"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kuidas rõdu muutus staatusesümbolist linnaelanike kodude tavaliseks osaks (0)
21. aprill 2024
Pühavaimu 3 maja ilmestab luksuslik rõdu, mida toetavad kaks Atlantise kuju. Foto: Jelena Rudi

Kirikuõpetaja pidas rõdult jutlust lihtsamatele inimestele, kes ei mahtunud kirikusse ja pidid kuulama seda õues.

Bizet` ooperis “Perthi kaunitar” palub sepp Smith oma südamedaamil rõdule tulla. Erinevalt Šoti linnast Perthist polnud keskajal Tallinnas mõtet rõdu all serenaade esitada – sealsed rõdud olid siinmail tundmatud. Need ilmuvad meie linna alles keskaja lõpus ja esialgu vaid avalikele hoonetele.

Kuueteistkümnenda sajandi seitsmekümnendatel oli Toompea lossi hoov tulvil ehitajaid. Tallinna oma valitsemise alla võtnud Rootsi kuningad tegelesid kuberneri residentsi kaasajastamisega. Selle moderniseerimise jälgi on lossi läänefassaadil näha tänaseni: tekkisid kolm kõrget renessansiaegset akent, mis hiljem kinni müüriti, kuid enam kui kakskümmend aastat tagasi uuesti läbi murti. Nende alla lisandus platvorm trompetistidele.

Kõigepealt Toompea

Paraku on see nähtav vaid gravüüridel, mis kujutavad lossi enne Põhjasõja katsumusi. Kas rootslaste ehitatud muusikute rõdu oli Tallinna vanim? Vaevalt – konkurente sellele jagub. Toomkiriku kellatorni läänefassaadil on kiviplokkide rida näha tänaseni. Arvatakse, et need on kunagi eksisteerinud välikantsli konsoolid. Seda – ilmselt Tallinna vanimat – rõdu kasutas õpetaja nende poole pöördumiseks, keda kirik ei mahutanud. Olgu need siis eeslinna elanikud või aadlike teenijad. Sarnaseid jäänuseid võib märgata ka Pikalt tänavalt Börsi käiku viiva kaare kohal, tillukese maja fassaadil. Seal asus linnakodanikelt maksude kogumise koht. Milleks väikest rõdu kasutati, pole teada. Kuid selle olemasolu keskajal on täielikult dokumenteeritud.

Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul või 18. sajandi esimesel poolel tekkisid kaupmeeste koduhoovidesse kaetud puitgaleriid – nagu see, mille restauraatorid on taasloonud Pikk 5 sisehoovis. See pole aga siiski veel päris rõdu.

Kadrioru lossi kujutaval vanimal pildil paistab hoone sissepääsu kohal olev rõdu hästi silma. Venemaa keisri seatud moe võtsid üle kohalikud aadlikud. Piisab, kui meenutada postkontorit aadressil Lossi 4 – endist Schlippenbachi paleed –, praegust Saksa suursaadiku residentsi, Rüütelkonna maja Kiriku platsil või krahv Stenbocki luksuslikku linnaresidents, mille peafassaad on suunatud mitte niivõrd linna, vaid mere poole.

Ka all-linna päris esimesed rõdud hakkasid tekkima klassitsismi ajal, esmalt Laia tänava lääneossa, kus asusid aadlihäärberid. Linnakodanikud avastasid rõdu veidi hiljem, historitsismi ajastul. Näiteks kadusid Vene ja Apteegi tänava nurgal kolm keskaegset maja, mille asemele kerkis 1874. aastal neorenessansi stiilis pangahoone. Selle haldaja korterit kolmandal korrusel täiendati elegantse nurgarõduga. Kondiiter Georg Stude asendas Pikk ja Pühavaimu tänava hargnemiskoha gooti stiilis maja praeguse Maiasmoka kohvikuga, mille ühe osa katusel oli rõdu. All-linna kõige luksuslikum linnakodaniku rõdu on ilmselt kõrvalmajal, kahe Atlantise kuju toel kaunistab see Pühavaimu 3 hoonet 1910. aasta sügisest.
Pikk 18 asuv Draakoni galerii maja on ehitatud juugendstiili kohaliku armastaja Jacques Rosenbaumi kavandi järgi, kellel on üldiselt soojad tunded rõdude vastu. Lausa viis rõdu ehib Rosenbaumi järjekordse ikoonilise teose fassaadi – 1912. aastal ehitatud Roosikrantsi 15 kortermaja, mis on välimuselt täiesti riialik.

Ebatüüpiline maja aguli keskel

Provintsilinna jaoks oli selline luksus eriti väljaspool endist linnamüüri ebatüüpiline. Siiani olid vanalinna ümbritsenud puidust kahekorruselised hooned, mille kitsaste korterite elanikud ei saanud endale rõdusid lubada. Ja need polnud ka eriti vajalikud: oli ebatõenäoline, et pärast pikka ja kurnavat tööpäeva vabrikus jõudnuks tüüpiline üürnik ajalehe ja teega rõdul istuda.

Teine asi oli tööliste ülemustega. Vene-Balti laevatehase inseneride eluase, tänapäeval aadressiga Süsta 1 ja 5, oli algusest peale projekteeritud eri suurusega rõdudega.

Ja ometi ei muutunud rõdu 20. sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel massiliseks – selle elemendi kasutamine viitas kodu ja selle elanike prestiižsele staatusele.

Sama põhimõte säilis ka esimesel sõjajärgsel kümnendil: vaadake vaid võimsaid, sammastega ääristatud rõdusid hoonete fassaadidel, mis on ehitatud stalinistliku hulluse tipul. Stalini ajale järgnenud võitlus arhitektuuriliste liialduste vastu viis rõdude osas aga vastupidise tulemuseni. Paneelmajade kerkides katsid rõdud enamiku tüüpiliste viiekorruseliste majade fassaadid. Rõdud näitasid selgelt tõotatud kommunismi lähenemist: see, mida ajast aega oli peetud staatusesümboliks, sai nüüdsest kõigile kättesaadavaks.

Kinniehitamise lainest ühtse korrani

Esimene põlvkond, kes sai kortereid kerkivatel “mägedel”, tundis rõdude vastu teatud aukartust. Nad kuivatasid seal pesu, suitsetasid või kasutasid rõdu kitsaste olude tõttu panipaigana. Midagi muud keegi seal eriti teha ei osanud.

Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses muutus aga peaaegu massiliseks rõdude ja lodžade kinniehitamine. Nende seinad soojustati, põrand rajati oma maitse järgi ja omal riisikol. Kuna igaüks tegi seda tööd nii, kuidas suutis ja paremaks pidi, nägid majade fassaadid peagi kaootilised välja.

2000. aastate alguses tundus, et linnavõim suudab selle protsessi enam-vähem oma kontrolli alla võtta. Nüüdsel ühistute ja toetuste ajastul kaetakse nii uute kui ka kordatehtavate majade rõdud ühtmoodi läbipaistva klaasiga.

Sest ükskõik kui väga sa tahaksid nautida lühiajalist suve- või kevadsoojust oma korterist lahkumata, on meie kliima paraku siiski ettearvamatu.

Märksõnad:
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.