"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU. Helilooja Olav Ehala: Vahel pandi pidude ajal mu kodu uksele silt "Vabu kohti ei ole!" (0)
13. aprill 2024
Armastatud helilooja Olav Ehala oskab oma lauludega kõigis kuulajates helge meeleolu luua. Foto: Rene Suurkaev

“Võin öelda, et juba algkoolis, kui klassijuhataja pidi minu kohta mingit iseloomustust kirjutama, oli seal alati sõna “humoorikas”,” meenutab helilooja ja muusik Olav Ehala. “Alguses arvasin, et õpetaja eksib, sest minu meelest pidanuks seal olema hoopis “huumoririkas”. Siis saingi teada, et sõna “humoorikas” on täitsa olemas ja käib igatahes ka minu kohta.”

Armastatud helilooja Olav Ehala oskab oma lauludega kõigis kuulajates helge meeleolu luua. Inimesena äärmiselt lahke ja soe, pälvis ta hiljuti ka kultuuri elutööpreemia.

Teie hüüdnimi on Olku ja seda teab ka iga põlvepikku poisike. Kust see nimi tuli, kes selle esimesena välja käis?

Minu hea sõber Lauri Nebel, kellega suhtleme juba laste muusikakooli aegadest peale. Tema hakkas mind Olkuks hüüdma ja see on mulle tänaseni külge jäänud. Sõbrad mind teisiti ei nimetagi. Mõnikord on keegi mulle ka Olev öelnud ja sellisetel puhkudel vastan alati “olev, saav, rajav …”.

Väidetavalt õnnitles geniaalne sõnameister Leelo Tungal teid kunagi ühe tähtpäeva puhul sõnadega “Olku jääv meile päike!”, parafraseerides kuulsa nõukaaegse paraadlaulu “Olgu jääv meile päike” pealkirja. Võib vist öelda, et hindate head nalja ja teete ise ka?

Kindel see. Leelo on alati nii minu kui mu lahkunud abikaasa sünnipäevaks mõne vimkaga luuletuse kirjutanud, hoian neid alles. Suhe absurdi ja huumorisse on mul alati olnud positiivne, ma väga naudin seda.

Võin öelda, et juba algkoolis, kui klassijuhataja pidi minu kohta mingit iseloomustust kirjutama, oli seal alati sõna “humoorikas”. Alguses arvasin, et õpetaja eksib, sest minu meelest pidanuks seal olema hoopis “huumoririkas”. Siis sain teada, et sõna “humoorikas” on täitsa olemas ja käib igatahes ka minu kohta.

Millises olukorras huumor aitab?

Kõikvõimalike segaduste ja arusaamatuste puhul kindlasti, ja selliseid olukordi tuleb meil elus ikka ette. Mis puudutab raskeid ja väga raskeid olukordi, siis siin jään kahtlema. Loomulikult on neid, kes arvavad, et nali aitab igal pool.

Ja humoorikalt saab kirjutada ka muusikat?

See on seotud muusikaliste motiivide või instrumentidega. Samas võib naljakat muusikat teha ka täiesti traditsiooniliste pillidega. Klassikalises muusikas on ka teada mõiste “humoresk”.

“Nukitsamehe” filmis on üks ülimalt armas “Vitsalaul”, kust saame teada, et head lapsed kasvavad vitsata. Olete ise muidu ka sama meelt?

Täiesti kindlasti. Headusele vastatakse headusega. Elu põhiväärtuseks on ju armastus. Armastus igas mõttes ja igal tasandil!

Alates 1993. a on teie laule esitatud kõikidel üld- ja noorte laulupidudel. Kas mäletate oma esimest laulupeol käiku?

Headusele vastatakse headusega. Elu põhiväärtuseks on ju armastus. Armastus igas mõttes ja igal tasandil!

Jah, olin siis viieaastane ja kõndisin oma koorijuhist isa kõrval läbi linna. Tunne oli loomulikult väga uhke. 1960. a laulupeost mäletan, et see jäi vihma tõttu pooleli, 1965. aastal andis klassijuhataja mulle väikseid ülesandeid, näiteks pidin aitama näitust üles panna. Aga alates 1993. aastast mäletan muidugi kõiki laulupidusid, sest sellest ajast alates pole neist ükski ilma minu loominguta möödunud. Kümmekond aastat tagasi juhtus nii, et kavas oli tervelt neli minu laulu pluss puhkpilliseade “Rahalaulust” ja ka tantsupeol kõlas minu muusika. Mõni ehk arvas, et no siin on küll lugu imelik …

On kaunis kevadine aeg ja teil on õnn osa saada kõigist tärkamistest, ärkamistest ja vahvalt mitmehäälsest linnulaulust oma suures koduaias. Värvid muutuvad seal aina kirevamaks…

Just mõne päeva eest käis külas heliloojate liidu esimees Märt-Matis Lill, kes ei jõudnud ära imestada, kui palju mul aias krookuseid on. Tekivad muudkui juurde. Imeilus vaatepilt.

Aias jätkub muidugi ka tegemist – millised tööd teil seal praegu kõige pakilisemad on?

No aias on väga tore tegutseda. Mul on ka bassein, kolm meetrit lai ja viis meetrit pikk ning ilma mingi soojenduseta. Nüüd tuleb ta ära puhastada ja vesi sisse lasta. Kui vee temperatuur on juba viis kraadi, siis lähen sisse. Tõmbab väga hästi käima see hommikune protseduur. Aga muud tegemised aias … no mul on rododendronid. Neile on ohtlik olukord, kus kevadine päike küll paistab, aga maa on veel külm. Siis tuleb lilled katta varjuriidega, aga siin teeb pahandust jälle tuul, mis lihtsalt puhub selle riide ära. Järgmisel hommikul katan uuesti, aga tuul puhub ka uuesti. Nii et paras tants nendega. Ühes aianurgas kipuvad vohama nõgesed, aga neid saab mõnevõrra kasutada ka ravimina. Tõeline nuhtlus on siiski naat. Võitlen sellega ja tasapisi riisun kokku ka lume alla jäänud mulluseid lehti.

Kui nüüd sulnist koduaiast tähtsate tööasjade juurde tulla, siis teie pikka auhindade nimistusse lisandus nii kuu-poolteist tagasi veel üks väga väärikas preemia – kultuuri elutööpreemia. See on valitsuse kõrgeim tunnustus kultuurirahvale. Kas teie loominguline elu läheb edasi nii nagu midagi poleks juhtunud või käivitas selline võimas kiitus teis ka mingi uue energia?

Mõtlen alati tõsimeeli selle peale, kui palju on neid, kes sellist preemiat samuti vääriksid. Nominente oli 134, kellest välja valiti siis kolm. See on muidugi ka paras loterii. Mind ennast on varem ka esitatud, seda on teinud nii heliloojate liit kui linnateater ja mõlemad korduvalt. Nii et esitajate järjekindlus viis lõpuks sihile. Mis uude energiasse puutub, siis oli mul tegelikult juba enne käsil üks töö, mis läheb augustikuuni välja. Nii et otseselt see tunnustus mu tegemisi ei mõjuta, küll aga innustab tõsiasi, et minust põlvkond nooremaid lauljaid esitab minu loomingut. See teeb mulle suurt rõõmu.

Olete saanud ka Suure Vankri auhinna, Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia, EV kultuuripreemia, kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia, fonogrammitootjate ühingu auhinna… ja see pole veel kaugeltki kõik. Hiljutist ja taaskord elutööpreemiat kätte saades ütlesite, et seda väärinuks paljud, andekaid loojaid on Eestis rohkesti. Kelle loomingut enim imetlete?

Siinkohal nimetaksin oma kompositsiooni õppejõude Eino Tambergit ja Jaan Räätsa, nad mõlemad olid ka minu sõbrad. Ääretult ilus on Raimo Kangro muusika, Lepo Sumera looming. Sumeral on väga palju ka krutskiga muusikat, võtame või tema “Seenekantaadi”. Praegustest loojatest on südamelähedased Helena Tulve, Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova jt.

1993. aastast alates pole ükski laulupidu möödunud ilma minu loominguta.

Teid ennast peetakse eelkõige filmi-ja teatriheliloojaks, olete kirjutanud muusikat enam kui 50 näidendile ja 60 filmile. Teatrpublik mäletab veel Draamateatri Tšehhovi lavastusi “Kirsiaed” ja “Kolm õde” teie muusikaga, samuti Ibseni näitemänge, ja ka nukuteatrile olete kauneid helisid loonud. Läti noorsooteatris olite aga maailmakuulsa Adolf Šapiro lavastuste muusikaline kujundaja. Kuidas see juhtus?

Ma arvan, et näidendeid tuleb tegelikult rohkem kui 50, sest ainuüksi Adolf Šapiroga on vähemalt kümmekond, kui mitte rohkem lavastust koos tehtud, ja ka peaaegu kõikides Eesti – tolleaegse nimetusega – riigiteatrites, välja arvatud Vene draamateater. Kõikides teistes Eesti teatrites olen ma tegutsenud, nii et neid näitemänge on vast üle 60.

Ja teie muusika kõlab ka enam kui 60 filmis?

Jah, siin on ka üks tinglikkus sees ehk animafilmide puhul on siin olnud mõned nö seriaalid, kas me loeme selle 11-osalise seriaali üheks filmiks või loeme iga osa eraldi, sest tehtud said nad ikka eraldi. Kui need nüüd eraldi lugeda, siis võib-olla tuleb isegi rohkem.

Kuidas teist sai Adolf Šapiro lavastuste helilooja?

Koostöö sai alguse omaaegsest noorsooteatrist. Konservatooriumi alguses olin ma tihedas kontaktis selle teatriga. Mängisin seal isegi väikese ansambliga mingites etendustes muusikat taustaks ja muusikaala juhataja Viive Ernesaksaga saime väga headeks sõpradeks. Viive oli siis see, kes söandas mind välja pakkuda Adolf Šapirole, kui too tuli esimest korda Eestisse lavastama, ja see lavastus oligi “Kirsiaed”. Sealt sai meie koostöö Adolfiga hea alguse. Järgmine lavastus oli draamateatris “Kolm õde”, kuhu tegin nii muusika kui ka kujundasin etenduse lavastaja näpunäidete järgi. Siin meenub üks tore episood – kui lõpetasin konservatooriumi, pidin minema aastaks sõjaväkke, täpsemalt Riiga, sõjaväe orkestrisse. Aga umbes nädal enne Riiga minemist sain teada, et mul on võimalus jääda Tallinnasse Tondil asuvasse orkestrisse. Nii ma siis helistasin Adolfile ja ütlesin, et kuule, sul on võib-olla head sidemed ja tutvused, ehk saad mind sellest Riiga suunamisest kuidagi lahti rääkida. Sell peale hakkas ta naerma, ütles, et pole midagi, tuled siia ja hakkad mulle muusikat kirjutama. Nii siis juhtuski, et oma sõjaväeteenistuse ajal Riias tegin seal Riia Noorsooteatris kahe etenduse muusika. Üks oli Tšehhovi “Ivanov” ja teine praegugi rahvusooperi mängukavas olev “Buratino”, mille libreto ja tolleaegsed laulutekstid oli Adolf ise teinud. Kontakt Šapiroga jäi meil pikaks ajaks, võib isegi öelda 20 aastaks. Tema teatris tegin veel mitmetele lavastustele muusikat ja seal olid ikka sellised vinged klassikalised asjad nagu Ibseni “Peer Gynt”, Shakespeare`i “Romeo ja Julia” ja väga mitmed teised lavastused veel, nii et kokku tuleb neid, ma arvan, kümmekond, kui mitte rohkem. Adolf Šapiroga koos töötamine tema proovides osalemine andis mulle juurde tohutult tarkust – mitte ainult teatrialast kogemust, vaid elutarkust üldse. Sest tegemist on üliintelligentse, ja vaimse ja loomingulise inimesega. Üks huvitav nüanss oli näiteks veel see, et proovide käigus leidusid üha uued ja uued nüansid, mis alles põhjaliku katsetamise peale lõpliku tõeni viisid. Naljaga pooleks võib öelda, et Adolf rikkus ära kahed minu jõulud, sest et just aasta lõpus olid vaja mingi lavastus välja tuua ja pidin tingimata provides kohal olema.

Kui nüüd teatri juurest pilk kino poole pöörata, siis kas filmimuusikat kirjutama asudes on teil ka mingi kindel tava, kuidas seda teha? Võtame näiteks “Karoliine hõbelõnga” või “Nukitsamehe” või “Don Juani Tallinnas”.

Et asuda üldse looma mingile filmile muusikat, siis esimese asjana peab teadma, millest see film on, millest ta kõneleb.

Kõik need nimetatud on muusikafilmid, milles on muusikanumbrid, ja siis on iseenesestmõistetav, et et mul on juba enne nende muusikanumbrite laulutekstid olemas ja ma loon need laulud ja salvestan ära. Muusikafilmide vahel on ka veel vahepealsed instrumentaallõigud mingite episoodide saateks. Priit Pärna varasematel filmidel ju praktiliselt teksti ei ole, ongi kõik muusika peal. Sama võib öelda ka Ernitsa jt kohta. Et asuda üldse looma mingile filmile muusikat, siis esimese asjana peab teadma, millest see film on, millest ta kõneleb. Kui me Priit Pärnaga alustasime koostööd, siis ta näitas mulle ka neid tegelaskujusid, mis tal olid juba valmis joonistatud. Selle kaudu tekivad endal kujutelmad. Näiteks filmi “Eine murul” põhjal tekkis mul autosõidu ajal mõte, et võtan õige kasutusse pisimotiivi regilaulust. See Pärna film sai omal ajal väga palju rahvusvahelisi auhindu. Vahel on vaja ka parodeerida. Võtame või Riho Undi “Kapsapea” triloogia, kolm pooletunnist filmi. Seal on selgelt nukufilmi vahenditega tekitatud analoogsed episoodid James Bondi või Indiana Jonesiga. Nii kuulasingi ka nende filmide muusikat, tekitasin stilisatsiooni. Ehkki muusika oli loomulikult päriselt minu.

Nimetasite siin regilaulu. Kas olete mujal ka midagi pärimusmuusikast kasutanud?

Meil on nö regilaulu motiivistikku kasutanud Rao Heidmets “Papa Carlo teatris”. Minu noorusajal ei olnud sellist entusiastlikku pärimusmuusika levikut, mida nüüd saab lausa Viljandis õppida. Tollal oli pigem nö linnafolkloor. Suure renessansi tõi pärimusmuusika osas Veljo Tormis ja väga tore, et nüüd tänapäeval on see vanem regilaul ka igati au sisse tõusnud. Nii nagu vanasti, kui see regilaul käis suust suhu, iga järgmine pani midagi juurde, unustas eelmise ära tegi ja tegi ümber. Nii et see on igati tervitatav nähtus minu meelest ja ma kuulan seda hea meelega.

Aastatetaguses telesaates “Tähelaev” ütles Tõnis Mägi teie kohta, et polegi vist kedagi teist, kes oleks nii palju erinevat muusikat loonud. Paljud interpreedid pidavat täna ise endale lugusid komponeerima, nii et olete väheseid allesjäänud heliloojaid. Mis te sellest arvate?

No kindlasti pole ma üks väheseid. Kuidas ma ütlen oma laulude kohta, on need levilaulud või …? Kunagi Valter Ojakäär mõtles välja terminid “levi” ja “süva” ning siis tulime sellisele järeldusele, et “levisüva” või “süvalevi” näiteks. Igasugused sellisest kombinatsioonid. Tänapäeval sünnib popmuusika bändides ja kui vaadata ka selle Eesti Laulu autorite rida, kus ühel laulul on neli-viis autorit, siis see ongi ilmselt kuskil bändiproovis kamba peale kuidagi tekitatud. Ei tea, võib-olla meie Rein Rannapiga olemegi viimased kompositsiooniharidusega heliloojad, kes on konservatooriumi sellel erialal ka täiesti lõpetanud. Tänapäeval teevad muusikat ju paljud sellised inimesed, kes ei ole muusikalise kõrghariduse ja võib-olla isegi mitte muusikalise keskharidusega. Kusjuures see muusika ei pruugi veel sugugi halb olla. Aga jah – selles mõttes võib Tõnisega nõustuda.

Lõpetasite 1974. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooni erialal professor Eugen Kapi klassis. Milliseid õppejõude veel meenutate? Kes olid need, kes oskasid teid õigel hetkel suunata ja vajadusel kahtlusi hajutada?

Olav Ehala muusika kõlab enam kui 60 filmis.
Pilt: Rene Suurkaev

Uno Naissood ma juba mainisin, ehkki andis ta mulle muusikakoolis pool aastat üsna kõrvalist ainet. Aga isiksus! Kuna ma õppisin muusikateooriat, siis oluline roll oli eriala õppejõul Leo Semlekil, kellelt sain tugeva harmoonia õpetuse. Väga huvitav õppejõud oli Leo Normet, kes pidi lugema küll nõukogude muusika ajalugu, ent oskas sinna sisse põimida väga huvitavaid asju ka muudest valdkondadest. Äärmiselt hea ja südamlik inimene oli professor Eugen Kapp. Meie muusikalised tõekspidamised polnud sarnased, ent kõiges muus oli lihtsalt inimlikult hooliv ja oma tudengite eest seisev. Näiteks juhtus mul tõsine äpardus – magasin eksami maha. Kapp siis ruttas eksamikomisjonile teatama, kuidas olin juba eelmisel päeval imelikku kõhuvalu kurtnud…

Olite 2001-2014 heliloojate liidu esimees. Kuidas teie loojanatuur ametniku tööga kokku sobis?

See ei olnud tohutut aega või energiat nõudev töö. Kui Raimo Kangro, eelmine esimees, lahkus meie hulgast, hakkas Eino Tamberg mind veenma, et võtaksin selle ametiposti üle. Lõpuks rääkiski ära ja siis ma ütlesin, et ainult üheks aastaks ja mitte esimeheks, vaid asetäitjaks. Tulemus oli see, et jäin 13 aastaks ja esimehena. See oli aeg, kui liit eraldus heliloojate majast, kuhu tuli korteriühistu. Kollaste kaartidega sai hakata erastama, maja tuli korrastada jne. Minu asi oli liidu liikmete eest seismine, nende huvide kaitsmine, Kultuuriministeeriumiga suhtlemine jne. Aga kõige selle kõrvalt sai loominguga tegeleda, olin oma kellaaegades ju suhteliselt vaba, ei pidanud 9-17 kohal olema.

Rahvas teab teie laule peast ja ka ise märkan, et kohtumist ette valmistades muudkui ümisen ja ümisen. “Kodulaul”, “Vana mehe laul”, “Vitsalaul”, “Päikeseratas”, “Vaid see on armastus”” jne – võimalik, et muusikalid ja filmid, kust need pärit on, tasapisi ununevad, aga laulud jäävad. Kuidas suudate tabada seda, mida inimesed vajavad, mis neile meeldib?

Ma pole kunagi mõelnud, et peaks kõigest väest kellelegi meeldima. Tekstiga laulude puhul on algallikaks poeedi tekst. Ei taha olla pahatahtlik, aga tänapäeval on tihtilugu nii, et ümisetakse viisike, pannakse mingid akordid juurde, kombineeritakse mingitest silpidest veel midagi juurde. Ja nii edasi. “Nukitsamehe” filmi tegemise juures tekkis režissöör Helle Karisel kahtlusi “Kodulaulu” osas, kohtusime siis Viidinguga, kes lahendas asja ülimalt lihtsalt ja geniaalselt. Tema värsid sobituvad muusikasse tõesti imeliselt. Sama võin öelda loomulikult ka Leelo Tungla kohta, kelle värsiread sünnivad kiiresti ja neid on väga kerge viisistada. Peab olema midagi inspireerivat minu jaoks, et saaksin muusikat luua. Leeloga oleme muidugi ka ammused sõbrad, nagu ka tema abikaasa Raimo Kangroga. Kui lapsed veel väikesed olid, käisime vastastikku laste sünnipäevadel ja nö hingeside toimib meil läbi elu. Meie ühisloominguna sündinud muusikalidest võin nimetada “Lumekuningannat” Vanemuises, “Bullerby lapsi” Nukuteatris, “Käsikivi kosmosest”, mis oli Saaremaa ooperipäevade tellimus, “Arabellat”, mille tegime Birgitta festivalile.

«Nukitsamees» on ilmselt üks tuntumaid filme, millele Ehala on muusikat loonud. «Enne, kui saab asuda üldse looma mingile filmile muusikat, peab teadma, millest see film on, millest ta kõneleb,» märkis Ehala. “Juhan Viidingu värsid sobituvad “Kodulaulu” muusikasse tõesti imeliselt. Ta hajutas kahtlused ja lahendas asja ülimalt lihtsalt ja geniaalselt.”
Pilt: Scanpix

Need olid siis Leelo Tunglaga aga olete komponeerinud ka selliseid muusikale nagu “Sabata krokodill”, “Oliver ja Jennifer”, “Buratino”, “Thijl Ulenspiegel” jne, mis jäävad 70.80ndatesse. Nendega ilmselt probleeme ei olnud, aga siis tuli “Johnny” ja kohe tuli ka probleem. Milles see seisnes?

“Johnny”, mis etendus 1980. aastal, oli varasem kui näiteks “Thijl Ulenspiegel”, mis tuli välja juba perestroika tuules. See oli lugu flaamide võitlusest hispaanlaste vastu, aga kõik said aru, mis seal taga tegelikult oli. Aga “Johnny” panid kokku Kalju Komissarov ja Mati Unt Jonathan Livingstone`i bestselleri “Merikajakas” ainetel. Kui raadios oli kõik lood salvestatud, teatas fondi komisjon, et “Laul surnud linnust” ei lähe eetrisse, vaid arhiivi. Luuleklassik August Sang oli teksti autor, nii et aru võis tekstist saada mitmeti. Aga muusikali mängiti, laval oli Ruja, Margus Kappel mängis orelit, mina klaverit.

“Johnny”, mida nimetati ka rokkooperiks, kirjutasite te koostöös Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga. Kuivõrd teile sobib selline ühislooming, kus igaühel on nö oma sõna öelda? Oleks ju nagu soodne pinnas ka vastuoludeks?

Mitme autori olemasolu tingis tõsiasi, et tähtaeg lähenes. Aga muusikalis oli ka progerokki jne. Klappisime kõik omavahel väga hästi. Mängisime seda ooperit ka nüüd, 40 aastat hiljem Tartu lauluväljakul ja see oli meile, tegijatele, erakordne tunne. Ehkki, mis seal salata – korraldaja läks pankrotti …

Kuidas tekkis 1985. aastal mõte luua vokaalansambel Kiigelaulukuuik?

See ei olnud üldse minu mõte. Kõik sai alguse sellest, et Riina Roose koos oma kursusekaaslastega, kes olid tol ajal siis Otsa kooli õpilased, otsustasid minna marti jooksma. Läksid Tõnu Kaljuste ukse taha, laulsid ja mängisid mardilaule. Ja Tõnu ütles siis, et oot-oot-oot, siit võib midagi tulla. Ja võttis selle kamba siis ette ning õpetas neile selgeks esimesed džäss- ja vokaalteosed. Kui juhtus olema üks tolleaegne kammerkoori pidu, lausa karneval minu kodus, siis Tõnu teatas, et tõi kaasa ka üllatuse. Üllatus oligi Kiigelaulukuuiku nö tolleaegne versioon. Seal nad siis laulsid ja väga kena oli, aga sinnapaika see jäi. Kuni mõni aeg hiljem Tõnu helistas mulle ja ütles, et kui nad esinevad, siis tegelikult ta ei ole eriti kõva klaverimängija. Ja palus, et äkki hoopis mina saadan neid kontsertidel. Olin nõus, aga pisut hiljem pakkus Kaljuste juba, et ehk võtan üldse ansambliga tegelemise enda peale. No aga mina ei ole kunagi olnud nii-öelda selline ansamblijuhi tüüp. Siis läkski nii, et Riina Roosest sai selle koosluse mootor, ta pani asja käima ja mina lihtsalt sattusin pikaks ajaks nende nende koostööpartneriks – heliloojaks, arranžeerijaks, klaverimängijaks ning kontsertidel ka konferansjeeks. Nii et jah, see oli üks tore koostööaeg, aga ma ei olnud kindlasti liider.

Võib-olla meie Rein Rannapiga olemegi viimased heliloojad, kes on selle eriala lõpetanud.

Teil on kaks last – Eeva-Liisa ja Tanel. Tütar on viiuldaja ja pedagoog ning poeg tegeleb helindusega. Seda helindust võiks pisut avada.

Tanel on muusikalise haridusega ja on muusikakeskkoolis lõpetanud klaveri eriala. Ka muusikaakadeemias õppis ta klaverit, Otsa koolis aga helindamist. Näiteks kui artist on nüüd ja praegu laval, siis on helindaja ülesanne liigutada heebleid, jälgida, et mikrofoniga oleks kõik korras, miksida ja palju muud. Sellel, kes puldis istub, on vastutus väga suur.

Aga teie enda vanemad olid ka muusikainimesed. Isa mängis trombooni, oli koori- ja orkestrijuht, juhendas taidlejaid ja mis kõige põnevam – ta oli noodigraafik. Vaat siin oleks küll hea seda viimast natuke täpsemalt lahti seletada – mida tähendab noodigraafika?

Isa jõudis, jah, muu kõrval ka noodigraafika erialani. Oli väga hinnatud mees sel alal. Täna saab noodistada arvutiprogrammi abil, tol ajal tuli noodi trükkimiseks see enne valgele paberilehele valmis joonistada. Näiteks “Laulge kaasa” vihikute sari on enamjaolt tema tehtud.

Kas olen õigesti aru saanud, et selle maja, kus praegu elate, ehitas isa? Ehk olles tubli muusik, oli ta ka kõva ehitusmees?

Ehitasid küll töömehed, aga isa võttis asja lihtsalt üldse ette. kui olin seitsmeaastane. Aastal 1957 oli see iseenesest julge tegu, sest individuaalide omanike peale vaadati viltu – elada tuleb korteris, rahva hulgas. 20 aastat kestis see ehitus ja kui teenima hakkasin, olin ka kaasrahastaja. Kui üks tuba ja köök valmis said, kolisime sisse. Kasulikku pinda tohtis olla 60 ruutmeetrit. Ema suurepärane idee oli teha veranda, aegade muutudes soojustasin selle. Kuna meid, elanikke, oli päris paras hulk, kellest viis tegelesid muusikaga, tuli pikapeale tegeleda ka juurdeehitustega.

Ehalale meeldib koduaias mütata. Seal kasvavad paljud lilled ning vaja on võidelda naadi ja nõgestega.
Pilt: Scanpix

Teie kodu ja suur aed on läbi aegade kokku toonud häid sõpru ja vahvaid seltskondi. Kuidas ja millal sellised kooskäimised omal ajal tekkisid?

Kõik see hakkas pihta siis, kui olin muusikakoolis. Tulid telesalvestused ja tekkis ka seltsielu. Kui tekkis küsimus, kuhu minna ühiselt istuma, siis tavaliselt sai selleks minu kodu. Maja esimese korruse põrand polnud veel valmis ja polnud lugu, kui sinna midagi maha läks, nii et olemine oli tore ja vaba. Paljud ei küsinudki, kas tohib tulla, vaid muudkui tulid. Noorus ju. Sõber Lauri Nebel tõi kaasa lavaka seltskonna, inimesed sõbrunesid omavahel ja kõigil oli huvitav. Vahel pandi uksele silt, et “Vabu kohti ei ole!”. Muidugi – mida aeg edasi, seda väiksemaks on need seltskonnad jäänud. Minu sünnipäev on suvel, siis mu lähedased sõbrad ja pereliikmed on kohal. Väiksema seltskonna muusikutega võtame aga vastu uut aastat.

Kui veel kord töisele lainele minna siis olete seotud ühe projektiga Ida-Virumaal?

Jah, selle suve lõpetuseks on mul tõepoolest üks projekt seotud Ida-Virumaaga. See oli kas Integratsiooni Sihtasutuse mõte või pakkus muusikanõukogus neile välja, et võiks teha ühe kontserdi, kus kõlaksid Leelo Tungla tekstidele minu laulud. Kümme tükki nendest olid juba olemas ja kolm uut teksti kirjutas Leelo juurde ning mina tegin neile siis ka kooriseadet nagu koorilaulude puhul ikka. Kaastegev on ka Narva sümfooniaorkester. Asja mõte on siis see, et vene emakeelega Ida-Virumaa koorilauljad ja solistid laulavad eesti keeles neid laule ja pidavat praegu väga entusiastlikult tegelema nende õppimisega.

Teeb südame soojaks?

Süda on mul alati soe.

Helilooja Olav Ehala.
Pilt: Rene Suurkaev

Ehala sulest on sündinud nii voki- kui näkilaul

  • Olav Ehala on sündinud 31. juulil 1950. Ta on lõpetanud 1969. a muusikateooria alal Tallinna muusikakooli ja 1974. aastal kompositsiooni erialal Tallinna riikliku konservatooriumi professor Eugen Kapi klassis.
  • Mängis klahvpille ja laulis tausta ansamblis Kristallid ja kirjutas ansamblile mõned lood.
  • Aastatel 1970-1975 töötas noorsooteatris muusikuna ja 1975-1991 muusikaala juhatajana, 1991. aastast töötab muusikaakadeemia õppejõuna.
  • Ta on esinenud pianistina paljudes riikides, saanud joonis- ja nukufilmide muusika eest rahvusvahelisi auhindu, loonud loonud muusikat ka filmidele ja lavastustele. 1993. aastast on tema muusikateoseid esitatud kõikidel üld- ja noorte laulupidudel.
  • Aastatel 2001-2014 oli heliloojate liidu esimees.
  • Koos saksofonist Lembit Saarsaluga on Ehala esinenud koolides, et tutvustada noortele džässi ja selle ajalugu. Samuti annab ta džässikontserte klubides ja kontserdisaalides.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.