"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kala, see kallis lõbu. Ringkäik pealinna kalapoodides: peenest gurmeest räpase turuhallini (1)
04. aprill 2024
Miks on kala nii kallis? Foto: Aleksandr Guzhov

Kala on tervislik, seda teavad kõik. Kala on kallis, seda teavad samuti kõik. Ühe tillukese erandiga küsivad pealinna kalaärid lõhefilee eest hinda, mida raatsiks vaid pidupäeval välja käia. Vana head nostalgilist räime ei pruugi igalt poolt saada.

„Kell kümme tuleb,“ lubab naisterahvas Nõmme turul nädalapäevad tagasi avatud kaupluse Kohalik Kalakas taga. Ilmselt siis ka värskest püügist. Kuni kell kukub, saab üksildane külastaja tutvuda kõige muu rikkalikuga, mida iganes on võimalik kalast valmistada. Kas kedagi isutab suitsuangerjas tšillimarinaadis? Palun, 21,90 euro eest saab terve purgi. Kalmaarisalat seesamiseemnetega? 20,9 ühekilose paki eest. Roosatav forelli- ja lõhefilee 29 ja 32 eurot kilo.

LAI VALIK. Kel isu jaraha, see võib end kas või surnuks õgida.
Pilt: Aleksandr Guzhov

„Ostjaid ikka jagub, inimesed tahavad kala süüa,“ kiidab müüjanna. Hommikul poole kümne paiku pole näha veel hingelistki ei kalapoes ega tegelikult terve turu peal. See on aeg, kus kalapoodnikud sahmivad ja sätivad, tõstavad kaupa paika.

Kahtluseta kuulub Kohalik Kalakas moodsa ajastu kalakaupluste hulka, see pole mõni haisune betoonpõrandaga urgas eelmise sajandi lõpukümnendist. Uuest ajastust on ka siiralt naeratavad müüjad – rõõsad ja jumekad.

Teistmoodi rõõsa jume tekib kliendi palgele, kui näeb lõhefilee hinda: pea kolmkümmend eurot. Vägagi usutav, et siinne kala on märksa värskem ja maitsekam kui see, mida saab osta kaupluses kaks korda väiksema hinna eest. Kuid värskuse eest peab maksma.

KALAMOOS. Igal kujul, igas vormis.
Pilt: Aleksandr Guzhov

„Praegu on jah hinnad laes,“ kehitab nagu andeks paludes õlgu Pepe Kala kaupluse letitagune noormees Tammsaare keskuses. Pood on nurga taha ära peidetud, kuid paar varajast austajad teavad täpselt, kuhu tulla.

„No ega odav lõbu ei ole see muidugi,“ rühmab pintsaklipslase välimusega Janar. „Aga mis sa teed, kui tahad head kraami saada.“ Enda sõnul on Janar juba nii ärahellitatud, et tavalises poes pakutavat kalakraami maitseb ainult viimases hädas. Pealegi võib tema teada siinset rahvast usaldada, tegu olevat perepoega.

Vahepeal kuhugi tagaruumi kadunud müüja ilmub taas välja – tundub, et ta käis seal vist mereelukaid rappimas. Ta õpetab, et muidu üsna tühjavõitu lettidest ei tasu heituda. „Küsima peab.“

Kes igatsevad endiste aegade kalapoe hõngu, need saavad seda kogeda – veel – kui seavad sammud Keskturule. Kunagi kohalike maffiasõdade keskpunktiks olnud basaar on nüüd trööstitu ja osaliselt hüljatud paik, mis ootab oma saatust minna lammutamisele, et teha ruumi läikivale ajakohasele kaubamekale.

KONTRAST. Keskturu kalasaali külaline peab olema märksa leplikuma meelega.
Pilt: Aleksandr Guzhov

Pooltühjus nii kaupmeeste kui ka klientide osas valitseb igal pool, ka kalahallis, kuhu sisse astudes täituvad kopsud ühe hetkega lapsepõlvearoomidega. Just selline näeb välja turg nagu vanasti: plekilised kahhelplaadid põrandal, seinavooderdis juba luitunud, kaup pandud välja kergelt roostetava raamiga külmlettidesse. Müüjaks vanem vene proua, kes elavneb klienti nähes silmapilkselt. Oiii, kas te soovite midagi, mida te soovite?

Täna õhtul tema kurvastuseks mitte midagi. Ehkki kui tingimata peaks, siis ilmselt letis jääkuubikute vahel uinunud lõhefilee, mis maksab 12 eurot kilo. Tundub, et ka hinnad on Keskturul endisaegsed. Pruunis jopes ruumi uudistava Olga jaoks – kepiga proua on kokku kümne minuti vältel ainus kunde terves saalis – on see suureks plussiks. „Mina vanainimene, kuhu mul mujale minna on?“ kostab ta. „Kuidagi peab ära ka elama selle pensioniga.“

Selge see, et proual poleks asja ei Balti jaama turule ega ka Arsenali keskuse juures asuvasse Kalaarsenali, kus mõlemas küsitakse punase kala filee eest üle kolmekümne euro (Arsenali kalapoes isegi peaaegu 40). Boonusena saab ka imetleda, kuidas põlledes mehed asjatundlikult fileerivad ja roogivad.

Suured poeketid tõmbavad hinda alla

Miks on nii, et ketikaupluses maksab lõhefilee nii 16 euro ringis ja allahindluspäeval isegi veel vähem – samas kui kalapoes peab laduma välja vähemalt 30 eurot kilo eest? „Suured poed teevad dumpingut,“ selgitab Pepe kalaäris töötav Reigo (perekonnanime ei soovi ta avaldada).

„Ostavad suures koguses kokku ja saavad odavalt, vahel müüvad isegi alla omahinna.“ Reigo ei tahaks küll öelda midagi mustavat, kuid paratamatult võib sellise taktika juures tekitada küsimusi toote kvaliteet ja värskus. „Kui lõhefilee on alla hinnatud, võib kindel olla, et peagi on roiskuma minemise kuupäev kätte jõudmas.“ Süüa kõlbab ikka, aga elamus pole enam see.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Kahtlev kodanik
6. apr. 2024 07:48
Usun, et selle hinna eest leiab ka kordades tervislikumat söögikraami kui see sumpades ühekülgsel tööstuslikult toodetud jõusöödal kasvatatud kõige erinevamatest haigustest ja haigustekitajatest pakatav lõhe. Kellele lõhe lihtsalt maitseb võib ju muidugi osta aga sellel kes otsib just eelkõige midagi tervislikku, tasuks enne ostmist küll natuke mõelda.

Seotud artiklid