"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Grafiti vastu tänavakunstiga: Ilusate maalide lubamine aitab sodimist ära hoida (2)
06. aprill 2024
Foto: Aleksandr Guzhov

Mais avab linn uue tänavakunstnikele mõeldud seina, kus nad saavad legaalselt oma kunsti harrastada. See lubab eeldada vähem sodimist lubamatutes ja sobimatutes kohtades.

Paljusid majaomanikke ja möödakäijaid ärritab seintele soditud grafiti. Sageli on need joonistused koledad, neid on kallis ja raske eemaldada, kuid need tekivad nagu nõiaväel ikka ja jälle tagasi. Seevastu on paljude majade seintele tellitud või lihtsalt maalitud ka kauneid seinamaale.

Harjutamine meistrite käe all

RUA tänavakunsti festivalide korraldaja Salme Kulmar nendib, et grafitit ongi eri stiilis: “Nende valik on sama lai kui kunstipõld.”

Viimase kümne-viieteist aasta jooksul on Tallinn muutunud järkjärgult tänavakunstile avatumaks ning kunstnikud on saanud rohkem võimalusi oma loomingut arendada. Kahel viimasel aastal avati näiteks kaks uut seina, kus noored saavad karistust kartmata kätt proovida. “Tõelised kunstnikud teavad, et sinna pole mõtet minna kunstiteost looma, sest see kaetakse varsti uute töödega,” räägib tänavakunstnik Silver Seeblum. Esimesena anti tänavakunstnikele kasutamiseks osa Pärnu maantee viaduktist, eelmisel aastal sai teiseks legaalseks seinaks vana piirdeaed Põhja-Tallinnas, Paljassaare tee 2 lähistel.

On ehk juba üldteada, et kui grafitiga kaetud pindadele teha seinamaalid või muud uhked tänavakunstiteosed, siis sinna peale kritseldusi tavaliselt enam ei teki. Tallinna haridusameti noorsootöötaja Aleksei Jefimovi sõnul kulutab Kesklinna valitsus pärast Pärnu maantee legaalse seina avamist kolmandiku võrra vähem raha grafitikatsetuste mahapesemisele. Poole aasta jooksul avamisest luges Jefimov kokku, et seinal oli vaheldumisi olnud juba umbes sada teost.

Seeblum selgitab, et sodimiskultuur tulebki sellest, kui on kehtestatud nulltolerants ja kunstnikud ei saa luua nö päevavalges, vaid teevad kiirustades mõne märgi. “Inimesed, kes sellest huvitatud on, loovad niikuinii, ja kui see lubatud ei ole, teevad nad seda lihtsalt kiiresti,” lisab ta.

Mais avatakse Tallinna kolmas legaalne tänavakunsti sein Mustamäel Sääse asumis. Kuna sobivat pinda linnas veel jagub, pingutab noorsootöö osakond selle nimel, et igas linnaosas oleks oma kunstisein. “Eesmärk on, et kõik kunstihuvilised noored saaksid oma kirega tegeleda kodu lähedal,” mainib Jefimov.

Tänu legaalsetele seintele on noorsootöötajatel lihtsam korraldada üritusi ja õpitubasid. Noored kunstnikud saavad aga nö harjutusseinal meistrite käe all selgeks tehnika, et luua midagi suurejoonelist. “Paljudest neist esialgsetest sodijatest saavad hiljem graafilised disainerid, tüpograafid, nad teevad kalligraafiat,” räägib Seeblum.

Kulmari kinnitusel soosib Tallinn viimasel kümnel aastal korralikku tänavakunsti. “Me pole muidugi sealmaal, kus näiteks London, aga kõik on väga hästi praegu,” nendib ta.

Suvalisi kritseldusi lubada ei tohi

Tänavakunsti poolest rikkaim on Telliskivi loomelinnak. Kulmar nimetab üheks esimeseks tõukeks JJ Street Art Jam festivali – enne seda oli seal rohkem isetekkelist grafitit. Telliskivi loomelinnak arenes 2010. aastatel kiiresti, pärast esimesi suuri seinamaale tekkis hoogsalt seinamaale nii Eesti kui ka välismaa kunstnikelt. Praegu võib Telliskivis vaadata väga erinevat tänavakunsti.

Grafitile keelatud kohtades on aga avalike hoonete ja rajatiste puhastamine linnale püsiv ja kulukas ettevõtmine. Kõige tihedamini peseb linn grafitit maha Põhja-Tallinna linnaosa kogukonnamaja ümbruses. Seda tuleb teha kord kuus, koristajad saavad palka pestud ruutmeetrite järgi. Lisaks tekib seda näiteks Lasnamäe sotsiaalhoone ümbrusse ja mujalegi. Vahel isegi päris kesklinna Roosikrantsi tänavale.

Linnavaraameti osakonnajuhataja Jane Antoni sõnul peatakse isetekkelist kunsti maha, sest see ei sobi tavaliselt ümbrusega kokku, on heitlik ja ei pruugi paljusid linnaelanikke üldse kõnetada. Kaalutud on grafitivastase värvi kasutamist või miks mitte ka mõne töö tellimist, et vähendada niisama kritseldamist.

Abilinnapea Kaarel Oja nendib, et hästi tehtuna annab tänavakunst linnaruumile juurde aktsenti ja värvi. “Seda võiks kindlasti olla oluliselt rohkem,” leiab ta. Samas tuleb teha vahet sodimisel ja kunstil ning kritseldused vahepeal eemaldada.

Kui mõnele linna hoonele peaks ilmuma üleöö mõni läbimõeldud ja sobiv teos, leidub Oja sõnul kindlasti inimesi, kes selle väärtust näevad ning on võimalik, et see jääb sinna alles. “Samas on tänavakunsti ajalikkus mingis mõttes sisse kirjutatud,” tõdeb ta. Erilised kunstiteosed võivad aga Tallinna tänavakunstikaardile alles jääda. Praegu on sel kaardil 28 sissekannet paikadest, kus erilisemaid teoseid näha saab.

Oja sõnul tasuks Liivalaia tänavat uuendades tellida sinna ka tänavakunstitööd. Ta loodab, et aegamisi saab kunst linnaplaneerimise eelarvest üldse aina rohkem toetust. Praegu toetab linn korteriühistuid, kes tahavad oma otsaseinu kaunistada, programmi “Fasaadid korda” raames.

Seinamaalinguid tehakse Seeblumi sõnul üle Tallinna nii välis- kui ka siseruumides palju. “Kes aga ei ole suutnud selle asjaga järgi tulla, on linn ise,” mainib ta.

Kui linn avalikel pindadel tänavakunsti kasutab, koostatakse selle jaoks hange ja võetakse odavaim pakkumine. Kava tuleb kooskõlastada, sest linnahoonetel peab kujutatu osas olema tavalisest ettevaatlikum. Tänavakunstnikud otsivad vahel aga ka lihtsalt pinda, kuhu midagi luua, ning see ei pea olema seotud tellimusega. “On käidud küsimas, et me pakuksime pindu välja, ja oleme sellele isegi mõelnud,” räägib Anton. Praegu aga pole ühtegi sellist pakkuda. Lisaks peab kavandi kooskõlastama, sest avaliku hoonega ei saa olla päris meelevaldne, et kuidas sulg jookseb.” Oluline on veel avalik huvi: kas selliseid pindu saavad siis kõik kasutada, ja kui mitte, siis kuidas öelda, et üks kavand saab koha ja teine ei saa.

Võistlused noortele ilusate tööde loomises

Kui üheksakümnendatel avanes Eestis lõpuks piir läänemaailma, saabus siia ka tänavakunst, esmalt just grafiti. “See oli tollal selline šokeeriv sodimine,” meenutab Seeblum. “Siis võtsid noortekeskused korra mõttes asja enda kätte ja hakkasid tegema üritusi, kus noored said võistelda osavuses.”

Ühel hetkel kehtestas linn igasugusele tänavakunstile nulltolerantsi, mis Seeblumi sõnul aga tekitas protestiliikumise: “Tundmatud inimesed hakkasid veel rohkem sodima, tegema igale poole kiiruga suvalisi asju.”

Eelmisel kümnendil hakkas tuul pöörduma. Tänapäeval on neil, kel huvi tänavakunsti vastu, võimalus näidata seda teisiti. “Õnneks on noori, kes on hästi asjalikud, osalevad näitustel ja niisama ei sodi,” tõdeb Seeblum.

See, kas reeglitest üleastumine on tänavakunsti osa või mitte, on jätkuvalt vaieldav. Oma osa selles on ju ühiskonnakriitikal ja protestil, kuid hoonete hoolimatut sodimist on võimalik vältida ja väheneda mitmel moel.

Seeblumi jaoks on pildid linnaruumis head teetähised ja kohtumiskohad. Kulmari hinnangul kirgastab see põhjamaa hallust. “Kui tänavale on toodud huvitava sõnumiga ägedaid teoseid, siis see mõjub ju meie elukeskkonnale väga hästi,” on ta kindel.

Sodimist on vähemaks jäänud
Mida kiiremini uuest grafitist politseile teada anda, seda tõenäolisem on, et korravalvurid saavad sodija kätte.
Politsei Ida-Tallinna piirkonnagrupi juhi Mari-Liis Mölderi sõnul on sodimist ning grafiti tegemist aina vähemaks jäänud. “Ilmselt teatakse, et see on keelatud tegevus, mis rikub linna üldpilti,” märkis ta.
Kui omanik märkab talle kuuluval ehitisel grafitit, tuleks tal hinnata kahju ulatust ning pöörduda politsei või kindlustuse poole. “Samas tuleb arvestada, et rikkuja tabamisel ei saa politsei kahju tegijalt kahju välja nõuda – võimalik on teda mõjutada või karistada. Kahjude väljanõudmine käib tsiviilkohtu kaudu, kui isik pole valmis tehtut vabatahtlikult heastama,” nentis Mölder.
Alaealise rikkuja puhul soovib politsei, et sodija ning kannatanud majaomaniku vahel tehtaks kokkulepe, et sodija peseb ise grafiti maha või hoolitseb muul moel rikutud pinna taastamise eest. “Kui näeme, et tegu on kunstihuvilise noorega, siis viime ta kokku mobiilse noorsootöötajaga, kes noorele õige väljendusviisi ja koha leiab,” lausus Mölder.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

TEREZA
10. mai 2024 16:54
Dobre vijesti za mene i vas, zovem se TEREZA i moram vam ispričati kako sam doživjela ponudu kredita od 35,000 eura. Ponovno sam sretan i financijski stabilan i hvala Bogu što sam naišao na gospodina Harry Bryan, izvršnog direktora SMART LOAN FUNDS, imaju sjedište u Americi, a također djeluju u svim europskim zemljama. Dobio sam savjet kolege i savjetovat ću svima koji trebaju zajam da koriste njihove usluge kako bi izašli iz financijskih poteškoća, možete ih kontaktirati putem e-pošte (smartloanfunds@gmail.com} WHATSAPP: {+385 91 560 8706} Brzo kontaktirajte danas i dobijte svoj zajam od njih na stopu od 3 %. Obećajte da ćete reći ljudima i podijeliti njegov dobar rad nakon što dobijete zajam.
Miks õigustada vandaalitsemist!?
7. apr. 2024 21:40
Vaja oleks hakata asju nimetama õigete nimedega. Kui omaniku loata soditakse maja fassaad, siis ei ole see mitte tänavakunst, vaid tahtlik omandi rikkumine. Vaja oleks seadust muuta ja selline vandalism kriminaliseerida. Kas oleksime valmis tolereerima ka autodele tehtavat graffitit?