"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kuidas kolm last endale kodu said. Hoolduspere ema: pere võib olla palju suurem, kui sinna sündinud lapsed (2)
16. aprill 2024
"Iga kord, kui uudistes räägiti hooletusse jäetud lastest, võtsin kuuldut hinge," nendib pereema Tatjana. Täna elab nende peres 6 last. Fotol (vasakult) Andrjuša, pereema Tatjana, Maksim, Alan, Zlata, Sergei ja pereisa Andrei. Pildilt puudub Kristjan. Foto: Aleksandr Gužov

“Kui sul on võime võtta võõras laps omaks, ei ole see enam teenus, vaid pere,” usub pereema Tatjana Kivistik. Koos abikaasaga on nad emaks-isaks kuuele lapsele, kellest kolme puhul on tegu hooldusperega. Igal aastal tuleb oma bioloogiliste vanemate ootamatu haigestumise, vägivalla, sõltuvusainete tarvitamise või hooletusse jätmise tõttu kodust lahkuda ligi 300 lapsel.

Osa lastest, kelle lastekaitse on kodust eemaldanud, naaseb oma sünniperre, ent paljudel pole see võimalik. Alati ei õnnestu ka sugulaste juures uut elupaika leida. Seetõttu on ääretult oluline leida sellistele lastele toetav, mõistev ja turvaline asenduskodu. Eesti asendus- ja perekodudes elab praegu ligikaudu 700 last, neist 46 on Tallinna lapsed.

Tatjana Kivistiku ja Andrei Nikiforovi peres kasvab lausa kuus last. 21-aastane Kristjan on Tatjana poeg esimesest abielust, 16-aastane Maksim ja 7-aastane Alan on paari ühised pojad. Lasnamäe linnaosavalitsus on eestkostjaks hooldusperes kasvavatele 17-aastasele Zlatale ning kahele vennale, kellest Sergei on 18-aastane ja Andrjuša alles neljane.

“Meil on kujunenud süsteem, kuidas me minuti pealt toimetame hommikuti, mil lapsed tuleb eri koolidesse laiali vedada,” räägib Tatjana. Zlata läheb kodulähedasse kooli küll jalutades, poisid aga õpivad linnas eri kohtades. Pangas eksperdina töötav Tatjana läheb oma lõunapausi ajal Alanile järele. Kontoris peab pereema olema kord-kaks nädalas, ülejäänud päevad töötab ta kodus. “Õhtul toob mees lasteaiast Andrjuša ja võtab peale ka Sergei,” räägib Tatjana. “Vanem poeg Kristjan elab küll meiega, kuid on iseseisev ja viibib osa ajast oma tüdruksõbra juures.” Andrei juhib Mustamäel asuvat AS Norma ladu.

Tatjana ja Andrei on koos 2004. aastast ning selle aja jooksul on ära silutud kõik teineteise teravamad nurgad. “Kohtusime Tatjanaga pärast minu kaitseväeteenistust, mil tema poeg esimesest abielust Kristjan oli pooleteiseaastane, alles hakkas rääkima ja kõndima,” meenutab pereisa. “Algul elasime Tallinnas, seejärel kolisime mitmeks aastaks Kehrasse. Siis tuli kriis ja pidin oma korteri Kehras maha müüma.”
Ise suurest perest pärit Tatjanal on lapsed alati südames olnud. “Iga kord, kui uudistes räägiti hooletusse jäetud lastest, võtsin kuuldut hinge,” nendib naine. 2018. aastal toimus Tatjana töökohas vabatahtlike päev, mille raames võis valida, kas minna lemmikloomade varjupaika koertega jalutama või külastada Haiba lastekodu. Otsustati lastekodu kasuks.

“Kohtasin seal Zlatat, kes oli toona 12-aastane,” meenutab Tatjana. “Tundsime kohe, et meie vahel tekib hingeline side.” Toona ei õnnestunud Zlatat veel perre võtta, aga Tatjanast sai tüdruku tugiisik. Zlata tuli nende juurde nädalavahetustel ja pühadel, ka Türki puhkama minnes võeti ta kaasa. “Kui Zlata ema jäeti vanemlike õigusteta, kolis ta meie juurde,” ütleb Tatjana ja lisab, et 2022. aasta juunis, kui Zlata lõpetas kaheksanda klassi, saadigi tema hoolduspereks.

Väikese tüdruku asemel kaks poissi

Nelja lapsega pere argipäev kulges igati õnnelikult. Pärast mulluseid jõule käis Tatjana Lasnamäe linnaosa valitsuses Zlata dokumentide asjus ja ühtlasi tema eestkostjale head vana aasta lõppu soovimas. “Tegin tasahaaval juttu laste heaolu spetsialistiga, kas ta oleks nõus, kui aasta või kahe pärast võtaksime perre Zlatale seltsiks veel ühe tüdruku, sest teised kõik on meil ju poisid,” räägib pereema. “Algul pelgasime, et seda ei soovitata, vaid palutakse meil enne lasta Zlatal ellu astuda. Ootamatult aga esitati meile väga tõsine ettepanek: selgus, et kaks poissi, vennad Andrjuša ja Sergei, vajavad väga peret.” Algul olid nad turvakodus, siis viidi üle peretüüpi lastekodusse. Lähedastest oli poistel ainult vanaema Soomes.

“Võimalus, et keegi peale meie oleks neid võtnud, oli väike, sest vanem vend, Sergei, oli siis juba 17-aastane,” meenutab Tatjana. “Ütlesin kohe, et võtame mõlemad, sest tundus jõhker vendi lahutada. Abikaasa soovis pisut mõtlemisaega ja oli valmis poistega kohtuma. Loomulikult oli raske oletada, kas nad meie pere lastega sobivad. Meil vedas – üksteise järel tulid perre nii toredad lapsed, kes sobisid omavahel nagu valatult.”

Hoolduspereks saamisest räägib Andrei, et see pole kuigi lihtne: PRIDE eelkoolitusel on eelkohtumine ja üheksa kohtumist, koolitus kestab kokku umbes kolm kuud. Lisaks toimub pärast eelkoolitust kahe aasta jooksul viis supervisiooni, kus pered saavad jagada enda rõõme ja muresid. “Õpinguid läbides saavad tulevased hooldusvanemad aru, kas nad on selliseks vastutuseks valmis,” selgitab mees. “Tihti tullakse lootusega ideaalsest perest, aga elus on kõik keerulisem. Koolitusel ütles üks naine: “Mul on kass, ma tean, kuidas temaga hakkama saada, küll saan ka lapsega hakkama.” Aga see ju ei ole võrreldav! Need on lapsed! Sealjuures on nad traumeeritud. Iga hoolduspere ei vea välja.”

Andrei ja Tatjana peavad hoolduspere süsteemi parimaks lahenduseks, kuid mitte sellepärast, et lastekodu oleks halb koht. “Lastekodus töötavad tublid ja kogenud spetsialistid,” kinnitab mees. “Kuid nad vahetuvad pidevalt. Ka ei saa kasvatajad asendada perekonda – neil on ju oma pered, nende armastus on suunatud peamiselt sinna.”

Lasteaiakasvataja hakkas pahandama, miks ma last halvasti kasvatanud olen.

Lapsed vajavad hellust

“Hoolduspere vanematel peab olema võime võtta võõras laps omaks – siis on see pere, mitte enam teenus,” täiendab Tatjana. Andrei usub, et nende peres tunneb igaüks end pere osana. “Kõik kuus – noorematest vanemate lasteni – on meie lapsed,” lisab Tatjana. “Olen kindel, et kui Sergei, Zlata ja Andrjuša saavad täiskasvanuks, peame neid jätkuvalt oma lasteks ja nemad meid oma vanemateks.” Laste eest ei ole midagi varjatud – kõik teavad oma päritolu ja praegusse perre jõudmise lugu.
Lastest rääkides ei koonerda Tatjana ja Andrei tunnustusega. “Sergei, Zlata ja Maksim püüavad oma koolitöid ise teha, nad küsivad väga harva abi,” räägib pereisa.

“Andrjuša on veel ikka üsna väike. Armastame teda väga, seega tunneb ta end kindlalt, kuigi alguses oli ta lasteaias nagu väike bandiit! Meie ühise teekonna alguses juhtus naljakas olukord. Läksin Andrjušale lasteaeda järgi, õpetaja pidas mind lõpuks välja ilmunud isaks ja heitis ette, et ma olen last halvasti kasvatanud. Ma tundsin Andrjušat siis vaid neli päeva!”

Tatjana selgitab, et kuna Andrjuša emal olid probleemid, käis poisike korduvalt turvakodu ja kodu vahet. “Igal pool olid head inimesed, kes poissi poputasid ning talle seda, teist ja kolmandat lubasid,” räägib pereema. “Seega ei tundnud ta piire, ei osanud jagada asju, ning kui miski tema tahtmise vastu käis, ta karjus ja lõi. Kui me oleksime Andrjuša enne lasteaeda minekut oma perre saanud, oleks ehk õnnestunud teda tasahaaval juba ümber kasvatada, aga nüüd omandas ta lasteaias kiiresti kiusaja maine, millest me peame alles nüüd välja kasvama.” Ometi on tegemist hellust ja lähedust vajava lapsega, kes tahab sülle ja hoiab magama jäädes käest kinni. “Kõige rohkem kardab ta seda, et ma ignoreerin teda kodus, kui ta on lasteaias pahandust teinud – see on kõige suurem karistus,” tõdeb Tatjana.

Maksim õpib Linnamäe vene lütseumis, Sergei aga Lasnamäe vene gümnaasiumis, 11. klassis. “Oma uurimistöö teemaks võtsin “Praktiliste joogatundide läbiviimine meie gümnaasiumi õpilastele”,” räägib noormees. “Edasi õppida tahaksin kas Tallinna ülikoolis või TalTechis. Nagu Maksim, olen ka ilmselt mina humanitaar. Keeled on mulle alati lihtsad olnud, eriti eesti keel, aga ka inglise keel, lisaks õpin nüüd saksa keelt.” Sergei usub, et keelte õppimisest võib ühel hetkel saada tema kutsumus. Noormees käib ka väitlusringis ja osaleb väitlusvõistlustel.

Zlata omakorda soovib saada moedisaineriks ning kavatseb pärast kooli lõpetamist astuda kunstiakadeemiasse. “Kui vendadega on mingi mure, on Zlata alati minu poolel,” naerab Tatjana. “Kui ma olen väsinud, manitseb ta vendi, et lubage emal puhata!”

Kriisihooldusperedel on valmisolek 24/7

Kuigi aeg on hindamatu väärtusega, ei kujuta Tatjana enam ettegi, et tal oleks vähem lapsi. “See on pikk tee – aru saada, et sa suudad,” mõtiskleb pereema. “Kui Zlata meie perre tuli, läks natuke aega mööda ja ma olin unustanud, et oli aeg, mil teda meiega veel ei olnud. Jõudu annab laste rõõm sind näha, kui tuled poest või töölt koju, ja lapsed vastu tulevad – väiksemad lausa jooksevad sülle, neil on nii hea meel taas näha. Suurperes ei ole kunagi igav! Kui sa oled keset lapsi, oled ühtlasi ka trendikas, sest tead, mis ümberringi toimub, isegi IT-värk saab tänu lastele tuttavamaks!”

Mõne nädala eest lastemuuseumis Miiamilla toimunud hooldusperede tänuüritusel osalenud Külli ja Ahto on olnud hooldusvanemateks varateismelisele noormehele juba neli aastat. Ühes varasemas intervjuus on Külli öelnud: “Pere võib olla laiem kui need, kes on seal sündinud.” Paaril on kolm ühist last ning 2020. aasta kevadel tuli nende juurde elama toona üheksa-aastane poiss. “Ma arvan, et inimesed teevad asju eeskätt enda pärast – ju see otsus tundus siis enda jaoks õige olevat,” kommenteeris Ahto hoolduslapse perre võtmise plaani. “Meie maailm on nüüd huvitavam – elus toimub rohkemat,” lisas Külli. “Kui vanemad lapsed on saanud suuremaks ja meil ei oleks hoolduslast, oleks kodus väga vaikne. Aga möll on nüüd säilinud!”

Mõistagi võttis pereks kokkukasvamine aega. “Üheks saamine ei tule ühest õigest sõnast ega ühest ühisest üritusest,” nentis pereema. Teistele ema-isadele, kes kaaluvad hooldusvanemaks asumist, soovitab Külli alustada esimestele vestlustele ja koolitusele minemisest ehk asuda teemaga tegelema. “Kuni last peres veel ei ole, saab uute teadmiste pealt otsustada või ka ümber mõelda,” märkis ta.
Hooldusperedes kasvab praegu 46 Tallinna last, kes elavad 36 peres, sh ka Tallinnast eemal. Sünnikodust eraldatud lapsed kasvavad nii hooldus- kui ka kriisihooldusperedes.

“Hooldusperes elab laps pikaajaliselt, kriisihoolduspere aga pakub lühiajalist hoolitsust lapsele, kes on kriisiolukorra tõttu oma perest eraldatud,” selgitas Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti laste ja perede heaolu osakonna juhataja Kaisa Vetemaa. “Kriisihoolduspere elukorraldus peab olema valmis last vastu võtma hommikul, päeval või õhtul ehk tegemist on nii lapse kui pere jaoks SOS-olukorraga.”

Üldjuhul viibib laps kriisihooldusperes kuni 90 päeva või kuni on selgunud tema edasine elukorraldus, mille eest hoolitseb lapse heaolu spetsialist, endise nimega lastekaitsetöötaja. Sisuliselt on kriisihoolduspere perepõhine alternatiiv turvakodule – selle asemel, et laps läheks asutusse, elab ta peres. Tallinnas on praegu vaid üks kriisihoolduspere, aga pealinna mudilased on viibinud üle Eesti ka teistes kriisihooldusperedes.

Hoolduspere puhul on tegemist pikaajalise hooldusega. “Hooldusperet vajavate laste vanematelt ei ole hooldusõigust täielikult ära võetud, see on kas piiratud või kohtu poolt peatatud, niisiis ei saa neid lapsi lapsendada,” lausus Vetemaa. Olukord võib aja jooksul muutuda. Nii hooldus- kui ka kriisihoolduspered peavad olema alati valmis ka selleks, et laps pöördub tagasi oma bioloogilise pere juurde.

Külli ja Ahto on olnud hooldusvanemateks varateismelisele noormehele juba neli aastat.
Pilt: Jelena Rudi

Alkoholi- ja narkosõltuvus viib lapsed perest

Kuigi lastekaitse eesmärk on, et ükski mudilane ei satuks Tallinna väikelaste turvakodusse, vaid suunduks otse hooldus- või kriisihooldusperre, oli pealinna väikelaste turvakodus mullu 28 last, kellest iga kolmas (32%) sattus turvakodusse tagasi korduvalt ja iga viies (21%) viibis turvakodus rohkem kui kolm kuud.
28 lapsest enamiku viis turvakoju lapse heaolu spetsialist või politsei – tegemist oli hädaolukorraga. “Põhjuseks oli lapse hooletusse jätmine või ema-isa vägivaldsus, kuid peamine murekoht oli vanemate alko- või narkosõltuvus,” tõdes Vetemaa.

“Lisaks sõltuvustele on veel palju põhjuseid, miks bioloogilised vanemad ei suuda lastele hoolt pakkuda, näiteks vaimse tervise probleemid, vanemate endi keerulised elukogemused, aga ka vanemlike oskuste puudumine.” Seetõttu on linn suunanud palju ressurssi vanemaharidusele, millega ka jätkatakse, rõhuga kuni seitsmeaastaste laste vanematele.

Vanemate koolitamine võiks Vetemaa sõnul olla eelduseks, et lastekaitse vaatevälja ei satuks abivajavaid peresid näiteks 7-8-aastaste lastega, vaid neile pakutaks tuge juba varem.

Meie peres on nüüd möllu ja elu.

Laps vajab traumast ülesaamiseks aega

Küllap on hooldusperede rõõmud ja mured samad mis teistelgi lapsevanemal? “Kuigi iga hoolduspere kiindub varem või hiljem lapsesse, peaks valmis olema ka selleks, et laps peab tagasi oma koju minema,” ütles Vetemaa. “Jääb rõõm, et saad pakkuda lapsele kodu ja turvatunnet, mis bioloogilisel perel pole õnnestunud. Vaadates hooldusvanemaid oma kasvandikega kas või hiljutisel hooldusperede tänuüritusel, võis märgata, et nii ema-isad kui lapsed on rahulolevad ja õnnelikud.”

Mured seevastu on suuresti seotud lapse isiksuse, traumade ja  elukogemusega. “Öeldakse, et sama kaua, kui laps on olnud talle tõsise trauma tekitanud keskkonnas, kulub aega, et sellest üle saada,” tõi Vetemaa välja. “Turvakodudes elab meil ka 7-18-aastaseid, kes pärinevad väga katkisest keskkonnast ning vajavad intensiivset tuge ja tähelepanu. Nende käitumine ei pruugi olla tavapärane.” Tagasilangustes, kus lapse käitumine kujutab hoolduspere jaoks midagi ootamatut, tulevad appi tugiteenused ja spetsialistid.

“Meil on ka edulugusid, kus arengus maha jäänud laps hakkab hoolduspere turvalises keskkonnas arenema ja mõne aja pärast tal ei olegi enam suurt arengulist mahajäämust,” rääkis Vetemaa, kes on oma varasemas lastekaitse spetsialisti töös ka ise kogenud, kuidas muudab eluterve keskkond last, kes ei pärine kuigi tervest õhustikust. “Ka lapse tervisemured võivad leida olulist leevendust. See näitab, kui suur mõju lapsele on kasvukeskkonnal.”

Kuigi harva, leiab aset selliseidki üksikjuhtumeid, kus hoolduspereks olemisest loobutakse. “Seetõttu ongi äärmiselt oluline perede ette valmistamine ja aeg läbi mõelda,” tõdes Vetemaa. “Eesmärk ei ole see, et laps jõuaks kiiresti hooldusperre, kes ta kiiresti tagasi tooks põhjusel, et ema-isal siiski ei jagunud ressurssi. Kui pere mingil hetkel tunneb end üksi jäämas, julgustame neid tingimata pöörduma nõu ja abi saamiseks tugiteenuste ja ümbritsevate inimeste poole, et probleemid ei kuhjuks ja ei tekiks lootusetuse tunnet perioodil, mil laps käitub probleemsemalt. Toeks on põhjalik ettevalmistus, tugi ja võrgustik teiste hooldusperedega.”

Hooldusperet ootab 146 pealinna last

“Ideaalmaailmas võiks mõistagi nii olla, et lastekodu asemel elavad kõik lapsed hooldusperedes,” nendib Tallinna lastekodu juhataja Meelis Kukk, kelle sõnul on aga lastekodus elavate laste arv hoopis suurenenud.

Et lapsed jõuaksid lastekodust kiiremini peredesse, otsitakse neile võimalust olla kriisi- ja erihooldusperedes. “Samuti pakutakse peredele tugiteenuseid, et kui laps juba perre läheb, ei tuleks ta sealt tagasi,” lisab Kukk.

2019. aastal läks hooldusperedesse 34 Tallinna last, eelmisel aastal 57 last, seega võib aasta-aastalt täheldada kasvutendentsi. “Arvestades, et Tallinna lastekodus elas veebruari seisuga 114 last ja väljaspool Tallinna 32 last, võiks praegu peredes elada kokku 146 last,” lausub Vetemaa. “Lapsi on igas vanuses ning neil on eri taust. Jagub ka raske ja sügava puudega lapsi, kellele hooldusperet on äärmiselt keeruline leida. Seega elavad need lapsed praegu asendus- või perekodus (endise nimega lastekodus). Perekodu tähendab elamist asutusepõhisel asendushooldusel, kuhu kuuluvad perevanem, tema abi, tugipersonal ning kuni kuus last.”

“Tegelikult elab neis peredes vähem lapsi kui kuus, sest laste toimetulek on niivõrd keeruline, et kuut last kokku panna ei ole lapse seisukohast mõeldav,” lausub Vetemaa.

Tallinnas on lastekodu peremajasid mitmetes linnaosades. Leidub näiteks paarismaju, aga näiteks Pähkli külas on mitu peremaja, millest ühte kolis hiljuti väikelaste turvakodu (varem Sõpruse pst 248). “Enam ei eelistata luua SOS Lasteküla tüüpi elamisi – need lapsed on ju täiesti tavalised ja elavad meie tavalistes naabruskondades üle Tallinna,” mainis Vetemaa.

Kuidas hooldusvanemaid leitakse, sellele aitavad tema sõnul suuresti kaasa teadlikkus ja teiste ema-isade kogemuslood. “Suur roll on sotsiaalkindlustusametil, kes tegeleb hooldusperede hindamise ettevalmistamisega. Enne toimuvad peredega väga põhjalikud vestlused, seejärel nad mõtlevad kodus järele ja kui soovitakse jätkata, viib sotsiaalkindlustusamet läbi pereuuringu ning seejärel algab ettevalmistav koolitus (PRIDE), mis räägib muuhulgas ka kaasnevatest rõõmudest ja muredest.”

Pered, kes soovivad hoolduspereks saada, võivad võtta ühendust sotsiaalkindlustusameti perede hindamise peaspetsialistiga. Loe lähemalt www.hoolduspere.ee. Kriisihoolduspereks saamise kohta leiab lähemat infot www.kriisipere.ee ja www.sotsiaalkindlustusamet.ee/kriisihoolduspere.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

TEREZA
10. mai 2024 18:33
Dobre vijesti za mene i vas, zovem se TEREZA i moram vam ispričati kako sam doživjela ponudu kredita od 35,000 eura. Ponovno sam sretan i financijski stabilan i hvala Bogu što sam naišao na gospodina Harry Bryan, izvršnog direktora SMART LOAN FUNDS, imaju sjedište u Americi, a također djeluju u svim europskim zemljama. Dobio sam savjet kolege i savjetovat ću svima koji trebaju zajam da koriste njihove usluge kako bi izašli iz financijskih poteškoća, možete ih kontaktirati putem e-pošte (smartloanfunds@gmail.com} WHATSAPP: {+385 91 560 8706} Brzo kontaktirajte danas i dobijte svoj zajam od njih na stopu od 3 %. Obećajte da ćete reći ljudima i podijeliti njegov dobar rad nakon što dobijete zajam.
takstused
17. apr. 2024 16:00
Peamiseks takistuseks hooldusvanemaks hakkamisel on ilmselt majanduslik olukord, sest olen kuulnud, et eelduseks on, et iga hoolduslaps saaks oma toa jne.