“Ma ei ole maastikuarhitekt, aga olen siiski kindel, et linna puud, põõsad ja lilled on inimesele eluliselt tähtsad, vajalikud nii tervisele kui ka hingele,” ütleb botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna juhataja Jaan Mettik.
Jaan Mettik on troopilisi taimi uurinud juba veerand sajandit, kuid kindlalt veendunud, et huvi taimemaailma vastu ei saa piirduda vaid ühe liigiga. “Piire on tegelikult väga raske tõmmata, et mis taim on troopiline ja mis mitte,” nentis ta. “Troopikas kasvavad püsikutena mitmeaastased taimed, meie kliimavööndis aga üheaastased soojalembesed taimed, nagu tomat, kurk ja tšilli. Võib öelda, et see on “hall ala”, kus minu huvid algavad ja lõpevad, kuigi loomulikult on huvitavamaid taimi nii looduses kui ka minu jaoks isiklikult.”
Meie looduses on ka Jaan Mettikul oma lemmikud: igal kevadel ootab ta pikisilmi linnukirsi õitsemist, sest jumaldab selle aroomi. Ja suve lõppu ei kujutaks ta ette ilma flokside õitsemiseta. “On asju, mis lihtsalt peavad olema. Ja kui meie ümber pole loodust, siis pole ka elu, siis pole mõtet taimi kasvuhoones hoida – kõik on üks süsteem, kõik on omavahel seotud,” selgitab ta.
Kogemused tulevad vanusega
Mettik ei valinud aedniku elukutset teadlikult. Räpina aianduskoolis õppides stažeeris ta kolm kuud Tallinna botaanikaaias. Hiljem, kui temast oli saanud maaülikooli tudeng, olid sõbralikud suhted botaanikaaia töötajatega säilinud. Tartust Tallinna tulles käis ta alati ka botaanikaaiast läbi. “Lõpetasin ülikooli ja minult küsiti, mida tahan edasi teha,” meenutab Mettik. “Mul polnud konkreetset ideed, kuid naljatasin, et mis mõttes, mida ma tegema hakkan – asun tööle Tallinna botaanikaaias. “Oh, hästi, siis tule,” vastasid mulle sealsed tuttavad. Septembris saab minu botaanikaaeda tulekust 25 aastat, nii et peaaegu pool mu elust on möödunud troopikas.”
Kasvuhoones on Mettiku sõnul meeldiv töötada: ümberringi on eksootilised taimed, stabiilne temperatuur ja iga ilmaga hea olla. “Õpid aiandust koolis või ülikoolis, omandad teoreetilised teadmised, mida saad seejärel siin rakendada,” räägib mees. “Praktika teeb aednikust hea aedniku, kogemused tulevad vanusega.”
Tõsi, kasvuhoones eraldab töötajat ümbritsevast klaas, kuid Mettikut see ei häiri. “Kui mul tekkis võimalus avamaal töötada, oli troopiliste ja subtroopiliste taimedega töötamise kogemus juba olemas. Ma ei tahtnud seda raisata ja uuesti nullist pihta hakata,” selgitab ta.
Moest väljunud toataimede varjupaik
Võib mõelda, et nii mõnegi soojamaa taime jaoks on meie korterites külm. Selgub aga, et tihti on asjalood vastupidi. Muidugi leidub taimi, millel on korteris liiga külm, kuid neid pole palju. Ja paljud taimed, mida botaanikaaia kasvuhoonetes näeme, kasvavad kodus päris hästi. Lihtsalt nende jaoks pole piisavalt ruumi. “Meil on päris palju subtroopilisi taimi, mis olid populaarsed 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Praegused kodutingimused neile kahjuks ei sobi. Ja mitte sellepärast, et korterid on väikesed, vaid sellepärast, et meile meeldib umbes 20 kraadi sooja,” selgitab Mettik. “Need taimed on sageli pärit Jaapanist, Itaaliast ja teistest Vahemere maadest – nad vajavad talvel 10-15-kraadist temperatuuri, nende jaoks on meie korterites liiga soe. Selliseid taimi kasvatavad ikka inimesed, kellel on oma maja, mõned lahedad koridorid ja verandad. Näiteks loorberipuud ja kameeliad kasvavad sel juhul suurepäraselt. Kuid keskküttega korterid neile ei sobi, seega on toataimede valik palju muutunud. Võiks isegi öelda, et mõnes mõttes on meie subtroopiline kollektsioon pelgupaik moest läinud toataimedele.”
Arvan, et iga aastaga kasvab nende inimeste arv, kes tulevad botaanikaaeda end igapäevaelust välja lülitama.
Botaanikaaed asub kesklinnast üsna kaugel, ometi käivad inimesed siin sageli. “Kui siia tööle tulin, oli ümberringi mets, nüüd aga suur elurajoon, nii et selles mõttes oleme keskusele juba väga lähedal,” lausub Mettik. “Umbes viis-kuus aastat tagasi viis linn läbi uuringu: miks inimesed botaanikaaeda tulevad? Peamine põhjus oli, et vaadata huvitavaid taimi. Teiseks tulevad meile aiandushuvilised. Ja kolmandaks tulevad inimesed oma väitel siia, sest siin ei toimu midagi. Mõtlesin, et mis jama see on. Siis aga taipasin, et siin pole tavalist sebimist, müra, ümberringi on taimed, loodus – inimene murrab oma oravarattast välja ja puhkab hinge. Arvan, et iga aastaga kasvab nende inimeste arv, kes tulevad botaanikaaeda end igapäevaelust välja lülitama.”
Hea koht, kus midagi ei toimu
Ka linnas kohtab soojemal ajal lugematult ilutaimi. “Ma ei ole maastikuarhitekt, aga olen siiski kindel, et linnas on taimed meile eluliselt tähtsad. Seda nii tervisele kui hingele,” ütleb Mettik. Maailmas on tehtud palju uuringuid, mille tulemused näitavad: jalakäijate teede äärsed rohealad mõjutavad suuresti linna mikrokliimat. Kui roheline ala väheneb, suureneb tolmu ja mustuse hulk. Lisaks hoiab rohelus linnas ära liigse kuumuse. Võrrelge, kuidas tunnete end suvel kiviplatvormil ja murul – kus on palju jahedam?
Hiljuti saabus Mettik Singapurist, mis pöörab rohelusele palju tähelepanu. “Singapur asub ekvaatorist 37 kilomeetri kaugusel, aga linnas tunned end puude all mööda kõnniteed jalutades väga hästi – temperatuur on täiesti normaalne,” räägib ta. “Kuid niipea, kui lähete välja teele, mille ääres pole puid, soovite sealt võimalikult kiiresti lahkuda. Arvan, et kõik on märganud, et iga aastaga lähevad ka meie suved aina palavamaks, ja seetõttu on rohelus väga oluline. Ja rohkem tuleks mõelda sellele, et puud, põõsad, lilled pole lihtsalt ilusad, vaid vajalikud.”
