“Minu arust võiks õhtuste poliitikasaadete asemel pärast “Aktuaalset kaamerat” olla praegugi vähemalt üks meelelahutussaade,” leiab kauane teletäht Maire Aunaste (70). “Pärast lõputut poliitikat tulevad aga veel action-filmid. Keda need mõrvafilmid vastu ööd huvitavad? Viimasel ajal vaatan ma peeglist oma kortse sagedamini kui televiisorit. See on huvitavam, sest vähemalt midagi muutub, kortse tuleb kogu aeg juurde.”

“Maire Aunaste on üks meie uhkeim telediiva,” ütles mu hea tuttav, kui kuulis, et tõttan õhinaga Kaja kultuurikeskuse vestlusõhtule temaga kohtuma. Küllap on tal õigus nüüdki, mil Maire enam teleekraanil ei ole. Ikka on tunne, et kohe-kohe tervitab ta meid Eesti Televisiooni kaudu ja inimesed rõõmustavad, et diiva on tagasi.

Kelleks tahtsite lapsena saada?

Mina unistasin lapsena ainult näitlejaks saamisest. Ma ei teadnud enne 1969. aastat televisioonist midagi. Minu jaoks ei olnud seda olemas. Aga nagu te ju teate, siis lavakunstikooli ma sisse ei saanud. Alles siis, kui lõpetasin Viljandi kultuurikooli ja ei tahtnud kusagil maakultuurimajas vireleda, hakkasin tõsisemalt mõtlema televisiooni peale. Muide, Viljandis käis Mati Talvik oma võttegrupiga ja kutsus mind koos ühe oma tuttavaga restorani. Seal restoranilauas avaldasin ma talle oma kõige salajasemad soovid, sest mul polnud tõesti mitte kõige vähemat tahtmist sinna sovhoosi klubisse tööle minna. Ka üheks aastaks mitte.

Aga pidin seda tegema, sest diplomitöö tuli just koos seal töötamisega ära teha. Ma ütlesin Talvikule, et tahaksin väga televisioonis töötada. Siis ma juba leppisin sellega, et näitlejat minust ei saa. Ja Talvik ütleski, et milles küsimus. Et kui tuled Tallinna, helistad. Andis oma numbri. Kui sovhoosi asi lõppes, läksingi Tallinna. Maaliinide bussijaama ees seisis tol ajal telefoniputka, otsisin kahekopikase ja helistasin Talvikule. Et mäletate, mina olem Maire, umbes aasta tagasi kohtusime Viljandis. Muidugi ta ütles, et mäletab, ja kui ma nii väga tahan ikka, siis tulgu ma kohe telemajja. Üks trammipeatus. Läksin. Seisin kaua aega Gonsiori valvelauas. Siis tuli Alice Talvik ja tema taga Mati. Läksime Matiga kolmandale korrusele.

Seal oli kõige tähtsam inimene, režissöör Tõnis Kask. Nii kui olime ukseni jõudnud, pööras Mati selja ja kadunud ta oli. Ma läksin sisse ja Kask küsis: mida te oskate? Mitte midagi. Aga miks te siis siin olete? Ma ei tea. Aga teeme niimoodi, kulla tüdruk, tulge tagasi siis, kui te juba teate, mida te tahate. Nägemiseni.
Me kohtusime uuesti kümne aasta pärast. Pärast minu ülikooli lõpetamist, kui mind oli televisiooni tööle suunatud.

Teie eluloos on ka väga imelik seik – töö puurijana Tšeljabinski traktoritehases. Mis lugu sellega oli?

Kuna ma ei saanud sisse lavakunstikateedrisse, mõtlesin, et mis see järgmine asi on, mida tahan õppida. Siis mõtlesingi välja ajakirjanduse. Viljandis olid mul ju ka need põhiained enamasti kolmed. Mitte puudulikud, aga rahuldavad. Ma poleks mitte iial ülikooli sisse saanud. Aga 1977. aastal eksisteeris ülikooli nullkursus, kuhu pääsesid ajateenistusest tulnud või töölisnoored. Ülikooli saamiseks ei tähendanud see vaid poeleti taga seismist, vaid ikka kusagil tehases töö tegemist. No näiteks Tartu kammivabrikus. Ma oleksin pidanud siis oma vanemate juurde Tartusse tagasi minema. Otsustasin minna sinna, kus ma ei pea kellelgi ütlema, et olen tööline. Kus keegi mind ei tunne ja ma ei pea kellelgi selgitama, miks minust ei saanud näitlejat. Siis läksingi komsomoli löökehitusele. Kooli ja töö vahet võis olla üks kuu, et tööstaaž ei katkeks. Tehases oli kõik täitsa ok. Lihtsalt tegid kogu aeg tööd, ümberringi kõik kolises ja mürises, kellegagi eriti ei pidanudki rääkima. Ühiselamusse ei tohtinud ükski külaline tulla ja mul on mälestused, kuidas suhkrut pakiti ajalehe sisse. Mulle ajutiselt selline elu isegi sobis, ei kurtnud millegi üle.

Aga nüüd, kui Ukraina sõda käib, saan ma aru, et nad valetasid tookord mulle. Nad ütlesid poolteist aastat, et ma teen traktori kepse. Aga nad ütlesid ju, et see on T34. Sain alles sel aastal teada, et see oli hoopis tank. Ma olen poolteist aastat Venemaa sõjatööstusele kaasa aidanud.

Kui sa teed viis aastat sellist saadet, ega sa siis ka ise päris normaalseks jää.

Kas Eesti Televisioon võttis teid peale ülikooli lõpetamist vastu ovatsioonidega? Kas nad aimasid juba tookord, et üle nende läve astub tulevane telediiva?

Vastupidi. Millegipärast eelistati seal näha mehi. Režissöör Kalev Lepik, kellega koos ühel päeval tööd alustasime, oli seal oodatud ja tähtis. Minuga keegi alguses isegi ei rääkinud peale “tere” ja “head aega”. Mind ei saadetud kohe Aktuaalsesse Kaamerasse, vaid sinna, kus oli vaba koht – kirjanduse ja kunsti saadete toimetusse. Seal siis küsis peatoimetaja, et kas ma Majakovski “Lutikat ja sauna” olen lugenud.

Ütlesin, et olen, aga mitte hiljuti. No siis kästi kohe minna raamatukokku ja võtta see raamat. Oli augusti algus ja novembris pidi tulema 15-minutiline saade, milles näitleja loeb teose ette. Mina pidin vormistama saate kaaned, kirjutama peale, mis päeval see jõuab eetrisse, mitu minutit kestab ja kes seda toimetab. Toimetaja olin mina. Lugesin selle Majakovski läbi 114 korda. Küllaltki õhuke oli, mis sa värssides ikka pikalt saunast räägid. Niimoodi läks mööda kuus nädalat. Minuga ei rääkinud endiselt keegi. Peatoimetaja järgi saadi aru, et minu vastu ei ole mõtet erilist sõbralikkust üles näidata.

Kuidas siis olukord muutus?

Ühel päeval kutsus direktor Voldemar Lindström minu ja Ain Allase (tollane uudistesaadete peatoimetaja – toim) oma kabinetti ning küsis, et mida te ütlete noore kollegi kohta. Peatoimetaja meelest olin välja näidanud liiga vähe initsiatiivi. Ma ei tea, kas ta mõtles, et ma oleksin pidanud seda “Lutikat ja sauna” pikemaks kirjutama. Või ise seda iga päev mängima ja proove tegema? Lindström muheles ja ütles, et annab nüüd selle väheinitsiatiivika inimese uudiste toimetusele üle. Las ta muutub seal initsiatiivikamaks. Selle peale arvas meie peatoimetaja, et see on väga riskantne samm – Aunaste ei saa veel üksi hakkama. Aga alles seal sai minust päris teleinimene. Hakkasin lihtsalt uudiseid tegema ja mulle meeldis see väga.

Uudistetoimetuses olid ju puha mehed. Kuidas nad naiskolleegi vastu võtsid?

Tõesti, toimetajad olid neil ju enamuses mehed, aga üks naistoimetaja, Ede Kõrgvee oli ka. Ja lisaks olid ju veel naisi – assistendid ja sekretär. Tol ajal oli üldse naistesse suhtumine teistsugune kui on praegu.

Järgmisel suvel peale puhkust öeldi mulle, et minust saab nüüd uudisteankur. Ma ei kujutanud ette, mida see tähendab. Aga minust saigi Aktuaalse Kaamera esimene uudisteankur, esimene naine selles ametis. See tähendas tol ajal seda, et ma panin uudised kokku, andsin Urmas Otile, Urmas Reitelmannile või Endel Sõerdele, kes neid ette lugesid. Ma ise ei lugenud, selleks olid diktorid.

Kuid kaadri taha halliks kardinaliks te ometi ei jäänud…

Jah, siis tuli Heimar Lenk ja ütles, et pühapäevaseid saateid me hakkame tegema teistmoodi. Ta lubas minu lugudele panna juurde lilled ja liblikad. Ja siis sain teada, kuidas see käib. Lenk vedas mind Kloogaranda, seal oli umbes 12 kraadi sooja ja Lenk käskis mul võtta riideid seljast vähemaks. Võtsin, seisin ja hakkasin rääkima: tere õhtust, me oleme siin Kloogarannas, nii tore on… Ühtegi inimest loomulikult ei olnud ümberringi peale meie. Siis pandi sinna reibas muusika taha. Ja nii see uuendus tuligi.

Veelgi naljakam uuendus oli see, et tehti ka hilisõhtune uudistesaade. See läks eetrisse kella üheteistkümne paiku õhtul. Selle saate uudised pidin ma ise ka ette lugema, mitte ainult kokku panema. Aga mõnede kolleegide arvates polnud midagi naljakamat, kui ma ütlesin eetris: ja nüüd natukene loomakasvatusest. Minu uudistelugemine nägi välja, nagu teeksin kogu aeg nalja. Ma ei osanud oma käsi kuhugi panna. See asi lõpetati õnneks ruttu ära.

Aktuaalse Kaamera järel hakkasite tegema meelelahutussaateid, mille kohta olete öelnud, et see töö kujuneski teie lemmikuks.

Nii see oli. Ja minu arust võiks nende õhtuste poliitikasaadete asemel peale Aktuaalset Kaamerat olla praegugi vähemalt üks meelelahutussaade. Kui ma omal ajal õppisin ajakirjandust, siis meile õpetati, et ajakirjandus peab informeerima, peab harima ja tegema lugeja-kuulaja-vaataja tuju paremaks. Tuju parandamine on meelelahutussaadete väga tähtis ülesanne. Inimene ei saa elada ainult uudiste ja poliitika keskel. Aga kui ma päev läbi loen nutitelefonist või arvutist uudiseid ja vaatan veel Aktuaalse Kaamera ka ära, mis kordab kõike seda, mida ma terve päeva jooksul juba teada saanud, siis ma olen juba sellest kõigest tüdinenud.

Minu perearst ütles, et kõige parem unerohi on see, kui kaks tundi enne magamaminekut ei vaata enam televiisorit. Aga mis meil on? Pärast lõputut poliitikat ka veel action-filmid. Keda need mõrvafilmid vastu ööd huvitavad? Muide, ma kirjutan juba tükk aega Õhtulehele kolumne. Võib-olla olete lugenudki, kuidas ma ühes neist ütlesin, et viimasel ajal vaatan ma peeglist oma kortse sagedamini kui televiisorit. See on huvitavam, sest neid kortse tuleb kogu aeg juurde…

Lisaks tööle televisioonis olete kaasa löönud ka raadios, aga miks võtsite kord vastu kollase ajakirjanduse lipulaeva Kroonika peatoimetaja ameti?

Sellepärast võtsin, et Mart Kadastik pakkus. Ma arvasin, et kui ajakirja nimi on Kroonika, siis saab sinna igasugust kultuuriinfot sisse susata. Aga võta näpust. Kui seitse numbrit oli ilmunud, siis Kadastik teatas, et lugejad on hakanud huvi kaotama väljaande vastu. Siis hakkasid tulema etteheited stiilis, et miks te ei kirjuta tuntud inimeste suhetest ja armukestest. Ma mõtlesin, et issand jumal, kes mulle ütles, et neid jutte tuleb kirjutada. Ma ütlesin, et mina ei hakka käskima fotograafil istuda puu otsas, kui väljas on 25 kraadi külma. Ma ei saa sellega hakkama. Ma tulin sealt ära. Aga enne olin juba saanud pakkumise hakata tegema ajakirja Nädal. See meeldis mulle väga, sest see rääkis televisioonist.

Me ei saa kuidagi üle ega ümber saatest “Reisile sinuga”. Küllap on see just niisugune saade, mis igaühele Maire Aunaste nime nimetades esimesena meenub. Kas te ise mäletate kõiki, kes neis reisile lähetamise saadetes osalenud on?

Selles saates käis 1670 osalist. Väga paljud neist on mul meeles. Mõned lausa selgelt silme ees. Aga kes suudaks neid kõiki mäletada? Niisugust inimest vist ei ole olemas, kellele need kõik, kes saatest läbi käisid, meelde jääksid. Mulle ei meenu isegi näiteks see, et endine kolleeg Jüri Muttika ka saates osales. Aga ta kinnitas nüüd hiljuti, et sai saatest reisi Hiiumaale.

Kuidas see saade teid mõjutas?

Oi, kui sa teed viis aastat niisugust saadet, ega sa siis ei saa ka ise päris normaalseks enam jääda. Polnud mul neid toimetajaid ega abilisi, kes oleksid kõik saate jooksul esitatud küsimused mulle ette andnud ja igasuguseid soovitusi jaganud. Peaaegu kõike tuli mul endal üksi teha.
See paarikeste reisile saatmine pani mõtlema inimeste käitumise üle. Võib arvata, et noored olid õnnelikud, kui said võimaluse meeldiva kaaslasega reisile minna. Aga oli ka neid, kes saades reisi, ei ilmunud lihtsalt lennujaama. Mõni tüdruk pidi seal üksinda nukralt seisma! Aga hiljem ei tahtnud ju keegi enam sellest rääkida, sest kujutage ette, et te olete valinud endale oma meelest toreda ja sümpaatse kaaslase ja siis veab ta lihtsalt alt…

Kuidas suhtute tänapäevastesse kohtinguäppidesse nagu Tinder? Kas õigem on ikka näost näkku kohtudes tuttavaks saada?

Mina ei tea neist kohtinguäppidest midagi. Aga tean inimesi, kes mitte lihtsalt ei tea neist, vaid on endale leidnud ka sõpru ja partnereid. Nii meeldivaid kui ebameeldivaid suhteid võib kogeda ükskõik mil moel kohtudes.

Teletöös juhtub nii mõndagi. Milline apsakas teile kohe meenub?

Oi, seda on palju, millest tasuks rääkida. Kui ma veel uudistetoimetuses töötasin, saadeti mind igasugustele toredatele komandeeringutele, mida nüüd iialgi ei tehtaks. Ma olen käinud nii polaarjoone taga kui lõunapoolsetes vabariikides. Bulgaarias juhtus kord väga paha lugu. Oli 1987. aasta, uued tuuled veel polnud puhuma hakanud. Sofias oli ülemaailmne laste kokkutulek. Tegelikult muidugi olid kohal ainult sotsmaade esindajad. Mulle anti kaasa üks kogenud operaator ja ma läksin temaga välismaale oma esimest dokumentaalfilmi tegema. See lõppes kahjuks nii, et operaator oli sündmuse alguses kadunud. Ei olnud teda kusagil näha filmimas. Äkki ilmus ta lavale kangaste vahelt, särk pükstest väljas, kõht paljas. Täiesti purjus. Ei läinud poolt minutitki, kui tulid turvamehed ja viisid ta minema. Selle tagajärjel taheti kõik ETV inimesed kohe Nõukogude Liitu tagasi saata. Me ei saanud üldse kaadreid sellest sündmusest, mille pärast me sinna sõitsime. Aga kuna Sofia-Moskva lennupileteid ei olnud saada, siis meid ei saanud kohe tagasi saata. See, mis meil oli jäädvustatud, oli võrdlemisi kohutav. Lagi ja põrand ainult. Aga operaatorit töölt lahti ei lastud. Ma arvan, et praegu oleks sellise käitumise eest kohe minema aetud.

Milline on aga kõige parem mälestus?

Juba hilisemast ajast meenub palju toredam kogemus, kui tegime saadet “Meie Euroopas”. Ma mõtlesin, et räägime inimestega, kes on Eestist ära kolinud, ja käisime 14 riigis. See oli päris vahva sari ja sellist võimalust tuleb isegi tänapäeval harva, et saab niiviisi reisida. Ma ei tea, kas tänapäeval niisugust saadet üldse enam rahapuudusel teha saaks. Tookord andis raha rahvastikuministeerium.

Kas neid välismaal elavaid kaasmaalasi külastades tekkiski mõte minna ka välismaale, Portugali elama?

Kindlasti mitte, kuigi me olime ka viis päeva Lissabonis. See oli minu teine reis Portugali. Lissabon mulle väga meeldis ja kõik tundus tookord 2008. aastal väga odav. Aga siis mingit välismaale elama asumise mõtet küll ei olnud.

Välismaal elamiseks peab olema sul töö, millega raha teenida. Mina ei ole inimene, kes elaks dividendidest. Kõik need noored inimesed, keda me intervjueerisime, tegid tööd. Ainult Iirimaa oli niisugune koht, kus ka töötute abirahast võis isegi paremini ära elada kui meil siin palgast. Ma ei tea, kuidas seal on praegu lood.

Räägitakse, et televisiooniga lõpetasite ühe armastusloo tõttu. Kuidas sellega oli?

Ma olen endale lubanud, et ei räägi neist asjadest. Aga on vale öelda, et mina olen lõpetanud televisiooniga. Ikka nemad on lõpetanud minuga. See kõik saab olema kirjas raamatus, mida ma pole veel kirjutama hakanud. Minuga lõpetamisest annab ehk tunnistust üks eellugu. Ma olin vahepeal Ameerikas, aga 2004. aasta 1. mail tulin tagasi ja jätkasin Eesti Televisioonis, nagu ehk mäletate. Kaks kuud enne seda oli Mihkel Kärmas Ameerikas. Käisime Kärmasega õhtust söömas ja tagasiteel jalutades küsis ta minult, et kas ma olen ikka tõsiselt järele mõelnud selle tagasituleku üle. “Sa pole nüüd nii kaua televisioonis olnud, äkki sa ei peaks tagasi tulema?” Ma ei teinud Kärmase hoiatustest välja ja sain siiski veel 13 hooaega teles tööd teha.

Kas teil on kavas millalgi taas telesse tagasi minna?

No seda enam vist küll ei juhtu, et ma televisiooni veel tagasi lähen. See aeg on nüüd möödas. Ma isegi ei mõtle enam televisiooni peale. Või kui, siis väga harva. Peamiselt siis, kui selle kohta minult küsitakse.

Poliitik võib ka südametunnistuse järgi hääletada, kuid sellest pole mingit kasu.

Otsustasite soetada kinnisvara Portugalis. Kuuldavasti on see seal odavam kui Eestis. Kas Eestis on midagi lahti, et meil kinnisvara nii kallis on?

Ma arvan, et see on sama fenomen nagu Jaapanis. Seal on iga ruutmeeter väga kallis. Eesti on väga väikene, aga Portugal on palju suurem, seal on tuhandeid kinnistuid, mis on müügis. Noored inimesed on aegade jooksul mägedest ära läinud ranniku äärsetesse linnadesse – kõik ju tahavad minna kas Portosse või Lissaboni või kuhugi ookeani äärde. Eestlased aga tahavad neid ookeanist kaugemaid krunte, sest see on ainukene võimalus üldse mingit kinnisvara tavalisel inimesel, kes pole rikas, soetada. Kuna seal on ka soe, siis vahelduseks sellele kaheksale vesisele sügiskuule võibki olla Portugalis.
Ja ma ei mõtle ainult enda peale. Mul on vähemalt oma lapselastele midagi jätta.

Kas veedate seal palju aega või olete vahepeal Eestis?

Ma olen seal viie aasta jooksul nüüd ööbinud viis ööd. See kõik toimus novembrikuus. Aga nüüd, 4. märtsil, ma sõidan esimest korda terveks kuuks Portugali. Ja kuna minu ehitusmeister, kuldsete kätega Jaanus eelmisel kevadel ehitas mu majale ka rõdu, siis ma ootan seda sõitu, sest märts on Portugalis lausa fantastiline, seal on üle 20 kraadi sooja. Kujutan juba praegu ette, kuidas ma sellel rõdul istun ja vaatan üle orgude ja mägede. Tavaliselt küsib iga eestlane selle peale: aga mida sa seal tegema hakkad? Ja minu vastus on: selleks ma sinna lähengi, et mitte midagi teha.

Niisiis teist saab lossiproua Portugalis.

Ma ei tea, kas 80-ruutmeetrist maja saab ikka lossiks nimetada. Ütlen kohe ära, et aknast ei paista meri, ookeanini on 192 kilomeetrit. Hea, et ma oma aknast ühte jõgegi näen, ja muidugi mägesid.

Ajakirja Kodu ja Aed omanik oli peatoimetajale Aita Kivile öelnud, et las Maire kirjutab iga kuu ühe loo sellest, kuidas tal seal Portugalis läheb. Nüüd märtsis ilmub juba kolmas lugu. Ma proovin oma küla nime muidugi vältida, sest ma ei taha, et sinna hakkavad eestlased hordide viisi kohale sõitma. Seal on juba praegu väga palju eestlasi, minu majast kahe kilomeetri kaugusel asub org, kus elavad eestlased. Sellele on nad isegi nimeks pannud Kassiorg. Väidavad, et see on ajalooline nimi. Kasse ma seal näinud ei ole, küll on aga palju koeri. Seal orus on seitsme eestlase majad.

Nii kaua kui minu maja valmis sai, ei näinud ma mitu aastat oma majast paistvat mäekülge vaadates ühtegi maja. Ühel päeval ilmus üks paar, nad jalutasid minu maja lähedal. Nad leidsid seal muru, kulu ja risu alt müürid, ehk siis vundamendi. Nad otsisid üles selle koha omaniku ja nii ma saingi endale eestlastest naabrid.

Kui pole saladus, siis palju see maja maksma on läinud?

Need olid lihtsalt müürid, mida maakler mulle seal alguses näitas ja mille ma ostsin. Katusest kasvas läbi mets. Mets oli kõrgem kui säilinud müürid. Ma küsisin, palju see maksab. Maakler ütles, et 16 500 eurot. Mõtlesin, et no selle raha ma kusagilt välja võlun. Neli aastat maksin ka ehitamise eest ja materjalid läksid ka üht-teist maksma. Nende hind on Portugalis enam-vähem sama mis Eestiski. Nii et kokku olen oma peale kulutanud ikka üle 100 000 euro.

Kas portugali keel hakkab juba selgeks saama?

Ma ei oska praktiliselt mitte ühtegi portugalikeelset sõna. Ma olen isegi käinud kiirkursustel kolm nädalat, maksin raha, aga kasu ei olnud sellest midagi.

Minu naaber, kelle pere mulle maatüki müüs, on üle 80-aastane naine. Pärast portugali keele kursusi läksin tema juurde ja ütlesin talle oma portugali keeles: “Tere päevast! Kuidas te elate? Minu nimi on Maire.” Ta ei saanud sõnagi aru ja vaatas abiotsivalt minuga kaasas olnud majaehitaja Jaanuse poole. Sõber Jaanus, kes neli aastat mu maja seal ehitas, oskab portugali keelt ja jutumärkides tõlkis mu jutu ära.

Te olete proovinud ka poliitiku elu. Oli vist ikka suur vahe, kui palgapäev oli riigikogus või televisioonis. Peale televisioonist lahkumist saite parlamenti, kuid ei kandideerinud järgmisel korral. Kas pettusite poliitikuks olemises?

Urve Palo oli käinud mulle neli aastat peale, et astuksin sotsiaaldemokraatide ridadesse. Aga siis juhtuski see asi, et tookordsed Isamaa ja Res Publica Liidu Yoko Alender ja Erik Niiles Kross rääkisid mu lõplikult ära peale seda, kui Sven Mikser oli mulle juba sületäie punaseid roose kinkinud. Jah, ma pidingi peaaegu juba sotsiaaldemokraatlikku erakonda astuma, aga ei teinud seda. Usaldasin Krossi ja Alendrit, aga ühel hommikul kargasid nad ise hoopis oravate juurde. Ma ei rääkinud nendega mitu kuud. Olin solvunud. Seda ma nimetasin ma reetmiseks.

Kas teil olid mingid ootused riigikokku minnes?

Ma lootsin, et kui sa oled korralik ja hea inimene, siis saad ka rahva elu riigikogus olles paremaks teha. Aga nii tark ma ei olnud, et oleksin aru saanud, et kui ma tõesti oleksin tahtnud poliitikuks saada, siis on vaja varem alustada. Isegi 40 on juba liiga hilja, mis siis rääkida 60-aastasest.

Kui sa pole lõpetanud juurat või majandust ja sa ei lähe ka otse ülikoolist poliitikasse, siis sa pead end ise poliitikuks arendama. Mulle öeldi juba esimesel riigikogu nädalal, et kuule, sul ei ole üldse oma agendatki. Mõtlesin, et issand, kust ma selle agenda veel võtan. Aga kõik poliitiku närvi ja olemisega inimesed teavad, mis asi on agenda ja kuidas end tuleb arendada ning missugune sa ei tohi olla. Mul oli sõpru ka teistest fraktsioonidest. Ükskord juhtus nii, et läksin kohvikusse, mis oli tühi, ja istusin Mart Helme lauda. Aga tal oli järjekordselt halb tuju ja ütles mulle, et no mis sa siia tuled, mine omasuguste juurde. Tõusin püsti ja läksingi ära.

Seadusi ikka võtsite vastu omajagu. Kuidas jäi südametunnistusega?

Seadusi võtsime vastu küll ja kui mulle tundus õige, siis hääletasin ka oma fraktsiooni vastu. Sain muidugi vihaste pilkude osaliseks. Aga tegin nii nagu südametunnistus ütles. Tegelikult saab küll südametunnistuse järgi hääletada, ainult et sellest ei ole mitte midagi kasu. Kui ikka kõik või enamus hääletab teistmoodi, siis võetakse ka kõige jaburam seadus ikkagi vastu.
No üks näide – eutanaasia. Olin sotsiaalkomisjonis ja eutanaasia oli meie komisjoni teema. Mina küll ei saa aru, miks peab lootusetult haige inimene aastate viisi kannatama ja surma ootama. Mulle tundub see ebanormaalne. Teine asi, mille poolt ma olin alati, on surrogaatemadus. Miks peaks selle vastu olema? Kui inimene ei saa lapsi, miks ta siis ei või kasutada teist naist, kes tema perekonda sünnitab selle lapse? Kostavad etteheited, et siis hakatakse sellega tegema raha. No mis jutt see on? Raha tehakse iga päev, igal sammul, igal pool nii paljude asjadega. Ja nüüd me räägime, et surrogaatemadusega teenitakse raha, et mõelge kui hirmus, kui keegi kannab raha nimel võõrast last…

Kas teile meeldib autoga sõita? Kummas parteis olete, kas autojuhtide või jalakäijate omas?

Noorelt ei teadnud ma autost midagi arvata. Ma olin alles neljakümnene, kui läksin autokooli, nii et olen palju oma elus pidanud trolliga sõitma ja jalgsi käima.

Kuid pärast seda, kui ma tegin juhiloa, pole ma suutnud ilma autota elada. Vahepeal mõtlesin, et sõidan isegi Portugali autoga. Jah, kui ma oleksin rikas, siis võib-olla sõidaksingi, aga praeguste bensiinihindadega enam ei saa sõita, Vahepeal peab ka mitu ööd kusagil magama. Mina ei ööbi kunagi autos. See läheb üsna kulukaks.

Aunaste on pidanud ka fotomodelli ametit

• Maire Aunaste on sündinud 7. novembril 1953. aastal Tartus.
• Ta on lõpetanud 1972. aastal Viljandi kultuurharidustöö kooli klubitöö ja näitejuhtimise erialal. Aastatel 1974-1976 õppis filharmoonia estraadistuudios estraadinäitlejaks-konferansjeeks, 1978-1983 aga Tartu ülikoolis ajakirjandust.
• Nooruses tegutses Maire fotomodellina. Üks temast tehtud menukamaid fotokunstiteoseid on fotograaf Verner Puhmi mustvalge teos “Nõiaring”, mis on pildistatud 1975. aastal. Tallinna Fotoklubist rändas see portreefoto näitustele Moskvasse, Soome ja Poola. 1976. aastal ilmus foto Armult Reinsalu raamatus “Hea foto saladus”.
• Pärast ülikooli lõpetamist oli Maire Aunaste töine elu olnud seotud peamiselt Eesti Televisiooniga, kus ta töötas kõigepealt kaheksa aastat uudistetoimetuses “Aktuaalse kaamera” reporterina. Tema firmamärgiks Eesti Televisioonis said aga meelelahutussaatesari “Reisile sinuga” (1993-1998) ja publitsistlik jutusaatesari “Meie” (2004-2008).
• Aastatel 2015–2019 oli Aunaste riigikogu liige.