"Meditsiinisüsteem on meil üles ehitatud sääraselt, et terviseprobleemi lahendamine alaku perearstist. Kuid sama suur hulk patsiente, kui on Viljandis elanikke, ei kuulu täna ühegi perearsti nimistusse ja neid tuleb juurde, sest iga neljanda inimese perearst on pensioniealine ja järjest sagedamini ei leia terviseamet lahkunud arstile asendajat," ütles Eesti Patsientide Liidu tegevjuht Kadri Tammepuu.

Kadri Tammepuu kommenteeris terviseameti ja perearstide vahelist konflikti, et tegu on “habemega” probleemiga, mis ei leia kuidagi lahendust ja paisuv tüli puudutab patsiente järjest enam.

Ta sõnas, et arsti ja patsiendi vaheline suhe põhineb usaldusel, aga kui inimene ei saa valida perearstikeskust, kus ta sooviks käia või kohtub kiirustava tohtriga, jätab ta järgmine kord arstile üldse minemata või läheb EMO-sse. “Ja siis imestavad poliitikakujundajad, miks inimesed käivad liiga vähe sõeluuringutel, jätavad ravi pooleli või ei vaktsineeri oma lapsi,” võttis Tammepuu teema kokku.

Ta arvas, et muidugi võib terviseameti juhi lahti lasta ja uue asemele panna, aga see ei lahenda patsientide tegelikke probleeme – arste ei jätku, nende tase on väga ebaühtlane ja südamega tööd tegevad tohtrid on ületöötanud. „Lahenduste võti asub sotsiaalministeeriumis, kes peaks hakkama sisuliselt valdkonda korraldamist juhtima,“ ütles Tammepuu.

Mardna: ilmselt läksime vale teed

Doktor Peeter Mardna, kes oli 1990. aastate algul Eesti perearstisüsteemi sünni juures, esitas retoorilise küsimuse: “kas perearsti süsteem on ühiskonna või inimese jaoks?”

Mardna sõnul on põhiteema see, et inimesed on perearstide sissetuleku allikas. “Kui perearstindust alustati, oli jutt see, kas nad hakkavad tööle füüsilistest isikutest ettevõtjatena või järgitakse Eestis sama süsteemi, mida harrastavad meie naabrid Põhjamaad, nimelt kuuluvad perearstid kohalike omavalitsuste juurde. Omavalitsused on nende tööandjad, nad töötavad seal kas lepinguliselt või töövõtjana,” ütles Mardna. Eesti probleem on tema sõnul ka selles, et keegi ei vastuta. “Seadusandluses on see, kes vastutab perearsti tegevuse eest, täiesti kahe silma vahele jäänud. Varem korraldas maavanem perearsti konkursse, nüüd korraldab terviseamet,” rääkis Mardna, “aga kui konkurss ebaõnnestub, siis seaduses ei ole ühtegi punkti, et kes vastutaks punktis A perearstiteenuse olemasolu eest. Sinna ongi see koer maetud.”

Terviseamet külvab pooltõdesid

Mardna sõnas veel, et terviseamet külvab pooltõdesid: “Kui küsida, kas kusagil Eestis on mõni inimene ilma perearstita, siis öeldakse, et ei ole. Aga tegelikkuses tegeleb nimekirjaga mõni asendusarst, kes käib 2-3 korda nädalas, 2-3 tundi vastu võtmas. See ei ole ju perearstifunktsiooni täitmine!”

Mardna hinnangul on neid kohti Eestis üle kolmekümne, kus paberite järgi justkui oleks perearst, aga praktikas teenus puudub.

Probleemi algus on tema sõnul 1994. aastas, mil arstiteaduskonna vastuvõttu vähendati 210 inimese pealt 70 peale. Dekaan Ants Peetsalu käis Mardna sõnul nii rektori kui haridusministri (toona oli selleks Jaak Aaviksoo – toim) juures ja ütles, mis juhtub 10-20 aasta pärast sellise liigutuse tagajärjel. “Ta sai vastuseks, et arstid ei oska arvutada,” mäletas Mardna.

Tänases perearstisüsteemis on üle 70-aastaseid arste 40-50, pensioniealisi kokku mitusada. Teise tähtsa punktina tõi Mardna välja, et perearsti residentuuri võeti 32 inimest, neist lõpetas tänavu 18. “Ega ka neist lõpetajatest kõik ei asu tööle perearstina,” ütles Mardna ja juhtis tähelepanu noorte arstide motivatsioonile.

Mardna tõi samuti esile suuri piirkondlikke erinevusi: kui Tallinnas on perearstinimistuid, kuis on 1500-2500 patsienti, siis ääremaadel pole rohkem inimesi lihtsalt kusagilt võtta. “Tihtipeale on need nimistud hoopis väiksemad,” ütles Mardna.

Umbusaldusavalduse taga on tema sõnul arvatavasti hetkesolvumised. “Mõni ametnik on võib-olla midagi öelnud ja mõni arst on selle peale võib-olla solvunud,” kirjeldas Mardna. Ent ametnikud peavad ka tema sõnul jälgima nõudeid ja paragrahve.

“Minu meelest on siin tõstetud üles probleem, mida tegelikult ei ole,” andis Mardna teada oma seisukoha. Probleem on tema sõnul hoopis mujal.

Töö ei ole enam kõige peamine

“Tuleks vaadata 1990. aastate algusse, kui meie perearstisüsteem oli loomisel. Osa arste tahtis endale väga suuri nimistuid, sest rahastamine käis ju pearaha alusel,” meenutas Mardna. Ehk loogika oli see, et mida rohkem inimesi, seda rohkem rahastati.

Doktor Mardna mälu järgi oli kõige suurem nimistu Saaremaal, kus nimistusse kuulus üle 3500 inimese. “Nüüd on situatsioon vastupidine, tahetakse väiksemaid nimistuid ja väiksemat töökoormust. Heaolu on kaasa toonud, et inimesed, arstid sealhulgas, tahavad rohkem vaba aega, tegeleda oma huvialadega, töö ei ole enam kõige põhilisem,” ütles Mardna.

Tema sõnul on kõige kindlam tõestus, et süsteemis on probleemid terviseametisse tehtud pöördumiste arv. “Kui on ikka mitmeid tuhandeid pöördumisi, et perearstiga on probleeme, siis peab ju kusagil see probleem olema,” ütles Mardna.

Tema arvates peaks ette võtma kardinaalse süsteemi muutuse ja läbi arutama, mida on vaja ette võtta, et patsiendid saaksid abi ja arstid rahulikult töötada.