"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
VIDEO. Mida teha, et laps ei läheks paksuks? (0)
01. aprill 2024
Foto: Kuvatõmmis

Tervise Arengu Instituudi kuu alguses avaldatud Eesti õpilaste kasvuuuringute tulemused näitavad, et üha enam meie õpilastest on liigse kehakaaluga ja seda juba algklassides. Leidub aga ka lapsi, kes omaalgatuslikult ülekaalust vabanevad. Oma loo räägib Stefan ja stuudios on doktor Ülle Einberg Tallinna lastehaiglast.

Vanasti öeldi „paks laps, ilus laps“. Ent ajal, mil laste ülekaalulisus aasta-aastalt aina sagenevamaks mureks on muutunud, see ütlus enam asjakohane polegi. Eriti hakkab laste kehakaal üle normi tõusma kooli minnes ning kurb on ka see, et viimaste aastate võrdluses on näha, et rasvunud ja ülekaaluliste algklassilaste protsent kasvab.

„Kõige hullem on olukord neljandas klassis. Kui esimeses klassis on iga neljas laps liigse kehakaaluga, siis neljandas on juba iga kolmas ülekaaluline või siis juba rasvunud,“ lausub Tervise Arengu Instituudi juhtivteadur Eha Nurk. „Ja seitsmendas klassis on olukord jällegi võrreldav esimesega, et iga neljas.“

Kooli minnes hakkab ülekaalus või rasvunud laste osakaal tõusma, mis jätkub umbes kuni puberteedieani, mil loodus tuleb füsioloogiliselt appi – lapsed hakkavad rohkem kasvama ja üle jääv energia tarbitakse ära. „Aga sinna vahepeale ta jääb ja see on selline tõusev trend, kus lapsed on saanud kätte iseseisvuse ja otsustavad ise, mida nad teevad ja söövad. Nende taskurahad on suuremaks läinud, neil on võimalus poest osta sööki, mida nad igapäevaselt sööma võib-olla ei peaks,“ räägib Nurk.

Selleks ajaks on välja kujunemas ka liikumisharjumused. Kui alguses lasteaiast tulles liiguvad lapsed palju, siis kooli minnes jääb seda vähemaks ja juurde tuleb kindlasti ka nutitelefonide kasutus. „See süveneb ja sellevõrra siis jääb seda liikumist vähemaks ja kilosid tuleb juurde,“ nendib teadur.

Täna gümnaasiumis õppiv ja heas füüsilises vormis Stefan oli veel mõned aastad tagasi tugevalt ülekaaluline. Olles 1,72 meetrit pikk, kaalus noormees 83 kilo. „Ma ei saanud ise siis päris aru, et see oleks koormav olnud või kuidagi raskem,“ lausub Stefan. Kehalise kasvatuse tunnis tõesti polnud jooksuajad sellised nagu eakaaslastel, kuid nood vähemalt ei kiusanud teda, sest Stefan oli kasvult suurem. „Vist keegi ei julgenud kiusata ega midagi öelda. Ehk ma ei saanud siis otseselt aru, et midagi oleks viga olnud.“

Pere keskel küll natuke öeldi ja nokitseti, et võiks hakata rohkem liikuma ja toitumist jälgima. Tagasi mõeldes ütleb Stefan, et toitumisel ei olnudki tegelikult midagi väga viga, lihtsalt kogused olid ilmselt suuremad kui pidanuks. Ning magus kraam oli pärast õhtusööki võib-olla veidi suurema osakaaluga kui õhtueine ise.

Stefan oli üks neist, kelle kaalulangus algas murdeea tulekuga. Kokku võttis ta alla 25 kilo. „Muutsin söömisharjumusi. Lõikasin ära kõik magusa ja näksimised ning vähendasin veidi ka toidukoguseid.“ Sisend selleks tuli noorukilt temast enesest, keegi polnud talle midagi ütelnud.

Osaliselt mängis  rolli ilmselt puberteet, mil Stefan hakkas end eakaaslastega võrdlema ja pani tähele, et on veidi suurem kui teised. Kaal hakkas vaikselt kukkuma. Kuna Stefanit kunagi ei kiusatud, siis efekt meeleolule ja enesetundele polnudki võib-olla kõige suurem. Füüsilise poole pealt suudab ta aga lõpuks teha seda, mida enne alati oli soovinud – lõuga tõmmata. „Ning kõik muud spordialad, nüüd ma olen täiesti võrreldav teistega. Või osades alades isegi parem.“

Kõigil lastel ei edene kaalust alla võtmine nii hästi kui Stefanil. Laste toitumis- ja kaaluprobleemidega pöördutakse ka Lastehaiglasse ja külas ongi doktor Ülle Einberg, Tallinna Lastehaigla endokrinoloogia teenistuse juhataja.

Einbergki rõhutab, et väga tähtsad faktorid probleemis on nii laste vaba taskurahakasutus kui nutiseadmed. „Kui laps läheb kooli, siis antakse talle raha kaasa ning ta peab oskama õigeid valikuid teha. Kui ei ole teda varem suunatud, et mida sealt poest osta – kasvõi pärast trenni – siis vanemate kaaslaste mõjul juba tulevad niisugused valikud, mis võib-olla ei ole kõige õigemad,“ ütleb Einberg.

Kui vanasti arvati, et maal liiguvad lapsed ikka ringi ja probleem kehakaaluga sellevõrra väiksem, siis nüüd on selgunud, et tegelikult on seis hoopis vastupidine – nimelt ei ole maal trenne. Seda aega mäletab ka Einberg: kui lapsed tulid maalt, siis nende seas ülekaalulisi ei olnudki. Või olid ainult mõned üksikud, kellel olid selleks konkreetsed põhjused. „Aga praegu on olukord drastiliselt muutunud ja tõesti linnalastel on isegi paremad võimalused trennides käimiseks ja üldse liikumiseks.“ Spordi teema kohta paneb arst tähele, et juba äsja siia ilma sündinud inimese puhul tuleb mõtelda, kuidas ja kuhu teda liikuma panna.

„Esimese eluaasta lapsed on väga liikuvad. Mitte takistada neil ronida,“ rõhutab Einberg. Ta on ka kuulnud, et osad vanemad kardavad lapsi maha panna, kuna sealt saab pisikuid. Niiviisi takistatakse väikese lapse liikumist ja tehakse talle karuteene. „Me peame igati soodustama seda, et laps liiguks.“

Lasteaed pakub juba võimalust hoovispordiks ning edasi kooli minnes peaks lapsevanem juba mõtlema, mis lapsele meeldib ja kuhu trenni teda panna. „Et esimesed 20 eluaastat oleks aktiivset liikumist ikka seal juures,“ manitseb Einberg.

Ülekaalulistest lastest rääkides on üsna palju tema poole pöörduvatel vanematel mure oma laste tervise pärast. „Kuigi ega siis see ülekaal ei põhjusta mingeid erilisi vaevusi lastel. Pigem on nii, et jalad valutavad juba, või on tekkinud kõhu- ja peavalud – kuigi need on enamasti viited sellele, et lapsel ei ole küll mingit tõsisemat haigust, aga taga on mingid pinged perekonnas või koolis.“ Väga sageli lapsi ka narritakse välimuse pärast.

Vanemad tahavad teada, kas laps on terve või on tal tekkinud juba mingeid kõrvalekaldeid. Üsna paljudes peredes esineb teise tüübi diabeeti ja kõrget vererõhku, vanaisal on kolesterool kõrge. „Ühesõnaga kõik need haigused, mis on täiskasvanud ülekaalulisel inimesel, me võime leida ka lapsel,“ sõnab Einberg.

Süüdlast kogu olukorrale on raske leida, kuid lapsevanemad peavad olema lihtsalt nii targad, et – seda rõhutab Einberg veel kord – teha juba alates esimesest eluaastast õigeid otsuseid. Eriti toitumise vallas.

Äsja käis Einbergi juures vastuvõtul üks seitsmeaastane tüdruk, kelle puhul oli kaebuseks, et ta ei söö üldse köögivilja, heal juhul ainult supi sees. Arst rõhutab, et kui imiku esimene lisatoit on köögiviljapüree ja ta lükkab selle tagasi, siis ei tähenda see sugugi, et ta ei sööks elu lõpuni aedvilja.

„Me peame oskama pakkuda lastele neid toite, mis pole võib-olla kõige maitsvamad, ikkagi niimoodi, et ta harjuks selle maitsega ära. Kas brokoli, lillkapsa või porgandiga. Ja uskuge mind, nad tegelikult ikka hakkavad sööma.“ Maitsemeele kujundamine algab kohe varakult ning kui laps on juba aastaselt aedviljasid proovinud, siis ta ka jätkab nende söömist.

Algklassilaste vanematel soovitab Einberg menüü üle vaadata kindla pilguga ning eesmärgiga elimineerida teatud toidud. Kindlasti ei soovita lastearstid mingid eridieete, kuid kõigepealt tuleb jälgida, kas toidurežiim on korrapärane – lapse keha nimelt armastab teatud reeglipärasust. „Ja siis vaatama läbi, et need toidud ei oleks väga energiarikkad. Et päev algaks hommikusöögiga, et koolis oleks lõuna. Õhtusööki võiks aga teha pereringis.“ Koos söömise ja toiduvalmistamise juures esineb veel mitmeid positiivseid jooni. „Last saab ikkagi juhendada, mis on kasulik. Et täna teeme näiteks seda vitamiinipommi.“

Einberg paneb südamele, et lapsed on tegelikult hästi loovad ja aitavad ka ise välja mõelda, mida võiks järgmisel nädalavahetusel üheskoos süüa teha. „Aga sõltub see muidugi vanemate teadlikkusest ja teadmistest, et neid õigeid toitusid valida.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.