“Elu on nagu lill. Sul peab olema vaid siht, kuhu püüelda. Igaüks on oma õnne sepp. Lugege kõik Eesti vanasõnad läbi, nii ongi teil elu eesmärk teada,” ütleb vaat et terve tsirkusedünastia looja Vello Vaher, kes andis Pealinnale intervjuu koos abikaasa Aitaga.

Vabakutseline näitleja, draama- ja kõnetehnika õpetaja Aita Vaher (AV) ning tsirkuseartist ja akrobaat Vello Vaher (VV) elavad ääretult tempokalt. Üha enam nutilembestel noortel on Vaheritelt ja nende lastelt palju õppida, kuidas igas eas treenida, eesmärgini püüelda ja oma kehaga imet teha.

Millega te praegusel ajal tegelete?

AV: Mina valmistun loomulikult jõuludeks. Selleks tuleb alustada ettevalmistusi juba mitu kuud varem, et terve suur perekond meie Lasnamäe korterisse ikka ära mahutada. Tuleb mõelda, mida lauale panna, ja selleks aegsasti ka toitu varuda. Peaasi, et kapsas otsa ei saaks – see on meie pere lemmik!

Aasta lõpus lähen veel miimi tegema ja esinema ühel kenal pidulikul sündmusel. Õpetan lapsi Gaia kooli, inglise kolledži ja Rocca al Mare kooli näiteringis. Proovin neid natukene suunata, kas ja kuidas jõulude aegu luuletust lugeda.  Aga kuidagi väga kiiresti on läinud tänavune sügis. Seepärast pole ka mõelnud, et jõulude aegu mingitel esinemistel käia. Mardi- ja kadripäeva harjutused olid väga lõbusad. 

VV: Mina ehitan suviti oma maakodu, Rannamõisa tuuleveskit. Külmal ajal elan aga Arigato spordiklubis, teen seal iga päev trenni ning annan ka teistele trenne – seda muidugi kogu hooaja jooksul.

Teie ühine ajaarvamine algab aastast 1986, kui abiellusite. Oli teil toona vähimalgi määral ettekujutust, milliseks kujunevad järgnevad 37 aastat?

VV: Mina pean meie ühist ajaarvamist aastast 1984, kui tutvusime. Meie esimene laps sündis juba 1985. aastal. Siis, kui me pulmi pidasime, oli tegelikult Aita kõhus kasvamas juba ka teine laps, Lembi, kelle olemasolust me siis veel ei teadnud.  Nii et mõnikord tähistame ühise kooselu 37., aga mōnikord 39. aastat.

Minuga oli küll niimoodi, et teadsin juba keskkoolis, et tahan viit last. Kui Aitaga lähemalt tutvusin ja tundus, et sobisime, siis see oli ka üks kindel eesmärk.

AV: Tegelikult on meil ju ainult keskmine laps planeeritud, teised on tulnud lihtsalt nii, et Vello on sinna ülespoole oma soovi edasi andnud. Mõtlesime tegelikult, et piirdume neljaga, aga no see viies lihtsalt tahtis tulla, oli niimoodi ette nähtud kohe. See hing lihtsalt tuli meie juurde. Ega mina ei kujutanud küll midagi sellist ette, aga polnud ka kuidagi selle vastu. Lasin lihtsalt elul kulgeda.

Meil oli ju tollal ainult üks tuba, paljud selle aja lapsevanemad elasid kitsastes tingimustes. Nüüd ma küll ei tea, kuidas see võimalik oli, et ma neli last sellesse ühte tuppa mahutasin. Aga ma ei mõelnud kordagi, kas peaks nii palju lapsi muretsema või ei. Samas arvan, et kui peaksin nüüd uuesti alustama, siis ma enam nii ei teeks.

No nüüd on teil ka viis lapselast, nii et viis paistab olevat teie pere jaoks kuidagi selline püha ja märgiline number. Aga kui Aita oli äsja lõpetanud toonase lavakunstikateedri ja läks näitlejaks nukuteatrisse, siis Vello tegeles samal ajal igal mõeldaval viisil akrobaatika ja võimlemisega. Kas te tundsite juba siis, et ka väljaspool pere võiks koostöö sündida?

VV: Mina lõpetasin samal ajal tookordse Tallinna polütehnilise instituudi ehitusteaduskonna kütte ja ventilatsiooni eriala ning töötasin lausa neli aastat Eesti Tööstusprojektis. Nii et sel ajal me veel ühiseid etendusi ega esinemisi ei teinud. Kui lapsed sündisid ja me nendega juba esinemas käisime, siis alguses pidi Aita lihtsalt kõrvalt turgutama ja vaatama, et lapsed oleksid esinemise ajal hoitud. Kui ma parajasti ühe lapsega esinesin, teised aga kõrval ootama pidid, siis oli Aita väga tubli ja vajalik tugiisik. Mõned ehk arvasid, et üks nelja lapse ema võib-olla ei ole enam eriti heas vormis. Tuli aga välja, et Aita oli väga tantsuline, ja nii ta tantsutüdrukuks pandigi. Eks sealt siis hakkas see ühine koostöö rohkem käima. Ingo Normeti lavastuses Bertolt Brechti “Mees on mees” mängis Aita ka klouni.

AV: Ingo nägi juba siis, et minus on seda ainet. Ta tõesti nägi kõigis seda väga õiget asja. Eks sealt tsirkusetuuridelt siis tuligi see, et oot oot – miks ma siin niisama olen. Vahel oli vaja rekvisiite lavalt ära tuua. Siis ma maskeerisingi end klouniks, aga varsti hakkasime juba mõtlema, et saaks ju teha ka väikese vahenumbri. Selle tegemisel saime inspiratsiooni tsirkustest ja mõtlesime ise ka asju juurde. Niimoodi saigi minust vaikselt kloun-näitleja.

Sinu jutust käis läbi ka tsirkusekool. Millal teie pere tsirkus tekkis?

VV: Aita nii-öelda vormistas selle. Meie tütred Endla ja Lembi tegid mõlemad kõrgel tasemel sporti ja neil ei olnud alguses aega tsirkusega tegeleda. Kui lapsed nii palju enam spordiga ei tegelenud,  oli neil rohkem aega hakata ise trenne andma, ja nüüd ongi see tsirkusekool enamasti Lembi ja Endla hallata. Nemad teevad oma trenne ja mina enda trenne. Mõnikord olen küll käinud nende tunde asendamas, aga minu trennid on nii-öelda väljaspool tsirkusekooli kavasid.

Kui tsirkusekool sündis, siis oli meie pesamuna Lemme ehk kümneaastane. See võis olla 10-15 aastat tagasi.

Teie pere tsirkus on tõepoolest uhke asi. Aastal 2014 nimetati teid Eestimaa spordihingeks. Õpetate nii suurtele kui ka väikestele akrobaatikat ja olete väga edukalt osalenud rahvusvahelises talendisaates Ameerikas. Mida see saade endast täpsemalt kujutab ja kuidas te sinna üldse sattusite?

VV: No võiks ju hakata targutama, et kui sportlase jaoks on võib-olla ülim eesmärk olümpiamängud ja laulja jaoks või vähemalt Euroopa laulja jaoks Eurovisioon, siis televisioonis või meelelahutuses on loodud formaat Got Talent, mida on tehtud kuuekümne üheksas riigis. Selle põhisaated on siis America’s Got Talent ja Britain’s Got Talent, mida näidatakse nii otse kui ka aastaid hiljem üle maailma veel paljudes riikides. Selle Got Talenti nii-öelda väiksemad tütarsaated on X faktor ja Idol ja ning kõik muud pisemad laulusaated.

Kuidas teie sinna sattusite? Istusite kodus diivanil, vaatasite telekat ja korraga tundsite, et tahate sinna minna?

VV: Esimee pool oli peaaegu õige – kas ma istusin köögis laua taga ja sõin või midagi, mul polnud õrna aimugi, et tahan sinna minna. Siis tuli telefonikõne, keegi rääkis inglise keeles. Mõtlesin veel, et helistaja tahab siin Eestis meile mingisugust esinemist pakkuda. Eriti aru ei saanud, telefonis oli ka kehvasti kuulda. Kuna ma olin lisaks kehvas vormis, siis alguses ütlesin ära. Ma olin mõni aasta varem läbinud alaselja operatsiooni – jalad üldse enam kaela taha ei läinudki. Niisiis suunasin nad oma tütre Endla jutule. Aga kiropraktik Allan Oolo ütles, et loomulikult pead sa töö vastu võtma, ja tööle ma hakkasingi. Mul võttis umbes kolm kuud aega, et saada oma varbad pea taga kokku, ja sain siis umbes viie kuuga oma elu parimasse vormi. Ka minu jaoks on viis last ja perekond äärmiselt tähtsad. Siiski jaotan oma elu kaheks – elu enne telesaadet America’s Got Talent ja elu pärast telesaadet America’s Got Talent. Nüüd olen käinud lugematutes talendisaadetes Saksamaal, Gruusias, Prantsusmaal jm. Mind on alati kutsutud, ise ei ole ma kuhugi kandideerinud. Üle maailma kõikides saadetes olen kohanud artiste, keda olen juba Youtube’is või televisioonis näinud. Nad on siis maailma talendisaadete finalistid või Monte Carlos tsirkust teinud või mida iganes.

Aita – aga akrobaatika, tsirkusenumbrid ja muu taoline nõuab lisaks painduvusele ja suurepärasele sportlikule vormile ka julgust. Milline peab üldse olema niisuguse inimese iseloom, kes tegeleb mõne ekstreemse alaga? Ega see klouni mängimine pole ka mingi pehmel liivarannal kõndimine.

AV: Jah, see on väga põnev maailm. Klouni ma ei tahtnud tegelikult üldse teha. Kui ma lavakas seda tegin, siis see oli hoopis teine asi, see oli õppetöö. Mulle anti roll, harjutasin, katsetasin, vaatasin, kas saan lapsi naerma. See on väga raske! Ja kui ma otsustasin lõpuks natukene seda asja teha, oli hirm alati väga suur.

Minu armsad sõbrad Haide Männamäe ja Toomas Tross kutsusid mind koolitusele, et siis haiglaklouni teha vahepeal. See kõik tõukas natukene tagant. Tegin haiglaklouni kolm ja pool aastat. Kui läksin edasi magistrantuuri, siis oli seal jälle väga armas Ingo Normet, kes ütles, et kui sind see huvitab, siis mine täienda ennast veel. Magistri ajal saab ennast täiendada eri koolitustega välismaal. Siis ma käisin kahel koolitusel ja see oli ikka täielik äratundmine. Olen ju eluaeg väga naerda armastanud, naeran igal pool. Ja seal me naersimegi ja siis ma sain aru, et olen oma hirmust üle saanud. Arvan, et akrobaatidel on täpselt samamoodi. Neid vaadates on mul loomulikult hirm. Aga samas peab akrobaat väga palju harjutama. Nii nagu ka muusikud harjutavad väga palju. Ja kui sa harjutad nii palju, siis sa saad mingisuguse kindluse.
Nüüd, vanemas eas, tõesti ma ei tahagi teada, kus keegi esineb ja kuidas kuskil ripub, kuigi tean, et see on hästi turvaline. Aga vanasti mul ei olnud seda probleemi, usaldasin neid kõiki täielikult. Üldiselt usaldan väga Vello füüsist ja selle kaudu ma usaldan ka meie laste füüsist.

Vello, kas teie ekstreemsete alade harrastus lööb kuidagi välja ka muudel elualadel? Et kas sealt tuleb näiteks hiilgav võime keskenduda?

VV: Keskendumisele aitab kindlasti kaasa, et ma olen absoluutne karsklane. Ma ei joo isegi mitte uuel aastal šampanjat, ei pane keeltki vastu. See tähendabki, et ma olen ülimalt kontsentreerunud. Ja ma tean, et professionaalsed rekajuhid peavad iga nelja tunni tagant auto kinni pidama. Kui me kunagi oma tsirkuseturneedel käisime ja tulime kuskilt Portugalist või Marokost läbi Poola, magasin neli tundi ja sõitsin siis järjest 1200 kilomeetrit. Puhata saime ainult siis, kui valasime autopaaki diislit. Loomulikult oli uni silmas, aga eesmärk oli koju jõuda. Või siis vastupidi, kui me Marokosse läksime, sõitsin 5187 kilomeetrit. Olin öösiti kaks-kolm tundi maganud. Kolm tundi pärast kohalejõudmist läksin jooganumbriga peale. Ehk siis sa võid olla ülimalt väsinud, aga ikka suudad kontsentreeruda ja oma asja ära teha. Sama juhtus muuseas ka America’s Got Talent saates. Ma magasin öösel võib-olla neli-viis tundi, enne esinemispäeva kaks tundi. Ja tegin oma asja suurepäraselt ära, sest mul oli ainult üks eesmärk.

Aga mis puudutab seda tsirkusefantaasiat ja leiutamisoskust, siis vana tuuleveski maakoduks putitamisel olen saanud kasutada kõiki neid oskusi, mida ma trennis teen. Samas aitavad maakodus tehtud tööd mul jälle omakorda tsirkust teha, nad on väga-väga sarnased.

Teil on viis last: poeg Vootele ja tütred Lembi, Linda, Endla ja Lemme. Ja ka viis lapselast. Kas nende seas on keegi, keda kehaline tegevus üldse ei huvita ning kes tahab üldse kõndida oma teed?

AV: Võib-olla meie viiest lapsest kõnnib oma teed väga palju esimene poeg Vootele. Meie armas pojatütar Tähe on ka selline isepäine kõndija, ta võib jõuda teab millise füüsilise tegevuse juurde. Aga praegu ta pigem laulab ja on selline sisekaemusega tüdruk.

VV: Kuigi ka Vootele ju alustas oma käe peal Estonia teatris muusikaliga “Minu veetlev leedi”. Nad tegid seal koos Vahur Agariga paarisakrobaatikat. Samas nüüd nad küll on selle töö mulle ja minu tütardele üle andnud. Lisaks siis poeg organiseerib igasuguseid lauatennise võistlusi. Ta on füüsiliselt väga heas vormis. Tegelikult on võib-olla tsirkusest natuke eemal tahtnud olla näitlejast tütar Linda. Ta õppis Eesti tantsuagentuuris aastaid tantsu ja oli siis kaks aastat koreograafia teaduskonnas. Näitlejatöös on nagunii natukene akrobaatikat. Nüüd, olles juba viis aastat Berliinis näitleja, on ta leidnud sellise vahva ala nagu seinal ronimine.

Kõige väiksem tütar hüppas sportbatuudil, tegi seal seitse erinevat kahekordset saltot. Nad kõik on olnud mingi füüsilise tegevusega tipus.

Endla ja Lembi siis juhivad tsirkusekooli, aga nad on endiselt ka laval. Millised on kõige hullemad trikid, millega nad ise laval on hakkama saanud ja milliste emotsioonidega vanemad seda kõike vaatavad?

VV: No Endla ronis juba 13-aastasena Marokos lae alla, kuhugi kaheksa meetri peale. Lembi aga on hästi suutnud propageerida beebivõimlemist. Mõni päev tagasi oli Lembil Instagramis 374 000 jälgijat üle maailma ja tema videoid on vaadatud miljoneid kordi. Ühel videol on lausa miljon laiki ehk siis miljon meeldimist. Nii et sellist edu siinkandis ma mujal ei tea.

AV: Mina ju lubasin Vellol lapsi loopida nii, nagu ta tahab, ma usaldasin teda. Lembi jätkab täpselt sedasama rida. Tema eesmärgikindlus ja tahtejõud on nii tugevad.

VV: Lisaksin, et Endla on haaranud trikitades viiepäevase beebi. Käsi oli igaks juhuks eemal kukla taga teda püüdmas. Muide, beebid on niivõrd tugevad, et on suutelised ise oma keharaskust kangil üleval hoidma, ja käe peal on nad siis seisnud 11-12 päeva vanusena püsti. Nii nagu kitsed looduses, kui loodusfilme vaadata. Nad sünnivad, raputavad platsenta maha ja viie minuti pärast juba nelja jala peal ja kõnnivad emale järele. Inimesel on need refleksid ka olemas.

Aga ilmselt peab teadma, kellele see sobib, kellele mitte.

VV: Tuleb teada, kuidas lapse vanemaid õpetada. Selleks nad tulevadki minu juurde, beebivõimlemisse või Lembi juurde. Mina võib-olla jah teen trenni natuke liiga hoogsalt, kuna olen meesterahvas. Lembi teeb natukene emadele meelepärasemalt, aga kindlasti on need harjutused väga vajalikud. Tuhanded pered on minu tundides käinud. Tean küll isasid, kes on käinud minu juures oma kolme või nelja lapsega, nad toovad ka järgmise lapse mu trenni. Nad näevad tulemust, näevad, kui tugevad on nende lapsed võrreldes klassikaaslaste ja eakaaslastega.

AV: Harjutades tekib harjumus olla füüsiliselt aktiivne. Alustada tuleb vaikselt. See ei toimu ju niimoodi, et me hakkame neid väänama. Lembi ju käis meil massaažikoolis. Tal on 7. astme massööri eluaegne tunnistus ja seal õpitakse ära kõik, nii pisikeste laste kui ka täiskasvanute füsioloogilised omadused.

Kas ka teie olete nõus, et tänapäeval on liiga palju ülekaalulisi lapsi?

VV: Noh, kindlasti süüakse tänapäeval väga palju väetiste abil toodetud asju, mis tekitavad igasuguseid haigusi ja allergiat. Näiteks ärimehed või poliitikud, kel on liiga palju raha, lähevadki lõpuks ülekaaluliseks. Sellepärast tulebki keha eest hea seista. Mina puutun kokku valdavalt ainult sportlike peredega. Kõik, kes tulevad minu või mu tütarde tsirkusekooli trennidesse, on juba eelnevalt teadlikud sellest, et nad tahavad tervislikult elada.

AV: Minul on aga täiesti tavalised vahvad lapsed. Õpetan paljudes kohtades lastele draamat ja ma ei ole küll näinud ühtegi ülekaalulist last. Ma ei näe seda väikeste laste puhul, aga võib-olla pärast teismeikka jõudmist  tuleks juba kehakaalule tähelepanu pöörata. Siis võibki inimene selliseks jääda ja see võib hakata tervisele mõjuma.

Aga kui kodu ega kool ei tee asjast suuremat numbrit, siis pole ka tervisehädad kaugel. Mis teie meelest oleks lahendus?

VV: Olukorra parandamine algab igast inimesest endast. Arst võib anda mingid soovitused, mida sa pead sööma, treenerid õpetavad, kuidas peab õigesti toituma, aga kõik on ikkagi inimeses kinni. Mõni täiskasvanu võib öelda, et ta järgib kõiki neid  nõuandeid, aga samas õhtusest veiniklaasist ta ei loobu. Siis pole ka tulemust oodata. Keegi ütles veel midagi sarnast, et kui kogu maailma rahvastik sööks 10% vähem, siis ei oleks maailmas näljahäda. Jah, kõik inimesed on võrdsed ja me ei tohi naeruvääristada kedagi, kes on liiga pikk või liiga lühike või teistsugune. Aga isiklikult arvan, et see oleks õiglane, kui lennupilet maksaks kaalu järgi. Ma kaalun vähe, aga kui mul on suur kott, siis pean maksma rohkem kui ülekaaluline inimene.

Paljud inimesd söövad rohkem kui neil vaja, ja siis me räägime kliima soojenemisest ja sellest, et peame olema nüüd rohelise mõttemaailmaga.

AV: Liikumine on number üks. Praegu räägivad kõik sellest. Ükskõik kuidas, aga liikuda tuleb. Ma ise käin ka trepist, see mõjub ajule hästi. Tuleb joosta, see mõjub ajule hästi. Tuleb kiiresti kõndida. See kehtib ükskõik mis vanuses laste ja vanemate puhul.

Kui palju Eesti rahval on üldse tsirkust vaja? Miks peaks noor inimene tulema tsirkusekooli? Et kas tõesti saab temast siis professionaalne tsirkuseartist või jääb see tegelikult rohkem hobiks?

VV: On vaja. Minu jaoks pole kunagi tähtis, kuidas me seda asja nimetame. On ta nüüd akrobaatika, tsirkus või võimlemine. Nüüd on muuseas väga populaarne ala tekkinud, kalisteenia. Tänavatel ja kuskil randades tõmmatakse lõuga ja hüpatakse saltosid kangide peal. Rööbaspuudel tehakse vahvaid trikke, mis on tulnud võib-olla edasiarendusena breiktantsust. Tehakse sellepärast, et see on lõbus. Muidugi võivad sellega kaasneda luumurrud, kui sa midagi valesti teed. Aga see ongi tervislik eluviis. Sama hästi võiks küsida, miks inimesed peaksid jalgpalli mängima või üleüldse metsajooksu tegema. Võib küsida, et kui keegi läheb nüüd toksib natukene palli, et kas ta nüüd peab saama maailma parimaks jalgpalluriks. Ehk siis see ongi tervislik eluviis, minna trenni, olgu siis kulturism, fitness või jõusaalid, mis on viimasel ajal väga-väga populaarseks saanud. Kõigist ei pea saama musklimäed, aga kui sa natukenegi kõnnid seal nii-öelda jooksurajal või tõstad natukene hantleid, siis see on tervis.

AV: Sa ise ütlesid ka kunagi, et see annab aluspõhja nendele lastele, keda sa treenid, ükskõik kui kaua nad sinu juures käivad. Mulle meeldib väga see, et trenn annab aluspõhja, harjumuse olla füüsiliselt aktiivne. Mulle see mõte väga-väga meeldib. Sa ei saa ilma selleta. Mina ka ei saa enam ilma selleta. Ma tunnen pärast trenni ennast nii hästi. See ei tähenda, et ma käin seal nüüd kohutavalt palju. Ma käin täiesti oma tunde järgi, aga see annab niivõrd hea enesetunde.

VV: Endla õpilased on käinud mitmel pool välismaal fitnessivõistlustel, kus nad teevad üheksakümmend sekundit akrobaatika kava ja siis kehavoor.

Aga tulemegi nüüd korraks teie pere kui terviku juurde. Kui oluliseks te peate igat sorti traditsioone? Ja kas teie peret saab veel rohkem liita, kui ta juba liidetud on?

AV: Jaanipäeval on meil alati traditsioon teha suurt lõket ja saada kokku seal veski juures Rannamõisas. Kui keegi ei saa tulla, on hästi kurb, sest see on hästi-hästi tore üritus, grillime palju ja teeme murumänge ja jõu- ja ilunumbreid. Kutsume sõpru ja sangpomm on alati ja no kõikvõimalikud asjad, mida saab mängida ja teha, nii lastele kui täiskasvanutele.

VV: Lembi esimesel pojal Marul on iga sünnipäev eri värvi. Sel aastal on näiteks roheline. Kõik külalised peavad tulema rohelises ja siis Lembi õde Endla on talle igal aastal spordisärgi kinkinud, kuhu on peale kirjutatud Maru ja number, palju on eluaastaid. Sellised traditsioonid on loomulikult vajalikud. Jõulude ajal oleme reeglina kokku saanud, see on selline tore koosviibimine…

Mida ütlete aastalõpu lähenedes neile, kes ei ole õnnelikud?

VV: Ütlen, et elu on nagu lill. Kõik sõltub sinust enesest, kui just ei ole mingit parandamatut haigust või liiklusõnnetust või muud hullu… Meil on käed-jalad otsas, kõht ka reeglina täis, kuigi mõnikord on ta minulgi tühi. Ehk siis kõik sõltub sinust enesest. Sul peab olema visioon, eesmärk, kuhu poole püüelda. Ja igaüks on oma õnne sepp. Lugege kõik Eesti vanasõnad läbi ja teil ongi elu eesmärk teada.

Te ütlesite, et kui ei ole rasket haigust või õnnetust, ongi kõik hästi – aga kui peaks olema midagi halba?

AV: Siis mina ütlen niimoodi, et kõiki inimesi tuleb võtta nii, nagu nad on. On tähtis, kas sa suhtud inimesesse, kes ei ole õnnelik, hästi, või sa mõtled ta õnnelikuks, peaasi on see, et ei tohi õnnetust süvendada. See ei ole hea.

VV: Ma arvan, et igaüks võib leida mingisuguse hobi või või huviala. Alates kasvõi pimemalest, kus sa ütled e2-e4 ja vastane ütleb siis e7-e5 ja mängidki. Ehk siis on võimalik leida endale mingi ala, mis sind innustab. Mida sa vastavalt oma võimetele teha suudad, olgu see siis luuletuste kirjutamine või mis tahes.