"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Muusik Raivo Tafenau: Maailmas pole enam liidreid nagu Roosevelt või Churchill, kes teeks sõja ajal julgeid otsuseid (0)
05. mai 2024
Muusik Raivo Tafenau: "Kuna ma ikkagi ei pea ennast nagu sajaprotsendiliseks džässmuusikuks, siis on see pilt üsna mitmekesine." Foto: Mats Õun (arhiiv)

“Mäletan, kui Elsa Gretškina oli haridusminister ja me kirjutasime koolis trükimasinaga kirja haridusministeeriumile, et miks vähendati inglise keele tunde kahelt ühele ja samas pandi üks vene keele tund juurde. Järgmisel päeval oli KGB kohal,” meenutab saksofonist Raivo Tafenau (60) räiget venestamisperioodi Eesti ajaloos. “Ehk siis oleme just sellest põlvkonnast, kellel on otsesed mälestused sellest julmast ahistamisest, mis nõukaajal toimus.”

Lapsepõlves oli saksofonist Raivo Tafenau fanaatiline akordioniharjutaja ja suur pinksimeister. Aga saatus tahtis teisiti – alles 21-aastaselt langes ta saksofoni lummusesse ja on selle pilliga Eesti džässimaailmas korda saatnud imesid.

Saite sel aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ütlesite hiljem, et hetkel, kui teile ilus sõnum teatavaks tehti, hakkas väljas sadama paksu lund ja te ei suutnud mõista, mida see tähendab. Kas tänaseks olete välja mõelnud?

Eks selle tähenduse üle võib ju aru pidada mitmel eri moel. Olen kaks korda elus suurt auhinda saades hakanud meenutama, mida ma viimati ja millal üldse korda saatsin. Esimene kord siis, kui sain Jazzkaarel Elioni džässmuusikaauhinna, aasta oli 2010. Kui see mulle teatavaks tehti, sadas väljas samuti paksu lund, ja siis mõtlesin täpselt samuti, et huvitav, mille eest see mulle anti. Hakkasin oma lähimineviku asju meelde tuletama, aga mitte midagi ei tulnud meelde. Nii oli siis nüüd ka, et vaatasin, kuidas lund sajab, ja püüdsin ära arvata, mille eest president mulle teenetemärgi andis. Olen natuke selline tüüp, kel lähevad suhteliselt ruttu kuupäevad meelest ära, mil ma juba olen mänginud. Aga millegipärast on mul näiteks terve järgmise kolme kuu kalender peas, kõik kuupäevad, millal pean esinema. Olen selline ette minev tüüp.

Te ei ole mitte lihtsalt saksofonist, vaid suurepärane saksofonist, seejuures veel väga enesekriitiline. Kas enesekriitika viib tõesti elus edasi ja aitab üha paremaks muutuda?

Vaat siin ma pean küll ütlema, et mind on vist tõesti natuke takistanud see enesekriitika. Aga me oleme lauljatega mõnevõrra ebavõrdses olukorras – lauljatel on alati sõnum ja väga tore, kui see sõnum on Eesti-keskne, veel parem, kui interpreet laulab näiteks võru või seto keeles, sest siis ta konkureerib kuidagi väga väikese osaga sellest maailmast. Aga mina ei oska võru keeles saksofoni mängida ja nii ma paraku konkureerin kogu maailma saksimängijatega. Ja midagi ei ole teha, kui ma panen plaadi mängijasse või kuulan midagi Spotify’st, siis need on tavaliselt ikka väga suured maailmanimed, väga head muusikud. Kui juhtub, et kuulen kogemata kusagilt, näiteks Raadio Tallinnast oma asju, siis paratamatult võrdlen enda mängu maailmamuusikutega – ja väga harva lepin sellega. Võin öelda, et mul on võib-olla tõesti paar plaati elus, mis on salvestatud niimoodi, et ma panen ta sisse, kuulan ja vahepeal välja ei võta. Nii et tegelikult oleme kriitilised, aga peame olema ka natuke edevad, tegelikult see enesekriitika ja edevuse balanss peab olema paigas. Siis on kõik hästi.

Raivo Tafenau.
Pilt: Scanpix

Olete öelnud, et üritate vabakutselise džässsaksofonistina nö džässi asja ajada ehk seda suurepärast muusikat ka Tallinnast kaugemale viia. Siin on olulisteks tähisteks juba viis aastat toimunud Haapsalu Taff Fest, juubelituur üle Eesti ja nõnda edasi. Kui suurt korraldusvõimekust see kõik nõuab – või olete juba lihtsalt väga kogenud?

Selle korraldusvõimega on nüüd küll niimoodi, et olen vabakutselisena harjunud üht asja väga põhjalikult tegema, antud juhul siis eri ansambleid kokku panema. Ma olen seda juba 25-30 aastat teinud. Vabakutselisena mul on selleks aega. Kui ma mängiks kuskil orkestrites või oleks täiskohaga muusikaõpetaja, siis ma juba ilmselt ei jaksaks neid ideid realiseerida. Nii et eri ansamblite kokkupanemise kogemus mul on, aga muid kogemusi napib. Õnneks olen suutnud asju delegeerida inimestele, kes on selle ala meistrid. Mis aga puudutab märtsikuist tuuri ümber Eesti, siis mulle helistasid Toivo Tuberik ja Corelli Music ning mul ei jäänud mitte midagi muud üle kui panna väga hea kava kokku ja öelda lihtsalt: jah, läheme! Nii et mul on vedanud ka nende inimestega, kes on professionaalsed korraldajad.

Lisaks mainitud Taff Festile oli olemas ka Taff Clubi ehk taas kord teie nimest tuletatud nähtus Eesti muusikas. Mida see endast kujutas ja miks hääbus?

Klubi tekkis jälle tänu headele inimestele, nad küsisid, kas ma olen nõus sellise asjaga. Heili Vaus-Tamm oli tookord produtsent Tallinna filharmoonias. Korraldasin muusikute seas küsitluse, et kas minu nimest tuletatud Taff Club liiga edev ei ole, aga kõigile meeldis see nimi. Tegutsesime Mustapeade maja keldris ja esimesed viis aastat pidin ikka inimestel tänaval nööbist kinni võtma, et tulge ja tulge. Esimesed viis aastat oli väga raske inimestele selgeks teha, et seal midagi toimub. Oli vaja nööbist tirida kogu aeg, aga asjad muutusid kuskil pärast viiendat aastat, kui inimesed äkki avastasid, et nad on saanud sealt väga hea emotsionaalse kogemuse ja tahavad seda veel. Asjad lähevad alati paremaks siis, kui publik ise vabatahtlikult läheb arvuti taha ja vaatab, mis TAFF Clubis toimub. Ja meil olid lõpuks kaks nädalat ette saalid täiesti välja müüdud. Tulime alt keldrist suurde saali, olid megaägedad kontserdid, pööraselt vaimustunud publik, kõik oli täiuslik. Ja siis tuli koroona. Ja pani tegelikult asjale lõpliku punkti selles mõttes, et kui paar aastat hiljem tekkis õhkõrn lootus uuesti alustada, siis ma ei tahtnud enam seda riski võtta. Sest mu sisetunne ütles, et ma peaks jälle peale hakkama sellest nööbist. Aga vaim polnud enam valmis.

Taff Club oli Mustpeade majas tõepoolest väga elitaarne üritus. Aga kas pealinna publik erineb tuntavalt väiksemate kohtade publikust või on see niisugune ajast ja arust seisukoht?

Meil on viimase paarikümne aasta jooksul tekkinud Eestisse, eriti Tallinna piirkonda, üliharitud ja professionaalne publik, kes saab aru, et talle on toodud kätte tõelisi maailma tippe.
Ka omal ajal tundsin kogu aeg mingisugust pinget, et ma pean nüüd publikule kogu aeg midagi uut pakkuma. Mul oli aukartus pealinna publiku ees ja selles mõttes on maal natuke lihtsam.
Maainimestele ei tule džässmuusikat ja üldse head muusikat eriti palju kätte. Ja linna nad ka tulema ei hakka, sest ei jõua pealinnas parkimist ära maksta. Arvan, et viimase tuuriga märtsis võtsin iseendast justkui parima osa, mida ma olen osanud ja oskan. Ja meil tekkis publikuga väga hea kontakt, enamuses kohtades oli rahvas saalis püsti, aplausid olid väga võimsad. Ma ei ole sellist tänulikkust viimasel ajal küll kohanud.

Kui lastetuba armastust täis ei ole, siis päästab noore ära kultuur.

Kirjutate praegu uut muusikat ja koostate tasapisi tänavu juulis järjekordselt toimuva Taff Festi programmi. Teil on ilmselt asi tervikuna juba enam-vähem silme ees?

Jah, muusikat ma üritan kirjutada. Aga muidugi ei ole ma selline helilooja, kes nüüd istub klaveri taha ja kohe hakkab kulda pritsima. Mul läheb aega, on vaja tegelikult natuke sellist hingetõmbepausi, kus ma väga palju ei mängi. Ja siis mul tekib inspiratsioon uue muusikaga. Festivaliga seoses nimetan kindlasti oma toredat poega Ramuel Tafenaud, kes on väga hea trummar ja suurepärane nõuandja. Kui tegime esimest festivali, ütles ta, et tead, paps, teeme nüüd sellise festivali, kus kõigepealt mõtleme muusikute peale, et neile oleks kõik viimase peal korraldatud – logistika, kellaajad, toitlustamine. Ja mis seal salata, tagatoas ehk ka väike vein. Kui muusikud tunnevad end hästi, lähevad nad lavale ja mängivad ülihästi, ning loomulikult on siis ka publik täiesti pöördes.

Taff Festi omapäraks on see, et me ei taha olla selline kataloogi festival, mis tähendab, et sama ansamblit näeb siis Sõrus, Jazzkaarel ja veel kuskil mööda Eestit ringi liikumas. Oleme ikkagi üritanud natuke lahti lüüa neid muusikastiile omavahel, samuti siduda erinevaid stiile. Näiteks ma ise tegin siin räpparitega esimese šõu Eestis üldse – panin džässmuusikud ja räpparid omavahel kokku ja see oli väga menukas, sellise vau!-efektiga projekt nii publikule kui endale. Siis me oleme mänginud Sal-Salleriga, pannud roki ja džässi kokku jne, nii et üritame sellel festivalil natukene eristuda nö tavalisemast vormist.

Kontserdil Stenbocki maja õuel.
Pilt: Linnameedia

Liigume nüüd ajas pisut tagasi. Huvitav on see, et lõpetasite Otsa kooli akordioni erialal ja siis sai teist saksofonist…

Ma pean nüüd tõesti ausalt ära rääkima oma olukorra, see on nüüd see koht. Olin lapsepõlves väga fanaatiline akordioniharjutaja. Pärnu lastemuusikakoolis oli minu õpetajaks Reet Nurming, kes oskas parajalt piitsa ja präänikut anda, nii et lõpetasin Pärnu lastemuusikakooli akordioni väga tugeva kavaga – seal oli Rimski-Korsakovi “Kimalase lend”, Bachi Tokaata ja fuuga d-moll ning muid väga keerulisi lugusid. Siis aga tuli mulle üks väga ebameeldiv asi vahele, nimelt kaks aastat Vene sõjaväge. Enne seda astusin Otsa kooli, aga kui sõjaväest tagasi tulin, siis vaatasin, et sellesama kavaga, millega lõpetasin lastemuusikakooli, lõpetatakse ka Otsa kool. Pean ausalt tunnistama, et mul hakkas natuke igav selles olukorras. Olin maapoiss ja Audrust Tallinnasse tulla on samaväärne kui Tallinnast New Yorki minna. Minu jaoks oli pealinn nii võimas, arvasin, et seal läbilöömiseks on vaja ei tea mis erilisi oskusi ja andeid.
Aga keskkooli viimases klassis sain nuusutada saksofoni, anti pill kätte esimeste õpetussõnadega ja öeldi, et kahe nädala pärast on proov. See oli täielik juhus, nagu mingi jumala käsi oleks peal olnud. Mäletan, kuidas vaatasin ja katsusin seda saksofoni nagu imeasja. Läksingi siis saksofoni peale üle.
Samas ma tundsin, et minu aeg läheb, olin siis juba 21. Tänapäeval ollakse selles vanuses absoluutsed meistrid, mina sain alles esimese tunni. Nii astusin paralleelselt konservatooriumisse Olavi Kasemaa juurde, et mitte aega kulutada ja saada ruttu see asi kätte. Ja nii paraku jäigi mul Otsa kooli lõpueksam tegemata, sest arvasin, et olen konservatooriumis lõpuni.

Paraku läksid mul Olavi Kasemaaga ka natuke suusad risti – meil tekkisid eksistentsiaalsed probleemid, eri arusaamad saksofoniga seotud loomingust. Saksofoniharidus jäi siis päriselt saamata. Džässikoolitust ka tollal parasjagu Eestis polnud, nii oleme koos Villu Veski, Lembit Saarsalu ja teistega, kes me tollal saksofoni mängisime, suuresti iseõppijad. Ehkki väikseid suuniseid saime heliredeli jmt asjus, aga kõik ülejäänu, mis džässikoolitust nõuab, on meil siis ise õpitud.

Tänasel päeval ei huvita see teie puhul vist küll kedagi, kas teil on need muusikaõpingud ametlikult lõpetatud või mitte.

No põhimõtteliselt huvitab meie haridusametnikke küll, sest näiteks minul oleks praegu väga keeruline minna Mubasse õpetajaks pakkuma. Seal on kohe teatud formaat. Kas sul see paber on ja kas see paber on, jne, jne. Mingil hetkel toimis asi veel vastavalt teenetele, et mida sa oskad, aga minu teada läheb iga aastaga järjest keerulisemaks.

Oma loometee alguses lõite kaasa ansamblites Aprilliklubi ja Retro – kas see sillutas ka kuidagi teed teie tänasele ametile saksofonistina?

Nende ansamblitega oli küll selline olukord, kus, kujutage nüüd ette, üks maapoiss tuleb Tallinnasse, keegi temast midagi ei tea. Ja siis äkki keegi avastab või kuuleb kusagilt, et selline mees mängib ju akordionit. Saksofoni ma võtsin siis üliharva kätte, sest nii hästi veel ei mänginud. Aga kutsuti mind sinna ansamblitesse, see oli mulle, ütleme, siis esimene selline samm siin Tallinnas kuidagi jala ukse vahele saamisel. Olen väga tänulik nii Retrole kui Aprilliklubile. Aprilliklubi oli tollal selline huumoriga vürtsitatud poliitlaulu ansambel, tal oli oma roll ja me saime väga palju reisida. Loomulikult mööda Venemaad aga 1985. aastal sattusime ka Austriasse, Ungarisse, Tšhehhoslovakkiasse, Saksamaale. Nimetatud aastal oli see täiesti jumala ime, et sellised muusikud või sellised pillimehed üldse niisugusele reisile satuvad. Nii et see oli tegelikult mul esimene samm ja siis hakkasid riburada pidi tulema need järgmised sammud.

Huvitaval kombel leidsin meie saksofonistide nimekirja vaadates ainult ühe naise – Maria Fausti. Ehk on neid veel, aga üldiselt ei ole saksofon vist väga õrnema soo pill?

On ikka, ja viimasel ajal olen seda eriti täheldanud. Hollandlanna Candy Dulfer on selline naissaksofonist, kes tegelikult viis saksofoni ka popmuusika edetabelitesse oma looga “Lily was here”. Ja sealt muidugi hakkas siis kerkima selliseid naissaksofonimängijaid, kes avastasid, et see pill on täiesti jõukohane ka neile. Samas, eks ta natukene muidugi tundub selline instrument olevat küll, et läheb väga palju õhku ja teab mis füüsilist vormi on vaja. Ütleme nii, et kui ma saksofoni mängin, siis ega ma rohkem õhku ei kuluta kui teiega praegu vesteldes. See on mingisugune legend, et meil on vaja meeletut kopsumahtu. Aga kui juba nimedest juttu tegime, siis lisaks Villu Veskile, Lembit Saarsalule ja Siim Aimlale pean mina küll oma kohuseks siinkohal ära öelda meie noorte andekate saksofonimängijate nimed: Danel Aljo, Mairo Marjamaa, Aleksander Paal, Keio Vutt, Allan Kaljaste, Nikita Korzoun, Tobias Tammearu. Ja oleks ääretult tore, kui inimesed noorema põlvkonna saksimängijate arengut jälgiksid. Kõik nimetatud suudavad teha täissoolokontserdi oma pilliga. Vastupidiselt meie iseõppinud generatsioonile, on nad saanud korraliku hariduse kas välismaal või Eestis ja teevad oma kunsti väga kõrgel tasemel.

Ma väga-väga imetlen neid ja nad on mängutehniliselt saavutanud hoopis teise taseme kui meie iseõppijatena.

Vaatasin seda saksofoni nagu imeasja. Ja kahe nädala pärast oli juba proov.

Teie kutsute neid alati Taff Festile?

Siim Aimla ja Aleksander Paal on mänginud kõikidel festivalidel, ka Mairo Marjamaa, Danel Aljo ja teised on olnud kohal. Nii teadvustame publikule, et vaadake, kes meil siin tulemas on. Ja see on väga põnev, nendel kontsertidel ma tahaks väga ise ka käia, publiku hulgas olla.

Keda laia maailma ametivendadest enim hindate ja endale eeskujuks võtate?

Kuna ma ikkagi ei pea ennast nagu sajaprotsendiliseks džässmuusikuks, siis on see pilt üsna mitmekesine. Ma ei ole selline kampsuniga mees, kes teeb silmaklapid ees ainult oma asja. Tegelikult mulle meeldib väga ka popmuusika, ja kuna ma mängin akordionit, siis mulle meeldivad väga näiteks prantsuse šansoonid jne.

Seetõttu on mul ka võib-olla natuke selliseid saksofoni eeskujusid nagu David Sanborn, kes on sellise popjazzi looja – see on uskumatu, kuhu see popdžäss on tänaseks välja jõudnud. Loomulikult Michael Brecker, loomulikult. John Coltrane, Stan Getz, Paul Desmond… Oi, oi, oi, no neid on nii palju! Iga kord, kui ma neid kuulan, iga kord nad mind kuskilt jälle puudutavad ja mõjutavad.

Margus Konnulal ehk kirjanikunimega Contral algab üks luuletus sõnadega, et luuletaja peab kategooriliselt õnnest loobuma. Teisisõnu – kui poeet ei nälgi ega muul moel kannata, siis õigeid värsse ei sünni… Kas muusikul on laias laastus kõik vastupidi – meel peab olema rõõmus ja elu ilus, siis sünnivad ka jumalikud helid?

Seal on oma tõetera sees, kuna tegelikult mingisugused emotsioonid on alati ka minu loomingus kaasas käinud. Lugu, mille ma kirjutasin Hardo Pajula soovitusel kohe Ukraina sõja alguses, sündis enneolematult kiiresti – poole tunniga. See oli mulle väga suur väljakutse, aga taust oli ka väga suur šokk. Olime koos Anne Veskiga esinedes kõik need kohad Ukrainas läbi sõitnud ….

Nii ma siis läksin klaveri taha ja selle baasil kirjutasin tõepoolest poole tunniga loo, mul pole ühtegi lugu nii kiiresti tekkinud. Selle nimeks oli “Lootuse värelus” ja seal on see tragöödia sees. Aga lugu ise on mažooris. Mažooris ja samas kurb.

Kuidas muusikute käsi tänapäeva Eestis käib? Ma pean silmas majanduslikku poolt ja eelkõige just elitaarsema suuna interpreetidel.

Meil on väga paljude muusikutega väga erinevad trajektoorid ja me väga kokku ei satu. Mina ei satu popmuusikutega väga palju kokku ja nemad ei satu minu ja minu asjadega eriti kokku. See on väga harv juhus, kui on kellegi muusiku pulmad või sünnipäev, siis me näeme, mida teised teevad. Arvan, et muusikutel läheb hästi. Eesti on haruldane maa, kuna meil on väga vähe rahvast, aga väga suur protsent kultuurinäljas inimesi, kes on siis nõus maksma suuri summasid, et saada muusikaelamust. Ja vabakutselisena ma võin öelda, et elu on nagu matemaatiline sinusoid, laineline. Väga paljud küsivad, et kuidas sa selle pingega hakkama saad, kui ühes kuus on palju tööd ja teine kuu võib olla täiesti null jne. Siin on küsimus selles, kas sul on varud, aga sa ei tohi kukkuda ka stressi selles mõttes, et nüüd äkki ma olen mittevajalik vmt. Sellist tunnet ei tohi kunagi lasta tekkida. Aga väga paljud muusikud ju õpetavad ja ka mängivad popbändides. Sellised hästi makstud lavad aitavad neil jälle omaloomingut rahulikult teha ja siis sellega aeg-ajalt jälle välja tulla.

Nii et Eesti on tõepoolest üks haruldane maa. Kunagi ajasime juttu ühe Hollandi muusikuga, kes ütles, et Hollandis on 11 000 jazzmuusikut. Vaat see olukord on juba keeruline. Kooli seinte vahel on nad kõik väga kõvad tegijad, aga kui pead nüüd ellu minema – kas sul on kaasas enda müügioskus jms?
Aga mul on küll selline tunne, et ma ei tea Eestis näiteks isegi džässmuusikute hulgas ühtki, kes oleks kurtnud, et tal on vähe tööd, alati on kõigil suud naerul.

Mõne aja kihutan tsikliga Prantsuse Püreneedes.

Milliseid tõekspidamisi saite kaasa kodust, oma vanematelt?

Lastetuba oli meil nagu ta oli ja isa meil tavaliselt ei olnud. Ema tegi väga palju tööd… Klišee oleks see, kui ma ütleksin, kuidas ema ja isa toetasid mind jne. Aga isa ostis mulle siiski pilli, esimese akordioni, sest ta nägi mingit sära minu silmades. Ja võib-olla see tõekspidamine ongi rohkem sellist materiaalset laadi, ega nad mind ei õpetanud, et sa pead nüüd fanaatiliselt seda pilli hakkama harjutama. Ma tahtsin seda ise. See oli mul juba noores eas kuskil sees, et ma pidin. Ma harjutasin pisikeses kortermajas öösiti akordionit, vaesed naabrid. Põhimõtteliselt nad pidid taluma sellist permanentset akordioniheli võib-olla pool aastat järjest iga päev. Tõekspidamistele mõeldes, siis… öeldakse ju, et kui see lastetuba sul väga sellises klassikalise mõistes armastust täis ei ole, siis päästab ära kultuur. Mina jäin Pärnusse alates üheksandast klassist üksi elama, sain seal väga palju esineda, näha kontserte, nii et see kultuur hakkas võib-olla sealt kuidagi minu sisemaailma kujundama. Nagu öeldud: ema-isa siis minu kõrval ei olnud, olin täiesti iseseisva elu peal.

Nagu öeldakse – iial ei tea, milleks see või teine asi lõppkokkuvõttes hea on.

Jah. Oleks ma läinud siis Mustlasse vanematega kaasa, kes teab, kuidas oleks läinud. Fakt on see, et Mustla oli ikkagi ääremaa ja seal ei olnud muusikaga mitte mingit pistmist, keegi sellega ei tegelenud. Et mul õnnestus jääda Pärnusse, Audru kooli pärast kaheksandat klassi, see võib-olla päästiski minu edaspidise elu.

Tänasel päeval pole võimalik sukelduda kunstimaailma nii, et ümbritsev üldse korda ei lähe. Tahame või mitte, aga olukord maailmas loob teatud ärevusfooni kõikide meie tegemiste üle. Kuidas teie sellega toime tulete?

Ma ei saa end sellest välja lülitada juba sellepärast, et me oleme selline generatsioon. Ma mäletan ju täpselt, kui Elsa Gretškina oli haridusminister ja me kirjutasime Pärnu Koidula koolis trükimasinaga kirja haridusministeeriumile, et miks vähendati kaks inglise keele tundi üheks ja pandi üks vene keele tund juurde. Järgmisel päeval oli KGB kohal. Ehk siis oleme täpselt sellest põlvkonnast, kel on otsesed mälestused sellest julmast ahistamisest, mis nõukaajal toimus. Ma olen läbi lugenud kõik Rainer Saksa sõjakommentaarid alates Ukraina sõja algusest. Vahel tekib väike lootusetuse tunne sellepärast, et kaugesse minevikku on jäänud sellised mehed nagu Roosevelt ja Churchill, kes võtsid vastu otsuseid. Ma ei saa lõpuni aru, mis praegu toimub maailmas. Kusagil ei võeta vastu otsuseid, kõik on väga kartlikud, keegi ei julge midagi teha ja see näitab, et meil ei ole liidreid, kes asja otsustavad ja selle lõpule viivad.

Raivo Tafenau suvisel hoovikontserdil Pirital Kullese 5 aias.
Pilt: Albert Truuväärt

Teie loominguline energia on seotud ka suurepärase ansambliga Estonian Dream Bigband. Kuidas ta tekkis ja mis teeb selle kollektiivi omanäoliseks nii Eestis kui mujal maailmas?

Ansambel tekkis 1998. aastal, selle asutas ja oli esimene dirigent Jüri Leiten. Tallinna filharmoonial oli siin Toompuiesteel prooviruum ja meil tekkis võimalus kokku saada ja harjutada. Bigbändi tühimik tekkis ju siis, kui Peeter Sauli orkester läks raadiost ära ja vajadus selle bigbändi muusika järele oli tollal täiesti olemas. Meil olid saalid täis ja mina, Jaak Oserov ning Sulev Sommer oleme kolmekesi siiamaani jäänud mängima bigbändi põhikoosseisus. Tegelikult on see väga kõva märk sellest, et vahepeal oleme teinud ikkagi ülisuuri asju, kui Jüri Leiten oli veel siin Tallinna filharmoonia direktor. Kui aga Jüri läks Peterburi seda kiriku asja ajama, siis tekkis jälle tühimik, sest ei olnud sellist vedurit, ütleme auraga tegelast, kes asja veab. Saada kokku 19 inimest, panna nad koos mängima, korraldada kontserte – see on väga kõva tegemine.

Olete maininud, et te ei jõua kokku lugeda kõiki neid kollektiive ja artiste, kellega olete koos mänginud, ja et üle saja on neid kindlasti. Aga esinemised koos Anne Veskiga ei unune vist iial?

Need ei unune iial ja muide, homme ma olen Anne Veskiga jälle koos laval, Alexela väljamüüdud kontserdimajas, nii et minu jaoks on see selline mõnus deja vu ja nostalgia. Ma mäletan seda noorepõlve Tafenaud, siis ma olin natuke nina püsti, et mis estraad, ma tahan ikka džässi teha jne, aga nüüd on see ring kõik läbi käidud. See on äärmiselt soe tunne, olla Veski juures tagasi. Meil on üliäge suhe ja ma vaatan ka hoopis teise pilguga tema tegemisi ning sellist meeletut optimismi ja rõõmu, mis ta alati pakub. Nii et need asjad on siis kuidagi ringiga tagasi tulnud. Mul on põhjust ka mõnede teiste kontsertide pärast rõõmu tunda – Eesti on väike ja siin mind üldiselt tuntakse, aga kui ma kuskil Ottawas, jazzfestivalil Kanadas suudan teha sellise kontserdi, et saal on püsti, siis on see võimas tunne küll.

Tore on publikuga ühist keelt leida ka Istanbuli džässiklubides või Soomes kuskil suurel Jyväskylä festivalil või Pori džässifestivalil või kus iganes. Ja need on meeldejäävad just selles mõttes, et seal on tegemist mitte siis selle nimega, mida kõik teavad, vaid puhtalt muusika baasil sooritatud mingi väga hea kontserdiga.

Saksofonimäng eeldab korralikku hingamist ja nö head võhma. Ütlesite küll mõne aja eest, et ega seda võhma olegi rohkem vaja kui siin minuga juttu ajades, aga siiski on vaja, eks. Kas te jälgite igapäevaselt oma füüsilist vormi ja teete ehk trennigi?

No näiteks eile käisin lauatennisetrennis koos treeneriga. Kunagi Audrus, kui ma olin väike poiss, siis üks fanatismi teema oli mul seal lauatennis ja mäletatavasti ma võitsin kõikvõimalikud maakonna meistrivõistlused.

Ma olen väga palju sõitnud jalgratast, ühesõnaga, tahan tegeleda sellise spordialaga, kus samal ajal tunnen asjast ka naudingut.

Aga lauatennist käin mängimas üpris stabiilselt kogu aeg. Ja see ei ole niisama kõksimine, see on ikkagi treeneriga koos võhmale ajav spordiala, kui mängida seda enam-vähem talutaval tasemel.

Mis on suurim väärtus siin elus, selline, mille kõrval kõik muu kahvatub?

Armastus on kindlasti üks nendest. Aga minul on väga tähtis see, et mul on sõbrad, hobid. Muusikapere. Minu abikaasa kindlasti teab, et kui ma olen kuu aega järjest laeval, siis ma ei saa öelda, et mul on nüüd pere kõige tähtsam, vastasel juhul oleksin ju ainult pereringis. Aga minu jaoks on tähtis see, et need mosaiigitükid, mis ma just ütlesin – hobid, sõbrad, pere, muusika – moodustaksid sellise üldise mosaiigi pildi. See pilt tekib siis, kui need on kõik täpselt omavahel paigas. Et siis ma olen nagu selline bowlingu kuul, mis veereb rahulikult, ilma jõnksudeta.

Aga teie hobi on seotud mootorrattaga?

Jah, just nii. Õige pea, mõne päeva pärast oleme tsiklitega Prantsuse Püreneedes.

Võtate sellise asja ette ja ei mingit kõhklust?

Ei mingit kõhklust ja see lihtsalt peab minu elus olema.

Sai äsja Valgetähe teenetemärgi

  • Raivo Tafenau on sündinud 20. novembril 1963 Mustlas. Ta on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli akordioni erialal, kuid pärast seda sai temast hoopis saksofonist.
  • Kutselise muusiku karjääri alustas ta 1991. aastal ning 1994. aastal valis Eesti Raadio ta aasta muusikuks.
  • Ta on oma mängitud muusikast kokku pannud albumid “Accordéon Bohémien” (1995), “Alone Together” (1998), “Ice on Ipanema” (koos Brasiilia kitarristi Sergio Bastosega) (2003), “Lumekuninganna” (koos leedu laulja-flötisti Nedaga) (2004), “Take Off” (2004), “Eesti meloodiad” (2004) ja “Contrasting Colors” (koos Sergio Bastosega 2008).
  • Aastal 1997 sai ta Suure vankri auhinna, 2021 kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia autoriplaadi “The Same Differences” eest, mille salvestas koos Tallinna kammerorkestriga. 2024 pälvis Tafenau Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.