"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
VIDEO. See on vale lahendus, kui laps kaotab oma elust ühe inimese. Mismoodi siis teha nii, et lastel oleks pärast lahutust võimalikult hea? (0)
22. aprill 2024
Saab küll jagada, aga see on lapse jaoks niivõrd palju olulisem kui vanemad koos teda kasvatavad. Foto: Pexels

Eestis lahutatakse keskmiselt pooled abieludest. Kui palju aga puruneb kooselusid, kuhu on ka lapsi sündinud, selle kohta statistika puudub. Haridusasutustes ringi vaadates on näha, et väga suur hulk lapsi kasvab üles mitte igapäevaselt oma bioloogiliste vanematega koos elades. Lahkuminek toob tihti kaasa palju pingeid ning kahjuks võivad lapsed vanemate vaidluste vahele jääda.  

Paarisuhte lõppedes ei suuda vanemad sageli laste heaolu nimel tulemuslikku koostööd teha ning vaidluste puhul laste suhtluskorra või elatise küsimuses on seni olnud ainuke võimalus pöördud kohtusse. Kuna aga kohtulahend ei pruugi pakkuda ühtegi osapoolt rahuldavat tulemit, loodi poolteist aastat tagasi sotsiaalkindlustusameti juurde riiklik perelepitusteenus.

„Teenus on mõeldud eelkõige alaealiste laste vanematele, kes on kas siis lahku läinud – olgu see toimunud alles hiljuti või natuke pikemat aega tagasi,“ selgitab perelepituse tiimi peaspetsialist Eliise Tiidussalu. Või siis on tegemist paarisuhtega, kus vanemad alles planeerivad selle lõpetamist – ka sellisel juhul on võimalik perelepitusteenusele pöörduda. „Kus on siis võimalik kohtuväliselt, neutraalse vahendaja abil läbirääkimisi pidada ja nendel teemadel rääkida ja kokkuleppeid sõlmida,“ ütleb Tiidussalu. Tulemus ehk vanemluskokkuleppe dokument on samasuguse väärtusega nagu kohtumäärus või -dokument.

Teenuse kujundamisel võeti eeskuju põhjamaadest ning tänaseks on seda võimalust kasutanud 800 peret, kellest poolte puhul võib öelda, et jõuti osapooli rahuldava vanemluskokkuleppeni.

Teenuse nimetus võib veidi eksitada. Tegemist ei ole algse pere taastamisega, vaid laste edasist elukorraldust puudutavate kokkulepete sõlmimisega neutraalse vahendaja juuresolekul. Lepitajate jaoks on protsessi juures kõige keerulisem vanemate kõrge emotsionaalne laetus.

„Lepitaja jaoks ongi need hetked võib-olla kõige raskemad, et kuidas jõuda läbi emotsioonide ikkagi sinnamaani, et vanemad oleksid nõus neid läbirääkimisi pidama ja olema nendeks valmis. Et nad näeksid ka laste muret ja näeksid, kuidas see nende valu kõrvalt avaldab mõju ka lapsele,“ räägib Tiidussalu. „Iga laps on ju lojaalne mõlemale vanemale ja armastab mõlemat vanemat tingimusteta.“

Koorem lapsele

Kui laps satub nüüd vanemate vahelise vaidluse vahele, siis sellega võib kaasneda talle väga suur koorem. „Lapsed on väga tundlikud ja loomulikult kui vanemate jaoks see olukord on keeruline ja raske, siis lapsed tajuvad ja tunnetavad seda,“ räägib lepitaja. „Ja seal võib esineda süütunnet lapse jaoks ja väga palju seda koormat, mida laps peab kandma.“

Sellepärast on ülimalt oluline, et vanemad jõuaksid kokkuleppeni ning vastutus selle eest, kelle või kumma poole juures üks laps soovib olla,  ei läheks kindlasti mitte laste peale, „Vaid et vanemad lepiksid omavahel selles elukorralduses kokku ja arvestaksid sealjuures muidugi lapse huve ja soove,“ rõhutab Tiidussalu.  

Riiklik perelepitusteenus on tasuta ja rohkem infot selle kohta on võimalik leida sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Pereterapeut ja raamatu „Kärgpere käsiraamat“ autor Katrin Saali-Saul ütleb otse: raamatut ajendas teda kirjutama soov anda rohkem teadlikkust sellest, et ajad on muutunud ja lahutusi on tänapäeval rohkem kui kunagi varem. „Ning mismoodi siis teha nii, et lastel oleks võimalikult hea pärast lahutust.“ Lahutus pole küll kunagi hea, kuid siiski on võimalus toimida nii, et lapsel oleks parem.

Paariteraapiasse saabuvatest peredest maadlevad selle probleemiga Saali-Sauli hinnangul ligi pooled. Tema sõnul on näha juba uut tendentsi: lahku minnes ei mõelda enam ainult sellele, kuidas vanematel oleks parem, vaid tullaksegi küsima: kuidas seda teha nii, et lapsed kannataksid võimalikult vähe? „Nii et ma ütleks siiski, et need on uued tuuled.“

Teistmoodi suhtumist on terapeudi järgi tunda juba viimased kümme aastat ja laste heaolu on tõstetud tunduvalt kõrgemale. Mitte, et see kaugeltki kõigil õnnestuks, aga selle peale mõeldakse.

Loo omaenda kogemusest räägib Maris, kes oli vanemate lahutades nelja-viie aastane. „Sellel hetkel ma ei teadvustanud vist täpselt, mis oli juhtunud, aga ma mäletan selgelt, et olime isaga veetnud koos aega ja ta tõi meid koju tagasi vennaga ning läks ära. Ja ma ei lasknud teda minema.“  Hiljem on Maris teemale rohkem mõtelnud ja kõige enam on teda kõnetanud hetk, kui temalt kunagi 16-aastasena küsiti: kus on tema kodu? Ta ei osanud täpselt vastata. Natuke tekitas segadust: tal on justkui kaks kodu, aga kas need on siis päriselt tema kodud?

Kaks armastavat pere

„Samas ma ei ole kunagi tundnud seda, et mul ei oleks armastavat pere. Vastupidi, mul on kaks armastavat pere, aga lahutatud vanemate lapsena tekib ikkagi see kuulumise küsimus. Et kas ma kuulun sinna, kui vanemad leiavad uue kaaslase kõrvale ja saavad uusi lapsi.“

Ja seal võib esineda süütunnet lapse jaoks ja väga palju seda koormat, mida laps peab kandma.

Seda, et vanemate vahel oli pingeid, tundis Maris kindlasti. Ema-isa omavahel sageli ei rääkinud ning tihti pidid Maris ja tema vend ise olema sõnumikandjad. „Ning kui tuli mainimisele teise vanema nimi, siis võisid selle peale kostuda ka sellised sõnad, et ärme temast räägi.“ Marise jaoks olid mõlemad vanemad väga kallid ja see, et üks räägib teisest halba või ei taha temast mitte midagi kuulda, tekitas temas pigem mõistmatust. Mis nüüd nii hullu saab olla, et ta ei taha teisest inimesest rääkida või ei luba lapsel talle kallist inimesest rääkida?

Mida Maris ise teeks sellises olukorras teisiti, on võimatu öelda, sest sarnase tulevikustsenaariumi on neiu enda jaoks välistanud. „Mitte kunagi mina ei lahuta. Mitte kunagi mina ei jaga vanemlust.“ Esiteks on ta ise kõik läbi elanud, teiseks on Marise arvates tohutult tähtis, et laps kasvaks üles just mõlema vanemaga. „Saab küll jagada, aga see on lapse jaoks niivõrd palju olulisem kui vanemad koos teda kasvatavad. Mitte ei ole nii, et isa hoiab ainult kolmapäeviti ja ülejäänud aja on laps emaga. See ei ole minu arvates kuidagi täisväärtuslik.“

Saali-Sauli sõnul on Marisel täiesti õigus, kui ütleb, et ei läheks mitte kunagi lahku. „Väikesel lapsel ongi kõige parem kasvada kahe bioloogilise vanema juures, siin ei ole mingit küsimust.“ Eriti, kui vanematel tekivad uued kaaslased, tekivad küsimused, kuidas võtab uus kaaslane lapse omaks ja vastupidi. „Lastel on alati igatsus oma bioloogiliste vanemate järele. Kui sa kord juba lapse oled saanud, siis kõige õigem on seda teha nii et on jagatud vanemlus ja mõlemad vanemad on aktiivselt, kõrgkvaliteetselt edasi oma lapse elus,“ räägib terapeut.

Seda on lapsele väga vaja, sest vanemad on lapse jaoks alati olulised ning tal on vaja tunda, et ta on oluline inimese jaoks, kes talle on oluline. Ning mismoodi veel saaks laps seda tunda, kui nii, et veedab oma vanemaga palju aega koos? „Nii et sellisel juhul hea lahutus päädib ikka sellega, et lapsel säilib kontakt mõlema vanemaga ja et mõlemal vanemal on niipalju emotsionaalset küpsust, et nad mõlemad tahavad edasi olla vanemad ning nad ei pane siis puid alla teisele vanemale ega hakka teda halvustama.“

Nimelt seda pereterapeudi sõnul lahutatud laste vanemad sageli räägivadki: kui vanemad on saanud lahutuse käigus nii palju haiget ning on nii palju pettunud ja nende lootused on purunenud, siis nad ei suhtu enam teineteisesse hästi, nad kasutavad last saadiku ja sõnumitoojana. „Nendel on valus kuulata, kui lapsel on tore teise vanema juures.“

Siiski satub Saali-Saul nägema sedagi, et peale lahkuminekut ning esmase valu üleelamist jäävad vanemad sõpradeks. „Ning nad jagavad vanemlust tõesti heatahtlikult ja toetavalt. Sest lõpeb ära ainult nende paarisuhe, nende vanemlik suhe ei lõpe iial.“ Niipalju lihtsam on, kui koostöö toimib ning lapsel pole pinget ja ta võib välja näidata, kuidas ta armastab teist vanemat.

Juhtunud on ka nii, et vanemad on saanud endale korterid üle tänava, nii et laps näeb ühe aknast teise aknasse ja saab lehvitada.

„Ta saab olla mõlemaga piisavalt palju, ta saab osa mõlema vanema kõikidest ressurssidest,“ räägib naine. Nii mõistusest, rahast, ajast kui energiast. Teine vanem, kellega laps parasjagu koos oi ole, jääb samal ajal toetavaks, leplikuks ja sõbralikuks.

Stabiilsus ennekõike

Saali-Sauli sõnul on lastele oluline stabiilsus ja siinkohal tekibki küsimus, mis lastele stabiilsuse annab. Kas see, et laps jääb ühte koju paigale või see, et tal on väga hea suhe mõlema vanemaga? Lapse stabiilsuse garantii on terapeudi arvates lihtne: et tema elus oleks kaks olulist inimest, kes mõlemad temast hoolivad ja kelle puhul laps tunneb, et nad mõlemad on tema jaoks olemas alati, mitte mingisugustel kindlatel kokkulepitud kolmapäevadel.

„Kõige paremad lahutused ongi sellised, kus vanemad lepivad kokku. Ja mulle tulevadki ette praegu sellised paarid, kes on ostnud endale korterid, mõned isegi samasse majja. Nii et laps käiski, polnud mingit vahet, mis see protsent enam oli. Ta jooksiski lihtsalt kahe korteri vahet ja vanemad elasid sõbralikult.“ Juhtunud on ka nii, et vanemad on saanud endale korterid üle tänava, nii et laps näeb ühe aknast teise aknasse ja saab lehvitada.

„Nii et laps käib kahe vahet ja tunnebki end hästi. Muidugi see sobib hästi ainult nendele partneritele, kes saavad hästi läbi,“ ütleb Saali-Saul. „Ja veel on ka selline variant, kus on linnupesa mudel: lapsed jäävad paigale ja vanemad hakkavad liikuma. Aga see ei sobi sageli siis, kui ühel vanematest tekib uus partner.“

Terapeut rõhutab: pole ühte ja õigest varianti, mida kasutada, kuid on kindlasti üks ja vale – see, kui laps kaotab pärast paarisuhte purunemist kontakti ühe vanemaga. „See võib olla vastuvõetav ainult juhul, kui vanem on vägivaldne. Kuid enamus inimesi seda ei ole ja see on vale lahendus, kui laps kaotab oma elust ühe inimese.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.