"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Ajast, mil tegutses Vene tsensor ja linnarahvas nimetas saksameelset ajalehte Tallinna tõpraks (1)
13. aprill 2024
Postimehe trükikoda 1937. aastal. Kõik trükitav tuli enne pressi alla minekut tähthaaval paika laduda. Repro

Vene võimud tsenseerisid ja panid kinni mitu eestlaste välja antud ajalehte, kuid olude muutudes tõusid need taas tuhast.

Tallinnas hakkas ilmuma ajalehti “kolmes kohalikus keeles” 19. sajandi viimasel kolmandikul. Ja kui lisada siia veel katsed jidiši-, esperanto- ja ingliskeelset meediat välja anda, siis selgub, et ajalehtede ilmumise mõttes on Tallinn tõeline polüglott.

Alguses oli ajakirjandus saksakeelne. Seda keelt peeti reformatsiooni ajast Läänemere idaranniku linnades vaikimisi nii kontoritöö kui ka kultuuri keeleks. Tallinna esimese ajalehe täpne asutamisaeg on teadmata: vanim säilinud number on dateeritud 13. maiga 1689, kuid ei saa välistada, et ajaleht võis hakata ilmuma varem. Ajaleht lõpetas ilmumise 1710. aasta suvel.

Mõni kuu hiljem puhkes Põhjasõjas Peeteri I vägede piiratud linnas katk. Tallinn suutis selle tagajärgedest üle saada alles 18. sajandi teiseks pooleks. Siis kerkis taas küsimus perioodika väljaandmisest.
Erinevalt oma eelkäijast Rootsi ajal oli aastatel 1772-1852 ilmunud Revalsche Wöchentliche Nachrichten poolametlik ajaleht – see avaldas ennekõike võimude korraldusi, aga ka kuulutusi.

Vene koolides on riigikaitseõpe kohustuslik, eestikeelsetes mitte.

Aastal 1828 tehti katse avaldada kirjanduslikku ja ajakirjanduslikku perioodikat: nädalaleht Esthona võttis endale kohustuse tutvustada Baltikumi lugejaid Euroopa ja Venemaa ilusa kirjandusega. Paraku see ebaõnnestus, sest paar aastat hiljem läks ajaleht pankrotti.

Kulus tubli kolm aastakümmet, enne kui Tallinn suutis korraldada ajalehe väljaandmise selle sõna tänapäevases tähenduses. 1860. aastal asutatud Revalsche Zeitung oli juba päris ajaleht originaalmaterjalide, kohalike ja välis-, poliitika- ja majandusuudistega.

Ühtlasi oli see esimene päevaleht Eestimaa kubermangus. Seitseteist aastat hiljem tekkis talle konkurent – konservatiivne väljaanne Revaler Beobachter.

Leht kadus alles lugejate lahkumisega

Esimene maailmasõda andis baltisaksa perioodikale hoobi. Selle puhkemisel piirati Vene impeeriumi piires oluliselt saksakeelsete ajalehtede ja ajakirjade väljaandmist ning 1915. aastal keelati need täielikult. Uuestisünd sai toimuda alles siis, kui keiserliku Saksamaa väed olid Tallinna okupeerinud. Pärast Vabadussõda kaotas Saksa ajakirjandus uues Eestis oma privilegeeritud positsiooni, kuid tegutses edasi.
Revalsche Zeitungi viimane number ilmus 1940. aasta mai lõpus: baltisakslaste ajaloolisele isamaale repatrieerimise raames ei olnud vanimal linnalehel lihtsalt enam lugejaid.

Sarnase nimega väljaanne ilmus ka natside okupatsiooni aastatel Tallinnas, kuid see oli suunatud eelkõige linnas paiknevatele Saksa sõjaväelastele.

Esimene eestikeelne ajaleht hakkas 1806. aastal ilmuma hoopis Lõuna-Eestis, kandes nime Tarto maa rahwa Näddali-Leht.

Tulevane pealinn pidi ootama veel ligi pool sajandit: alles 1854. aastal hakkas siin iluma Tallinna kodaniko ramat omma sõbbradele maale – väljaanne, mis meenutas pigem almanahhi kui ajalehte.
Neli aastat hiljem hakkas Tallinnas ilmuma kuukiri Maa Walla Kuulutaja, mis avaldas peamiselt kubermanguvõimude teateid, ning 1858. aasta jõuludest nädalaleht Missioni-Leht.
Selle järglaseks võib pidada ajalehte Ristirahwa Pühhapäewaleht, mis eksisteeris 1919. aastani ning avaldas koos usuliste materjalidega oma lehekülgedel ka linna- ja läänikroonikaid.

Kõik suured lehed trükiti kahes tükikojas

Aastal 1828. hakkas Eestimaa rüütelkond välja andma ajalehte Tallinna Sõber, kuid see sai linlastelt peagi hüüdnime Tallinna Tõbras – seda karilooma tähenduses. Nii hüüti lehte selle saksameelsuse tõttu. Leht taotles justkui, et lugejad peaks sakstele nagu kariloomad oma hoidjale kuuletuma ja nende arusaamadele kaasa jooksma.

Esimene korralikum eestlaste juhtimisel avatud ajaleht oli 1882. aastal asutatud ja kuus aastat hiljem tsensuuri tõttu suletud Wirulane.

Ajalehepoiss sõjaeelse vabariigi ajal.
Pilt: Repro

Samasugune saatus tabas pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist ka ajalehte Eesti Postimees, mille väljaandmine toodi Tartust üle 1894. aastal. Kubermanguvalitsus sulges ka Konstantin Pätsi toimetatud ajalehe Teataja.

Tõeliseks Eesti perioodika keskuseks kujunes Tallinn siis, kui ta omandas pealinna staatuse: kõik riigi juhtivad ajalehed trükiti kas Päewalehe trükikojas Pika ja Rataskaevu tänava nurgal või Waba Maa trükikojas Pikal tänaval.

Muide, kahekümnenda sajandi esimesel poolel ilmusid ühes praeguses pealinna linnaosas, mida sel ajal peeti eraldi linnaks, oma ajalehed. Nagu arvata võib, käib jutt Nõmmest: esimene suvilaelanikele suunatud ajaleht ilmus siin tsaariajal saksa keeles. Eesti väljaanded hakkasid seal ilmuma 1920.-1930ndatel.

Venekeelne ajakirjandus sai alguse ajakirjade näol. Aastatel 1832-1833 ilmunud filosoofia, pedagoogika ja kirjanduse ajakiri Радуга. Venekeelseid ajalehti on Tallinnas 1890. aastast ilmunud muutumatult kõigi võimude ja režiimide ajal.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Ajaloohuviline
17. apr. 2024 07:52
Ja kõige selle kokkuvõtteks võib lühidalt öelda, et ei saa me läbi ilma tsensuurita. Nii palju kui on olnud meil erinevaid võime ja valitsejaid, on alati olnud ja on nüüdki kõigi nende ühiseks nimetajaks tsensuur. Vene, saksa, pätsu, nõukogude või siis praegune, millel pole veel isegi oma nimegi, mis muidugi ei tähenda, et see seda kunagi ei saaks, kui just eesti rahvas oma lollusest enne ise otsa ei saa, mis on seegi kahjuks tänaste arengute valguses igati arvestatav võimalus, kusjuures tsensuur ei aita seda mitte ära hoida vaid pigem süvendab ja kiirendab selle suunalist liikumist.