"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU JA GALERII. Ruslan ja Rute Trochynskyi: Eesti vajab rokkivaid naisi, kel on sõnum maailmale (0)
29. märts 2024
“Laul oligi relv ja vägi,“ lausub Ruslan Trochynskyi (47). Tema tütar Rute (18) lisab, et ärevatel aegadel aitab lisaks muusikale meelerahu hoida ka loodus. Foto: Jelena Rudi

“Kui eestlased koondusid õlg õla kõrvale ja laulsid end vabaks, siis see laul oligi relv ja vägi. Ja täpselt samamoodi on ukrainlased laulev rahvas,” lausub Ruslan Trochynskyi (47). Tema tütar Rute (18) lisab, et ärevatel sõjaaegadel aitab lisaks muusikale meelerahu hoida ka loodus. “Meil on väga maalähedane pere, ka mina olen maausku ristitud. Usun väga loodusesse, hingedesse, emakesse maasse. Loodusest leian alati rahu, kui on keerulised hetked.”

Millal ja kus saavad kokku ülimalt hõivatud isa ja tütar? Õhtul kodus. Ja loomulikult ka kontsertidel, kus nad koos esinevad. Kõik muud variandid on juba väga keerulised. Nii oligi üksjagu nuputamist, kuidas Ruslan ja Rute Trochynskyiga intervjuud kokku leppida. Lõpuks see siiski õnnestus – ja kui kohtusime, nakatas nendest hoovav energia mind silmapilkselt.
Nende laulud pakuvad rõõmu, lohutust ja hingepidet ka kõige raskematel aegadel. Laulud, mis loovad harukordse läheduse eestlaste ja ukrainlaste vahel.

Kui Ruslan ja tema laulud on teada-tuntud juba aastaid siis sina, Rute, alles kogud kuulsust. Praegu täidavad su päevi kool ja ansambel Rute, mõtted ja teod liiguvad ka esimese albumi suunas. Tegemisi jätkub, aga kui oskuslik ajaplaneerija sa oled?

Rute: Oo, see on huvitav küsimus! Ma tunnen, et olen üpriski hea planeerija, kuna mängisin 11 aastat klassikalist viiulit, mis õpetab ikka väga tugevalt distsipliini. Kui sa pead päevas neli-viis tundi harjutama ja samal ajal koolis käima, siis lihtsalt õpid oma aega planeerima! Ja kuigi ma enam ei mängi klassikalist viiulit, vaid tegelen rohkem laulmise ja klassikalise heliloominguga, siis see distsipliin on loomulikult jäänud.

Ruslan: Rute on selline laps, kes on sündinud armastusega, ja tema soov on iga hetke elust väärtustada. Midagi õppida, midagi uut teada saada ja kogeda. Nõnda on ta ise ka öelnud. Rute oli viieaastane, kui teatas, et tema tahab viiulit mängida. Ja hakkaski viiulit mängima. Oli püüdlik ja kohusetundlik. See on väga tähtis, kui laps oma soovile kindlaks jääb. Ja muidugi nõuab see suurt distsipliini.

Kas te, Ruslan, mäletate ennast ka viieaastasena?

Ruslan: Jah, loomulikult mäletan. Kuidas ma astusin muusikakooli, kus olin hästi viisakas ja püüdlik ning tahtsin väga kõigist parem olla. Aga noh, poistega on nagu on. Kui sa satud kampa, kus teised poisid on teiste huvidega, siis võivad sinu tahtmised ka muutuda. Igatahes mängiti seal jalgpalli ja palli mängides võisid sa unustada, mida tegelikult oli vaja teha. Pilli harjutada, näiteks.

Rute: Sa olid paras marakratt!

Ruslan: Ma tahtsin nautida elu ja see on siiamaani nii! Täpselt nagu seegi, et iga hetk tahan midagi õppida ja jagada seda siis teiste inimestega. Ja sama soov on Rutel ka.
See on väga suur oskus tegelikult – ühendada endas elu nautimine kohustuste täitmisega.

Rute: Jah. Kogu muusikuks olemise juurde käib ju nii palju rohkem kui ainult see lavaosa. Lemmikosa on see, kus sa saad lõpuks lavale ja inimesed on kohal, inimesi on palju ning kõik armastavad sind. Aga sellele lihtsalt eelneb nii palju tööd, need lõputud tunnid bändiga harjutamist, proovide kokku leppimine, promo ja videotega tegelemine. Olen hakanud küll vaikselt aktsepteerima, isegi armastama sellist kohustust nagu tekstide kirjutamine, aga vahel on see ikkagi päris kraapiv tunne, kui peab liiga palju korraga tegema. Aga kõik on seda vaeva väärt, sest kui sa saad lõpuks lavale ja särada, siis midagi niisugust sa kuskil mujal elus ei koge. Vähemalt mina mitte.

Oled endale juba mõnda aastat nime teinud. Lisaks kõikvõimalikele esinemistele koos isaga lõid sa 2022. a rokkansambli Rute. Ruslan, kas see oli ühtaegu nii rõõmus kui ka natuke ärev hetk – vaatasite, et laps hakkab käest libisema?

Ruslan: Ei libise ta kuskile, hoopis austab ja esineb rõõmuga ka minuga koos. Ja mina temaga.

Rute: Alguses sa vist arvasid, et hakkame tegema midagi folgilaadset.

Ruslan: Jah, mõtlesin küll nii. Et teed midagi sellist, kus saad kasutada oma oskusi, sest oled ikka päris palju laulnud folkmuusikat. Need rahvamuusika lood Viljandi folgil, mida kõik mäletavad, kus sa tantsisid, mängisid viiulit, laulsid ja nüüd äkki …. vau! Olin tõesti üllatunud, midagi sellist ei osanud oma lapselt oodata.

Vaata galeriid (17)

Nii et teile see asi meeldis?

Ruslan: Jah, loomulikult meeldis! Ja meeldis seetõttu, et Eestimaa vajab rokkivaid naisi, kellel on hea hääl, ja mis põhiline – õige sõnum. Muusikutel peab lisaks ilusale laulule olema ka tähtis sõnum, mida inimestega jagada.

Kuidas tuli mõte luua ansambel Rute?

Rute: See, sündis nii, et oli tulemas Tallinn Music Week, kus mu ema korraldas noorteprogrammi. Ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks esineda seal. Sest ma olin varem seal Svjata Vatraga külalisesinejana üles astunud ja see on nagunii tohutult lahe festival. Ja siis ma mõtlesingi, et miks mitte – teeks lõpuks oma asja! See oli täpselt samal aastal kui muusikakeskkool, balletikool ja Otsa kool kolisid kokku ühte majja, MUBA-sse. Ja kuna mul tol hetkel ei olnud seal veel sõpru, siis uurisin, kellega Otsa kooli muusikutest võiks koostööd teha. Ajasin pundi kokku, kõik oli väga kihvt ning sain esimest korda elus enda muusikat teha! Andsime kohe välja ka esimese singli “Südamesoov”, mis oli sõjateemaline, pühendatud Ukrainale ning kõigile neile, kes võitlevad ja tegutsevad rahu nimel. See oli ka ukrainakeelne. See singel oli aga midagi täiesti erinevat sellest, mis me praegu teeme ehk siis rokki. Või alternatiivrokki.

Singlilugu on aga ilus ballaad. Selle aasta alguses toimus meil koosseisu vahetus, kuna mu väga hea sõber kolis Austriast siia ja meie eelmine kitarrist läks kaitseväkke. Nii ma siis võtsin enda sõbra asemele, nüüd oleme juba täiesti kokku kasvanud, veel suuremateks sõpradeks saanud ja teeme asju koos. Oleme ka materjali jagu lugusid valmis teinud ja üks lugu on salvestatud. See oli eelmine singel “Pretty Woman”, mis tuli välja poolteist kuud tagasi. Nii et vaikselt hakkame nüüd siin teisi lugusid salvestama, loodame, et aasta lõpuks saame albumi välja antud.

Kirjutad lood ise ja saad inspiratsiooni väidetavalt inimestevahelistest suhetest. Aga kas lisaks sellele on midagi veel, mida soovid oma loomingus väljendada, ehk teisisõnu – mis on need väärtused, mida te ansambli liikmetega üksmeelselt hindate?

Meie bändis on ausus väga-väga tähtis – kui on midagi, mis vajab rääkimist, siis me ka alati räägime.

Rute: Kõigepealt teeksin ühe paranduse – varem oli see nii, et ainult mina kirjutasin lugusid, aga kuna nüüd me oleme juba nagunii kokku kasvanud, siis see kõik on palju loomingulisem ja ühtsem. Sageli kirjutame koos uusi lugusid. Ja kuigi sõnad on alati minu ja see esimene idee tuleb minult, siis igaüks panustab nüüd nagu palju rohkem. Nii et ma ei saa öelda, et mina kirjutan nüüd üksinda loo algusest lõpuni valmis. Aga eks need väärtused on ikka sellised nagu inimeseks olemise põhiväärtused, et tuleb hoolida, hoida ja tuleb armastada, tuleb olla aus. Meie bändis on ausus väga-väga tähtis – kui on midagi, mis vajab rääkimist, siis me ka alati räägime.

Ruslan, kas see, et Rutel on nüüd oma ansambel, on muutnud teda koos teiega lauldes ka enesekindlamaks? Mis võib ju vahel tekitada ka vaidlusi …

Ruslan: Sellega on nii. nagu Rute ütleski, et austus peab olema. Mina olen küll isa ja tema on minu tütar, aga kui me mängime muusikat, siis ikka suhtume teineteisesse nagu artistid. Siin tulebki esile professionaalsus. Arusaadav, et kui on mingid südameprobleemid, siis aitab isa, aga kui muusikalised, siis saab ta juba väga hästi ise hakkama. Pean olema hea eeskuju oma lapsele, võrdsele artistile, samuti eeskuju neile, kelle jaoks ma loon seda muusikat.

Rute: Isa ei ole kunagi sekkunud minu bändi asjadesse, välja arvatud juhul, kui ma ise palun abi. Kui küsin tema arvamust, siis ta kindlasti jagab seda, aga ei pressi ennast peale, mille eest ma olen väga tänulik. Esimest korda elus ma teen oma asja ja olen väga elevil selle kõige üle. Muidugi ma väga austan tema arvamust, aga lõppkokkuvõttes teeme oma ansamblit ikka läbi iseendi visiooni.

Ruslan: Rute ütles kord, et ta tahab ise eksida. Ja see on väga ilusti öeldud! Õige on see, et oma rada käies me õpime, ja kui kukume, siis peame ka ise tõusma. Loomulikult võib keegi ulatada käe, aga edasi pead ise tegutsema. Nii nagu siis, kui alles õppisid käima ja tegid esimesi samme. See on ju täpselt samade reeglitega.

Rute: Ja eks keegi võib ju ikka öelda, et ära nii tee, sest ta teab, et see on viga, aga kui sa ise seda läbi ei tee, siis sa ei usu. Nii et omad vitsad peksavad.

Ruslan: No mõnikord on seda valus vaadata, ma mõtlen, isana. Siis mõtled, et miks sa seda ometi teed, ma juba tean, millega see lõpeb.

Praegu te olete sellised üsna leebed, kui me siin juttu ajame, aga kuidas te ikkagi lahendate vastuolusid, mis loomingulistel inimestel paratamatult tekivad? Või siis ei lahendagi ja kumbki jääbki oma visiooni juurde …

Ruta: Kui me teeme isaga koostööd, siis Svjata Vatras olen mina lihtsalt külalisesineja. Seal on isal alati õigus, sest tema on bändi liider, mina lihtsalt tulen ja teen oma osa. Ka siis, kui kahekesi esineme ja on mingi diskussioon, mis mitte kuidagi ei jõua lahenduseni, ütleb isa viimase sõna, sest tema oli meie koosesinemise idee autor.

Ruslan: Ma ikkagi püüan alati arvestada, kui Rutel on mõni parem idee või …
Rute: Ei muidugi, ta alati kuulab mind ära ja laseb mul enda visiooniga katsetada, nii et me alati proovime mõlema variandid läbi.

Ruslan: Mul on mõnikord isegi põnev oma kastist välja minna, kui Rute midagi huvitavat pakub. Täpselt nii on ka bändis Svjata Vatra. Kui keegi midagi pakub, ma võtan selle vastu. Me mängime seda ja kui see ei hakka tööle, siis võtame teise variandi. Mul nagunii kõlavad peas kõik variandid.

Mis on need kohad, kus Svjatra Vatra on esinemas käinud? Ja sina, Rute, samuti.

Rute: Mina ei ole just palju käinud, siiski osalesin Svjata Vatra kontsertreisidel Soome, Kanadasse ja Ukrainasse. Ukrainas käisime enne sõja algust. Enne koroonat oli see aeg, kui käidi hästi palju, aga ma olin siis veel liiga noor. Meil oli kokkulepe, et peale koroonat, kui saan 15-16, saan hakata rohkem käima.

Ruslan, kas Svjata Vatra on terve maailma läbi sõitnud?

Ruslan: Kakskümmend üks riiki. Aga nii nagu Rute ütles – päris palju jäidki koroona tõttu ära. Samuti on praeguse majanduskriisi ja sõjakriisi tõttu üksjagu projekte seisma jäänud. Ja see on vaieldamatu valus Svjata Vatra jaoks, sest me ei saa mängida. Kui me ei mängi, siis me peame tegema midagi muud. Eelmisel aastal oli meil tuur Kanadas, kümme kontserti. Aga seda on vähe! Eestis ei kutsutud ei suvepäevadele ega ka mitte pulma. Mitte ainsamasse.

Rute: No siin võib öelda, et inimesed on Ukraina teemast lihtsalt väsinud, mis on muidugi ka arusaadav.

Ruslan: Varem, kui me esinesime igal pool heategevuskontsertidel, siis inimestel tekkis mulje, et me esinemegi ainult neil. Aga see on ju siiski minu töö. Siis ma andsingi teada, et nii enam edasi ei saa, folk-rokk ansambel Svjata Vatra paneb pillid kotti. Ja siis hakkasid tulema kutsed! Kui algas 2014. aasta sõda Ukrainas, kajastus see ka ansambli repertuaaris, praegu ma tahan rohkem tähelepanu pöörata eesti ja ukraina traditsioonide ilule, elujaatusele ja teha selles vaimus muusikat.

Kontserte on teil olnud lugematul hulgal, milline on olnud kõige eredam?

Ruslan: Koos Rutega oli meil väga ilus, unustamatu kontsert jäälõhkujal Tarmo. Ümberringi seilasid jahid, ilm oli tormieelne ja see kõik oli ääretult maaliline. Hiljem tuli päike ja küllap jumalad tahtsidki, et tuleks päike, kui sa armastusega laulad.

Sinu ansambel, Rute, mängib ingliskeelset rokki. On teil siis ka sootuks teistsugune publik võrreldes sellega, kes käib ukraina laulude kontserdil?

Rute: Selles mõttes jah, publik ikka natuke muutub, sest ukrainakeelsetel kontserdil käib üldiselt inimesi, kes on väga huvitatud ukraina kultuurist. Seda külastavad Ukraina kogukonna inimesed, sõjapõgenikud ja teised, kes on selle kultuuriga seotud. Ingliskeelse muusikaga on see skeene aga palju suurem, tänapäeval mõistavad inglise keelt peaaegu kõik ja ingliskeelse rokiga oleme mõistagi rohkem noorte poole kaldu. Nii et noored on need, keda mängides silmas peame.
Meie esimene kontsert oli Tallinn Music Weekil, siis olime eelmisel suvel Treski Festil, Lodjakoja sünnipäeval ja nüüd viimane kontsert oli meil Pärnus Wunderbaaris, kus ma tunnen, et oligi esimene kontsert, millega ma olen ise täiesti südamest rahul. Seekord oli kava peaaegu täiesti uus, võrreldes sellega, mida mängisime kaks aastat tagasi. Ja ma olen päriselt rahul nende lugudega, mis meil praegu kavas on, ma päriselt armastan neid. Olen väga palju neisse panustanud.

Kui nüüd ajaratast tagasi keerata, siis sa sündisid 18 aastat tagasi Eestis ja su varasem lapsepõlv möödus Viljandis. Sinu ema on eestlanna, isa aga ukrainlane. Millised on erksamad mälestused lapsepõlvekodust Viljandis?

Rute: Jah, tegelikult ma sündisin Viljandis kodus kamina ees. Meie peres on kõik lapsed tulnud kodusünnitusega. Nii et kasvasin esimesed kolmteist aastat Viljandis. Meil on väga ökoloogiline pere, väga maalähedane, mina olen ka tegelikult maausku ristitud. Usun väga loodusesse, hingedesse, emakesse maasse. Loodusest leian alati suurt rahu, kui on mingid keerulised hetked elus. Ma olen suur lillekorjaja. Nii et kohe kui lilled hakkavad õitsema, olen mina väljas ja korjan. Aga Viljandis käisin alguses Waldorfkoolis, siis läksin tavakooli ja vaikselt hakkasin muusikakoolis viiulit mängima. Kuueaastaselt sain esimese viiuli, siis hakkasingi harjutama. Ja ühel hetkel kolisime Tallinna. Tegelikult kolisime minu õpingute pärast, sest ma tundsin, et ma väga tahan juba tõsisemalt viiulit edasi mängida. Ja siis mulle soovitatigi ühte professorit ja nõnda me siis otsustasime tulla.

Ruslan: Jah, ehkki põhjuseid Tallinna tulekuks oli teisigi. Viljandis elades olime kõik juba ära teinud. Lihtsalt ühel päeval saadki aru, et nüüd on kõik ja on vaja liikuda edasi. Jah, väga armas linn, lastel hea kasvada, kõik tunnevad üksteist jne. Aga mul ei olnud tööd, abikaasal ei olnud tööd… Ja siis tekkiski võimalus Rutel, Kirkel ja Timuril minna pealinna edasi õppima. Viljandis käime muidugi ikka, see on nagu teine kodu, peatume seal oma heade sõprade juures ja teame, et oleme oodatud. Meil on lausa nende koduvõti, nii et olime nagu suur pere edasi ja suhtleme igal võimalusel.

Kui kõik siin ilmas on nii suures kaoses ja keegi ei saa aru, kuidas saab olla nii palju kurjust, siis muusika toob lohutust

Kui te Tallinna saabusite, olite mõistagi väga elevil, nii palju uut korraga! Kas kõik vastas ka teie ootustele?

Rute: Mulle kohe algusest peale meeldis suurlinn, tunnen, et olen nagu loodud linna jaoks. Õnneks on Tallinn ka nii roheline linn, et siitki leiab seda vaikust ja rahu. Samas on see muidugi rohkete võimaluste linn – kogu kontserdirikas elu, teatrid, kinod, nii palju eri inimesi, kellega suhelda, kõik need kooli võimalused jne. Nii et ma olin algusest peale väga rahul, mul tekkis siin kohe suur sõpruskond ja sellist Viljandi-igatsust mul kindlasti ei tulnud.

Ruslan: Nojah, eks me hakkasime ka elama Nõmmel, kus olidki ümberringi lilled ja mets. Ja seejärel Kadriorus, kus on ka võrratult ilus park, jaapani aed … Hommikul lähed jalutama, kõik õitseb, kõik on ilus, suurepärane. Praegu me elame Randveres, ühesõnaga, valime elamiseks alati mingi ilusa koha. Ilus koht ja hea kogukond – see on väga oluline. Kogukond kasvatab meid ja meie kasvatame kogukonda ning meist sõltub, kui ilus on pärast kogukond ja kui ilus on ümbrus.

Ruslan, kuidas hakkas edenema teie karjäär, kui olite Tallinna kolinud?

Ruslan: Oli just koroonaeg aastal 2020, nii et kiiresti ei juhtunud midagi. Aga siis tuli džässkitarrist Jaak Sooäärel, kes minu lähedal elas, mõte korraldada üks katuse kontsert. See oli ju ometi koroonaajal lubatud! Nimetasin end trombonistiks, kes elab katusel, ja andsime Jaaguga mitu kontserti. Ka Rute liitus meiega. Iga muusik vajab ju kontakti fännidega ja see oli ainus viis seda saada. Palusin muidugi ka majanaabritelt mõistmist.

Kuna elasin tollal teile üsna lähedal siis kostis vähemalt üks katusekontsert mulle ka tuppa ära… Aga räägime nüüd Ukrainast ja ukraina inimestest. Kui tihti te oma kiire elu juures jõuate nende heaks tegutseda, toeks olla, abikätt ulatada?

Ruslan: Kui sõda 2022. aastal algas, siis olin inimeste päralt iga päev, vahel ka iga hetk. Suhtlesin telefoni teel, Facebookis, ka kohal olles. Aga siis saad lihtsalt ühel hetkel aru, et kõike ei jõua. Eesti inimesed olid väga palju abiks, riik samuti ja nii said tasapisi jälle oma asjadega tegelema hakata. Aga olen kahel korral käinud Ukrainas Nafo 69th Sniffing Brigade koosseisus, millega toimetati Ukraina võitlejatele autosid ja varustust. Sügisel olin kaasas Tallinna linnapea Ukraina visiidil, kus anti üle generaatorid. Ja olgu öeldud, et kui 2022 aasta veebruaris-märtsis hakkasid Eestisse saabuma Ukraina sõjapõgenikud, siis minu abikaasa Terje vanemad tegelesid nende abistamisega ööpäev läbi. Kontakti võeti telefoni, sõnumite, messengeri teel ja tihti ei saanudki aru, kust nad kontakti olid saanud. Terje ema oli sõjapõgenike nõustaja riiklikus kohanemisprogrammis. Praegu tegutsen nii nagu jõuan, olgu selleks siis heategevuskontserdid, kus korjame millegi tarbeks raha vmt. Aga üldiselt üritan siiski telekat mitte vaadata. Vahel mõtlen, et mis saab olla veel hirmsam, aga tegelikult saab küll. Masendav.

Rute: Võib olla ükskõik kui tubli ja tunda rõõmu teiste abistamisest, aga lõpuks lööb see sõda meid ikka hirmus valusasti. Samas on praegu õnneks juba kõik olemas, Eesti riik töötab, kõik süsteemid töötavad ja inimesed kohanevad.

Kui rääkida teie suhetest siinse ukraina kogukonnaga, siis millega tegelete ja kuidas aega veedate, kui kokku saate? Näiteks ma tean, et kohalikud tatarlased teevad koos süüa, et pärast ühiselt laua taha istuda.

Ruslan: Sellised asjad toimusid enne sõda ka, kas Ukraina kultuurikeskuses või mujal. Ikka oleme kokku saanud ja saame jätkuvalt – laulame, loeme luuletusi, ajame juttu. Muidugi osalevad ka pagulased neil rahvuslikel koosviibimistel. Kes pole veel tööd leidnud, see otsib, aga selge on see, et ainult kohaliku kogukonnaga suheldes on tööd raske leida. Tuleb suhelda eestlastega! Kui olla ainult diasporaas, on raske integreeruda.

Rute: Jah, seda küll, aga hetked rahvuskaaslastega on ka väga tähtsad! Nad tunnevad end siis koduselt. Laulamegi siis koos ukraina rahvalaule ja siis on sellised pikad söögilauad, kus süüakse kõike head ja paremat ning lihtsalt räägitakse omavahel igasugustest asjadest.

Tuleb suhelda eestlastega! Kui olla ainult oma rahvuse keskel, on raske integreeruda.

Ruslan: Praegu kutsutakse meid Rutega üsna palju kohtumistele, suhtleme noortega. Käisime Rakveres, Pärnumaal jm, kohtusime ukrainlastega. Noortega juttu ajades julgustame neid, et nad tunneksid end Eestis hästi. Rääkimine on sellistel puhkudel nagu teraapia. Olin asendusõpetaja koolis, kus ukraina lapsed õpivad. Paratamatult ei ole ukrainakeelseid õpetajaid just palju, venekeelseid on kindlasti rohkem. Ja kui ma siis hakkasin rääkima ukraina keeles, hakkasid lapsed nutma. Esimene, teine, kolmas klass olid nii õnnelikud, aga need olidki õnnepisarad – meie õpetaja räägib meiega ukraina keeles, jee! Vaat see oli minu jaoks tõeline raputus.

Rute, sul on Ukrainas nii sõpru kui sugulasi. Kuivõrd on olnud võimalik nendega suhelda?

Rute: Sugulastega üldiselt hoiab kontakti isa, mina mitte nii väga, sest ma olen nendega ainult üksikud korrad elus kohtunud ja nad on pigem ikka vanemast generatsioonist. Need sõbrad, kes mul olid, olid rohkem sellised laagrisõbrad, igal aastal kui me kokku saime, siis suhtlesime. Muidugi, eks vahel ikka kirjutad ja uurid, et kuidas neil läheb, aga see ei ole selline igapäevane suhtlus. Nii et mul kahjuks või õnneks kedagi väga lähedast sõpra seal ei ole.

Aastal 2022. 12. detsembril  ilmus singel sinu kirjutatud looga “Hearts Desire”, mis räägib Ukrainas toimuvast sõjast ja lootusest saavutada rahu. Kuivõrd kaalukat rolli mängib üldse muusika tänases ärevas maailmas?

Rute: Jah, see oli meie esimene singel Ukrainas toimuvast sõjast ja lootusest saavutada rahu. Arvan, et tänases ärevas maailmas mängib muusika väga-väga kaalukat rolli, sest see on ju toit hingele. Kui kõik muu siin ilmas on nii suures kaoses ja lihtsalt keegi ei saa aru, kuidas saab olla nii palju kurjust ja miks inimesed teevad üksteisele nii koledaid asju, siis muusika toob lohutust ning inimesi kokku. Kui eestlased koondusid õlg õla kõrvale ja laulsid end vabaks, siis see laul oligi relv ja vägi. Ja täpselt samamoodi on ukrainlased laulev rahvas ja muusikal on siin tugev jõud.

Sul, Rute, on ka nooremad õde ja vend. Kuidas neil läheb?

Rute: Kirke on minust kaks ja pool aastat noorem, ta lõpetab üheksandat klassi ja tegeleb tantsimisega. Ta on Eve stuudio liige ja see stuudio baseerub tegelikult Viljandis. Aga nad käivad igal aastal või siis üle aasta Indias või Tais. Üle-eelmisel aastal käisid Indias ja enne seda Tais. Nii et tema on meil suur tantsulaps ja tegelikult meeldib talle salaja ka laulda. Aga laval ta seda teha ei taha, ütleb, et see jäägu mulle. Nii et ta küll tantsib, aga tegelikult oskab väga hästi laulda ka. Vend Timur saab 11 ja tema õpib MUBA-s klassikalist kitarri viiendas klassis. Ta tahab ka saada muusikuks, nii et vaatame, kuidas läheb.

Ruslan: Aga tegeleb ka kergejõustikuga..

Rute: Jah, ta on ka spordipoiss tegelikult. Tegi mitu aastat judot, nüüd teeb kergejõustikku. Nii et on selline väga aktiivne noor tegelinski meil, tal on vaja seda rabelemist, ainult muusikast ei piisa. Vahel on natuke tüütu ka, aga see käib nooremate vendade juurde.

Kuidas pärast kõigi jaoks väsitavat päeva näeb välja õhtu teie kodus? Ootate seda hetke, kui terve pere õhtusöögilaua taga kokku saab?

Rute: Jah, meil on niimoodi, et igal õhtul sööme õhtust koos. See on selline väga tore traditsioon. Üürike aeg, kus oleme kõik koos kasvõi kümneks minutiks, sest kõigil on palju õppida. Aga on rahulik ja tore olemine.

Ruslan: Rute läheb oma tuppa, paneb ukse kinni, hakkab harjutama ja terve maja muidugi kuuleb seda ka. Aga me tegime Rutele natuke helikindlama ukse. Rute: Timur harjutab oma toas kitarri, õpib, mina harjutan oma toas, Kirke õpib… Nii need õhtud enamjaolt mööduvad.

Ruslan: Kirke ei saa mõnikord meiega ühinedagi. Helistame talle teisele korrusele, et tuleks ja vähemalt ühe minuti istuks meiega. Praegu on ta 16 aastat vana, igale poole on vaja eksameid teha, kõikvõimalikesse koolidesse, kuhu ta tahab, ja siis muudkui tegelebki.

Kogukonnast sõltub, kui ilus on meie ümbrus.

Rute: Jah, viimased nädalad on Kirke väga tubli õppija olnud. Kes teil kodus süüa teeb? Ema? Rute: Ei, meil on ikka nii, et kõik teevad kodus süüa. Ema teeb põhiroad, isa teeb ukraina borši, seljankat, supid on põhiliselt isa ja siis kõik lihatoidud on ka isa teha. Aga kui on nädalavahetused ja meil on rohkem aega, siis teeme näiteks pannkooke.

Ruslan: Ja mõnikord on üldse üllatus – kõik teevad oma õhtusöögi endale ise. Üks ei taha üht, teine ei taha teist, kes ei taha liha, kes kala, kes piimatooteid. Ja nii siis teevadki seda, mis endale sobib.

Tulgem nüüd tagasi vaimutoidu juurde. Rute, sa õpid MUBA-s klassikalist heliloomingut ja oled 11. klassis. Kui tuleviku peale mõtled, siis milline kujutluspilt kõige sagedasem on?

Rute: Jah, õpin Tauno Aintsi käe all. Ma soovin minna välismaale, ülikooli muusikat õppima, näiteks poprokk-džässlaulu ja kõrvale siis mingi singer-songwriteningi (laulja-laulukirjutaja – toim) või midagi sinnakanti. Tahan minna ja avastada natuke maailma, tutvuda uute keskkondadega ja lõpuks ikka tulla Eestisse tagasi, sest meil on siin nii turvaline ja hea elu. Aga korraks tahaks muud maailma ka näha ja avastada läbi selle ka rohkem ennast, tutvuda uute muusikutega ja kultuuridega.

Mõne konkreetse riigi peale oled ka mõelnud?

Rute: Mul on üsna mitu maad niimoodi silme ees, praegu põhiliselt Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaa, nii et sellised variandid.

Ruslan: Lõpuks lähed hoopis Ukrainasse…

Rute: No kui ainult saaks, siis läheks Ukrainasse küll!

Ruslan, millised on teie edasised plaanid?

Ruslan: Meil seisab Rutega ees suurprojekt “Kuninga käsk”, mida Vanemuine sel suvel mängima hakkab. See on Mart Kivastiku lihtne ja suure südamega kirjutatud näidend, mille lavavormis saab olema palju muusikat ja laule, ägedaid võitlusstseene ning parasjagu ruumi ja värve. Väga ilusa muusika loob Ardo Ran Varres ja sõnad kirjutab Aapo Ilves. “Kuninga käsk” esietendub juuni lõpus Tartu Toomkiriku varemates ja seda mängitakse 12 korral. Mõtleme sellele päris suure elevusega. Loomulikult tahan ka pärast seda kaasa lüüa muusikalides, mängida teatris või filmis – see oleks võimas. Aga oma kunstiga, oma lauludega tahan inimesi ühendada, teha omalt poolt kõik, et elu oleks helgem ja ilusam.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.