küll nii, et ta enam edasi ei laguneks ja seal ei vandaalitsetaks. On ääretult kahju, et ta on juba aastaid kasutult seisnud.

Teid on kõrvutatud ka Georg Otsaga, kuid oma tagasihoidlikkuses olete niisugused võrdlused alati tagasi tõrjunud. Otsa üks tugevusi estraadil oli isikupärase sarmi kõrval suurepärane diktsioon ehk sõnade välja hääldamine muusikas. Kui tähtsad on teile olnud laulusõnad?

Ma olen alati jälginud, et laul oleks tugev nii muusika kui sõnade poolest, et mõte kannaks. Vahel on piinlik, kui on õnnestunud meloodia ja tühised sõnad. Laulu mõte on ikka väga tähtis. Tekst on ju oma jutu jätkamine muusikas. Laulude puhul on väga olulised minu jaoks mõlemad, nii viis kui ka sõnad.

Ja eesti keel kõlab lauldes väga ilusti. Peab ikka oma emakeelt austama ja selles keeles korralikult laulma ka. Sellega näitame, et peame emakeelest lugu.

Noored kipuvad rohkem inglise keeles laulma, kas eesti keel on teie meelest ohus?

Kindlasti elab eesti keel üle igasugused ajad. On läbi sajandite elanud ja elab edasi. Ma loodan küll, et eesti keel oma erakordse iluga jääb igavesti püsima.

Olete mustamäelane ja kõik teavad teid “Mustamäe valsi” esitajana.

Ma mõtlen ikka, et see on küll huvitav, mille järgi rahvas sind teab. Ma ise ei pea küll oma kõige olulisemaks looks seda.

Alguses laulis “Mustamäe valssi” Paul Allik. Vahepeal see laul peaaegu unustati. Kui ma hakkasin oma teist sooloplaati ette valmistama, vaatasin, et see on üks päris huvitav lugu ja nii see sinna peale läks. Sellest ajast olen laulnud seda aastakümneid, seda soovitakse ikka ja jälle kuulda. Vahepeal oli küll niisugune tunne, et mu hambakroonid muutuvad ka siniseks, kui ma selle laulu peale mõtlen, aga rahvale oli laul nii omaseks saanud, et ilma “Mustamäe valssi” laulmata ei ole tahetud mind kuidagi lavalt minema lasta.

Teie teatriteest Estonias on palju kirjutatud ja kõigile huvilistele on need jutud internetis ka kättesaadavad. Aga mida olete teinud peale teatrist lahkumist, sellest teame palju vähem.

Kui ma teatris lõpetasin, siis ei lõppenud sellega minu laulmised, need on siiamaani jätkunud. Olen esinenud ka endast märksa nooremale kuulajaskonnale Martin Trudnikovi ansambliga Horoskoop. Neile tuli pähe tänuväärne mõte soojendada üles omaaegsed kuulsad Horoskoobi saate laulud. Seal olen siis üles astunud Nele-Liis Vaiksoo, Birgit Sarrapi, Gerli Padari ja teiste noorema põlvkonna lauljatega. Nendega koos esineda on olnud alati tore ja sümpaatne. Ja kord kuus olen ikka esinenud Tallinna eri linnaosade juubilaridest pensionäridele nende austamisel. Ma olen leidnud väga tänuliku kuulajaskonna, kellele meeldivad just need laulud, mille saatel terved põlvkonnad on üles kasvanud. Need on kas populaarsed operetilood või teised tuntud viisid. Niisugused esinemised on nii mulle kui loodetavasti ka kuulajatele pakkunud väga suurt rahuldust.

Teil on ka üks mitte just väga sagedane hobi. Nimelt uurite meie kalmistutele maetud kultuurilooliselt oluliste inimeste haudu. Ja laiemalt võib öelda, et tegelete meie kalmistukultuuriga.

Jah olen sellele lausa pühendunud. Mul on ilmunud ajakirjades mitmed kalmistukolumnid. 2017. aastal ilmus minu üpris mahukas töö “Jalutuskäigud Eesti kalmistutel”. Nüüd oleme koos fotograafi Peeter Langovitsi ja toimetaja Anneli Aasmäe-Penderiga sama hästi kui tiiru peale teinud Eesti olulisematele kalmistutele. Kohe on ilmumas meie kolme koostatud väga mahukas ja piltidest rikas 360 vaimu- ja kultuuriinimese haudu tutvustav raamat. Paraku oleme paljud neist unustanud. Sellest annavad tunnistust ka nende hauatähised, mis kõik kahjuks ei ole nii korras, nagu me tahaksime. See on olnud suur töö ja nõudnud palju pühendumist meie kõigi kolme poolt.

Voldemar Kuslap: “Nüüd on mul juba aastaid 86 ja mõtlen, et on aeg tagasi tõmmata. Olen piisavalt juba suuri osatäitmisi teinud ja vaeva näinud. Aitab küll!”
Pilt: Ilja Matusihis

Mida siis kalmistud meile kõnelevad?

Võib küll liialdamata öelda, et nad näitavad, milline on ühe või teise maa kultuur. Oleme teinud kindlaks palju meie vaimult suurte inimeste matmispaiku. Mõned on hoolistetud, aga on ka neid, mida on väga raske üles leida ja mis tunduvad mahajäetuna. Sellest on kahju. Koputaksin ka kohalike omavalitsuste otsustajate südametunnistusele: palun tähistage meie väikese rahva suurte poegade ja tütarde kalmud nagu kord ja kohus ja pange juba kalmistu väravasse väiksed suunavad viidad, kuidas need üles leida. Mõnes kohas on need ilusti olemas, aga mitte igal poole. Mulle tundub, et peaksime üldse rohkem süvenema sellesse, mis on olnud ja mitte unustama oma suurvaime. Soomlased on selles osas olnud märksa tublimad. Nemad mäletavad seda, mis on olnud, ja suudavad seda tänase päeva kontekstis paremini mõtestada. Teeb kurvaks, kui kiiresti me kipume unustama neid, kes alles olid meie kõrval…

Näiteks Metsakalmistul juhatab meie koorijuhtide matmispaiga sisse Kirke Kangro tehtud ääretult lihtne, südamlik ja mõjuv kompositsioon, mis kannab nime Laululavalt lahkunutele. Ja sinna lähedale on maetud meie nimekad koorijuhid.

Muide, teiselgi Eesti kalmistutel võib kohata meie skulptorite töid.

See peaks aitama meid ka tulevikku liigselt kartmata julgelt edasi minna?

Just nimelt. Nii see just ongi. Ja et minevikku mitte unustada, peaksime märksa sagedamini kuulama ka Georg Otsa, Uno Loopi, Frank Sinatrat ja teisi omal ajal elanud suuri lauljaid.

Olete kaasa löönud ka Nargen festivalil ja Vana Baskini teatriga

Jah, seal esitasime Karl August Hermanni laulelduse “Uku ja Vanemuine”. Seda mängisime mitmel pool Eestis. Ja hiljem tegin kaasa ka Mozarti kaasaegse helilooja Joseph Haydni lustlikus ooperis “Elu Kuu peal”, mida etendati Viinistus. Minu Buanofede roll oli küllaltki nõudlik, aga tahtsin maailmale tõestada, et ka eakamad lauljad saavad sellega hakkama.

Tegin oma ajal koostööd juba Vanalinnastuudioga ja Vana Baskini teatris see samade inimestega siis ka jätkus. Meenub ikka üks näidend – “Kadrioru vanad”, kus mu partner oli võrratu Ita Ever. Aasta tagasi mängisime koos Helgi Sallo ja Henri Kõrvitsaga “Lumeroosi”. See läks samuti väga suure menuga. Nii et töid ja tegemisi on mul kuni viimase ajani peale Estonia teatrist äratulemist ikka jätkunud. Nii et sadade rollide kõrval on “Mustamäe valss” ja “Kas vana arm ka roostetab” olnud minu loometöös suisa marginaalsed nähtused.

Nüüd on mul juba aastaid 86 ja mõtlen, et on aeg tagasi tõmmata. Olen piisavalt juba suuri osatäitmisi teinud ja vaeva näinud. Aitab küll!

Aga need esinemised eakatele esialgu ikka veel jäävad. Ja suvel on tulemas ka Horoskoobi ansambliga mõned ülesastumised.

Kuidas end praegu vormis hoiate?

Jah, mida vanemaks saad, seda rohkem aega kulub enese häälestamise peale. Ei ole nii, et kargad voodist välja ja kohe hakkad laulma. Aga jah, vormis pead end hoidma kogu aeg nagu sportlane. Kui jääb juba nädal vahele, pole lauluharjutusi teinud, siis hakkab juba vaikselt tunda andma. Eks tuleb hääleharjutustega veidi vaeva näha ka praegu. Muidu ma juba enam ammu ei häälitseks. Ootan ka pikisilmi suvilahooaega. Siis saab maal värske õhu käes kepikõndi teha ja mere ääres ringi kolada. Või jalgrattaga ringi sõita. Eks ma katsun end kursis hoida ka sellega, mis maailmas toimub. Ikka ärevaks teeb jah, ja ega sealt Toompealt ka midagi head ei kosta. Meenub üks August Kitzbergi mulgi murdes sada aastat tagasi meie poliitika kohta kirjutatud luuletus. No täpipealt nagu meie tänane päev. Lugesin selle ette ka oma kohtumisel Mustamäe eakate klubiga ja sain suure aplausi selle peale.

Te sõidate ikka autoga suvilasse?

Üldiselt olen jah alates 1971. aastast olnud autojuht ka. Sõidan võimalikult vähe, aga mitte ainult sellepärast, et bensiinihind piirab neid pikemaid otsi. Linnas saab ju ilusti ühistranspordiga hakkama. Ja suvisel ajal muutuvad sõidud paratamatult sagedasemaks.

Kuidas hindate meie liikluskultuuri praegu?

Võrreldes vanema ajaga on muidugi autode arvukus tohutult kasvanud. Ja koos sellega kahjuks ka selline pätilik sõidumaneer, et mida uhkem ja kallim auto, seda matslikum käitumine. Seda olen küll pannud tähele. Kahjuks on see pigem süvenenud. Teistega arvestamist võiks olla liiklemisel enam.

Ma mäletan, et vanal bensiinivaesel ajastul pidin kord Võrumaale sõitma ja arvestuste kohaselt oleksin Tarusse välja jõudnud, aga kusagil Kärevere metsa vahel jäi masin seisma. Ümberringi pime novembriöö. Tol ajal liikus autosid harva, Üks aga sõitis mööda, jäi eemal pidama, tuli tagasi ja juht ütles: Oless mööda pannu, a mo naine tundse so ära. (Naerab.) Ja hiljem ükskord kontserdi järel üks mees tuli juurde ja küsis, et kas sa miino ei tunne. No ei tahtnud öelda, et ei tunne. Tuli välja, et sama mees, kes kord bensiini andis…

Mul oli tunne, et mu hambakroonid läksid siniseks, kui pidin jälle “Mustamäe valssi” laulma.

Ja mida arvate automaksust?

(Ohkab.) Ma pole sellesse süvenenud. Nende suurte toretsevate maasturite omanikud võiksid küll maksta. Aga kas ikka kõik peaksid maksma?

Te olete õnnelikus abielus juba väga pikka aega. Mis on selle saladus?

Siin polegi mingit saladust, on lihtsalt üksteise mõistmine. See on oluline.

Tulekul on emadepäev. Ühes intervjuus olete meenutanud elu lapsena Venemaal. Mida ema teile eluks kaasa andis?

Seda olen ma arvutuid kordi öelnud, et minu ema õpetas mind ikka: poeg, ära kunagi unusta neid inimesi, kes sulle elus on kordki head teinud.

Väga lihtne, väga meeldiv ja meeldejääv õpetus. Ja nüüd jäängi ootana, nagu memm ikka ütles: lahkemaid kevadilmu.

Kuslap lõi Tõrva kultuurimajas elu kihama

  • Voldemar Kuslap on sündinud 24. septembril 1937 Oudova rajoonis Leningradi oblastis Vene NFSV-s eestlaste külas.
  • Kuslap on meenutanud, et eesti naised pidid oma hajali asuvad majad meesteta lahti lõhkuma ja vedama peatänava äärde rivvi, sest võim tahtis sellist venepärast küla ja vastu ei tohtinud hakata. Sõja ajal põletati need majad jälle maha ja elada tuli metsas onnides.
  • Voldemari isa vangistati, kui Voldemar oli seitsmekuuune. Kuslapi sõnul isa hiljem Leningradis hukati ja pere sai sellest lõplikult teada alles mitu aastat pärast Stalini surma. Isa koju ootamine kestis ikka aastaid ja aastaid. Aastal 1943 pidid Venemaa piirialadel asuvate eesti külade eestlased Eestisse ümber asuma, sest tulevase Pantriliini alad pidid saama sõjategevuse piirkonnaks. Kuslapite pere kolis Rõngu lähedale Valgutasse.
  • 1951-1953 õppis ta Uderna algkoolis, veel on õppinud Tartu muusikakoolis Alma Kurtna lauluklassis.
  • Kuslapile meeldis juba lapsena laulda, aga kõigepealt õppis ta kutsekoolis kompleksbrigaadide brigadiriks. Seal sattus ta koori ja sealt edasi solistiks. Kui ta saavutas rajooni isetegevusvõistlusel esikoha, tehti talle ettepanek minna tööle Tõrva kultuurimajja, kus ükski direktor polnud varem kaua vastu pidanud. Pärast Voldemar Kuslapi saabumist kihas seal aga varsti elu. Tõrvas tutvus Voldemar Kuslap ka oma esimese lauluõpetaja Mari Kulliga.
  • Ta on lõpetanud 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Viktor Gurjevi lauluklassis. Lõputöö oli peaosa Valgre-Raudmäe muusikalis “Muinaslugu muusikas”.
  • Aastatel 1964-1965 laulis ta Estonia teatri kooris,1965-2012 oli samas solist.
  • Kuslap on olnud väga hinnatud operetisolist. Pál Ábrahámi operett “Savoy ball” koos Helgi Salloga kujunes 1982. aastal nii menukaks, et suure publikuhuvi tõttu mängiti etendusi ka Tallinna linnahallis.
  • Tema viimane suurroll rahvusooperis Estonia oli Buonafede osa 2008. aastal esietendunud Joseph Haydni ooperis “Elu kuu peal”.
  • Aastatel 1974-1979 töötas Kuslap Tallinna muusikakoolis pedagoogina.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.