"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Arhitekt Toomas Paaver: Küllap me kõik soovime, et Tallinn ei oleks selline nagu praegu – justkui ajast maha jäänud Ida-Euroopa linn (0)
15. mai 2024
Arhitekt Toomas Paaver: "Hea tänav on see, kus on korralik haljastus, tänava all maa sees erinevad torustikud, mis varustavad maju, ja see kõik kokku moodustab keerulise ruumilise süsteemi." Foto: Albert Truuväärt

See ei näe üldse välja nagu üks euroopalik linn, kui meil on keset linna selline Viru ringilaadne liiklussõlm. See paik ei ole praegu euroopaliku linna kese, ta ei toimi hästi ja on ka kole, eriti Narva maantee alguses,” lausub arhitekt Toomas Paaver.

Me kõik tahame aeg-ajalt, et keegi meie eest seisaks, sõnakese lausuks ja hooliks. See võrdlus võib tunduda kummaline, aga täpselt sama vajab ka linnaruum, milles elame ja tegutseme. Oleme piisavalt näinud, kui trööstitud on unarusse ja lausa maha jäetud paigad, mis otsekui hüüavad muudatuste, hoole ja ümberkorralduse järele. Või siis kohad, mis pole küll maha jäetud ja kus elu keeb, aga mis võiksid olla palju inimsõbralikumad. Toomas Paaver on arhitekt, keda saab nimetada linnaruumi eestkõnelejaks. Selle eest omistati talle tänavu ka Tallinna teenetemärk.

Toomas Paaver on arhitekt, keda saab nimetada linnaruumi eestkõnelejaks. Selle eest omistati talle tänavu ka Tallinna teenetemärk.
Pilt: Albert Truuväärt

Olete öelnud, et tänava kavandamine on samasugune looming nagu hoone kavandamine, ning et vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse. Miks siis ikkagi nii on juhtunud ja jätkuvalt juhtub?

Ma arvan, et siin tuleb otsida põhjusi ajaloost, sest vaadates pikemalt tagasi, siis ega tänav ei olegi olnud midagi, mida peaks justkui väga projekteerima. See on lihtsalt teatud laiuses ja kujus hoonete vahel tekkinud ruum, mis alguses põhimõtteliselt ongi niisugune inimeste poolt ühiselt kasutatav maapind ja seal ei ole pidanud tõsiseid küsimusi eriti lahendama. Aga praegusel ajal me räägime autostumisest ja alates 20. sajandi lõpust võime tunnistada, et meil on tekkinud väga palju sõidukeid. Aga me ei tohi kindlasti unustada, et tänava põhikasutaja on inimene. Hea tänav on see, kus on korralik haljastus, tänava all maa sees erinevad torustikud, mis varustavad maju, ja see kõik kokku moodustab keerulise ruumilise süsteemi. See kenasti toimima panna, et inimesed, sealhulgas autojuhid, end hästi tunneksid, on tegelikult keeruline ülesanne. Algselt on aga insenerid võtnud seda kui tehnilist ülesannet, samas elu on näidanud, et kui tänavaid teha kui tehnorajatisi, siis me saame ühekülgsed, et mitte öelda kehvad tänavad. Need ei paku ruumis olemise naudingut ega ka mitte esteetilist elamust, teisisõnu kõike seda, mis on tegelikult tähtis. Linn, milles me elame, peab olema mõnus, seal peab olema mõeldud erinevatele kasutajatele ja me ei saa asja üksnes tehniliselt lahendades seda tulemust, mida tegelikult tahaksime.

Kui mõelda lõputuks arutlusobjektiks olevale linnahallile ja selle ümbrusele, siis võib silme ette maalida ükskõik kui lummava pildi tulevasest uhkest hoonest mere taustal, aga praegu on olukord ikka justkui lootusetu?

Linn, milles me elame, peab olema mõnus, seal peab olema mõeldud erinevatele kasutajatele ja me ei saa asja üksnes tehniliselt lahendades seda tulemust, mida tegelikult tahaksime.

Lootusetu see ei näi, aga ma olen nõus, et praegune olukord näeb halb välja ja funktsionaalselt ei toimi. Sellel on palju põhjuseid. Aga minu isiklik arvamus – ja ma usun, et enamiku arhitektide arvamus – on ikkagi see, et linnahallis tuleb näha väärtust, ja just selles ruumilises struktuuris, mis seal on. Me arhitektidena näeme selles ka suurt potentsiaali, mis rikastab seda linna, mis sinna ümberringi tekib. Kui me näiteks võtaks kätte ja lammutaks ta maha ning ehitaks sinna mingid uued asjad, siis jääks see paratamatult kandma praeguse aja hõngu ja oleks kindlasti kehvem tulemus kui linnahalli säilitamine. Ma olen täitsa kindel, et linnahalli tuleb hoida, aga teda ei pea jätma päris samasuguseks, vaid tuleb nutikalt edasi arendada. Ja see on tegelikult lähitulevikuks ka arhitektidele suur tööpõld, kuidas linnahallist teha tänapäevast linnaruumi rikastav kooslus. See puudutab nii välisilmet kui ka läbiliikumise võimalusi, ta jääb praegu vahel nagu teatud liikumistele ette. Aga need võimalused on kõik seal sees ja ka lahendatavad selles linnahalli konstruktiivses skeemis. Samas tuleb väärtustada mitmeid asju veel, näiteks erinevalt paljudest hoonetest on tähtis ka katusele pääseda, et sealgi liikuda saaks. Ka see on väärtus, mida tasub kaitsta. Ja kindlasti on siseruumis tähtis see suur saal koos fuajee süsteemiga, mis on täiesti eripärane ja mida, ma arvan, imetletakse ka mujal maailmas, nii et Tallinn võiks selle üle uhke olla. Ja nüüd tasub teha pingutusi, et seda just nii targasti ja tundlikult muuta, et ehitis seonduks hästi ka ümbrusega.

On vaja otsustamist, otsust, ja on vaja raha.

Seda küll, aga kui ehitada linnahalli asemele näiteks mingid uued hooned, siis selle jaoks on ka vaja raha, nii et põhimõtteliselt suurt olemuslikku vahet ei ole.

Kinnitasite kord, et olete püüdnud ühiskonna teadvusest maha võtta kinnisideed arhitektist kui kõikvõimsast planeerijast, kuna sellist ei saagi olemas olla. Arhitekt töötab lisaks hoonetele ka avaliku ruumiga ja on vahendaja eri osapoolte vahel. Kui sujuvalt selline tegevus õnnestub?

Noh, ma arvan, et kui mind on niimoodi tunnustatud, siis küllap ma olen ikkagi arhitektina sellesse ühiskonda sobitunud. Olen püüdnud arhitekti missiooni silmas pidades eri rolle ja tegevusi seostada ja näha neis ruumilist tervikut. Oluline on osata ruumiliselt kavandada ehitisi ja isegi suuremaid linnalisi kooslusi, mõeldes seejuures eri kasutajatele. Koostöö nendega kuulub selle juurde, arhitekt ei saa teha oma tööd nii, et lihtsalt teen ühe asja valmis. Näiteks on olemas juba selline tegelane nagu tellija, kes siis tellib selle ehituse arhitekti tehtud projekti alusel, ja siis on olemas ehitaja ja on kasutajad seal, nii et arhitekt ei saa tegutseda sellise sõltumatu, üksiku kõikvõimsa tegijana.

Praegu on õhus üpris kuum teema paljude teiste kuumade teemade hulgas autojuhid versus jalakäijad. Kummalegi poolele tundub, et neid ahistatakse. Kas midagi on käest ära?

Kui inimesed tunnevad, et neid ahistatakse, siis midagi ilmselt on valesti, aga ausalt öeldes mina ei tunne seda. Olen liikumisraskustega inimene, kes jala peaaegu üldse ei saa käia, liigun kogu aeg taksoga. Ma tegelikult ei tunneta, et siin Tallinnas sellega midagi halvasti oleks, igale poole olen taksoga saanud. Aga samal ajal pean ilma autota linna kasutust äärmiselt oluliseks. Teisalt peaksime mõtlema, mis asi üldse on auto. Auto on inimese sõiduvahend, ta ei ole mingisugune eraldi monstrum, mille me peaksime kuidagi ära peletama. Aga kui me loome ruumi ainult autodele, võib tulemus olla see, et asi kujuneb halvaks ka auto kasutajaile. Autosid saab olema tohutus koguses ja linn läheb lihtsalt umbe. Nii et minu arvates jalakäijasõbralikku ruumi loomine on, võiks isegi öelda, et eelkõige, autojuhtide huvides. Ja samas on harmooniliselt toimiv linnaruum selline, kus on arvestatud kõigiga, nii autojuhtide kui ka jalakäijatega.

Auto on inimese sõiduvahend, ta ei ole mingisugune eraldi monstrum, mille me peaksime ära peletama. Aga kui me loome ruumi ainult autodele, võib tulemus olla see, et asi kujuneb halvaks ka auto kasutajaile.

Võimalik, et suuremad probleemid on seotud hoopis tõuksidega. Inimesed, kes neid kasutavad, sõidavad vaat et auto kiirusel ja peavad seejuures kõnniteed oma pärusmaaks.

Jah, täiesti nõus, ja selles mõttes olen mina ka tähele pannud, et tõuksi kasutajatel on tekkinud need samad halvad omadused, mis kipuvad olema ka autojuhtidel. Ühesõnaga – liiga suur kiirus on läbivalt olnud autojuhtide teema ja need ohtlikud kiirused rikuvad ära selle normaalse linnaelu. Sama häda, kuigi mitte nii eluohtlikult, on ka tõuksidel ja on olnud ka jalgratturitel. Miskipärast on selline kultuuritus sees, kuidagi peab inimesi nagu suunama kultuursele käitumisele. Ma ei ole selle ala ekspert, et nüüd hakata neid inimesi korraga töötlema, aga arvan, et linnaruum oskab ka ise tegelikult suunata. Näiteks mingi linnaruumilahendusega. On võimalik leida selliseid nutikaid lahendusi, mis võtavad nende kiirust alla, olukordi, kus nad on sunnitud seda tegema, olgu selleks mingid tee kitsendused, õiged nüansid kuskil katendis jne. Ühesõnaga – neid abinõusid on võimalik leida, et natuke sundida juhti mõistlikku kiirust hoidma.

Rääkides kogukonna häälest, siis on see väga oluline uute rajatiste loomisel. Aga mida teha sel juhul inimestega, kes on alati ja põhimõtteliselt kõige vastu? Suurepäraseks näiteks on siin kunstiakadeemia hoone, mis alguses pidi tulema kaubamaja kõrvale, aga ühe vastuseisu tõttu sinna ei tulnud. Mis ei tähenda, et kooli praegune asukoht hea ei oleks, aga küsimus pole selles.

Ma arvan, et selles loos on rääkimata asju, ei suuda uskuda, et keegi inimene tegi seda omal algatusel. Arvan, et seal olid ikkagi muud huvitatud tegelased taga, kes seda protsessi suunasid, aga ma ei taha siin konkreetseid nimesid praegu nimetada. Noh, kunstiakadeemia leidis õnneks siis Kotzebue tänaval endale ilusa lahenduse. Ütleksin nii, et kunstiakadeemia äraminekuga sealt Laikmaa tänavalt ja Tartu maantee alguskohast kaotas kõige rohkem Tallinn. See koht jäi justkui olematuks, ta vajaks mingit kultuuri, seal on ümberringi lihtsalt paar ärihoonet. Erinevalt varasemast, ma ei nimetagi seda enam kesklinnaks.

Olete 2014. a koostanud EKA uut ruumilahendust puudutava võistlusülesande ja tegelik ruumilahendus baseeruski sel ülesandel. Mida te ülesande koostamisel eriliselt silmas pidasite?

See oligi mõnes mõttes eriline olukord, kus minu arvates tuli kõige tähtsamaks pidada seda, et kunstiakadeemia üldse ellu jääks. Sest kõik need eelmise arendusega seotud lood ja ka sellega koos kadunud euroraha ning kogu see ühiskondlik maine langus pluss riigi poliitika, mis võib-olla suunas selle poole, et ehk võime üldse selle kunstiakadeemia laiali jagada, jagada eri osadeks eri ülikoolidesse – ma nägin, et EKA pea kohal on mustad pilved. Ja mida kindlasti ei saanud lubada, oli see, et Kotzebue tänava arendusega võiks minna samamoodi nagu läks eelmisega, nii et see oleks takerdunud mingitesse vaidlustesse. Põhimõtteliselt ei saanud ju välistada, et ka siin oleksid lihtsalt vaidlevad kodanikud tekkinud ja siis oleks seda asja jälle venitatud, oleksid sündinud uued probleemid jne. Vaat seda tuli vältida ja juba selle oma koostatud ülesandega ma püüdsingi vältida selliseid lahendusi, mis lähevad nagu kuidagiviisi liiale. Näitasin selliseid lahendusi, mis kasutavad võimalikult palju olemasolevaid hooneosi. Noh, see on ka üldisemas mõttes minu meelest mõistlik, et olemasolevat võimalikult palju kasutada. Seal oli veel ka neid ümbritsevaid avalikke ruume, mida sai arukal viisil paremaks teha. Ühesõnaga – igatepidi tuli mõelda sellele, et see maja ei teeks kellelegi liiga, ja ma arvan, et see niimoodi ka õnnestus. Muuhulgas võiks see olla niisugune lugu, mis on ka näiteks kunstiakadeemias õppivatele arhitektidele omal kombel õpetlik, kuidas uut ja uhket maja keskkonda mõistlikult sobitada nii, et ta tegelikult töötab kui täiesti moodne maja.

Teid on hinnatud ka püüdluse eest päästa Paldiski viimane avalik mereäär sinna kavandatud kaubasadamast. Kuidas selline projekt teie töölauale tekkis?

Selles osas olid algatajad Paldiski linna oma kodanikud, kes seda mereäärt hindavad, ja noh, see on minu jaoks arhitektina nagu iseenesest tunnetatav ja kujutatav. Ka kodanikuna tekiks mul kohe vastuseis, kui võetaks ära viimane avalik mereäärne tükk. Aga vähemalt sõnades tuli ka vallavalitsus selle murega kaasa ja ütleme siis, et ma tegin selle nimel tööd, tegin seda eksperdina. Praegu on seal Lääne-Harju vallavalitsus, aga kunagine Paldiski linnavalitsus kehtestas sinna sellise detailplaneeringu, mis muutis üldplaneeringut ja kavandaski tegelikult avalikule rannalõigule selle suletud kaubasadama. See toimus nö väga suletult ja sellest omal ajal kodanikud ei saanud isegi teada. Minu soovitus praegusele Lääne-Harju vallavalitsusele oli see detailplaneering lihtsalt kehtetuks tunnistada, aga ma tean ka, et see ei ole nii lihtne. See on muidugi suurem teema, et meil ei ole mõtet hoida kehtivana planeeringuid, mida me ei taha ellu viia. Neid olukordi on veel, me peaksime loobuma valesti ette võetud kavatsustest.

Ütleksin nii, et kunstiakadeemia äraminekuga sealt Laikmaa tänavalt ja Tartu maantee alguskohast kaotas kõige rohkem Tallinn.

Kui me teiega kohtumist kokku leppisime, küsisite, mida ma tean peatänava projektist. Pehmelt öeldes liiga palju ei teadnud, välja arvatud see, et asi jäi seisma 2019. a. Ometi on tegemist millegagi, mis meid kõiki vägagi puudutab. Miks, kuidas ja kelle eestvedamisel – peale teie muidugi – niisugune ettevõtmine üldse omal ajal sündis?

Kui öelda, et kelle eestvedamisel, siis ma ei taha siin nimesid nimetada, kuna jätaksin kellegi kogemata ebaõiglaselt nimetamata. Siin oli tegemist põhjaliku eeltööga, seda tehti nii arhitektide liidu ja arhitektuurikeskuse kui Tallinna linna poolt ikkagi ühise algatusena, kus oli palju eri eksperte. Minu roll oli seal võtta osa arhitektuurivõistlusest ja juhtus nii, et olin selles võitjate meeskonnas. Aga enne seda oli palju tööd selle asja ettevalmistamisega ja sellepärast ongi raske öelda, kelle algatusel see üldse tekkis. Mina tulin sinna sisse aastal 2016, nagu öeldud, seoses arhitektuurivõistlusega, ja koos Kavakava arhitektidega tegime lihtsalt kõige parema võistlustöö. Nii otsustas žürii. Selle põhjal töötasime Tallinna linna tellimusel pikalt edasi, kuid poliitilised tuuled muutusid ja plaanist esialgu loobuti.

Mis on see idee, milles peatänava projekt seisneb?

Kui me võtame, et meil on Pärnu maantee algus ja Narva maantee algus, mille keskpunktis on Viru väljak ehk praegu see Viru ring, siis on tegu ikkagi Tallinna ühe kesksema kohaga, ja mulle tundub, et enamus inimesi ei pea seda praegusel kujul normaalseks. Ta ei ole niisugune euroopaliku linna kese, ta ei toimi hästi ja on kole ka. Eriti seal Narva maantee alguses. Aga ütleme, et sellel kohal on täiesti kindlalt potentsiaal muutuda toimivaks, muutuda vähemalt selliseks mõistlikuks, mõnusaks tänavaks. Ja sinna võib integreerida ideid, et ta tal oleks ka mingisugune sümboli väärtus ehk ta oleks natuke rohkem kui lihtsalt hästi tehtud tänav. See, ma arvan, on olnud see püüdlus. Ja küllap me kõik soovime näha, et Tallinn ei oleks selline, nagu ta on praegu – justkui ajast maha jäänud Ida-Euroopa linn. Ta ei näe üldse välja nagu üks euroopalik linn, kui meil on keset linna selline Viru ringilaadne liiklussõlm. See tuleb inimlikuks teha ja kõigepealt peab ta olema inimlik kõigile nendele, kes on väljaspool sõidukeid, kes tõesti seda linnaruumi tarbivad, et nad tunneksid ennast seal hästi. Et liikuda oleks hea ja kerge, sealhulgas ka ühest ühistranspordivahendist teise. Kõik peab toimima. Huvitaval kombel on mulle kõrvu jäänud nurinat, et see on nüüd mingisugune autovaenulik projekt ja et kesklinn pannakse autodele kinni. Seda ei kavandatud ja nii kindlasti ei juhtu, kõnealune koht vajab just seda, et autodele vajalik ruum lahendataks kompaktselt, autod sõidaksid seal rahulikult ja ühistranspordivahendid samamoodi. Ja kui seda hästi lahendada, siis on see tänav täiesti võimalik niimoodi toimima panna. Sisuliselt sai see peatänava projektis lahendatud, aga nüanssides leidus kahtlusi. Võib-olla oli nii, et esimese seisma pandud katsetuse puhul anti meile niisugune roll nagu peaprojekteerimine. Võib-olla see oligi liiga suur tükk. Aga seni tehtud töö on tähtis edaspidiseks, nii nagu võidutöö mõtteviisi jätkamine on linnaruumile hea, ja ka meie oleme ikka koostöövalmid. Kindlasti on siin vaja sügavamat koostööd ja noh, ütleme niimoodi, et ka inseneridel on siin vaja lahtist mõtlemist, et neid tegelikke probleeme ühiselt lahendada.

Nii et võiks loota, et projektiga saab ühel hetkel edasi minna?

No ütleme nii, et kindlasti saab, seda peab muidugi ka linn tahtma, see on ikkagi linna otsus. Kas minna, millal minna, kuidas minna – siin on võimalikke teid palju. Mida ma olen muidugi kartnud, on see, et oleks väga tobe, kui peatänavale pannakse lihtsalt see nimi külge, aga tehakse kuidagi vanamoodi väga-väga tuimalt. Hiljuti sai näiteks valmis Pronksi tänav, mis on küll uus, aga ideeliselt vana. Ütleme niimoodi, et Narva maanteel ja Pärnu maanteel sedalaadi tulemust kindlasti ei tahaks.

Aga lähme tagasi Kalamajja. Väga palju tähelepanu on pälvinud Vana-Kalamaja uudse lahendusega tänavaruum, mille algatajaid te olite. Tänasel päeval on see tänav erakordselt hubane ja inimsõbralik, seal käivad jalutamas ka hoopis teistest kantidest pärit inimesed. Kui kerge või raske oli seda projekti ellu viia?

Siin peab ütlema, et minu jaoks iseenesest justkui oli kerge, sest minu roll oli seal olla vaba kodanik ja algatada seda. Tegu oli tõesti täieliku ühiskondliku algatusega, kõik algas kümme aastat tagasi ja oli pikk protsess. Siin nägid võib-olla suuremaid raskusi need inimesed, kes olid projekteerijate meeskonnas ja kellele tuleb nüüd tänulik olla. Olin konsultandina juures. Kavakava arhitektid olid need, kes selle võistluse võitsid, ja paljud linnaametnikud tegelikult lükkasid asja käima. Kodanikud ei saa teha nii, et noh, ehitame selle tänava ära ja kõik. Selle peavad võtma üle entusiastlikud linnaametnikud ja seetõttu ma ütlen, et just nende poolt on ka vaja seda ruumilist mõtlemist, arhitekti mõtlemist ning ka sellist loovat mõtlemist, et õigeid asju läbi viia. Antud juhul ma ütlen kindlasti tänu Jaak Adam Looveerile, kes Tallinna linna poolt selle tõsiselt ette võttis ja aitas lõpuni viia. Mul on väga hea meel, et kõik viidi ellu vastavalt sellele, nagu alguses käima lükkamisel sai ette kujutatud. See on niisugune hea näide kümneaastasest protsessist, mis viis eduka tulemuseni.

Kui vaatame korraks Tartu poole siis kas SÜKU-st ehk südalinna kultuurikeskusest võiks saada ka arhitektuuripärl ja oma keskkonda suurepäraselt sobiv ehitis, mida kaugematestki kantidest vaatamas käiakse?

Toomas Paaver: “Hiljuti sai näiteks valmis Pronksi tänav, mis on küll uus, aga ideeliselt vana.”
Pilt: Albert Truuväärt

Kindlasti. Asja taust on selline, et seal toimus arhitektuurivõistlus ja selle võitsid väga head arhitektid Kolm Pluss Üks arhitektuuribüroost. Ja küllap nad on võimelised tegema arhitektuuripärli, aga kuidas see nüüd täpselt edasi läheb, seda ma ma ei oska öelda, sest minu roll on siin teistsugune. Ise olin ka sellel arhitektuurivõistlusel üks võistlejatest, pakkusime seal samuti oma lahendust. Ma arvan, et žürii oli igatepidi professionaalne, aga noh, taolistel võistlustel juhtub ikka, et mingil põhjusel meie tööd ei nähtud võidu väärilisena. Ühesõnaga – minu rolliks oli siinkohal olla võistleja. Ja kui nüüd rääkida teemal, et kas see peaks olema arhitektuuripärl, siis kas see märksõna ongi siinkohal kõige tähtsam? Ise tunnetan niimoodi, et arhitektuuri juures peaksime vaatama võib-olla kõige rohkem ikkagi seda, kuidas ta eri kasutajate ja kasutajagruppidega suhestub ja kuidas muusse keskkonda sobitub ja et see kõik oleks ajakohane. Võib-olla ei ole tänapäevane mõelda nii, et me nüüd teeme lihtsalt mingit säravat pärlit. Seal on veel kogu projekteerimine ka ees, tehakse veel igasuguseid valikuid. Aga mida mina tahaksin selles SÜKU-s näha, on see, et ta oleks kuidagi hästi orgaaniliselt ja mõnusalt Tartu südalinna sulanduv objekt, kus kõik sise- ja välisruumid on lähestikku. Ja ma usun, et selle võidutöö baasil saab ka seda niimoodi teha, ja nad on arvatavasti nii ka mõelnud. Aga meie oma võistlustöös pidasime oluliseks isegi selliseid asju, et läbi SÜKU läheks igast nurgast nagu sisuliselt avalikud tänavad. Et ta justkui mõnes mõttes hoiab isegi seda struktuuri, mis seal on olnud. Mina ei pea seda pargiks, aga siiski on seal lähiajaloo jooksul ka teatud haljastusstruktuuri väärtus juba tekkinud, mida saab kasutada. Nojah, ma ei peaks oma tööst eriti rääkima, kuna seda ei tule, aga võiks uskuda, et arhitektid püüdlevad selle poole, et midagi sarnast minu kirjeldatule ka teostub.

Teil on kunstiakadeemias oma tudengid. Kas te tajute juba praegu nende hulgas suuri andeid?

Ma ei tea, kas anded on nüüd see õige märksõna, aga igatahes näen, et noortel on nagu isegi üle ootuste selline elukeskkonda tunnetav ja selle muutmise asjakohane mõtteviis olemas. Nii et selles mõttes ma igatahes usun nendesse kunstiakadeemia arhitektuuritudengitesse. On näha, et mõeldakse kuidagi tänapäevasemalt, võib-olla säästlikumalt, ei ole enam nii väga seda, et läheme mingisugust üksikut tervikteost tegema. Sellist elukeskkonda justkui sulanduvat mõtlemist on võib-olla rohkem kui kunagi varem. Vanasti võib-olla õpetati nii, et arhitekt teeb ühe hoone, mis on siis omaette teos. Aga meie ajal, kui kunstiakadeemia arhitektuuri osakonda juhtis Veljo Kaasik, suunati meid väga selle poole, et kui me midagi loome, siis on see osa suuremast elukeskkonnast, linnast, et me ei tule tegema mingisugust sõltumatut üksikteost. Ja ma arvan, et see on tänapäeva noortel kuidagi veel rohkem veres.

Kes on teie suured eeskujud muu maailma arhitektuuris ja kuidas on nad teid inspireerinud?

Mina ei ole eeskujude inimene ja ei ole ka niimoodi mõelnud. Nii et kui ma olen mujal maailmas ringi vaadanud, siis on võib-olla meelde jäänud mingi koht, mis kuidagimoodi inspireerib. Loomulikult on maailm täis kuulsaid arhitekte, keda ikkagi tasub silmas pidada. Nagu öeldud – vahel võib lahendusele viia lihtsalt mingi koht, aga see, muide, ei pruugigi olla arhitekti teos, vaid tekkinud arhitektist hoopis sõltumata.

Palju armastatakse rääkida loodusest kui suurest inspiratsiooniallikast. Ühtlasi oleks see justkui puhkus ja töö üheskoos. Kas ka teie puhul?

Minu mõtteviisiga sobivad tõeliselt hästi Fred Jüssi sõnad, kui ta selgitas väga veenvalt, kuidas meie ise oleme osa loodusest. Ma olen ise ka loodus, aga mulle näib, et see tunnetus ei tulegi nii kergesti. Ei ole õige suhtuda nii, et loodus on kuskil ümberringi ja meist eraldi. Ja mulle tundub, et see mõtteviis on oluline ka ruumiloomes ning selles, kuidas me linnaruumi suhtume. Kui mõelda näiteks linnatänavast või tänavate võrgustikust või kogu avaliku ruumi võrgustikust üle linna, siis on oluline, et inimesed tunneksid ennast hästi, niimoodi vabalt kulgevana, osana loodusest, nagu ka loomad. Miks inimene üldse vajab näiteks linnas haljastust, need on mingid asjad, mis on võib-olla veel teaduslikus maailmaski lõpuni lahti seletamata. Aga kuidagi me tunnetame nii, et kui meil on linnas ka haljastust, oleme sellega kontaktis, siis me tajume ennast rohkem looduse osana ja õigemini kui päris kivises keskkonnas.

Aga halb on kindlasti see suund, et üritame kõik ruumikasutajad ära eraldada – paneme jalakäijad tunnelisse, autod tunnelisse jne.

Me oleme ka praegu kontaktis ja peaksime ennast õigesti tundma, sest kui vaatame aknast välja, siis meie vastas on imeilus Toompark koos oma tärkava rohelusega.

Ma pean ütlema, et kui me vaatame siit seda Toomparki, siis oleme väga heas kohas selles mõttes, et tegelikult asume bastionivööndi ühes ääres. Me oleme siin Toompuiesteel linnameedia hoone 6. korrusel, vaatame siit üle ning vastas paistab Toompea loss ja Pikk Hermann. Ja kõik need paekivimüürid ja … suurepärane koht. Me oleme tegelikult Tallinna ühe ägedama pargi või pargivööndi ääres, siin on ruumiliselt kõik õigesti.

Paljude elualade inimesed räägivad, et neid inspireerib muusika …

Ma pean tunnistama, et minu kontakt muusikaga ei ole väga sügav. Muusikaga seoses tuleb mulle meelde hoopiski aeg, kui ma tegin magistritööd – siis ma miskipärast leidsin sellise seose, kus ma võrdlesin linnaruumiga tegeleva arhitekti tööd improvisatsiooniniga džässmuusikas. Tekkis selline tunnetuslik seos. Linna ei saa luua nagu valmisteost, vaid peab andekalt kokku mängima sellega, mis toimub. Siin on mingi side džässi improvisatsiooniga. Võib-olla on see asjakohane võrdlus.

Kuidas arvate, kas Eesti liigub kasvõi pisitasa harmoonilise tänavaruumi mõistmise ja teostamise teed?

Ma usun, et pisitasa liigub jah, ega siin sellest pääsu ka ei ole. Kui siin viimastel nädalatel olid need ühiskondlikud diskussioonid, kus hakati rääkima, et pöörame selle suuna teistsuguseks ja lahendame asjad kuskil tunnelites, siis olid need väga ebamõistlikud suunad. Oluline on, et tänava tasapinnal suudaksime eri ruumikasutajad kokku panna. Et autos olev inimene ja tänaval olev inimene suhestuksid hästi, et nad teineteist mõistaksid. Ja tegelikult on selle aluseks muu hulgas just selline mõistlik kiirus, üldiselt 30-40 km/h, mida seni paljudes kohtades ei ole. Aga halb on kindlasti see suund, et üritame kõik ruumikasutajad ära eraldada – paneme jalakäijad tunnelisse, autod tunnelisse jne. See oleks suur raharaiskamine, aga veelgi rohkem nagu ühiskonna lõhkumine, tegelikult peaks meie püüdlus olema, et ühiskonnaliikmed üksteist omavahel paremini tunnetaksid. Aga seda võib küll öelda, et ühiskonnaliikmete omavahelist järjest paremat suhestumist saabki ruumiliste lahenduste abil teha ja võimendada. Võib-olla see loob meie ühiskonna tervemaks.

Seisab tänavate parema tuleviku eest

  • Toomas Paaver on sündinud 8. augustil 1976. aastal, Eesti kunstiakadeemia lõpetas ta 2003. aastal.
  • Ta on arhitektina tegutsenud kohtades, kuhu teised ametikaaslased pole väga tahtnud minna, ja tegelenud teemadega, mis jäävad kuhugi taustale: teinud siseministeeriumis üleriigilist planeeringut, olnud linnaarhitekt, koostanud võistlustele lähteülesandeid, uuringuid, õppematerjale, viinud end kurssi õigusloomega, esindanud kodanikuühenduste häält arvukates planeerimise vägikaikavedudes.
  • Paaver on tegutsenud kodanikuaktivistina 2009. aastal asutatud Telliskivi Seltsis. Paaveri osalusel on valminud Tallinnas Soo tänav (projekteerija SKA inseneribüroo), Vana-Kalamaja tänav (autor Kavakava).
  • Põhiliselt tegeleb Paaver veel sündimata ruumiga, mille lõplikuks vormistajaks saavad pärast teised arhitektid. Avaliku huvi teenimine on Paaveri meelest ruumilise planeerimise peamine eesmärk. Tänavate tulevik on Paaveri kirg olnud 2013. a valminud Soo tänava uuest lahendusest alates.
  • Paaveri üks töid on olnud ka uue tänavaruumi standardi lähteülesande väljatöötamine, et tänavaid ei vaadataks vaid liiklustehnilise külje pealt. Endisse sukavabrikusse rajatud EKA uue hoone ruumilahendus põhineb Paaveri 2014. aastal koostatud võistlusülesandel.
  • Paaver on pälvinud 2016. aastal noore arhitekti eripreemia ja mullu kultuurkapitali preemia.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.