"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Lavastaja ja näitleja Eva Koldits: Ema kaotamisel sa muutud – ükskõik kui vana või noor sa oled. Sa oled üksi (0)
07. aprill 2024
Näitleja ja lavastaja Eva Koldits. Foto: Jelena Rudi

“Traagilise sündmuse jälgijal on väga raske pisaraid tagasi hoida, äärmuslikus olukorras viibija aga tegutseb, sest tal pole aega nutta,” räägib filmi “Mo Mamma” osatäitja Eva Koldits, kes on saanud linateose tõttu palju tagasisidet naistelt, kes ütlevad, et neil ei ole kunagi oma tütre või emaga olnud ühist – praktilise eesmärgita koos veedetavat aega.  ”Ja et nad tegelikult igatsevad seda.”

Lavastaja ja näitleja Eva Koldits räägib režissöör Eva Mägi märtsis ekraanidele tulnud filmi “Mo Mamma” valguses, et paljudel meil on olnud õnneks toredad eluga rahu teinud vanaemad, kellele oleme saanud loota. Ja et nende lahkumine on alati väga valus, sest see muudab alati ka meie omaenda identiteeti.


Filmis “Mo Mamma” elavad ema ja tütar teineteise peal välja oma leina, sest lahkunud on nende väga armastatud vanaema – Mamma. Kuivõrd te Ema rollis oma tegelast ka tegelikult mõistsite?

Ma mõistsin täielikult seda ema, sest mina olen oma ema matnud. Nii et selles suhtes ei ole seal küsimust, vaid lausa üks ühele võrdlus. Aga seisundifilm on see kindlasti – nad saavad teada, et mamma on lahkumas, ja tekib see hetk, kus sa üldse mõtestad, et midagi su elus muutub nüüd jäädavalt. Ema lahkub, teisisõnu lahkub keegi, kes on väga lähedane inimene. Nii et selles mõttes on ta seisundifilm loomulikult, ja mis selles olukorras juhtuma hakkab, ongi väga huvitav.

Eva Kolditsa sõnul ei paku vabakutselise elu alati turvatunnet. Kunagi ei tea, kus ja millal ootab järgmine tööots, mida tegema saab minna.

Ema ja tütar on asetatud ühte majja ehk siis sinna mamma majja, kus nad on ainult kahekesi. Ja peavad selles seisundis nüüd asjaga tegelema. Kuidas nad sellega hakkama saavad, on iga vaataja enda otsustada, isegi ehk mitte otsustada, vaid tunnetada. Tõepoolest – kuidas me tuleme toime sellega, kui kaovad meile väga lähedased inimesed, kelle kadumisega võib isegi meie identiteet mingis mõttes korraks muutuda. Sest ema kadumisega identiteet tegelikult ju muutub – ükskõik kui vana või noor sa oled, sa ei ole enam laps ja ongi kõik. Sa oled üksi siin universumis.

Pealiskaudsel vaatamisel võib filmis näha mitmeid absurdseid stseene, milles tegelikult viimne kui raas on psühholoogiliselt põhjendatud. Väga palju hinnanguid antakse elus üksteisele kergekäeliselt, süvenemata, taipamata?

Aga muidugi, me oleme sellega ju harjunud ja tegelikult ma teen ise igapäevaselt samasuguseid otsuseid, võib-olla teises kontekstis. Näiteks kui vihma sajab, olen ma juba otsustanud, et ilm on halb. Aga lähen välja, vihmapiisad langevad näole ja korraga saan sellest mingi täiesti teistsuguse värskenduse. Ja tegelikult mul on   meeldiv ja hea olla – väga lihtne näide. Nii et paratamatult teeme oma otsuseid rutakalt, aga arvan, et meie eesmärk elus võiks alati olla enese asetamine mingisse teise positsiooni. Ja seda enne hinnangu andmist. Aga kui “Mamma” filmi kohta öelda, et see on täis naiselikku absurdi, siis nii ongi. Aga ma tahaks näha seda inimest, kes ütleb, et tema elus ei ole ühtki absurdset situatsiooni olnud. Kohe täitsa huviga tahaks näha.

Kas võiks uskuda, et pärast filmi jääb kinokülastaja pisutki mõttesse omaenese suhete üle lähedastega?

Kui see film mõjutab inimest nii palju, et talle mingil moel läheb korda kasvõi üks väljaöeldud lause, siis ta paratamatult võtab selle asja kaasa ja tegeleb sellega edasi. Kui inimene vaatab filmi nii, et tal ei teki ühtegi isiklikku seost, siis ei saagi eeldada, et ta läheks välja ja hakkaks nüüd oma elu peale mõtlema. Küll aga on omaette teema see, mis seostub vanaemaga. Väga paljudel meist on olnud toredad vanaemad ja kui režissöör Eeva selle mamma mõtte välja käis, siis on see midagi sellist, millega saab samastuda igaüks. Mõeldes mammale, kes on eluga rahu sõlminud ja kelle süütenöör on pikem.

Võib-olla on nii, et seda filmi läks vaatama üsna teadlik publik, sest laias laastus oli teada, mis film see on, reklaami sai ta piisavalt. Nii mõnigi kinokülastaja, kes vaatab nö teistsuguseid filme, sai juba ette aru, et tema seda vaatama ei lähe. Seega tormijooksu ehk polnud, aga saalis istus mõtestatud publik?

Eks loomulikult oodatakse ka tormijooksu, kui film kinno tuleb, seda oodatakse alati, aga ma olen sellele filmile väga huvitavat tagasisidet saanud ja mitte üksnes naistelt, vaid ka meestelt. Näiteks üks meesterahvas ütles küllaltki resoluutselt, et kui lugu algab kohe sellise etteastega, kus tüdruk korraldab oma emale taksos stseeni, siis tema jaoks on see inimene diagnoosiga. Sest ükski normaalne inimene ei korralda teisele sellist stseeni. Väga lahe lähenemine, mis ei tähendanud, et ta seda filmi edasi ei vaadanud või edasi ei mõtestanud. Ja samas olen ma saanud tagasisidet  naistelt, kes ütlevad, et neil ei ole kunagi oma tütrega või oma emaga olnud sellist aega, kus nad lihtsalt viibivad ühes ruumis, lihtsalt,  ilma ühegi praktilise või muu tegevuse eesmärgita. Ja et nad tegelikult igatsevad seda, aga siiski arvavad, et nende elus võib-olla seda ei tule. Samas võib-olla tuleb … Ühesõnaga selliseid kogemusi, mida jagati, oli väga ilus kuulda, sest ise ei oska niisuguste peale mõelda.

Teie teistest ekraanikangelannadest läks kinopublikule väga hinge Helmes Tungal, väikese Leelo ema filmist “Seltsimees laps”, mis põhines Leelo Tungla samanimelisel romaanil. Vaoshoitud olek traagilistes stseenides, kus tegelikult oleks võinud silmad peast nutta… Kui raskelt või kergelt see osatäitmine sündis?

Mis puutub traagiliste sündmuste kajastamisse või mängimisse, siis reeglina ongi just traagilise sündmuse jälgijal väga raske pisaraid tagasi hoida. Äärmuslikus sündmuses viibija tegutseb. Mõtleb, toimetab, tal ei ole seda aega, et nutta. Muidugi, see lõpustseen, mida me filmisime tegelikult kõige esimesena, kus Leelo taaskohtub oma emaga, seal oli tegelikult väga keeruline ka endal pisaraid tagasi hoida. Aga õnneks oli režissöör Moonika Siimets kogu aeg kõrval. Stseen oli ju tõesti selline, et sa said jälgida ja mõtestada seda, mis on olnud, ning ka sellel emal oli võimalik kogu elu silme eest läbi lasta ja lihtsalt tõesti lahinal nutta, mis oleks ju nagu loomulik reaktsioon. Aga selles situatsioonis oli režissöör suureks toeks ja hoidis tormilisemaid emotsioone tagasi. Ja see oli väga õige, et ta seda hoidis.

Vanaemad on eluga juba rahu sõlminud ja nende süütenöör on pikem.

Aga miks see õige on, miks te vältisite ehedat nuttu?

Aga just sellepärast, et kui inimene lahinal nutab, siis tegelikult ta ei ole enam situatsioonis sees, kuna tegeleb oma emotsiooniga. See on siis näitleja emotsioon. Kunsti ülesanne on pakkuda emotsiooni vaatajale. Sageli on ju nii, et kui keegi laval südantlõhestavalt nutab, siis võib sul olla täiesti ükskõik, istud seal saalis ja mõtled, et ahah, no nii kurb see nüüd ka ei ole. Sellepärast, et ta võtab sinu emotsiooni ära.
Ometi me ikkagi näeme nii laval kui ekraanil ka nuttu. No ikka tõelist nuttu – ja mida siis sellest arvata?

Ma olen ise ka ulgunud ühes seriaalis nii, et kole oli! Lihtsalt lähtusin eelmises vastuses Helmese tegelaskujust. Kui me vaatame kas või neid elulugusid, vestleme oma vanavanematega, kes küüditati, siis mitte ükski neist ei räägi sellest, et keegi oli kummuli ja nuttis südantlõhestavalt. Või näiteks kui me mõtleme Martti Helde filmile “Risttuules”, mis on võrratu ekraanilugu. Ja just sellepärast, et see emotsioon on kapseldunud sellesse hetke, mida sa vaatad.

Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital hindas nii teid Ema kui ka Helena Lotmani Tütre rollis aastapreemiaga. See on väga suur tunnustus – kas elu sai kuidagi uutmoodi hoo sisse?

No iga tunnustus on  tore, aga see ei tähenda, et elu muutub. Evelin Võigemast ütles hiljuti, et tunnustus on nagu pai, ja tegelikult ongi. Ükskõik kui tugevad või uhked või teadlikud me oma tööst oleme, aga kui keegi ütleb, et see on kuidagi silma jäänud või hinge läinud ja midagi väärt, siis see on ju ilus. Annab loomulikult eneseusku ja kõiki selliseid asju juurde. Aga mingist uutmoodi hoost siin rääkida ei saa.

Kas te salamisi võib-olla natuke ootasite seda auhinda?

Ei, seda kindlasti mitte. Küll aga me mõlemad Helenaga helistasime pärast teineteisele, et kas see on nüüd spämm, mis meile saabus ja asjast teada andis. Ühesõnaga, tegemist oli väga suure ootamatuse ja väga suure rõõmuga. Ja loomulikult ka Eeva pärast, kes sai aasta debüütfilmi preemia.

Lõpetasite kõrgema lavakunstikooli 21. lennu lavastajana. Laiemale publikule paistab teie nimi näitlejana muidugi rohkem silma, aga soov ikkagi lavastajaks õppida oli tookord siis raudkindel?

Ma kindlasti ei saa öelda, et see oli raudkindel. See oli tingitud nö oma elulistest hirmudest ja muust taolisest. Lavastajaks õppijal ei olnud kohustust kohe kohale minna, piisas esseedest, mida sa kirjutasid ja nõnda edasi. Sa võisid üsna pikalt olla täiesti inkognito. Ja ma arvan, et siin oli see põhjus, miks ma tegelikult läksin lavastajaks õppima. Ma olen väga-väga rahul sellega. Õppisin lavastajaks, aga ajapikku hakkasid õppejõud toetama mõtet, et ma võiksin ka rohkem mängida, mitte osaleda ainult ühes diplomilavastuses.

Läbisite kõrgemas lavakunstikoolis ka magistriõppe. Mis teemal?

Jah, magistriõpe oleks võinud jääda muidugi läbimata selles suhtes, et meie kõrgharidus võrdsustati nii-öelda selle magistriõppega. Aga mind huvitas ja tegelikult siiamaani väga huvitab mask teatrilaval. Nagu ka maski kasutus rituaalis ja selle mõtestatus ja seepärast ma läksingi magistrantuuri, et kirjutada üks uurimustöö tegelikult siis neutraalsest maskist, mis on näitleja õppevahend. Me tegime neid harjutusi Ingo Normetiga koolis ka ja ma tundsin, et tahan selle teemaga väga tegeleda.

Olete Veneetsias käinud?

Jah, aga paraku need maskid, mille ma just enda jaoks välistasin, ongi Commedia dell`arte  omad. See on lihtsalt väga spetsiifiline vorm, väga spetsiifiline maskindus.

Eva Koldits: “Tegema peab materjali, mis ennast kõnetab.”
Pilt: Jelena Rudi

Millised tõed ja sõnumid peavad siis ühes näitemängus olema, et te selle teha võtaksite?

See on päris vimkaga küsimus sellepärast, et tõde ja sõnum, mis on minu  jaoks oluline, võib ajas ka minu jaoks muutuda. Ühel ajahetkel on mul väga oluline rääkida naiseks olemisest, järgmisel ajahetkel võib-olla sellest, kuidas väikekeeled surevad. Selles suhtes vastan ma väga klišeelikult ehk siis tegema peab materjali, mis ennast kõnetab.

Kummalise nimega lavastus Sugrierror.com kuulub Teatri NO99 repertuaari, aasta oli 2011. Näitemäng on väga lühidalt öeldes soomeugri rahvaste identiteedist ja seal mängisid soomeugri näitlejad. Teater saab teadvustada väikerahvaste kokkusurutud elu praegusel Venemaa territooriumil, aga kas ka midagi muuta?

18-aastane inimene ütleb, et kindlasti saab, 25-aastane ütleb, et loodetavasti saab, ja mina ütlen ka, et loomulikult saab maailma muuta läbi väikeste asjade. Ja lootus, et midagi suuremat sellest muutub, jääb ka alati – see tiivalöök, liblika tiivalöök, eks ju… Kusagil midagi alati reageerib. Me räägime aastast 2011, kui see tükk Põhuteatris etendus, ja see situatsioon oli tegelikult juba siis üsna keeruline. Sest näiteks üks näitleja tuli prooviprotsessis välja ühe monoloogiga, mis oli tegelikult päris raju sõim nii hõimurahvaste teema eestkõneleja kui ka vene kogukonna vastu. See oli nii aus, et me panime selle lavastusse sisse. Ja kui me käisime aasta hiljem seda Saranskis, tema kodukohas mängimas, siis ta ei julgenud seda monoloogi esitada. Loomulikult me ütlesime, et sellest pole midagi – ei pea seda tegema, aga me oleme valmis, kui ta soovib seda teha. Ja ta esitas selle monoloogi! See oli mõistagi päris suur raputus sealses ringkonnas ja ka kogukonnas, kus loomulikult tahetakse kõik asjad ju kohe kaane alla panna. Aga mul oli väga hea meel selle näitleja enda üle, kes tegi midagi sellist, milleks ta arvas, et ei ole võimeline. Ja läbi selle tegelikult maailm muutubki.

Kui tunned end turvaliselt, siis julged hüpata sügavamale.

Olete toonud lavale etendusi ka Naissaarel, Anija mõisas, Kiviloo mõisa pargis, mitmete erinevate truppidega. Kas selline mitmekülgsus lisab uut energiat, kuigi kena oleks ju koduteatri tiiva all oma lavastustega tegeleda?

Need näited, mis te tõite, on eranditult suveteatri näited. Suveteatri mõte, nii tegijate kui publiku jaoks, ongi minna kuskile uude kohta, kohtuda uute kooslustega. Liikumine on väga inspireeriv. On see otsinguline, on siin mingi kindel materjal, mis iganes – selles suhtes on ta igal juhul toitev. Kui tegu oleks vajaduspõhise rapsimisega leiva nimel, siis ta kindlasti ühel hetkel väsitaks. Aga kuna ta ei ole seda olnud, siis ta tegelikult pigem rikastab.

On arvamusi, et sõna suveteater sisaldab endas juba eos mingisugust teistsugust teatrit,  mõneti on ju levinud seegi seisukoht, et tegu on millegi kergema ja pealiskaudsemaga. Ei vasta vist tõele?

Kindlasti mitte, sest kui me võrdleme näiteks üldse teatris esietenduvate lavastuste osakaalu, siis ma arvan, et see protsent kerge ja mitte nii kerge materjali vahel võib enam-vähem olla sama. Või mida me nimetame kergeks? Üht head komöödiat on  väga keeruline väga hästi teha. Millegipärast arvatakse, et kui on komöödia, siis on seda justkui lihtsam teha. Ei ole! Samas on ka selliseid tegemisi, mis on kergema kaaluga. Loomulikult on. Aga suveteatri fenomen on ikkagi eestlaste jaoks olemas. See on eestlase enda avastamisretk läbi selle suveteatri, ta avastab uusi kohti, uusi kooslusi, uut ennast. Läheb vaatama võib-olla sellist teatrit, mida ta elus muidu vaatama ei satuks. Võib-olla saab sealt midagi sellist kaasa, mida ta kusagilt mujalt ei ole kunagi enne saanud, ja täpselt samamoodi on see ka näitlejatel. Ma nimetaks seda jah, selliseks eneseavastusretkeks igal aastal.

Teie lavastuste nimistut uurides märkab, et olete teinud palju koostööd lavastaja Anne Türnpuga. Missugune Anne on?

Anne kirjutas oma magistritöö triksterist (müütiline tegelane rahvapärimustes, vembumees – toim), ta on lavastajana trikster, kes loob maailma, ja noh, ise on ta ka selline trikster. Väga-väga eriline inimene. Annet on väga raske iseloomustada, aga ma kindlasti rõhutan, et see töö, mis ta on teinud hääle ja kehaga Eesti teatriilmas, on üsna ainukordne. Otsides, arendades ja oma süsteemi luues. Kui me mõtleme nüüd sellele, millist helipilti oli võimalik kuulda etenduses “Vend Antigone, ema Oidipus”, siis see töö on imeline. Arvan, et sellist helikeelt ei ole Eesti teatris minu eluajal kuulda olnud.

Kui tulla pisut tagasi teie kui näitleja juurde, siis olete kaasa teinud sellistes teleseriaalides nagu “Alpimaja”, “Viimane võmm”, hiljaaegu mängisite aga paljukiidetud kultusseriaalis “Reetur” peategelase Alfred Vindi abikaasat Heli Vinti. Kuidas Heli Vindi roll valmis?

Heli Vindi roll valmis tegelikult esimesel hooajal. Nii nagu Martin Algus selle kirjutanud oli ja Ergo Kuld seda tegelikult nägi. Naine, kes on justkui taustajõud, aga väga kindel. Kuna teisel hooajal vahetusid nii stsenarist kui ka režissöör, siis muutus minu jaoks ka see Heli tegelaskuju. Ja sellega oli väga keeruline toime tulla. Kuidas põhjendada ühe tegelase päris suuri muutusi, oli tegelikult väga huvitav ka enda jaoks läbi hammustada. Kuna seesama vaoshoitud, kinnine, peaaegu sõnadeta naine ühel hetkel hakkab siiski ka kõnelema ja mingit elu elama. Et see moment oli keeruline, on vale öelda, ta oli huvitav. Aga kuna me oleme Alfred Vinti kehastava Tambet Tuisuga varem nii palju koostööd teinud siis ma julgen ikkagi öelda, et seegi roll sündis koostöös.

Milline lava- või filmipartner on teie jaoks ideaalilähedane? Saan aru, et üks kandidaat on Tambet Tuisk…

Päris ohtlik on öelda selliseid asju nagu ideaalilähedane partner. Ma arvan, et on partner, kellega on võimalik töötada heas mõttes ilma piirideta, sest need piirid on kuskil mujal justkui kokku lepitud ilma sõnadeta. Ja on partner, kellega on vaja piirid kokku leppida. Ma siis nimetaks seda niipidi ja seal ei ole ideaalilähedast, sest mõlemad on toimivad, loodetavasti, mõlemal juhul on võimalik tööd teha. Muidugi, inimesena me kahtlemata tahame, et oleks turvalisem, sest kui sa tunned end turvaliselt, siis julged tegelikult hüpata ka sügavamale või teha midagi ebaturvalist – sest saad olla partneri peale kindel. Loomulikult on Tambet äärmiselt hea partner, aga täpselt sama võin ma öelda iga partneri kohta, kellega mul on olnud au koos töötada. Sest nagu me enne korraks rääkisime, teater on paratamatult kollektiivne kunst. Ja sa pead usaldama teist inimest, sest sa sõltud temast nii nähtaval moel. Vahel me elus tahame selle ära unustada, aga me tegelikult sõltume igas asjas üksteisest nii palju. Kuid teater ei lase seda unustada.

Olete praegu vabakutseline. See sõna kõlab ühest küljest kenasti, teisest küljest peidab endas teatavat ebakindlust. Kuidas selle viimasega igapäevaselt toime tulete?

Kõige suurem ebakindlus on majanduslikus mõttes, sest sa kunagi ei tea ette ennustada oma sissetulekuid. Õnneks on nii, et kui minul mõnda aega tööd ei ole, ei pea meie lapsed päris nälga jääma. Sest meil on toimiv kooselu ja sellepärast mulle need kooselud alati meeldivad, et sa saad vajadusel tõesti teise peale toetuda. Muidugi tekitab ebakindlust ka see, kui sa ei tea, mis järgmisel hetkel sünnib ja millal tuleb uus töö. Kui sul on väga selge töö ja sa tead, kuhu hommikul mingiks kellaajaks minna, tekib turvalisem olemine.

Muidugi tekitab ebakindlust ka see, kui sa ei tea, mis järgmisel hetkel sünnib ja millal tuleb uus töö.

Võib siis öelda, et kui inimene on hõivatud tööga, on ta ikkagi palju rõõmsam?

No kui me vaatame seda läbipõlemise statistikat, siis need “põlejad” on kõik need, kes on hõivatud tööga…

Kui teha tööd, mis väga meeldib, siis ehk nii ei lähe? Samas, kõigil pole seda õnne.

Tegelikult ei saa siinkohal teha üldistusi. Sest ma arvan, et inimene, kes iga päev teeb tööd, mida ta armastab, tunneb samuti ebakindlust, aga teistes situatsioonides. Üldine arusaam on selline, et vabakutselise ebakindlus on suurem kui stabiilselt hõivatud inimesel, samas on vabakutseliseks olemine siiski valik. Ja siiani ma olen selle valikuga rahul.

Me kõik teame suurepäraselt, mis tähendab, kui närv on püsti. Olete omandanud mitmeid viise, kuidas sellest üle saada. Näiteks 45-minutilised teraapiaseansid on saanud teie elu lahutamatuks osaks. Milles need seisnevad ja kuidas teid aitavad?

Inimest aitab see, kui ta saab aru, mis temaga toimub. Ja sellega ma seal teraapias tegelengi. Püüan aru saada, kuidas minu emotsioon “gaasi” niimoodi põhja paneb, et ma ei märka seda. Minu tegevuse kohta võiks isegi öelda – eneseregulatsioon. Sest kes meist ei tahaks suhelda rahulikult, keskendunult, kõik asjad läbi rääkida. Ja ma tõesti pean seda äärmiselt vajalikuks ja oluliseks rutiiniks.  See on nagu meelepesu ja puhtuse rutiin, nagu meditatsioon. Iga päev, olgu see siis  viis minutit, kümme minutit või kasvõi minut. Et sa vähemalt teadvustad endale mingeid hetki.

Olen aru saanud, et elate nüüd nii linnas kui maal. Kas maal olles suudate unustada selle painajalikkuse, mis meid tihtilugu igapäevaselt ümbritseb – maailmas käib sõda, Eestis tõusevad maksud ja mis kõik veel. Või vastupidi – keset looduse ilu tunduvad elu kurjad keerdkäigud veel valusamad?

Jah, me oleme nüüd kahepaiksed tõesti. Ka linnas olles ma unustan aeg-ajalt selle painajalikkuse ära. Linna ja maa vahe on ikkagi selline intensiivsuse vahe. Ega ma maal ei mõtle ainult peenardele ja heegeldamisele. Ikka tegelen oma töödega. Ja ka linnas ei mõtle ma üksnes sellele, kus on järgmine näitus, kuhu kohvikusse minna või millisest raamatukogust raamatuid laenata jne. Selles suhtes on maa ja linna võrdlus ikkagi intensiivsuse võrdlus ja ma pean igasugust intensiivsust siin silmas. Nii helifooni kui inimeste fooni. Aga linna tulime üldse seetõttu, et me jooksime tegelikult logistiliselt kokku, kui laps kooli läks. Maal jätkamine oleks tulnud liiga suure ohverduse arvelt, milleks ei ole tegelikult vajadust.

Eva Koldits: “Kui väsimus niidab, siis on see vastastikune inspiratsioon, mis üleval hoiab.”
Pilt: Jelena Rudi

Teil on kaks last – üheksa-aastane Ellen ja neljane Ants. Kas te olete seadnud mingeid ootusi-lootusi nende suhtes või võtate kõike rahulikult, sest on enesestmõistetav, et nad teevad elus oma valikud ise?

Seda niikuinii, aga ootused on mul selles osas, et nad kasvaksid täisväärtuslikeks inimesteks, kes teevadki enda jaoks häid valikuid. Või ka halbu, aga siis nad õpivad sellest. See on minu suur ootus. Kui ma mõtlen selle peale, milliseid valikuid mina tegin ja kuidas minu ema neid pealt vaatas, siis ma arvan, et see kõik jätkub samal moel. Need valikud on ju teise inimese valikud ja paratamatult ei saagi teine inimene alati valida seda, mis sulle meeldib, sest see oleks väga igav. Täitsa igav elu, kui teine inimene valiks seda, mis sulle kogu aeg meeldib.

Muuhulgas võib elu põnevaks teha ka šokolaad. Ja see on olnud teie suur nõrkus. On siiani ja mitte ükskõik milline, vaid eriline. Tellite seda Belgiast ja Prantsusmaalt ning olete ilmselt üldse maitsete suhtes nõudlik? Olgu siis tegu söödava või mittesöödavaga.

No tegelikult šokolaadi puhul on lihtsalt nii, et mulle väga meeldib hea šokolaad, kvaliteetne šokolaad, ja ma arvan, et meist igaühel on elus üks asi, mille puhul me kvaliteedis ei taha allahindlusi teha. Muus osas ma ei oska öelda, sest maitse teravus ongi inimestel erinev. Ja ta on eri olukordades ja eri suundadel erinev. Saan küll väga hästi aru šokolaadi maitsest, samas ei tea ma veinidest mitte midagi. Või näiteks ei oska voodipesu valida. Aga seda julgen küll öelda, et ma hindan kvaliteeti.

Olete kiitnud heanaaberlikke suhteid oma maakodu naabritega. Millised on siis need inimesed, kellega olete valmis ükskõik mis kell suhtlema ja tegema seda ka siis, kui väsimus niidab?

Need on ikka lähedased inimesed, sõbrad. Kui väsimus niidab, siis on see vastastikune inspiratsioon, mis üleval hoiab. Või on teisel poolel nii suur mure, millest ei saa mööda vaadata. Arvan, et mõlemal juhul on tegu lähiringi inimestega. Olgu siis perekondlikus või muus mõttes.

Saanud teatri aastaauhindade eripreemia

  • Eva Koldits on sündinud 14. veebruaril 1977.
  • Ta lõpetas 1995. aastal Kehra keskkooli, õppis aastatel 1996-1999 Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat ning 2000-2004 muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis lavastajaks. 2006. a läbis samas magistriõppe.
  • Aastatel 1998-1999 töötas Tallinna muusikakeskkoolis, 2004-2006 lavastajana linnateatris, 2007-2010 näitleja ja lavastajana Vanemuises.Aastatel 2010-2018 oli NO99 näitleja ja lavastaja.
  • Tema lavastused “Et keegi mind valvaks” (2004) ja “Sugrierror.com” (2011) on nomineeritud Eesti teatri aastaauhindade eripreemiale ning lavastus “Tokerjad” (2014) parima lavastaja preemiale. 2013. aastal sai ta osatäitmise eest Teater NO99 lavastuses “Suur õgimine” Eesti teatri aastaauhindade parima naiskõrvalosatäitja auhinnale.
  • Alates 2006. aastast lavastajate liidu liige.
  • Koldits on kaasa löönud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sh filmis “Seltsimees laps”.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.