"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
INTERVJUU. Puuluup naudib täiega Eurolaulu võlusid. „Meie kuulajaskond on kahekümnekordistunud!“ (0)
02. mai 2024
KOGU KAMBAGA. Marko Veisson on vasakult kolmas. kaaslane Puuluubist Ramo Teder kõige parempoolsem. Foto: Sarah Louise Bennett / EBU

Kui väärtused on paigas, pole väike vanusevahe mingi probleem. 9. mail koos menuka hiphopgrupiga 5Miinust Rootsis Eurovisiooni lauluvõistluse poolfinaalis ülesastuv folkduett Puuluup on selle arvukate proovide ja bändilaagrite käigus ammu selgeks saanud. Väikene erinevus võib olla vaid kogemustes uimastitega.

5Miinuse puhul ei tea keegi midagi liiga kindlalt, Puuluup pole kunagi ühtegi meelemürki pruukinud – nagu lauldakse otse välja Eesti võistlusloos „(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi“. Vähemalt nii väidab üks pool Puuluubist, Marko Veisson (see kiilakas ja habemega, pikkade juustega teine pool ansamblist on Ramo Teder, rohkem tuntud artistinime all Pastacas).

Kuidas teil praegu Malmös läheb? Kas olete hommikust õhtuni rakkes?

Hästi on läinud. Esimene läbimäng oli üleeile (teisipäeval – toim). Tegime ettepanekuid mõneks muudatuseks, näis, kas õnnestub sisse viia. Kohandame oma liikumisi lava peal vastavalt sellele.

Pinget ja stressi seega ei ole?

Ütleksin, et valitseb konstruktiivne töine õhkkond. Kerge elevus sellest meeleolust, mis siin valitseb. Võtame võistlust ikkagi üsna tõsiselt, ei ole mingit ükskõiksust. Muidugi proovime teha asja huumori ja rõõmuga, aga suvalisuse tunnet ei ole. Arvan, et oleme iseendi ja teiste vastu küllaltki nõudlikud.

Kas võib öelda, et nüüd kümnenda sünnipäeva künnisel jõudis Puuluup tänu Eesti Laulule laiade rahvamasside teadvusesse?

Võib nõustuda küll. Eesti Laulul osalemine ja võitmine viis meid mingisugusesse kohta, kus me varem pole asunud. Näeme, et meie kuulatavuse numbrid on kõvasti kerkinud. Kümnekordistunud viimastel kuudel, tegelikult isegi kahekümnekordistunud, võib ütelda. Saame muidugi aru, et tõenäoliselt on see ajutine ja seotud Eurovisiooniga. Oleme tõesti saanud juurde fänne, kes meist varem ei teadnud. Võib-olla mõned ka kaotanud, kes Eurovisiooni-projektist vaimustatud ei ole.

Ega siin mingit külma kalkulatsiooni enda turustamiseks ei ole – lihtsalt lugu, mille koos 5Miinusega tegime ja siis tuli mõte, et võiks sellega Eesti Laulule minna. Rõõm tõdeda, et hoog, millega laul meid kütkestanud, on ka inimestele korda läinud. Lugu toimib.

Et siis kui varem olite Viljandi folgihipide ja Tartu kultuuritudengite hästihoitud saladus, siis nüüd on sellel lõpp?

Ei, niimoodi ma kindlasti ei ütleks, et olime … ühesõnaga, seda võis meie kohta ütelda nii kaheksa aastat tagasi, siis me tõesti olime seda. Aga me oleme ikkagi lineaarselt kerkinud järjest tuntumaks ansambliks. Kui me oleks selline tundmatu põrandaalune bänd, siis 5Miinust poleks ilmselt meie poole pöördunud ka, nad on ju juba end suure publiku ees tõestanud artist. Ning Eestis on ka folgi ja folgilaade muusika kuulajaskond väga lai, nii et see žanr, kus me toimetame, pole kindlasti mingi väike nišš.

MEHED MUSTAS. Niimoodi hakkab välja nägema eestlaste etteaste Eurovisiooni finaalis.
Pilt: Sarah Louise Bennett / EBU

Muidugi tuleb nõustuda, et see kuulajaskonna läbilõige laienes küll. Palju on inimesi, kes ütlevad, et Puuluup on küll olemas, aga nad pole meid varem kunagi väga kuulanud, nüüd on nad meid avastanud. Oleme end varasema üheksa aasta jooksul siiski üsna kindlalt kehtestanud.

Mõtet minna Eesti Laulule me vaagisime ikka tükk aega. See oli ka seotud teatud riskiga, et kas me tahame oma mingis mõttes turvalisest kuvandist… kas me oleme kindlad, et see kuvand, mis meist nüüd Eesti Laulust jääb, kas me suudame sinna sukelduda. Kas meie ja meie fännid suudavad seda üle elada. Rõõm näha, et suudame ja fännid on olemas ning oleme saanud neid juurdegi.

5Miinusega võrreldes on Puuluup ikka märksa vanema põlvkonna mehed, võiksite neile olla peaaegu et isa eest. Kas vahel lööb välja mingeid erinevusi sellelt pinnalt?

Ei ole üldse tunda vanusevahet nendega toimetades. Okei, võib-olla mõned mõtted või naljad või lood, kui omavahel oleme. Tuleb välja, et need on mingist vanast ajast pärit. Üldiselt on pigem vastupidi: ellusuhtumine, hoiakud, väärtused, huumor ja mured  on meil üsna sarnased. Seetõttu klapib meil tõesti mitte ainult muusikaline koostöö, vaid ka inimestena läbisaamine.

Meil on tore koos olla ja pärast seda, kui andsime eelmisel aastal kaks ühist kontserti, mõtlesime, et väga kahju oleks asju omaette edasi toimetada, et teeks ühe bändilaagri ja prooviks koos muusikat teha. Väga lahe on nendega koos olla, vanusevahe ei anna üldse tunda.

Teie eurolaul räägib meelemürkidest ning ei oskagi hästi oletada, kellel nendega rohkem kogemusi võiks olla: kas 5Miinusel moodsal ajal või Puuluubil kunagi rajudel üheksakümnendatel.

Laulu idee sündis vestlusest meie ja Põhja-Korea (5Miinust liige Karl Kivastik – toim) vahel, kui sõitsime bändilaagrisse. Ütlesin, et kuigi oleme Puuluubiga tol hetkel juba peaaegu üheksa aastat toimetanud, käinud palju festivalidel nii siin kui välismaal, siis… Meie käest küsitakse vahel ikka, et kuidas nende narkootikumidega on ning peame siis nentima, et me ei tea nendest küll mitte midagi. Põhja-Korea arvas siis, et see mõte või lause võiks olla aluseks mingile laulule. Siis see mõte sündiski, sest 5Miinusega käib see kuvand kaasas küll, et nad teavad sellest teemast palju. Kui palju nüüd täpselt… on olnud vist aegu, kus nad tõesti puutusid rohkem kokku narkootikumidega, aga seda peaks ikkagi nende käest küsima.

Nüüd koos toimetades võin täiesti ausalt ütelda, et ei meie ega 5Miinust pole mitte midagi tarbinud ning me tõesti ei tea narkootikumidest midagi.

Nüüd koos toimetades võin täiesti ausalt ütelda, et ei meie ega 5Miinust pole mitte midagi tarbinud ning me tõesti ei tea narkootikumidest midagi. Laul räägibki olulisel määral eelarvamustest ja sellest, kuidas võib tekkida mingisugune kuvand. Loomulikult on see tõsine teema, aga meie Puuluubina ei tea sellest kuigi palju. Kui palju teab 5Miinust, tuleb konkreetselt nende käest küsida.

Olete hariduselt sotsioloog. Kuidas te paigutaksite Puuluubi erialasest vaatevinklist Eesti muusikamaastikule?

Ma olen õppinud sotsioloogiat ja kultuuri- ja sotsiaalantropoloogiat hiljem… kui need aspektid sisse tuua, siis me intervjuu veniks väga pikale. Eks siin on mitu punkti. Kui võtame meie viimase plaadi, siis seal on kuulda küll vihjeid viimaste aastate jooksul toimunud sündmustele nii Eestis kui maailmas laiemalt. Teemad on meist välja pursanud ja lahti rullunud laululaagrites, mingisugune mõtteuit on pähe tulnud ja siis kõik sellega kaasa tulnud. Meil ei ole programmilist ideed, et nüüd kritiseerime või toetame kedagi, pigem on see meiepoolne läbielamine või kommentaar, mida plaadilt leida võib. Kui see kellelegi korda läheb ja kui keegi sellega suhestub ja sealt viiteid näeb, siis noh… me ei tahaks ka liiga üheselt defineerida sõnumeid, et räägime sellest ja teisest ja kolmandast. Jätame tõlgenduse ikkagi kuulajale vabaks, ma arvan, et oleme selles suhtes ikkagi demokraatlikult meelestatud.

Tahtsingi jõuda selleni, et laias laastus on kahte tüüpi muusikakollektiive. Ühed, mille looming rajaneb peamiselt autorite sisemaailmal, ja teised, mis nimelt kritiseerivad ühiskonda ja poliitikat. Teie olete vist siis kusagil vahepeal.

Arvan, et teeme mõlemat. Veidi lihtsustatult võttes kuuleb plaadilt värsse ja riime, mis tegelevad sisemaailmaga, ning riime, kus puudutame ühiskondlikke või isegi poliitilisi teemasid. Samas peegeldav sisemaailm ju ühiskonda ja ka vastupidi. Ei ole lihtne neid eristada.

SELJAD KOKKU. Puuluup ainult kahekesi: Ramo Teder ja Marko Veisson.
Pilt: Corinne Cumming/EBU

Kas olete jälginud ka kommentaare Youtube`is oma eurolaulule?

Alguses vaatasin natuke küll, jah, aga mitte liiga palju. Esimesel nädalatel vaatasin.

Seal on päris palju kiitust stiilis, et on niivõrd üle võlli ja heas mõttes väärakas lugu, et eristub hästi ja võiks võistlusel täitsa korralikult minna.

Üks asi on muusikavideo, teine lavašõu. Selge, et videot lava peal korrata ei saa, keskkond ja stilistika on teised. Selles, mida me Eurovisioonil esitama hakkame, on lisaks meie kui ansambli ja artistide panusele väga suur osa režissööril, operaatoritel ja koreograafil, kes meid paika pannud. Taustal on paljude inimeste töö. Meeskond on päris suur, stilistidest kõikvõimalike tehnikuteni. Väga loodame, et etteaste nüüd toimima hakkab. Eks näis, pärast esimest läbimängu tegime päris põhjalikke ettepanekuid muutusteks.

Mis te arvate, kui te nüüd järgmisel laupäeval Malmös üles astute, kas olete kunagi varem näinud ühel ajal ja ühes kohas oma silmaga koos nii palju geisid, lesbisid ja muid vikerkaarevärvilisi?

Oleme seda eelpidudel kogenud. Käisime Barcelonas, kus oli 3000 inimest saalis. Fännidest, ma arvan, et kusagil 90 või 95 protsenti on mehed. Väga sõbralik kamp ja atmosfäär. Nii et oleme Eurovisiooni fännikultuuriga kokku puutunud ja see ei tule meie jaoks kuidagi ootamatuna. Nemad saavad aru, kes oleme meie ja meie saame aru, mis siin toimub. Kõik laabub suurepäraselt.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.