"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Tuntud arsti elu päästnud naine: Ma aina pumpasin ja karjusin: sa ei anna alla! (5)
26. märts 2024
Kõige kurvemaks teeb Leilit kaasinimeste passiivsus. Ta ise kipub ujulas nüüdki vanemaid inimesi jälgima, kas neil on ikka kõik korras. Foto: Madis Veltman

“Proua ei olnud valmis ise tegema suust-suhu hingamist, kuigi kannatanu oli tema oma mees. Keegi mulle reaalselt appi ei tulnud,” räägib elustamiskoolitaja Ivar Käsper eestlaste kesistest esmaabioskustest. Käsperi sõnul on iga inimese vastutus ohtu sattunut elus hoida. “Kui elupäästvat esmaabi mitte anda või kui teha seda valesti, sureb abivajaja ära,” rõhutab ta. “Näiteks ei tohi minestavat inimest istuma sättida.” Iga inimene võiks ka teada, kus asuvad linnaruumis elustamisaparaadid ehk defibrillaatorid.

Kui paljud meist oskaksid päästa oma kaasinimesi või lähedasi – näiteks kui oma laps tõmbab klaaskommi hingamisteedesse või kolleeg saab trepil kukkudes peavigastuse? Või kui keegi meie ees teadvusetuna kokku kukub?

Õnneks mõned vaprad meie seast oskavad. Üks selline elupäästja on Leili Põder, kes oli mullu talvel just lõpetanud Tabasalu ujulas triatloniks treenimise, kui märkas, et basseinis upitab üks mees teist vees oleva poi peale. Leili kutsus abi ning meelemärkuseta mees suudeti basseiniservale tõmmata.

“See oli saatus – õigupoolest ei pidanud ma tol jaanuaripäeval üldse treeningut tegema. Olin plaaninud ära sõita, aga lend lükati edasi,” meenutab elupäästjast juuksur Leili Põder (47). “Ujusin ära, kuid miski hoidis mind veel kinni, nii et ma ei lahkunud kohe ujulast, vaid vaatasin oma tulemusi telefonis.” Et ta oskab südamemassaaži teha, ei teadnud naine isegi, sest õpitud sai seda ammu autokoolis.

Ei ole oluline koht, kus see juhtub, vaid see, kes su kõrval juhtub olema.

Paraku ei asunud basseinist kaldale upitatud teadvuseta meest aitama ükski ujula töötajatest ega pealtnägijatest – kõik olid šokist otsekui hangunud. “Kui nägin, et keegi ümbritsevatest end ei liiguta, oli ainus variant tegutseda,” lausub Põder. “Pumpasin intuitiivselt, lugesin numbreid.”
Mõne hetke pärast tundus, et mees on surnud, ning Põder lõpetas südamemassaaži tegemise. Siiski andis mees elumärki ning edasi tuli appi üks naine, kes söandas teha suust-suhu hingamist. “Naiste jõud oli kõige tugevam, mehed hoidsid eemale,” muigab Põder. Telefoniliinil jagas päästetöötaja samal ajal juhiseid. “Ma muudkui pumpasin ja karjusin: sa ei anna alla!” Vahepeal jätkas keegi teine. Kuigi pulss saadi kätte, teadvusele mees ei tulnud ning kiirabi viis ta haiglasse.
Et ta päästis tipparst Indrek Oro elu, Põder tol hetkel veel ei teadnud.

Aasta hiljem, selle aasta 22. jaanuaril tähistas päästetud arst oma n-ö teist sünnipäeva ning tema pere kutsus Leili Põderi õhtusöögile. Uuesti kohtudes kuulis elupäästja, et mehel murdus tema tehtud südamemassaaži käigus seitse roiet. “Indrek ise viskas nalja, et tühja neist murtud roietest,” muigab Põder. “Teda oli tabanud ujulas äkksurm ning lähedased kinnitasid: see, mida mina tegin, oli meditsiiniline ime. Indrek lisas veel, justkui hoitaks teda siin maa peal.”

Leili Põder hoiab meeles Indrek Oro sõnu: “Ei ole oluline koht, kus see juhtub, vaid see, kes su kõrval juhtub olema.” Seetõttu tahab ka siinkohal taas kõigile südamele panna: esmaabi võtteid tasub osata ja neid kasutada julgeda.

Iga lamaja ei ole joodik ega narkosõltlane

Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliiniku õendusjuht, elustamiskoolitaja Ivar Käsper nendib, et võrreldes muu maailmaga napib meie inimestel oskusi. “Näiteks sattusin kord lähedal olema, kui ühes toidukaupluses hakkas vanemal härral halb,” meenutab Käsper. “Ta pandi pingi peale istuma, aga mees hakkas oksendama, kaotas teadvuse ja vajus külili. Selline inimene tuleb kohe panna põrandale pikali, teda ei tohi hoida istuvas asendis, sest isegi minestanud inimene sureb istuvas asendis suhteliselt kiiresti ära!”

Kui Käsper kannatanu juurde läks ja mehe pikali aitas, oli kõrval viibiv abikaasa ahastuses ega suutnud midagi teha. “Kui ma karjusin kõva häälega appi, et tooge keegi südame elektrišoki aparaat ehk kehaväline defibrillaator (AED-aparaat), keerasid inimesed pilgu kõrvale. Keegi ei tulnud aitama, kuigi rahvast liikus,” jätkab Käsper. “Proua ei olnud valmis ise tegema suust-suhu hingamist, kuigi kannatanu oli tema oma mees.”

Elustamisoskus on sama elementaarne kui ujumisoskus.

Nii tegi elustamiskoolitaja mehele ise rindkere kompressiooni nii kaua, kuni kiirabi kohale jõudis. “Keegi mulle reaalselt appi ei tulnud,” nendib Käsper. “Hoopis teistmoodi käis asi Kopenhaageni lennujaamas, kus inimene kukkus minust umbes 30 meetri kaugusel. Kui kõva häälega abi kutsusin, tuli aitajaid nii palju, et neid oli vaja peaaegu eemale ajada. AED jõudis kohale välgukiirusel, sest see asus lähima 100 meetri raadiuses. Nii suus on inimeste teadlikkus mujal maailmas!”

Mõnikord võib ka linnaruumis näha olukorda, kus keegi on pikali, aga keegi talle tähelepanu ei pööra. Seda paraku ka põhjusel, et eeldatakse: ah, nagunii on jälle mõni joodik või narkar.
“Kui maas lebaja poolt on tunda atsetoonili lõhna, kiputaksegi tegema ennatlik otsus, et küllap on alkohoolik,” ütleb Gunnar Richter, kes on praegu Eesti Punase Risti ja ka Kaitseliidu esmaabi instruktor. “Isegi see, kui inimesel tuleb suust alkoholi jääknähtude lõhna või nn pohmelli haisu, ei tähenda see alati vägijookide tarbimist.. Võib olla hoopis diabeedihaige, kel on veresuhkur pikka aega kõrge olnud, või traumahaige või organpuudulikkusega inimene, kelle veri on happeline ja väljahingatavasse õhku ilmub käärinud puuvilja lõhn. Niisiis võib tegemist olla vägagi hädas inimese, mitte joodikuga.”

Mõistagi võivad teadvushäire või teadvuse kaotuse põhjuseks olla ka alkohol või uimastid. “Peab oskama hinnata, kas piisab sellest, et panna inimene vasakule küljele lamama, et ta endale kurku ei oksendaks, või on vaja veel midagi teha,” lausub Käsper.

700 äkksurma aastas

“Esimese asjana tuleb mõelda enese ohutuse peale – kas koht, kus kannatanu lebab, on turvaline esmaabi andmise koht,” soovitab Richter. “Mõistlik on läheneda kannatanule pea poolt – siis on see turvaline ja pole karta ohtu enda tervisele.”

Mullu sügisel tähistatud rahvusvahelisel elustamispäeval tõdes terviseameti tervishoiuteenuste osakonna nõunik Kalev Pahla, et väljaspool haiglat sureb Eestis äkksurma igal aastal kuni 700 inimest.

Siinse elustamisstatistika põhjal teevad kõrvalviibijad enne kiirabi saabumist elustamisvõtteid umbkaudu pooltel juhtudest ning ellu jääb elustatavatest veidi üle 10%.

allinna Kiirabi andmed ütlevad sedagi, et kui inimene ei saanud esmaabi enne kiirabi saabumist, suutis kiirabi elustada inimese 38% juhtudest, aga kui kannatanut elustati esmaabi andjate poolt, päästis kiirabi 57% inimestest.  Kokku taaselustasid Tallinna kiirabi meedikud 2022. aastal väljakutsetel 260 inimest.

Ei maksa arvata, et kui midagi juhtub, on igaühe enda kohustus ja vastutus vaid 112 numbrile helistada ja sellega kõik lõpeb. “Võttes endale õiguse kasutada riiklikku ressurssi, võtad ka vastutuse aja eest, mil kiirabi kohapeal oodatakse,” toonitab Käsper. “Vastutus lasub igal kodanikul.”

Niisiis on igale inimesele vajalikud teadmised, kuidas esmaabi vajadust ära tunda, ning selleks peaks läbima vastavad kursused. “Kui elupäästvat esmaabi mitte anda või kui seda antakse valesti, sureb abivajaja ära,” nendib Käsper. “Surmast veel hullem on tegelikult see, kui inimene jääb tulevikus oma kehasse vangi – ei suuda enam kontrollida oma keha või kaotab mõistuse, nii et keha funktsioneerib edasi, kuid ta ise ei tea seda.”

Peamine mitteabistamise põhjus on hirm või teadmatus oma oskuste suhtes. Enamik meist läbib esmaabikoolituse elus korra – autojuhiluba tehes. Teadmised aga ununevad ning teatud aja tagant oleks mõistlik õpitut korrata. 

Peamine mitteabistamise põhjus on hirm või teadmatus oma oskuste suhtes.

“Paljudes teistes riikides, kus elanikonnale on pikemat aega vastavaid teadmisi ja oskusi õpetatud, rakendatakse elustamisvõtteid enne kiirabi saabumist 70% juhtudest ja ellu jääb rohkem kui 20% elustatutest,” ütleb Kalev Pahla. “Seega on meie oskustes, aga ennekõike julguses teist inimest eluliselt kriitilises olukorras aidata veel parasjagu arenguruumi. Oskus abivajajat elustada peab olema sama loomulik nagu tantsu- või ujumisoskus.”

Räägi kannatanuga ja hoia ta soojas

Kui kiirabi on juba kutsutud, tuleb enne nende saabumist sulgeda kannatanul vajadusel kõik verejooksud. Ja kiirabile tgasub alati keegi vastu saata. “Järgnevalt uuritakse teadvust, seda tehakse kolmes etapis,” räägib Gunnar Richter. “Kõigepealt küsitakse: mis juhtus? Kui inimene ei reageeri, raputatakse teda kahest õlast korraga, mitte ei sikutata jäsemetest. Kui see ei aita, tuleb kontrollida valuaistingut, näiteks võiks roiete piirkonnas sarnaselt kõdi tegemise liigutusele inimest pisut kõvemini näpistada. Kindlasti ei tohi kannatanut lüüa, nagu oleme näinud filmidest!”

2. Eesti Punase Risti esmaabi instruktor Gunnar Richter viib esmaabikoolitust läbi Vabaduse koolis.
Pilt: Aleksandr Guzhov

Ivar Käsper lisab, et kui abivajaja on teadvusel, on temaga rääkides oluline säilitada tema teadvust ja hingamist nii kaua kui võimalik – vestlus hoiab inimese elutahet ning paneb teda edasi hingama. Hingamise kontrollimiseks pannakse käeselg nina alla, teine käsi aga päikesepõimiku peale, et oleks näha, kas kere liigub hingamise taktis üles ja alla.

“Kui elustamiseks ei ole veel läinud, tasub teada, et kõik raskes seisus inimesed on mingil hetkel füüsilises šokis, mida tuleb kiirabi saabumiseni vähendada,” jätkab Käsper. “Kindlasti peab abivajaja olema pikali ning ta tuleb katta soojalt termolina või jopega. Kui hingamine lakkab, tuleb kohe alustada elustamisvõtetega ja jätkata seda kiirabi saabumiseni.”

Avalikus ruumis, kus on võimalik kasutada AED-aparaati, tuleb hüüda appi ja paluda aparaat tuua, et kiirendada elustamisprotsessi enne kiirabi saabumist. Defibrillaatorid on olemas paljude toidupoodide infolettides, Rotermanni kvartalis õues seina peal, haiglates, polikliinikutes, teatrites, kinodes, spordiklubides ja spaades.

“Inimesed võiksid AED-aparaatide vastu huvi tunda – neid märgata ja küsida,” toonitab Käsper. “Näiteks põhjamaades ei anta ehitusfirmadele objekti kasutusluba, kui objektil ei ole AED-d, samuti on need vajalikud kontorites, kus töötab teatud arv töötajaid. Ka meil võiks nii olla.”
Ka Gunnar Richter möönab, et defibrillaatoreid võiks avalikus ruumis rohkem olla. “Neid saaks kasutada igaüks ja midagi valesti teha ei ole võimalik, sest aparaat on väga turvaliselt ja lollikindlalt seadistatud, nii et ta ei põhjusta mingisuguseid kahjustusi,” kinnitab Richter.

Esimest korda rakendati Eestis defibrillaatorit äkksurma puhul 2014. aastal Tartu Aura keskuses. “2022. aastal kasutati AED-aparaati kaks korda: lennujaamas ja SEB pangas,” lisab Richter. Elustamise põhjustest kolmandiku moodustavad tema sõnul radiaalsed mürgistused, lämbumised ja traumad, kaks kolmandikku on kardiaalsed ehk südamehaigustega seotud surmad.

Esmaabiteadmiste levitamiseks laste seas pingutavad aktiivselt ka koolid. Esmaabi võimalustest ja hädaabinumbrile helistamisest räägitakse ning praktilisi tegevusi viiakse läbi juba alates esimesest kooliastmest.

“Teises kooliastmes räägitakse peamiselt põrutustest, luu- ja liigesevigastustest, haavadest, ülekuumenemisest ja külmaga jahtumisest,” ütleb haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse valdkonna nõunik Mare Oja. Kolmandas kooliastmes peaksid õpilased teadma lihtsamaid esmaabivõtteid liikumistes saadud vigastuste korral. Gümnaasiumis peaksid noored vastava kursuse lõpus oskama õnnetuse korral olukorda adekvaatselt hinnata ja vastavalt tegutseda, analüüsida ohtusid, mis võivad õnnetuskohal esineda, teadma elupäästva ja jätkuva esmaabi võtteid ja oskama neid kasutada.

Esmaabikoolitusi tehakse ka juba lasteaedades. Mudilastele räägitakse elupäästvatest tegevustest nagu verejooksu peatamine, hingamisteede avamine ning elustamine, aga seda kõike neile eakohases võtmes.

Õnnetus hüüab tulles

15 aastat kiirabis töötanud Ivar Käsper tunnistab, et teda kui elustamiskoolitajat häirib pisut tõsiasi, et esmaabiõpe on läinud veidi liiga elustamiskeskseks. “Me võiksime märgata inimest juba enne, kui ta ära sureb,” toonitab Käsper. “Kuigi äkksurm saabub äkki, tekivad teatud haigustunnused sageli juba varem. Oleks hea, kui me suudaksime oma elanikkonna teadlikkust nii palju tõsta, et oldaks valmis tegutsema juba siis, kui kõrval hakkab keegi halba enesetunnet kurtma.”

Loomulikult peab alustama elustamisvõtetega, kui inimene on juba teadvuse kaotanud ja hingamise lõpetanud, aga lisaks võiks osata tema seisundit hinnata, kui kannatanu ise ütleb või on näha, et tal on halb.

“Enamasti on kehv enesetunne seotud elutähtsate funktsioonide häirumisega, milleks on kaks: vereringe ja hingamine,” selgitab Käsper. “Tänu hingamisele jõuab hapnik vereringesse ning vereringe kannab hapniku koos energiaga laiali kõikidele keharakkudele. Üks tähtis organ, mis seda koordineerib, on aju. Kui häirunud on hingamine või vereringe, ei saa aju enam piisavas koguses hapnikku ja energiat, ning siis tekib tunne, mida tavaliselt kirjeldatakse sõnadega: mul on paha.”

Mõistagi esineb ka juhtumeid, kus inimene ei tunne midagi – kui tekib näiteks suur tromb, ummistab see ära suure veresoone ja saabubki äkksurm. Inimene kukub maha eelnevalt midagi tundmata. “Kuigi meil on väljend “õnnetus ei hüüa tulles”, eelneb ägedatele haigusseisunditele enamasti ikkagi teatud aeg, mil inimene tunneb kas eelneva päeva või nädala jooksul midagi teistmoodi ehk varwm on mingid märguanded siiski olemas,” võtab Käsper kokku.

Elustamise ABC

  • Märka teadvuseta inimest, astu ligi ja püüa luua kontakt. Esmalt veendu enese ohutuses ja seejärel kõneta kannatanut. Kui ta ei reageeri, proovi raputada ja kontrolli valuaistingut. Kui inimene ei ava silmi ega liiguta, on ta teadvuseta.
  • Helista 112 ja anna ülevaade olukorrast ehk vasta võimalikult täpselt küsimusele “Mis juhtus?”. Pane telefon valjuhääldile ja ära katkesta kõnet.
  • Kontrolli, kas kannatanu hingab. Kas ta rindkere liigub, kas on kuulda hingamist, kas käeseljaga on tunda hingeõhku? Kui rindkere liikumist ei näe, hingamist ei kuule ja hingeõhu liikumist ei tunne, siis inimene ei hinga ja on vaja alustada elustamisega.
  • Järgi telefonis antavaid meediku juhiseid ja alusta südamemassaažiga. Küsi AED võimalust. Jätka elustamist järjepidevalt kuni kiirabi saabumiseni.
    (Allikas: Gunnar Richter)     

Kutsu kiirabi, kui kannatanul on:

  • teadvushäire või teadvusetus;
  • hingamishäire (võib olla põhjustatud ägedast astmahoost, allergilisest reaktsioonist, võõrkehast hingamisteedes, uppumisest, lämbumisest, raskest kopsu- või südamehaigusest);
  • vereringehäired: suured verekaotused suur(t)e haava(de) korral, erinevad verevoolutakistused (kahtlused südameprobleemidele või trombihaigustele nagu insult, tõsine peatrauma kukkumise tõttu);
  • mis tahes füüsilise šoki tunnused (näiteks sisemise verejooksu, mürgistuse tõttu);
  • suure energiaga traumad, mille puhul on potentsiaalse vigastuse tekkimise oht: plahvatus, liiklusavarii, kukkumine kõrgusest, torke- või laskevigastused, põletus jms.
    (Allikas: Ivar Käsper)

Koduses esmaabikapis peaks olema:

  • valuvaigisteid ning palavikualandajaid (paratsetamool) igale pereliikmele ehk vastavalt vanusegrupile;
  • ibuprofeeni või muud mittesteroidset põletikuvastast valuvaigistit;
  • esmaseid ravimeid nohu, köha ja kurguvalu vastu;
  • preparaate, mis aitavad organismi kõhuhädade suure vedelikukao puhul (aktiivsöetabletid ja elektrolüütide lahuse pulbrid);
  • silmade loputamiseks silmatilkasid või spetslahust;
  • kahe kuu varu retseptiravimeid;
  • haavade ja põletuste raviks mõeldud vahendeid (haava desinfitseerimiseks pihusti, loputuslahuse või puhastava ainega niisutatud tampoonide kujul);
  • spetsiaalseid haavasalve või -geele;
  • haava katmiseks ja sidumiseks plaastreid ja sidemeid.   
    (Allikas: Benu apteegid)
Kommentaarid (5)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

hmm
26. märts 2024 18:39
Kui ma karjusin kõva häälega appi, et tooge keegi südame elektrišoki aparaat ehk kehaväline defibrillaator (AED-aparaat), keerasid inimesed pilgu kõrvale. .... Poes... kust peaks klient sellise aparaadi välja võluma
Km
26. märts 2024 21:05
Poes on vast ikka mõni töötaja ka, kaubanduskeskustest rääkimata kus kohe kindlasti selline esmaabivahend vajadusel koheselt käeulatuses võtta peaks olema. Ja kui ei ole, siis usu mind, eestlane olla nüüd kohe mitte kindlasi uhke ja hää ei ole. Pigem lihtsalt eluohtlik.
to Km
27. märts 2024 02:36
olen poes töötanud, mitte keegi ei tea, mis aparaadist jutt, vb keegi juhataja teab.
to Km
27. märts 2024 02:38
poodides ka vahetuvad töötajad nii kiiresti, et alatasa on õpilased kassades. Muidugi ei tea nad midagi mingitest meditsiiniaparaatidest.
Km
27. märts 2024 18:23
Eks seda Leila meid Taaniga võrreldes silmas pidaski, et meil isegi need kes peaksid selliseid asju teadma, tegelikult midagi ei tea, mis siin siis veel ülejäänutest rääkida. Ja seetõttu on ka elu Eestis kohati vaata, et isegi ohtlikum, kui mõnes konflikti või õnnetuspiirkonnas ega mitte sugugi nii uhkust sisendav nagu tuntud propagandalaluluke seda ehk oletada lubaks.