"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kõnepuudega poja ema: Laste tervis on olulisem kui hariduslikud eesmärgid (1)
02. aprill 2024
Anna Fattahhova koos 18-aastase poja Kamiliga, kes ei rääkinud kuni seitsmenda eluaastani üldse. Foto: Jelena Rudi

“Kahjuks on kõigil erivajadusega lastel ju arsti diagnoos olemas – nendega ju ei saa nii mängida, sest kaasneda võib ikkagi oht laste tervisele,” lausub Lasnamäe gümnaasiumi eripedagoog ja HEV-koordinaator Svetlana Udras, kelle sõnul peaksid erivajadustega lapsed saama vähemalt osaliselt õppida edasi oma emakeeles. Tallinna volikogu esitas valitsusele taotluse, et kool saaks loa õpetada 1. ja 4. eriklassis veel järgmisel aastal 70% eesti ja 30% ulatuses vene keeles.

Siinsete venekeelsete erivajadustega laste vanemate eestkõneleja Anna Fattahhova, kel endal on kõnehäiretega poeg, esitas hiljuti haridus- ja teadusministeeriumile üle 5000 allkirja kogunud petitsiooni. Viimases palutakse mitte karmistada eesti keele nõudeid tugispetsialistidele, kes on abiks erivajadustega lastele, ning arvestada kooliseadusega, mis annab võimaluse kasutada eesti keele asemel õppekeelena muud keelt juhul, kui see on lapse arengu huvides hädavajalik.

“Arsti diagnoositud seisund on tõsine põhjus, mida ei saa ka parima seadusega tühistada,” rõhutab Fattahhova. “Terviseeksperiment erivajadustega laste suhtes on lubamatu!”

Erivajadusega last peaks aitama tema emakeeles

Anna 17-aastane poeg Kamil ei rääkinud kuni seitsmeaastaseks saamiseni üldse. “Alates 11. elukuust on ta olnud neuroloogi järelevalve all, kolmeaastaselt määrati talle puue,” räägib Anna. Poja kõne areng hakkas paranema, kui ema-isa panid ta seitsmeaastaselt muusikat õppima – vaid aasta jooksul toimus läbimurre.

“Alates sellest ajast on Kamili sotsialiseerumine toimunud just tänu muusikale, kogu maailm avaneb talle selle kaudu. Enne seda olin mina poja jaoks terve maailm, ta ei suutnud ilma minuta üldse hakkama saada. Olen muusikaõpetajale tohutult tänulik – sellest ajast ei ole ma selles kõiges ometi enam üksi.”

Paljude laste kõne arenebki aeglaselt. “Vanematel on väga raske oma jõududega välja mõelda, kas seda põhjustab mõni psühhiaatriline diagnoos,” nendib Anna. “Kuna väikesed lapsed käituvad igapäevaelus teisiti kui arsti vastuvõtul, on juba lasteaiaõpetajal probleemide märkamisel suur roll. Seega on lapse keele täielik valdamine ja pedagoogide professionaalne tase väga oluline.”

Kamil käib vene õppekeelega Kadaka põhikoolis, kus õpivad ainult erivajadusega lapsed. “Praegu on mu poeg 17-aastane ja tagasi vaadates näen, kui suur töö kaasnes isegi tema kõige pisemates edusammudes õpetajate ja tugispetsialistide poolt,” tunnustab Anna. “Meie pere sai tohutut tuge nii lasteaias kui ka kooliajal. Õpetajad mitte ainult ei tegelnud lapsega, vaid aitasid ka meil, vanematel, õigesti reageerida probleemsele käitumisele ja korraldada paralleelselt kodust õppimist.”

Järsk üleminek seab ohtu laste tervise

Olles 13 aastat ka ise erivajadustega laste vanemaid nõustanud, nendib Anna, et kõige levinum diagnoos, mis on aluseks lapse suunamisel väikeklassi, on autismispektri häire. “See tähendab, et laps elab täielikult oma maailmas ja ema-isad, õpetajad ja tugiteenused peavad ta sealt välja aitama, et last sotsialiseerida,” räägib Anna. “Välja saab teda sealt tuua aga ainult sellega, mis last huvitab. Ja kõige lihtsam on seda teha emakeeles. Et pakkuda lapsele tegevust, mis teda huvitaks, peame teda tundma õppima – temaga peab suhtlema.”

Paraku teab Anna ka konkreetseid lugusid, kus laste füüsiline tervis halvenes keelelise ülekoormuse tõttu – esinenud on epilepsiat, enureesi ehk tahtmatut uriinipidamatust, paanikahoogusid, agressiooni ja koguni enesevigastamist. “Autismi diagnoosi puhul tekitab järsk olustiku muudatus tagasipöörde, mis on saavutatud tulemuste täielik kaotus, ning olukorra parandamine on äärmiselt raske või võimatu,” tõdeb Anna. “Nii satuvad sellise reformi tulemusel riskigruppi kõik väikeklasside õpilased koolides ja erirühmad lasteaedades.”

Ministeeriumi ametnikud on Annale väitnud, et tema ja teised vene kodukeelega vanemad üritavad takistada eesti keelele üleminekut ratastoolis lastel, kes võiksid eesti keelt vabalt õppida. “Kuid väikeklassid koosnevad peamiselt lastest, kellel on vaimseid diagnoose nagu autism või aktiivsus- ja tähelepanuhäire,” toonitab Anna. “Seadusega on ette nähtud võimalus säilitada lastele emakeel erandjuhtudel õppekeelena.”

Paraku ei ole Rajaleidja komisjon andnud selleks ühtegi luba. “Ometi on laste tervis olulisem kui kõik hariduslikud eesmärgid,” on Anna veendunud. “Kahtlemata tuleb eesti keelt õpetada kaerivajadustega lastele, kuid järk-järgult ja professionaalide hoolika juhendamise all!”

Anna kinnitab, et lapse õpetajad taastasid tema enesekindluse rasketel hetkedel. “Mul on olnud läbikukkumisi, olen käed rüppe lasknud, nii lasteaeda kui kooli pisarates läinud – tundus, et teen kõike valesti,” tunnistab ema. “Nimelt lapse õpetajate pikaajaline kogemus koos varasemate edulugudega on emale parim n-ö ravim!”

Kogu maailm avaneb Kamilile läbi muusika.
Pilt: Jelena Rudi

Raskeimas olukorras ongi kõneprobleemidega lapsed

Ka Lasnamäe gümnaasiumi eripedagoog ja HEV-koordinaator Svetlana Udras kinnitab Anna kogemusele viidates, et kuigi hariduslik erivajadus (HEV) ei pruugi iseenesest olla võõrkeeles õppimise takistuseks, on kõneprobleemidega lapsed eriti haavatavad. “Need lapsed ei oska end väljendada isegi emakeeles – neil ei ole sõnavara maailma kirjeldamiseks,” tõdeb Udras. “Keele õppimine ja teises keeles õppimine on erivajadustega lastele siiski kaks eri asja. Tavaarenguga laps saab hakkama, kui tal on head õpetajad, kes valdavad vastavat metoodikat, aga HEV-õpilaste jaoks on vaja kohandatud õppematerjale ja väga hästi ette valmistatud õpetajaid ehk eripedagooge.”

Iseäranis tõsine on Udrase sõnul asjaolu, et puuduvad muukeelsete erivajadustega lastele mõeldud õppematerjalid, näiteks aabitsad, mis oleksid kohandatud nende algtasemele. “Kui vene- või muukeelsel lapsel palutakse aabitsast lugeda “meie elame maal” või “maal värviti roheliseks”, on sõna “maal” tema jaoks üks ja seesama, ta ei tunneta erinevust,” toob Udras näite.

Kui keelekümblusklassides võetakse lihtsalt eesti kooli õpikud, mida õpetajad kohandavaid, ei õnnestu see HEV-lastega – nende jaoks on vaja sõnu selgitada, tekstid kohandada ja kõike näidata ehk keeleõpe peab olema praktiline. “Kui laps ei oska eesti keeles midagi poest osta, miks me õpetame talle päikesesüsteemi?” imestab Udras. “HEV-lastel võiks osa aineid nagu kunst, tööõpetus, kehaline kasvatus ja muusika vabalt olla eesti keeles, sest oskusainetes mängib suurt rolli kehakeel: saab ette näidata, nii et lapsed vaatavad, mida teised teevad ja saavad hakkama. Isegi matemaatikat saaks eesti keeles õpetada, seal on vähe sõnu. Kõige raskem on loodusõpetus ning veelgi raskem viiendas klassis algav ajalugu, mis on väga abstraktne.”

Kannatavad ka eesti lapsed

Keelekümblusmetoodika kohaselt areneb teine keel siis, kui toetatakse lapse emakeelt. “Emakeel peab arenema, nii et lapsel tekiks maailmapilt ümbritsevatest asjadest,” rõhutab Svetlana Udras. “Alles siis ta saab asju nimetada ka teises keeles ja teiste sõnadega.” Paraku eeldab kool väga palju abstraktset mõtlemist. “Me saame õpetada, näidata ja anda lapsele katsuda: “see on aken” ja “see on puu”, aga kui neljandas klassis asutakse õppima, mis on päikesesüsteem, mis on Linnutee ja kuidas planeedid pöörlevad, ei saa laps sellistest sõnadest lihtsalt aru,” tõdeb Udras. “Kuidas siis toetada lapse arengut, kui ta oma emakeeleski ei ole selliseid sõnu veel kuulnud? Tal ei teki mingit pilti, kui talle räägitakse, et Maa tiirleb ümber Päikese! Kõike seda saaks küll näitlikustada, aga kui palju aega see võtab õpetajalt?”

Sealjuures kannatavad ka eesti lapsed. Svetlana Udrase sõnul paljud koolid esimest eriklassi ei ava. Lasnamäe põhikool avab kaks või kolm klassi ja Kadaka põhikool ei ava riikliku õppekavaga klasse üldse. “See tähendab, et mõistlikud venekeelsed lapsevanemad vaatavad, milleks meile seda segadust vaja, panevad oma HEV-lapsed eesti koolidesse,” nendib eripedagoog. “Septembris tekib olukord, kui ka eesti lapsed ei saa toetatud, sest kogu aur läheb lastele, kel on erivajadus ja kes ei oska eesti keelt. Eesti koolide tugispetsialistid on siis üle koormatud.”

Svetlana Udras toob näite, et kui varem valiti Lasnamäe gümnaasiumi keelekümblusklassidesse just selliseid õpilasi, kes suudaksid teises keeles õppida, kel ei esinenud suuri erivajadusi ning kes saaksid koormusega hakkama, langes isegi nendes klassides mõningaid lapsed välja, sest koormus oli kõrge ja nad lihtsalt ei suutnud õppida. “Vanem oli siis sunnitud lapse kas teise klassi üle viima või välja mõtlema, kuidas last aidata,” tõdeb Udras. “Järgmises astmes sellist võimalust ent ei ole – nüüd hakkavad kõik lapsed samamoodi õppima!” Siin aitaks, kui alustataks lasteaiast ja esimesest klassist, et üleminek toimuks osaliselt ja paindlikult, mitte päevapealt nagu praegu nõutakse.

Käitumishäiretega laste arv suureneb

On võetud suund, et kogu erivajadusega lapse keelekeskkond koolis oleks eestikeelne. “Aga näiteks psühholoogiline abi teises keeles on mõttetu,” toonitab Udras. “Kujutage ette autisti, kellega hakatakse võõras keeles rääkima, kui temaga on isegi emakeeles kohati raske kontakti saada.”

Tihti hakkavad autismispektriga lapsed rääkima hilja, kui üldse. Leidub neidki, kes üldse ei kõnele ja kasutavad suhtluseks erinevaid alternatiivseid meetodeid. “Kui selline laps isegi räägib, on ta kõne väga piiratud ning tal on probleeme artikulatsiooniga, mistõttu temas tekib trots,” on Udras kogenud. “Laps ju näeb, et teised räägivad teisiti, ja temas süveneb tunne: mina olen teistsugune, järelikult halb. Loomulikult tekivad siis käitumishäired!”

Paraku on selliseid lapsi iga aastaga rohkem. “Mul käib teises klassis üks poiss, kes esimesel aastal kattis eesti keele tundides kõrvad kätega – ta ei tahtnud ega talunud seda kuulata, tema jaoks oli see müra,” kirjeldab Udras. “Praegu ta juba räägib, loeb ja võtab vastu, aga mis reaktsioon võiks temalt tulla, kui ma talle ütleksin, et homsest pead sa ainult eesti keeles õppima.”

Udras on veendunud, et järgmisel õppeaastal tekib erivajadusega lapsi veel juurde, sest kui laps ei saa millestki aru, tekivad tal paratamatult käitumishäired. “Keegi ei käitu halvasti sellepärast, et ta lihtsalt tahab, vaid sellepärast, et ta soovib öelda: mul on midagi pahasti, mul on ebamugav, mind häirib miski,” kinnitab eripedagoog. “Kõike seda väljendabki laps lolluste tegemisega, mis viib omakorda selleni, et õpetaja ei taha seal töötada, tal tekib suur koormus ja läbipõlemine ehk meil ongi suletud ring.”

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti laste ja perede heaolu osakonna juhataja Kaisa Vetemaa sõnul ei taha ta nõustuda arvamusega, et haridusasutuse õpikeele vahetusega kaasneb puudega laste arvu kasv. “Osa laste toimetulek kindlasti mingil määral halveneb, kuid pigem on see käsitletav haridusliku erivajadusena, kus oluline roll täita nii haridustugispetsialistidel kui ka vanematel,” leiab Vetemaa. “Tõsi küll, ei saa välistada, et uue olukorraga kohanemise perioodil ilmneb sotsiaalse toimetuleku toetamise vajadus.”

Mul käib teises klassis üks poiss, kes esimesel aastal kattis eesti keele tundides kõrvad kätega.

Spetsialistide puudus ja õpetajate keeletase

Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna juhtivspetsialist, HEV-koolide kuraator Karin Lember nendib, et kõikides linna munitsipaalkoolides on suurim puudus eestikeelsetest logopeedidest. Õigupoolest on puudus üle Eesti. “Koolid oleksid valmis logopeede kohe tööle võtma, aga neid lihtsalt ei ole,” laiutab Lember käsi. “Sama võimendub sügisest, sest kui praegustel vene õppekeelega koolidel ehk eesti keelele üle minevatel koolidel muutuvad augustist kvalifikatsiooninõuded, ei saa praegustest olemasolevatest spetsialistidest kõik kindlasti jätkata, kuna nad ei vasta uuele kvalifikatsioonile. Tõtt-öelda ei ole nõuded ka praegu täidetud.

Udrase sõnul on suur mure seegi, et pole piisavalt eripedagoogilise pädevusega õpetajaid, kes oskaksid C1-tasemel eesti keelt. “Õpetajatel, kes õpetavad esimeses ja neljandas klassis, peab septembrist olema C1 tase,” selgitab eripedagoog. “Teistel õpetajatel peab olema B2-tase, aga kahjuks unustatakse, et jäävad ka eriklassid, mis veel ei lähe eesti keelele üle – need on praegused esimesed ja teised klassid.”

Paraku õpetavad nendes klassides tihti needki õpetajad, kellel ei ole isegi B2 keeletaset. “On küll arusaadav, et need nõudmised olid juba väga ammu, aga uued ja noored eestikeelsed õpetajad ei taha eriklasse õpetada või kui nad õpetama isegi asuvad, ei saa nad lihtsalt seal hakkama, sest erivajadustega lastega on vaja kogemust ja omavahelist klappi,” räägib Udras. “HEV-lapsed ei võta kuigi kergesti uusi inimesi vastu. Kahjuks ei ole need õpetajad eri põhjustel omandanud eesti keelt vajalikul tasemel ja koolid peavad sügisel nad lahti laskma! Kes õpetavad eesti keeles lapsi, kes on praegu esimeses, teises, viiendas või kuuendas eriklassis?”

Segadus näikse valitsevat ka ministeeriumis. “Ootame haridusministeeriumilt endiselt selget vastust, mis keeles töötavad alates septembrist erivajadustega lastega tugispetsialistid,” lausub Udras. “Üks ütleb, et sihtgruppides ainult eesti keeles, teine ütleb, et vajadusel saab last õpetada vajadusel ka vene keeles. Tundub, et kõik läheb ikkagi eesti keele peale.”

Lahenduseks oleks paindlikkus

Eestikeelsele õppele üleminevaid koole on Tallinnas paarkümmend. HEV-lapsi õpib kõigis munitsipaalkoolides, osades rohkem, teistes vähem. Kahes vene õppekeelega koolis (Lasnamäe põhikool ja Kadaka põhikool) õpivad ainult vene kodukeelega haridusliku erivajadusega lapsed.

Lasnamäe põhikool on palunud riigilt luba jätkata uuel õppeaastal õppetööd esialgu veel 30% ulatuses vene keeles. Vastust tänaseks veel saabunud ei ole, seega praeguse seisuga – kui erivajadusega laps ei ole just raske intellekti- või liitpuudega –, saab ta oma emakeeles edasi õppida üksnes erakoolides.

“Nagu Lasnamäe põhikool tegi riigile taotluse õpetada 30% ulatuses veel vene keeles, võikski olla lahenduseks, et koolidele antakse natuke otsustamisruumi, et ei viida kõiki üle korraga, vaid kasutataks erimetoodikat, kus me saaksime vajadusel toetada last ka tema emakeeles,” leiab Udras. “Ka oleks abiks, kui tööle saaksid jääda õpetajad, kellel veel ei ole B2 keeletaset, kes aga töötavad lastega just oma kogemusest lähtudes. See ei tähenda, et seadusse peaks mingeid muudatusi sisse viima – tegelikult on see kõik seal olemas, aga riik ei taha praegu järeleandmisi teha. Ometi me räägime ju väikesest laste arvust – näiteks meie koolis puudutaks see kohandus järgmisel õppeaastal vaid 26 õpilast, mis ometi ei ole ju massiline. See rahustaks ka vanemaid, kui lapsed saaksid omas tempos rahulikult õppida.

“Selle asemel öeldakse praegu väga jõuliselt: las alustavad ja püüavad ning kui ei õnnestu, proovime midagi muud,” räägib Udras. “Kahjuks on kõigil erivajadustega lastel ju arsti diagnoos olemas – nendega ju ei saa niimoodi mängida, et proovime, kas õnnestub või mitte ja alles siis mõtleme, mida edasi teeme. Sellega võib ikkagi kaasneda otsene oht laste tervisele!”

Linnavolikogu võttis oma istungil vastu otsuse, millega taotleb vabariigi valitsuselt 2024/2025. õppeaastal Lasnamäe põhikooli esimestele ja neljandatele eriklassidele luba õppetöö läbiviimiseks 70% ulatuses eesti keeles ja 30% ulatuses vene keeles.

Näiteks psühholoogiline abi teises keeles on mõttetu.

Linn pakub lisaabi tugiteenuste näol

Anna Fattahhova pere on kasutanud ainult neid tugimeetmeid ja toetusi, mida pakuvad riik ja Tallinna linn. “Kamil sõidab kooli ja kodu vahet linna sotsiaaltranspordiga, millest on suur abi,” ütleb ema. “Juht jälgib lapsi ja on ühenduses vanematega, minu poeg usaldab teda.” Anna loodab, et poeg saab pärast Kadaka põhikooli lõpetamist jääda samasse veel kaheks aastaks, et õppida iseseisvat elu, näiteks kuidas köögis ise hakkama saada. “Poja peenmotoorika on veidi nõrk, tal on pidevalt vaja kõrvalabi, näiteks riietumisel,” selgitab ta.

Kaisa Vetemaa kinnitab, et Tallinn toetab erivajadusega lapsi jätkuvalt eri vajaduspõhiste tugiteenustega. “Tõenäoliselt võib eestikeelsele õppele üleminekuga kasvada teenuste vajadus lastel, kes ei suuda uue õpikeskkonnaga ühel või teisel moel kohaneda,” nendib Vetemaa. “Siinkohal on oluline roll koolipidajal – tagada lastele jätkusuutlik tugi ennekõike koolikeskkonnas. Millist tuge täpsemalt laps vajab, saab selguda konkreetsete juhtumi põhiselt ja lapse haridusliku toe vajaduse hindamise tulemusena.”

Olukorras, kus vanem näeb, et tema laps vajab muutunud keskkonnast tulenevalt abi või tuge, soovitab Vetemaa tal pöörduda esmajärjekorras kooli poole. “Juhul kui koolipoolsetest meetmetest ei piisa, võib ema-isa pöörduda elukohajärgsesse linnaosavalitsusse,” lisab Vetemaa. “Sealne sotsiaalhoolekande osakonna lapse heaolu spetsialist hindab koostöös lapse tugivõrgustikuga lapse toimetulekut ning täpsustab pere kõrvalabi vajaduse.” Hindamise tulemusena vormistatakse teenusele suunamise otsus, kus on põhjendatud teenuse vajadus ning määratletud teenuse orienteeruv maht tundides.

Sotsiaalhoolekandelise abi määramine toimub samuti ainult juhtumipõhiselt, seega konkreetsetest teenustest saab rääkida lapse tervikliku toimetuleku hindamise ja pere kõrvalabi täpsustamise tulemusele tuginevalt.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Tõdemus
2. apr. 2024 15:15
Kui laps ikka soravalt riigikeelt ei valda A tasemel, siis ei ole tema tervisel enam mingit tähtsust.