"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Veel 19. sajandi lõpus täideti linnas auke ja madalamaid kohti prügiga. Prügimäele sattus ka tõeliselt hinnalisi leide (4)
04. mai 2024
Prügiauto, mis oli plaanis osta Tallinna 1938. aastal. Foto: dea.nlib.ee

Mustusse uppusid keskaegsed linnad siiski pigem raamatutes kui päriselus. Tegelikult kasutati kallid käsitööna valminud esemed viimseni ära ja linnamüüri taha jõudsid ainult nö biojäätmed.

Tallinnas käis asi nii vähemalt alates 14. sajandist – sellest ajast pärinevad vanimad säilinud kommunaalteenuste korraldused.

Keskaegne ühiskond püüdis taaskasutada kõike, mida sai kuidagi parandada, ümber kujundada, kohandada. Käsitööna valminud kaup oli väga kallis. Seetõttu pärandasid inimesed isegi riideid põlvest põlve, neid aeg-ajalt lihtsalt moodsamaks muutes ja paigates.

Seepärast oli keskaegne prügi – moodsat sõna kasutades – pigem biojääde. Linnavõimud nõudsid selle väljaviimist linnamüüridest väljapoole jäävatele põldudele ja aedadele.

Linnast välja viidud prügi kasutati ka aukude täitmiseks. Näiteks sai prügiga täidetud praegusel Viru väljakul asunud saviaugud, kui neist savi otsa lõppes. Sealt olid pottsepad võtnud 16.-17. sajandi vahetuseni oma toodete jaoks toorainet.

Samuti tõsteti prügiga soist rannikut. Keskajal ulatus meri umbes sinnamaani, kus tänapäeval jookseb Mere pst trammiliin.

Esimene prügila Pärnu mnt ääres

Tatari ja Sakala tänava piirkonnast, Pärnu ja Tartu maantee algusest ning isegi Vabaduse väljaku alt on tänapäevase ehituse käigus avastatud ulatuslikke keskaegse prahi lademeid. Arheoloogidele on see hindamatu teadmiste allikas omaaegse elu kohta linnas. Kõige suurema üllatuse selles mõttes valmistas aga 2018. aasta suvel Jahu 6 / Väike-Patarei 1 krundil ehituskaevu kaevates avastatud prügila. Tuhandete leidude seas oli näiteks muusiku kujutisega aknaklaasi fragment – ainuke meieni jõudnud hansaaegse Tallinna vitraaž.

Prügi hulgas oli ka safiiriga kuldsõrmus: võib-olla 500 aastat tagasi varastatud, prügikasti peidetud ja kogemata koos sisuga prügimäele saadetud.

Prügi hulgas oli ka safiiriga kuldsõrmus: võib-olla 500 aastat tagasi varastatud, prügikasti peidetud ja kogemata koos sisuga prügimäele saadetud.

Komme täita prügiga madalamaid kohti püsis Tallinnas pea 20. sajandini. Näiteks teatas kohalik ajaleht 1895. aasta detsembris lugejatele, et prügi mahaviskamine on lubatud “vanadesse aukudesse härra Holostovi heinamaal”.

Selle all mõeldi praegust Telliskivi tänava ja Paldiski maantee ristmiku ümbrust. 140 aastat tagasi lubati prügi laotada ka päris kesklinna – endise Ingeri bastioni müüride alla. “Prügila ühel küljel, sellest paarikümne-kolmekümne meetri kaugusel, kulgeb suur tee, ilusti puudega ääristatud,” kirjeldas ajaleht Wirulane praegust Kaarli puiesteed 1884. aastal. “Teisel pool on kivisein. Selle kohal, mäe peal, on üks lõbusamaid kohti meie linnas. Õhtuti on siin muusika. Väiksemad tiirlevad aias ringi nagu kirju pilv. Ja, müüri all töötavad vaesed õnnetud koristajad. See on elu!”

Möödunud sajandi alguses olukord muutus. Prügi viskamine kodude lähedusse, veel enam puiesteede äärtesse oli nüüd keelatud. Aktiivselt otsiti kohta linna prügimäele.

Veebruaris 1904. aastal otsustas Tallinna volikogu maksta kaupmees August Nyuchternile tolle linnast väljas asunud 36 aakri suuruse krundi eest Pärnu maantee ääres 5500 rubla. Prügi tuli nüüd sinna viia.
Kuus kuud varem – 1903. aasta suvel – andis politseiülem välja korralduse, mille kohaselt pidi iga majaomanik oma maatüki varustama tihedate seinte ja kaanega prügikastiga.
Prügikaste tuli tühjendada igal õhtul, olenemata sellest, kui täis need olid – välja arvatud pühapäevadel ja pühade ajal, mil prügi tuli ära viia eelmisel õhtul.

Sama dekreet kohustas edaspidi linnas prügi vedama eranditult lõuendist ülaosaga kärudes, mitte lahtistel kärudel, nagu seda tehti juba ammusest ajast.

Kaks veofirmat 1930ndatel

Aastaks 1938 oli olukord tunduvalt paranenud, kuid arenguruumi veel oli. “Tallinn moderniseerub iga päevaga, aga need muudatused puudutavad fassaade,” tunnistas kõmuleht Esmaspäev 1938. aastal, lisades, et majatagused on endist viisi hooletusse jäätud. “Mis puutub hoovidesse, siis need on ikkagi vaid tagahoovid,” kirjutas leht.

Samas tunnistas väljaanne, et umbes 1300 pealinna majal on igati põhjust väita, et nende jäätmekäitlus pole vähem kaasaegne kui Euroopa arenenumates linnades. Keset õue seisnud prügikastide asemele ilmusid õhukindlate kaantega varustatud sajaliitrised plekist konteinerid.
Vähemalt kaks korda nädalas – vajadusel sagedamini – tühjendasid nende sisu ja viisid prügimäele kaks eraettevõtet.

“Teadlikud ringkonnad juhinduvad jäätmete äraveo küsimustes Rootsi eeskujust,” jätkas ajaleht. “Üks ettevõte on sealt juba tellinud prügiveoks spetsiaalse sõiduki, mida nad ootavad järgmiseks kuuks.”
Materjali autor nentis, et selline auto pole sugugi odav: 15 000 krooni ühe eksemplari eest pole naljaasi! Kuid selliste prügiautode kasutuselevõtt tähendas täiesti uut taset. Uue autoga sai tühjendada konteinerite sisu haisuta, sobilikud konteinerid tulid autoga kaasa.

Prügi äravedu spetsiaalsete sõidukitega sai tallinlaste jaoks tavapäraseks pärast Teist maailmasõda. Ja kohustuslik jäätmete sorteerimine on kehtestatud alles viimastel aastakümnetel.

Märksõnad:
Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Johannes Toom
6. mai 2024 00:42
See oli aeg kui laevad prahti. Hiljem sõitsid ka prahirongid. Aga tänavad prügitati - sillutati klompkividega, hästisobitatud munakividega või tasandati peenema kiviPRÜGIGA.
Johannes Toom
6. mai 2024 07:37
Laevad prahiti.
Parandus
6. mai 2024 12:55
Pean teid siinkohal kurvastama, kallis sõber! „Praht“ laevalasti tähenduses on laensõna ja laenu allikaks on keskalamsaksa vracht, mis tähistabki lasti, koormat, ka tasu koorma eest (võrdle veel näiteks saksa Fracht’i ja hollandi vracht’iga). Seega paraku kahjuks ei mingit seost prahiga "prügi", "rämpsu" või "jäätmete" tähenduses.
Matti Õunapuu
5. mai 2024 13:03
Olen sündinud 1945 Telliskivi tn. Pärast sõda küll mingeid konteinereid ei olnud. Meil suures hoovis oli kahe maja peale suur puidust prügikast, mis sisaldas ainult tuhka, kartuli- ja munakoori. Seda käis kord nädalas tühjendamas hobusemees, kes viskas kõik sisu vankrisse ja läks. Mis puutub taaskasutusse, siis niisugust poose sõna polnud, aga isa vilunud tviidmantli seljaosast õmbles ema mulle jaki, mis jäi veel nooremale vennale. Aga polnud keskaega ega midagi.