"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Esimest korda lubatud küüditamise aastapäeval lehvisid Ülemiste jaamas koos sinimustvalgetega ka Ukraina lipud  (2)
25. märts 2024
Esimene küüditamise aastapäeva tähistamine Ülemiste jaamas 25. märtsil 1989. Foto: Eesti Rahvusarhiiv

“Stalinistlik masinavärk seisis kõrgemal seadusest, õiglusest, inimlikkusest,” lausus toonase Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud Jaan Napa. 1989. aastal mõistsid küüditamise esimest korda avalikult hukka nii haritlased kui ka toonased Nõukogude Eesti punased liidrid.

35 aastat tagasi tähistati Tallinnas esimest korda meie rahva ühe traagilisema sündmuse – 1949. aasta märtsiküüditamise – aastapäeva. Nende ligi 800 tallinlase peres, kes olid langenud riikliku terrori ohvriks ning ilma kohtu ja uurimiseta Uurali taha küüditatud, peeti 25. märtsi ka varem alati leinapäevaks. Kuid sellest rääkimist väljaspool pereringi peeti ohtlikuks isegi pärast seda, kui pagendatud inimesed said Hruštšovi “sula” ajal kodumaale naasta.

Kõigepealt oli vaja suuremaid muutusi nii globaalses kui ka Nõukogude Liidu sotsiaalses, poliitilises ja ideoloogilises elus. Niisiis julgeti küüditamistest avalikult rääkida alles Gorbatšovi “perestroika” kiiluvees, kui kurbadest sündmustest oli möödunud juba 40 aastat.

Nihestatud nõukogude ideoloogia

Laupäeva, 25. märtsi 1989 keskpäeval astusid paljud inimesed üles Tallinna linnahalli treppidest ja kaldteedest. Nii nende vanus kui ka näod andsid tunnistust, et nad ei lähe kontserdile ega estraadietendusele. Pealinna tolle aja avaraima konverentsikeskuse ruumides toimus Eesti õigusvastaselt represseeritud elanike liidu Memento (ladina keelest tõlgituna “pea meeles” – toim) asutamiskoosolek.

“Täna austame kümnete tuhandete eestlaste mälestust,” ütles ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees Ain Soidla üritust avades. “Ja samal ajal miljoneid Stalini kuritegude ohvreid, kõigi rahvuste esindajaid.”

Soidla rõhutas, et repressioone oma riigi elanike vastu ei dikteerinud majanduslik, poliitiline ega sõjaline vajadus. Nende taga olid ainult nihestatud ideoloogilised dogmad klassivõitluse vältimatu kasvu kohta.

Kõneleja märkis, et kõik seaduslikud piirangud, mis veel hiljuti kehtisid endiste küüditatute suhtes, on viimase poole aasta jooksul ebaseaduslikuna kaotatud. “Valitsus toetab Memento loomist, lootes konstruktiivsele koostööle ajaloolise tõe, õigluse ja tuleviku nimel,” vahendas Soidla sõnu Rahva Hääl.

Ajalehe Sovetskaja Estonia korrespondent kirjutas, et koos sinimustvalgega ja ingerisoomlaste lipuga heisati saalis punase ristiga must lipp – Gulagi laagrite ülestõusude sümbol. “Ja koos tunnistati parimal võimalikul viisil: stalinismi kuriteod ei kordu kunagi,” edastas ajakirjanik.
Viimased kolmteist aastat on Vabaduse väljakul märtsiküüditamise aastapäeval süüdatud mälestusküünlad, 35 aastat tagasi parkisid seal aga autod ja peatusid trollid. Nii sai traditsioon 1989. aasta kevadel alguse hoopis Tammsaare mälestussamba juurest. “Sellest on ammu saanud midagi enamat kui lihtsalt kirjaniku monument,” põhjendas Rahva Hääl. “Uuele elule ärkamise perioodil tullakse siia, suurmehe ja humanisti juurde, otsima tõde ja õigust.”

Skulptuuri jalamile paigaldati leinalindiga riigilipud. Iga tunniga valgustas neid üha enamate küünalde valgus, mille süütasid kõik parki tulnud pealinlased.

“Küünlaid süütavad igas vanuses inimesed vanadest lasteni,” kirjutas isegi toonane venekeelne leht Sovetskaja Estonia. “Neil on pisarad silmis, kurbus näol: endised küüditatud, nende sugulased ja järeltulijad, aga ka need, kelle jaoks halastus on eluliselt vajalik.”

Keegi tõi tseremooniale kohale kasti Siberi mullaga – sealkandis olid ju leidnud lõpliku rahupaiga need 3000 inimest, kes surid teel küüditamispaika või juba kaugel võõral maal.

“Meie ühine kohustus on anda surnutele ja tükkideks rebitud eludele igavene rahu, teha lõpp julmuse ja vägivalla vaimule, mis valitses “rahvaste isa” ja tema käsilaste ajal,” ütles üks osalejatest.

“Kui küünal kustub, süütab hooliv käsi selle uuesti. Täna on mälestuspäev ja mälestus ei tohiks uue elu nimel tuhmuda,” kirjutas ajaleht.

Hoiatus tuleviku põlvkondadele

  1. märtsil 1989 põlesid mälestusküünlad ka kesklinnast kaugemal – Ülemiste jaama raudteerööbaste läheduses. Just siit sai alguse tee tundmatusse neil tuhandetel naistel, lastel ja meestel, kes varem elasid Tallinnas, selle lähiümbruses ja Harjumaal. Küüditatute mälestuseks loodi installatsioon: kaks okastraadiga ääristartud kaubavagunite siluetti, mille kohal plakat stalinistliku loosungiga “Kõige väärtuslikum kapital on inimesed”.
    “Stalinistlik masinavärk seisis kõrgemal seadusest, õiglusest, inimlikkusest,” meenutas Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud Jaan Napa. “See masinavärk sülitas välja inimvaenulikke otsuseid, jahvatades konkreetseid elusid ja saatusi.”
    Napa juhtis üritusel osalejate tähelepanu, et sinimustavalgete lippude kõrval lehvivad raudteetammi kohal ka sini-kollased Ukraina lipud ja isegi ENSV ametlik lipp. Ja kõik need kannavad ühesuguseid leinalinte. “Koos eestlastega tulid siia venelased ja ukrainlased, lätlased ja valgevenelased, leedulased ja teiste rahvaste esindajad,” nentis Napa. “Mällu ja südamesse jäädvustatud valu ei tunne riigipiire.”
    Tallinna praost Toomas Paul ja Aleksander Nevski katedraali vaimulik Viktor lugesid palve kodumaalt sunniviisiliselt viidud inimeste – vastavalt luterlaste ja õigeusklike – eest.
    Tallinnas toimunud esimesel ametlikult lubatud märtsiküüditamise mälestuspäeval osalejad uskusid ilmselt siiralt, et selline vägivaldne totalitarism on minevik. Kahjuks näitavad tänapäeva sündmused, et see pole kahjuks sugugi nii. Ja seetõttu ei kaota ka kurb kuupäev 25. märts oma aktuaalsust.
Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

jaan
27. märts 2024 11:00
Tänu ukraina ja vene sõduritele, kes aitasid eestlastel kiiremini jõuda Siberisse! Selleks ka Ukraina lipud 25.03.24
Kõik on unustanud ....
25. märts 2024 05:28
Kui ilusa Mälestusmärgi on Voorel, hr. Mart Arold , püstitada lasknud küüditatute mälestuseks - Suur Rist ja relss - mil märgitud küüditamise kuupäev, mäel ja kahelpool hekk.Asub tee ääres - tema kodu läheduses , Saare-Torma-Tartu tee ääres ehk siis Kalevipoja muuseumi hallata. Mart Arold on siitilmast kahjuks lahkunud aga kirjutas hulga ajalugu , 13 või 14 raamatut -Sortside ...... Ja muutus EV mitte väga soosituks- kasutas otseseid ajaloo materjale, lahkus Isamaaliidust tollal.