"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Ehte- ja moekunstnik Tanel Veenre: Kunst võiks pakkuda impulsse, mis aitavad inimesel iseenda redelit mööda üles ronida (0)
21. aprill 2024
Tanel Veenre võib oma töötoas rahul olla, sest ta oskab lisaks kunstnikule olla ka suurepärane ärimees, kes oma loomingut müüa suudab. «Ka äri on tegelikult väga loominguline,» leiab ta. Oma ehetest eelistab ta ise kanda prosse ja rinnanõelu. Foto: Jelena Rudi

“Jälgin pealekasvavat põlvkonda suure hirmu ja murega, sest maailm ei ole alati väga mõnus paik,” lausub ehte- ja moekunstnik Tanel Veenre (46), kelle sõnul on suur küsimus, kuidas see maailm endale ilusaks teha.

Pea igal teisel naisel on ehtekollektsioonis Tanel Veenre kõrvarõngad või kapis isegi tema disainitud kleit. Äsja astus Veenre üles ka Tallinnas MELT innovatsioonifoorumil, kus räägiti tehisintellekti kasutamisest, sh moeloomingus. Tegime moeloojaga sel puhul pikema intervjuu.

Te olete öelnud, et räägite oma loominguga lugusid – millest või kellest need on?

Kuna räägin lugusid kunsti, visuaalloomingu kaudu, siis seetõttu ma ei saa seda üheselt öelda. Muidu ma kirjutaks, on ju. Aga see on seotud tunnetuse, väärtuse ja mingi esteetikaga, mingisuguste iluideaalidega. Ma arvan, et märksõnadeks võikski olla muinasjutulisus, unenäolisus, kohati selline melanhoolne dramaatika. Pigem on seal tunnetuskategooriad.

Esinesite hiljuti MELK konverentsil, millest seal juttu oli?

See oli puhtalt AI teema, lühike key-note ja hiljem paneeldiskussioon. Kuna ma olen kasutanud tehisaru väga loominguliselt peamiselt just turunduses ja mul on tekkinud sellest mingi arusaam, siis jagasin lihtsalt oma kogemust.

Kuidas te seda turunduses kasutate?

Üks oluline aspekt on see, et praegu ei saa tooteid tehisarus-se n-ö sisse sööta. Meil on tegelikult juba suur osa tooteid arvutis 3D formaadis olemas, tahame, et ta neid kasutama hakkaks. Praegu saan AIsse sisse söötamingi keskkonna või modelli kirjelduse, mille loomine tavaelus oleks olnud tohutult suur pingutus, või luua maastikke või tüpaaže, mida muidu ei saa. Selles valdkonnas on see olnud super. Toote panen aga ikka hiljem Photoshopis peale.

Kas tehisaru võib võtta kunstnikelt nende töö?

Ma arvan, et võib-olla ühel hetkel saab mingeid lõikusid sellega teha, aga praegu on ta esiteks ikka suhteliselt abitu. Olen paar korda proovinud näiteks Powerpoint esitluse peal seda kasutada, aga see on tegelikult ikkagi üsna primitiivne ja temalt saadud lahenduste korrigeerimiseks läheb mul rohkem aega kui ise originaallahenduste väljatöötamiseks.

Näen aga, et mingites aspektides, mitte loomingulises osas, vaid vormistamises, mingisse formaati kohandamises võib see abiks olla. Ma arvan, et see sobitub teatud tehnoloogiatega, näiteks 3D-ga, ja seal võib tekkida mingi sünkroonsus, aga senised katsed on näidanud, et praegu on see liiga primitiivne ja selleks, et saada tegelikult “elus” asi, läheb vaja nii palju pingutust, et see ei tasu end ära. Turundusse sobib aga ideaalselt.

Kui kunstnik kasutab tehisaru oma loomingus, siis millisest hetkest arvata, et see pole enam ta enda looming?

Siin ei ole ühest vastust. See on valdkond, mida praegu mõtestatakse, proovitakse ette näha või tõestada mingeid ohtusid, et selle kaudu hakata reguleerima. See on aga igatpidi nii lapsekingades, et ma väga ei suhestu selle teemaga. Näen ikka seda, et tehisaru ei suuda loomingusse piisavalt panustada, et seda ohuna näha, mis muidugi ei tähenda, et see mingil hetkel ei võiks juhtuda.

Kogu autorikaitse teema mõtestatakse minu arvates väga palju ümber. Esiteks on see üldse nii uus väljend selles mõttes, et inimkultuur on eksisteerinud tuhandeid aastaid, aga see teema on laual olnud alles paarkümmend aastat, mil meie oleme hakanud sellega suhestuma. Ma mõtlen palju suhteliselt igavikulistes kategooriates ja siis ta nagu muutub ebaoluliseks.

Kuidas suhtuda sellesse, kui tehisaru võtab inspiratsiooni kindlate kunstnike loomingust?

Ma olen selles mõttes tšill, et näen, et mind ei asenda miski. Kultuur on niikuinii kollaaž, ma toetun kõigele eelnevale. Minu loomingus võib näha tohutult referentse mingitele mõjutajatele, eri eluperioodidele, see kõik on normaalne. Olemegi ainult killukene kultuuri suurel vundamendil.

Kui sa paned endast hästi palju kuhugi, hästi siiralt ja kirega, siis ma arvan, et seda ei asenda ükski koopia. Kopeerida saab ainult mingeid võtteid.

Ma arvan, et autoriõiguse küsimus puudutab pigem teadust või meditsiini, kus on väga selge ja matemaatiline põhjus-tagajärg seos. Tehisaru abil saab näiteks ravimiretsepte varastada, seal on ka suured rahad mängus ja seal on see küsimus vägagi relevantne, aga kunstis mitte. Lõpuks on täna nii, et kunstiteost ei saa vaadata isiksusest eraldi. Ükskõik mis näitused või teosed, inimese fluidum, tema lugu ja elu on seal sees. Kaasaegne kunstipraktika toimib praegu niimoodi.

Suur osa Veenre loomingust on puhas kunst, mis mõeldud galeriidesse, näitustele ja kollektsionääridele.
Pilt: Jelena Rudi

Kellele te kunsti loote?

Esiteks on mul oluline teha vahet, kas olen disainer ja teen tooteid, või olen kunstnik ja teen puhast loomingut, mis on galeriides või muuseumites. Tooteid teen tõesti kliendile tema ootustest, ihadest ja muudest parameetritest lähtuvalt. Kunstnikuna teen ikka hästi vabalt. Ma loon tegelikult endale, see on iseendaga hakkamasaamise viis. Kõige tõenäolisem kunstitarbija on mul kollektsionäär Ameerikas või Saksamaal, kaks minu jaoks kõige olulisemat galeriid.

Aga see on hästi abstraktne, kunsti luues sa ei mõtle tegelikult, asi läheks siis nagu pahupidi. Ma ikkagi lahendan mingit iseenda jaoks olulist küsimust. See on selles mõttes eksistentsialistlik, hästi iseendast lähtuv, ja ma tajun tõesti, et kunst on minu viis maailmaga suhestuda. Ma olen dialoogis ümbritsevaga, ajaloo, inimestega mingis väga enesekeskses formaadis, aga mul on võimalus maailma hästi suures plaanis mõtestada.

Kuidas end tunnete, kui näete oma ehteid tänaval või galeriis?

Mu tooted on väga laialt levinud, neid on tuhandeid ja tuhandeid, aga see tekitab endiselt minus kas kohmetust või peaaegu süütunnet, kui ma neid näen – ja ma näen neid päris tihti. Endiselt ma nagu tahaks põgeneda sellest hetkest.

Teistpidi aga, ükskõik kas galeriilooming või tooted, ma võtan asju nii nagu on. Sa võid selle asja osta ja siis maha matta, peale astuda või ära lõhkuda, ja ma kehitaks selle peale lihtsalt õlgu. Ma ei saa öelda, et mul oleks siin sõnaõigust. Pigem on kõige lahedam, kui ma näen oma loomingut kuidagi hästi lahedalt miksituna, sellest tuleb välja mingi inimese maailm; minu maailm ja tema maailm kohtuvad väga ootamatus kontekstis. See on kõige innustavam ja hästi inimlik. Saad aru, kui erinevad me oleme.

Kas kunstis on veel võimalik üllatada? Tundub, nagu kõik oleks juba ära proovitud.

Aeg-ajalt ikka üllatud. Eks siis mingil määral on seal kindlasti sees elemente varasemast. Ka varasemad üllatused või revolutsioonid on tegelikult olnud millegi eelneva peegeldused, aga toonud mingi uue vaatenurga või olulise muudatuse. Ma ei saa öelda, et üllatun tihti, aga seda juhtub. Ma arvan, et toimub päris suur AI materjali areng ja 3D on ikkagi täitsa uus lähenemine. Need lahendavad küsimusi, mis on meid aastatuhandeid piinanud. Just tehnoloogiliselt tuleb päris üllatavaid lahendusi.

Mõtlen, mis mind viimati üllatas… eile õhtul vaatasin ära filmi “Vaesekesed”, mille eest Emma Stone sai Oscari. See oli nii veider, nii julge, nii provokatiivne film, ja üllatav, et see sai nii palju tähelepanu ja jõudis mainstreami. Ta jookseb ju siiani, mingi kaks-kolm kuud juba kinos. Väga võimas seisukohavõtt.
Ma arvan jah, et film on väga tugev meedium, see kindlasti puudutab kõiki meeli palju vahetumalt. Kasvõi “Savvusanna sõsarad” – ma ei saa öelda, et see oleks olnud üllatav, aga pinge oli nii tugev, milles pärast pikka aega marineerida ennast.

Eesti kunst on traditsiooniliselt üldse suhteliselt introvertne, sissepoole elav, pigem mingeid isiksusest ja psühholoogiast lähtuvaid probleeme käsitlev.

Kas kunst peaks ka mingit ühiskondlikku sõnumit edasi andma?

Ma kunagi ei vasta, et peaks. Kunstis on erinevaid praktikaid ja on erinevad isiksusetüübid, kes loovad, ja igaüks neist täidab mingit tühimikku või vajadust kultuuris. Ma arvan, et eesti kunst on traditsiooniliselt üldse suhteliselt introvertne, sissepoole elav, pigem mingeid isiksusest ja psühholoogiast lähtuvaid probleeme käsitlev. Meil pole väga palju näiteid ühiskonda raputavast või poliitilisest kunstist.

Aga ühiskond koosneb inimestest ja kunstil on roll üksikisiku tasandil. Võib-olla ei räägi see kaasa poliitilistes mängudes või põletavates küsimustes, kuigi tal on see võimalus. See võib tegeleda ka üksikisiku tasandil lihtsalt õnnetunde või äratundmise tekitamisega inimeses. Õnnelik inimene on ju ka õnneliku ühiskonna alus, ma näen seda väga sünergilisena. Isegi kui me – mõtlen ka kolleegidele – tegeleme mingite sootsiumis oluliste küsimustega, läheneme ikkagi inimesepõhiselt. See tundub siiram, tundub ausam. Ühiskonna tasandile minnes peab hakkama midagi konstrueerima ja see tundub võõras. Igal õhtul pead ikkagi oma valude ja rõõmudega kuidagi hakkama saama. Ma tajun ja tunnetan seda tänapäeva maailmas, mis on nii hektiline ja kus on nii palju vaimse tervise probleeme, väga sügavalt.
Jälgin väga pealekasvavat põlvkonda ka suure hirmu ja murega, sest see maailm ei ole alati väga mõnus paik. Kuidas see enda jaoks mõnusaks teha – see on suur-suur oluline küsimus.

Kunst võiks pakkuda mingeid impulsse või küsimusi, mis aitavad inimesel iseenda redelit mööda ülespidi ronida. Mulle meeldis väga Elmo Nüganeni mõte, mida ma siin vabalt interpreteerin, et “inimene kogub just nimelt neid kultuurikillukesi moodustamaks oma tervikut oma hinge”. Ma tajusin kuidagi füüsiliselt, et ma tõesti kogun neid tükikesi, et saada terviklikumaks.

Mida te arvate sellest, kui näidatakse mõnda õnnetust või tragöödiat visuaalkunsti kaudu – kuidas peaks seda tegema?

Mulle tundub, et see on üldse suurem küsimus. Ühiskond on sellises staadiumis, et kõik peaksid iga küsimusega seoses võtma seisukoha. Seisukoha võtmine eeldab tegelikult aga tohutut teadmist. Kõige suurem oht ühiskonnas on praegu see, et seisukohti võetakse meemi-põhise teadmise pealt. Näed, et keegi jagab midagi kuskil, võtad mõne pealkirja, loed jupi kellegi seisukohavõtust ja kujundad selle põhjal arvamuse. See on ohtlik ja muudab inimesed väga lihtsalt manipuleeritavaks. See võib viia olukorda, kus poliitika muutub väga manipulatiivseks. Näiteks USA-s näeb väga selgelt, et on küsimused, milles igaüks peab võtma seisukoha, ja need seisukohad on alati äärmuslikud.

Näiteks abordid, transinimeste õigused, Palestiina konflikt ja Ukraina… mingid sellised küsimused. See tirib ühiskonna nagu teki keskelt pooleks. Meil on vaja tasakaalu jõuda ja kuidagi viia inimestele teadmist rahulikumalt, ilma emotsionaalselt laetud sõnumiteta. Mul on näiteks selline töö, kus ma lihtsalt nokitsen laua taga ja jälgin samal ajal päevas viis kuni kümme tundi mingeid taskuhäälinguid, loenguid, jutusaateid. Palestiina konfliktist olen näiteks arvatavasti üle saja tunni jagu kõige erinevamaid vaatenurki kuulanud, aga ma endiselt ei võta selle suhtes seisukohta. See ongi väga kompleksne küsimus.

Kui küsimus oli kunsti rolli kohta, siis ma arvan, et kunst ei peaks seda kuidagi lihtsustama. Ma ei talu skemaatilisust ja lihtsustamist kunstis. See peab ikka olema läbi tunnetatud. Kui hakata neil teemadel sügavuti rääkima, siiski miski ei asenda näiteks neid teemasid sügavuti tundva teadlase loengut – pigem kuula kaks tundi loengut kui vaatad mingit kunstitööd, mis võib täiesti äraspidise olukorra luua. Ma olen selles mõttes ettevaatlik. Pigem tegeleda isiksusega, ühiskonnaprobleemideks on olemas võimsamad meediumid.

Ma ei talu skemaatilisust ja lihtsustamist kunstis. See peab ikka olema läbi tunnetatud.

Kuidas suhtute galeriiehetesse, mida inimesed ju tegelikult ei kannagi?

Ma olen ikka need kaks maailma enda jaoks loonud, sest mõlemad rahuldavad minu mingit olulist vajadust. See ehe, mida ma teen oma kaubamärgi all, on hästi demokraatlik, hästi kättesaadav, maksab nii 39 eurot. Need asjad, mis on galeriides, on mitmes plaanis komplitseeritumad. Seal on hästi palju ideed sees. Need võivad teadlikult olla suhteliselt ebamugavad ja tõenäoliselt on nad väga kallid, sest sinna on pandud sisse väga palju aega ja ideed. Tihtipeale on nii, et need galeriis olevad asjad jõuavad… no kollektsionäärid on sellised väga spetsiifiline inimtõug. Osa nende hulgast on sellised, kes kannavad neid ehteid ja neile ongi oluline mingi provokatsioon või statement; nad ei taha olla nagu teised. Ja on ka selliseid, kes ostavad sahtlisse ja ehtest saab reliikvia kellegi kodus. Tema jaoks on see vajalik, tema identiteedile annab see mingi pidepunkti. Ma olen ka kollektsionäär, mul on ehtekogu ja Vana Euroopa ja Eesti kunsti kogu. Need on minu jaoks kuidagi jälle võimalus maailmaga kontaktis olla. Täidavad mingisugust väikest tühimikku minu hinges. Ma saan selle objektiga tühimiku täita ja mingi väikese impulsi või vastuse. Ameerikas on iseenesest väga lahe sõna conversation piece (ligikaudselt: vestlusobjekt).

Kuidas iseloomustate oma muu maailma kliente?

Mul on Ameerikas galerii, mille kaudu puutun kokku sealse kogukonna ja kollektsionääridega. Neile on hästi oluline sotsiaalne sfäär. Ilmselgelt on tegu väga jõukate daamidega ja nende eneseväljenduse üks osa on selline sotsiaalne mäng, kus on väga oluline välimus, nad otsivadki selliseid conversation piecee. Nad räägivad ehetest kui sellistest päästikutest. Kui nad kohtuvad kuskil New Yorgis muuseumis, kus avatakse suur näitus, siis nad räägivad sellest, et mis ehe kellegi on, ja jagavad mõtteid. Eriti kui kunstiteoses on mingi vastuolu või mingi provokatsioon sees. Näiteks ongi ehe, mis on vahast ja sulab ära. Selline, et “wow, sellist keegi pole näinud”, ja selle kaudu nad jõuavad suhtluse sfääri.
See on iseenda elu huvitavaks tegemine, mida me kõik teeme mingil määral oma hobidega, oma kirgedega. On inimesed, kelle jaoks on kunst, ka kantav kunst kireks. See aitab neil igapäevaselt värvilisemalt või põnevamalt elada.

Kui palju te ise ehteid kannate?

Mul on tegelikult päris palju rinnasõelu ja prosse. Ma kasutan ehet mingi hetke laadimiseks või eriliseks tegemiseks. Tavaliselt ikka siis, kui ma panen riidesse ja lähen mingile üritusele, mingile põnevale kohtumisele kuskil. Ehe on selline… kuidas öelda… väike sõnumi kandja kohta, ja mulle on tõesti oluline, et kui see kohtumine on natuke intiimsem ja mõtlikum, on ka ehe tume ja suhteliselt melanhoolse alatooniga. Siis see on osa selle hetke keemiast ja annab mingi väga olulise nüansi. Samas, kui on näituse avamine ja tulevad kirevad, nö värvilised tegelased, on õudselt äge kanda midagi mängulist, midagi värvilist. Siis ma olen nagu osa sellest liikumisest. Oma meeleolud, keskkond ja sündmus jooksevad kokku selles hetkes.

Kui kallid teie galeriiehted on?

Galeriides olevad asjad on ikka tuhandetes, kõige odavamad on tuhat ja peale. Paar-kolm tuhat.
Kui vaatad maali, siis ega see lõuend ja värvid ei maksa seal põhimõtteliselt midagi. See on selline kokkuleppeline, kujuteldav väärtus. Eks see lõpuks on selline mõttemäng. Seda on vaja enda jaoks põhjendada, kust see hind tuleb, sest ega looduse või jumala poolt pole asjadel hinnasilti küljes.

Kuidas teie hinnasildi panete?

Toodete puhul ikkagi võrdluses turuga. Seal on materjal, tööaeg ja lõpuks ka see, kui palju inimene on nõus maksma. See kõik saab seal keskel kokku. Kunsti kohta üks galerist kunagi ütles, et “kunstiteosel on ainult üks väärtus, ja see on turuväärtus”. Ehk siis väärtus, mida kliendid-kollektsionäärid on nõus teose eest maksma. Eks see ole ka selline nimega töötamine. Tohutu pühendumuse ja aastatega ehitad seda ja lõpuks tekib nime ümber mingisuguse usaldusväärsuse ja kunstiväärtuse fluiidium.
Aga eks see ole selline küsimus, mis viib kimbatusse, sest tõesti, see pole matemaatiliselt arvutatav. Eks see tuleb ka võrdluses teistega: klassikud maksavad nii palju, EKA lõpetaja maksab nii palju, ja kuidagi sinna vahele paned ka enda.

Te olite pikalt EKA-s õppejõud. Mida te peale tehniliste oskuste veel proovisite õpilastele edasi anda?

Ma kindlasti olen oma meetodites pigem väärtuspõhine. Minu jaoks on oluline elus hakkama saamine. Ma mõtlen eelkõige seda, kuidas inimesena iseendaga hakkama saada ja kuidas ära tunda see, mis mind igapäevaselt õnnelikuks teeb. Mis laadi tegevused ja otsused suurendavad mu igapäevast õnnetunnet. Ma arvan, et see on üks küsimus, mida ma proovisin päris palju lauale panna.

Kuna EKA-s on õpilase-õpetaja suhe väga personaalne, see on tegelikult individuaalne dialoog, siis saabki tegeleda just selliste küsimustega. Õhtu lõpuks ongi kõige olulisem see, kuidas inimene saab õnnelik olla. Ma arvan, et ülikool – ja mitte ainult EKA – võiks selle küsimusega rohkem tegeleda. Minu jaoks on inimese elus just iseenda eluga rahulolu baas. Ta on parem bussijuht või poes müüja, kui ta on endaga rahul, kui ta tunneb, et teda vajatakse ühiskonnas ja et ta on just üksikindiviidi tasandil tähenduslik. Just see tähenduse leidmine on oluline.

Kas teile meeldis õppejõud olla, oli see eriline aeg elus?

Jah, mulle hästi-hästi meeldib tegelikult inimestega rääkida. Ja ma arvan, et oma tänase elu ja tunnetuse pealt olen elanud kümmet elu korraga. Mul on ikkagi väga suur kogemustepagas, mida ma olen valmis vahetult ja ausalt edasi andma. See paneb ennast ka olulisena tundma.

Kes on teid ennast kunstnikuna kõige rohkem mõjutanud?

Kindlasti Kadri Mälk, kes oli mu professor ja õpetaja, on minu väärtusmaailma ja kunstnikuteed tohutult palju mõjutanud. See on asi, mille eest olen elu lõpuni tänulik. Ma kannan neid seemnekesi ju endaga kogu elu kaasas, ikka kastan ja tegelen nendega omasoodu edasi.

Te olete enda kohta öelnud, et olete sündinud kire tähtkujus. Mida see tähendab?

Kui tuleb mõte, tahan kohe proovida, tahan kohe saada vastuseid ja hakata maailmaga suhestuma, leida mingeid lahendusi, pettuda, üllatuda.

See on ellusuhtumise viis. Ma olen hästi kirepõhine. Kui tuleb mõte, tahan kohe proovida, tahan kohe saada vastuseid ja hakata maailmaga suhestuma, leida mingeid lahendusi, pettuda, üllatuda. See on hästi emotsionaalne protsess. Ma usun kirge. Ja ma usun, et kirg suudab nakatada ka teisi. Kui inimesed teevad midagi kirega, see on energia, ja kui sa laed selle kuhugi sisse, hakkab see kuskilt otsast välja kiirgama. Ükskõik, kas see on toitu tehes või armatsedes või lapsi kasvatades, sa oled selles kohal. Kirg tähendab kohalolu – sa ei tee asju tuimalt rutiinist või harjumusest. Ma arvan, et see puudutab väga paljusid igapäevaasju ka, et inimesed mõtleks, kuidas teha asja nii, et see oleks parim. Kasvõi tuba koristada nii, et sa oled selles hetkes kohal, saabki puhtam.

Kui te suhtute ka töösse sarnase kirega, siis kuidas te hoidute lõpuks läbipõlemisest?

See on hea küsimus. Mulle tundub, et ma kuulan enda sisemisi hääli päris tundlikult ja nad pole siiani kordagi mulle öelnud, et peatu. Ma võin ikkagi põrutada kogu aeg ja see kuidagi nagu toidab iseennast. Mingi ratsionaalne ajusagar küsib küll, aga et kuidas see võimalik on, sest ma tõesti ei tea mitte kedagi teist, kes teeks nii palju tööd, ja see kõik pakub mulle endiselt nii tohutult nagu põnevust.

Milline teie tavapärane rutiin on?

Mul mingisugune raamistik on, aga ega mul polegi päevad ühesugused. Tavaliselt hommik on mul kodukontoris. Hommikul võimlen ja joon kombuchat kurkumi ja Cayenne’i pipraga, see on mu hommikurituaal. Edasi päeva keskel on kohtumised, räägin oma tiimiga alati põletavad küsimused läbi. Ja siis ma lähen ateljeesse, kus vaatan tootmise üle, ja siis tegelen kunstiga ja kollektsioonidega. Praegu mul on kahe kuu jooksul seitse kollektsiooni välja tulemas, aga ma olen nende kõigiga ka pikalt tegelenud. Tegelen parasjagu tekstiiliga, avastan täitsa uut maailma, möllan lõngadega. Graveerin huuli Saksamaa näituse jaoks, teen titaani tootearendust orhideedeõitega, et kevadel nendega välja tulla.

Kütkestavat on nii palju, see kõik on minu jaoks nii-nii oluline, rikastab mind kuidagi, mitte ei kuluta. Tegelikult aga ärkasin nädal aega tagasi öösel kell pool kolm üles, hing oli kinni, süda paha ja pea käis täiega ringi. Ma magan väga hästi ja mul pole mingeid terviserikkeid olnud, varem pole midagi sarnast juhtunud. Olin täiesti šokis, kükitasin põrandale, telefon käes, ja mõtlesin, kas peaksin kiirabisse helistama. Viie minutiga olukord ikkagi lahenes, läksin tagasi magama ja hommikuks oli kõik hästi.
Tõenäoliselt oli mul mingi ärevuse plahvatus, nagu kunagi varem pole olnud. Võib-olla see oli mingi märguanne, ma ei tea, kas ma kuulan seda. Muidu on mul kõik ikka tasakaalus, see ateljees nokitsemine ja taskuhäälingu kuulamine ei kuluta kuidagi. See on see, mida inimesed kutsuvad hobiks ja millega mina tegelen üheksakümmend protsenti oma päevast.

Ära te sellest kunagi ei tüdine?

Seal on nii palju vaheldusrikkust. Ma võtan teadlikult endale kogu aeg uusi teemasid, uusi materjale. Ma pelgan enese kordamist, see on kunsti surm. Ma pean ennast kuidagi kogu aeg erksana hoidma ja mul on selleks omad meetodid.

Kuidas on olla samal ajal kunstnik ja ärimees, kas need rollid sobivad omavahel kokku?

See haakub mulle looduse poolt kaasa antud isiksuse tööriistakohvriga, nii et ma saan sellega päris hästi hakkama. Ärimehena ei ole ma kindlasti kõige ratsionaalsem, olen üsnagi tunnetuspõhine, aga samas suudan strateegiliselt asju läbi mõelda ja näha suurt pilti: kus me tahame üldse olla ja miks me teeme asju nii, nagu neid teeme. Seni olen ma mingil määral ka taustajõude kasutades saanud sellega täitsa hästi hakkama.

Samas on selles kunstipooles mingil määral ka teatud ratsionaalsus, kasvõi strateegiline mõtlemine, kasuks tulnud, et ma näen ennast kunstnikuna ka suures plaanis; kui ma olen 90-aastane, istun oma raamatukogus ja vaatan tagasi, siis kus ma tahaksin olla. Ma liigun päris teadlikult sinapoole, et elaksin nõnda, et tagasi vaadates ei peaks kahetsema tehtud ja tegemata jäänud otsuseid.

Kuidas te end seal 90-aastasena ette kujutate?

Kujutan end ette õnnelikuna ja kuidagi täisväärtuslikuna. Ma loodan lihtsalt seda, et elu pakub mulle endiselt palju üllatusi, täidab päevi mõttega, nagu praegu. Ning kõikvõimalikke maiseid naudinguid ei tohiks ka ära unustada, näiteks söömine või lõhnad on minu jaoks väga olulised. Ma loodan, et need pakuvad endiselt mulle seda õnnetunnet. Muidugi, lapsed ja lähedased on üliolulised. See tähendab, et proovid läbi elu tulla nii, et sa kedagi ei kahjustaks. Eks me kõik januneme hoolimise järele, nii et mõtlen, mida mina saaksin teha, et elu peegeldaks mulle just sellist tunnet, sellist hoolimist vastu, nagu ma tahan või mis mind ennast täidaks. Kuidas saaks igapäevaselt nii elada ja käituda. Vanadus ongi nagu lõikusaeg mõnes mõttes, et eluaeg on külvatud ja siis eluõhtul on näha, kui palju on lõigata.

Kuulunud paljude kunstižüriide koosseisu

  • Tanel Veenre on sündinud 1977. aastal, ta on nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud ehtekunstnik ja omanimelise brändi omanik.
  • Veenre kasvas üles Nõmmel kunstnike ja muusikute peres. Tema kunstiõpingud algasid Pelgulinna keskkooli kunstiklassis ja jätkusid EKA-s ehtekunsti erialal, mille ta lõpetas magistrikraadiga 2005. a. EKA-s jätkas ta õppejõuna, hiljem disainiteaduskonna professorina.
  • Tema ehted on olnud väljas paljudel isiku- ja grupinäitustel üle maailma, kaasa arvatud Londonis Selfridge`i poe vaateakendel.
  • Lisaks ehtedisainile on Veenre töötanud moefotograafina, moejakirjaniku ja kultuuritoimetajana. Ta on andnud loenguid ja korraldanud töötubasid ülikoolides Hiinas, Norras, Mehhikos ja mujal.
  • Aastal 2019 võitis Veenre Kuldnõela, Eesti moedisaini auhinna, ja samal aastal turundusauhinna Kuldmuna. 2016 sai ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2012 noore kultuuritegelase preemia ja 2010 Kristjan Raua preemia, lisaks palju muid auhindu.
  • Veenre on aidanud ja osalenud ERKI moesõu ja Tallinn Fashion Weeki arengus ning kuulunud paljude žüriide koosseisu.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.