"Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu."

Tõnu Kaljuste, dirigent
Enesevigastusmängude loojad teevad kurja, sest neis endis peitub valu (0)
24. august 2020
Scanpix

"Sageli võib olla nii, et ma teen teisele haiget, sest mulle endale on tehtud haiget," põhjendab Eesti koolipsühholoogide ühingu juht ja pereterapeut Karmen Maikalu, kes ja miks töötavad laste jaoks välja suhtlusvõrgustikes levivaid enesehävituslikke mänge.

Sotsiaalvõrgustikes peibutab lapsi enesehävitusele kutsuva mängu uus laine. Psühholoog soovitab vanematel või õpetajatel nendega kokku puutunuid mitte noomida või hurjutada, vaid arutada koos lapse või noorega rahulikult mängu olemust ja tausta ning selgitada, et tegemist on halba soovivate inimeste ebaterve loominguga.

Koeramaskiga tegelane, kes varjub Jonathan Galindo nime taha, ei ole olemuselt kaugeltki sama kena kui koeratüdruk Lotte. Disney koomiksitegelase, koer Goofy maski kandev tüüp saadab Galindo nime alt sotsiaalmeedias lastele ja noortele sõbrataotlusi. Kui “sõprus” on vastu võetud, saabub järgmisena link julguse proovile paneku ülesannetega, mis halvematel juhtudel võivad välja viia lapse enesevigastusteni.

Aga kasutades levinud müügiklišeed – see pole veel kõik. Laste enesevigastusmängude laine algas sotsiaalvõrgustikes juba aastaid tagasi ja see võib kaasa tuua palju traagikat kuni lapse hukkumiseni välja. Kusjuures juriidiliselt on süüdlast leida ja sisulise kuriteo eest vastutama panna pea võimatu.

“Teadaolevalt on nii Sinivaal kui ka Momo põhjustanud enesetappe,” rääkis õpetajate liidu juhatuse liige Astrid Sildnik praeguse laine eelkäijatest ehk 2016-17 levinud “mängudest”. “Mõned nendes liikumistes osalenud noored on oma elu lõpetanud.”
Sinivaala ja Momo “kuldaeg” jääb aastatesse 2016-17. Seejuures Sinivaal ilmselt Venemaal välja töötatuna saavutas erilise kandepinna just venekeelsete laste hulgas.

Eestikeelsete laste seas levis samal ajal kulutulena hullus nimega “Jookse või sure”. Mida napimalt läheneva auto eest üle tee joosti, seda rohkem punkte see andis. Enamasti filmiti niinimetatud mängu ka mobiiliga, et oma tegu tõendada. Nüüdseks on see autojuhte ja lapsevanemaid infarktieelsesse seisundisse viinud laine vaibunud.

Uus ohtlik jaburus, kus Disney koer Goofy stiilis maskiga Jonathan Galindo lastele korraldusi jagab, hakkas levima umbes kuu aega tagasi TikTokis, Instagramis ja WhatsAppis. Kui laps ülesandeid ei täida, ähvardab suhtlusvõrgustikus sõbraks trüginud Jube-Goofy noori õudsete tagajärgedega, isegi surmaga. “Lastele ja nõrgema psüühikaga noortele võib see vaimselt ning hingeliselt väga rängalt mõjuda,” ütles Sildnik. Ta hoiatas selle eest Facebookis nii lapsevanemaid kui ka õpetajaid.

Mida rohkem ülesandeid, seda hullem

Loomulikult on tegemist kaugeltki mitte ainult Eestit puudutava nähtusega.

Kui üritada maailma meediast praeguse laine kohta infokilde koguda, selgub, et Jonathan Galindo nime all ilmus praegu eriti populaarsesse, lühivideoklippe jagavasse TikToki võrgustikku profiil 2019. aastal. Kes Galindo nime taga konkreetselt peitub, on avalikest allikatest üheselt võimatu teada saada.

Kõikidel taolistel mängudel leidub ühendav asjaolu. Kui alguses antakse üsna süütuid ülesandeid, umbes et ütle oma vanemale seda või teist, siis kõrgemad astmed on seotud millegi hullemaga,  näiteks enesevigastamisega.

Koera näoga mask ise pärineb juba aastatest 2012-13. Selle autor on Ühendriikide tuntud maskimeister Samuel Canini. Temalt sisuliselt varastati see mask ja rakendati Sinivaala jt taoliste enesehävitusmängude sümbolina. “Kui ma sellest kuulsin, mõtlesin, et kas see tõesti võib tõsi olla,” on Canini ise meedias avaldanud. “Inimesed on sageli kasutanud minu töid internetis meemidena. Kuid ma ei ole kunagi tahtnud, et neid tarvitatakse millegi kurja kordasaatmiseks.”

Enne praegust Goofy-lainet tegutsenud Sinivaala grupid, mis kandsid sageli ka muid nimesid, on seni kinnised olnud. Kuid administraatori kaudu on liituda lihtne. Näiteks 2017. aastal rääkis anonüümne tütarlaps usutluses ERR-ile, kuidas tal tuli liitumiseks mõelda välja mõni mure. Tema mõtles välja sellise versiooni, et koer suri. Nüüd ta tahab teha kurvastusest enesetapu, aga parem siis juba mängu kaudu.

Moraalilugemine ei aita

Ühest vastust küsimusele, miks selliseid õelaid mänge luuakse, on võimatu leida. Ilmselgelt ei peitu siin taga kellegi ärihuvi, sest mängimine on tasuta ja reklaami ei müüda. Üsna selgelt tegutseb maailmas palju koeramaskiga galindosid. Nad rakendavad üksteisest sõltumatuna noorte hullutamisel oma fantaasiat. Eelpool juba nimetatud enesehävitusmängud pole kaugeltki kõik. Ühtne keskus ilmselt puudub. Kohati jätavad need mängud aga mulje koordineeritud ja läbi mõeldud tootmisest – justnagu autotehases. Teatud aja järel, kui üks mudel ennast ammendab ja pole enam nii paeluv, tuuakse turule täiustatum uus.

“Sageli võib olla nii, et ma teen teisele haiget, sest mulle endale on tehtud haiget,” põhjendab koolipsühholoogide ühingu juht, koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu, miks ja kes töötavad laste jaoks välja suhtlusvõrgustikes levivaid enesehävituslikke mänge. “Last või noort ei tuleks käskida, keelata ega talle moraali lugeda, vaid temaga arutada, kes on need inimesed, kes sellised mängud välja mõtlevad ja mida nad tahavad sellega saavutada. Samuti võiks koos arutleda selle üle, mida tunneb või mõtleb laps, kes sellisesse mängu on sattunud ning mida ta võiks sellisel puhul teha.”

IT-asjatundjad, kes neid mänge loovad, ei pruugi alati olla täiskasvanud, lausus Maikalu. “Selliseid platvorme või mänge on võimelised algatama ka üsna noored,” lisas ta. “Jah – miks neid mänge tehakse… Aga mis motiveerib olema inimest vägivaldne? Mis üldse motiveerib sooritama kuritegusid? Kuritegusid ei panda toime ainult materiaalsest omakasust. Kui üks inimene teeb teisele inimesele kurja teadlikult, siis see inimene on ise katki läinud. See pole õigustus, see on selgitus, seega me peame tegelema nende katkiste inimestega laiemalt. Sageli võib olla nii, et ma teen teisele haiget, sest mulle endale on tehtud haiget. Või näiteks ma tahan tunda võimu ja kontrolli teiste üle ebatervel viisil, sest on olnud hirmsaid olukordi, kus mul ei ole oma elu üle kontrolli olnud. Teen teisele kurja, sest mu enda sees peitub valu, ja ma ei oska seda valu muud moodi enda seest välja saada. See on suuremas pildis vaimse tervise probleemide ja ka vaimse tervise abi kättesaadavuse küsimus.”

Massipsühhoosi suur mõju

“Ma arvan, et lihtsalt on inimesi, kellele meeldib panna teisi inimesi enda tahte järgi midagi ebameeldivat tegema,” ütles omakorda Astrid Sildnik õpetajate liidust. “See võib olla üks põhjus, et tegemist on väärastunud IT-entusiastidega.”

Maikalu sõnul käivad sellised mängud lainetena. Mõnel aastal on tõus, siis kaovad need taas tahaplaanile. “Minult on nõu küsinud lapsevanemad, kelle laps on selle mängu sees või siis on laps neile rääkinud, et selline mäng on olemas,” rääkis ta. “Pöördunud on lapsed ja noored ise, keda on kutsutud sellisesse mängu, või on laps sellest kuulnud, või et tal on hirm ja ta ei tea, mida edasi teha. On ka räägitud, et tead, mul sõber läks ja teeb selliseid asju, ja otsitakse sõbrale abi. Laste ja noorte puhul ikka arutame siis koos nende mängude sisu ja tausta üle, et mida teha ja kuidas mitte kaasa minna. Ja lastevanemate puhul kõneleme peamiselt, kuidas oma last toetada ja temaga usalduslikku suhet saavutada. Paljude lapsevanemate mure on selline, et ma tean, et sellised asjad toimuvad, aga mu laps ei räägi mulle, nii et küsimus on, kuidas saavutada lapsega selline usalduslik suhe, et laps ikkagi sellistest tõsistest asjadest vanemale räägiks.”

Maikalu sõnul tuleks laps panna ise kaasa mõtlema. “Kui laps on selle mängu olemuse oma vanematega turvaliselt läbi arutanud, ja samas keegi püüab teda mängu tõmmata, siis selleks ajaks on laps selle enda jaoks läbi mõelnud. Ja tal on oma seisukoht, arusaam, teadmine, et mida ta siis teeb.” 

Kust saada abi, kui laps end mänguga hävitab?

• Vanem tunneb, et vajab abi, sest laps tegeleb enesehävitusmänguga – sel juhul tasuks nõu küsida näiteks koolipsühholoogilt või helistada lasteabi telefonile 116111.

• Koolipsühholoogi kontaktid leiab aadressilt http://koolipsyhholoogid.ee/liikmed/liikmete-nimekiri/

• Nõu saab ka Tallinna perekeskusest tel 655 6970 või https://pk.ee/kontaktid_1

POLITSEINIK: Ähvardustega hirmsatele tegudele õhutav Goofy võib tegelikult olla keegi lapse tuttav

“Mängu käigus tekitatakse illusioone, et ülesannete täitmata täitmisel võib lapse elu või tervis ohtu sattuda,” selgitas veebikonstaabel Ville Ränik.

Räniku arvates tuleks lapsi digi- või internetimaailma asjades harida, ja see on ka kõige mõistlikum viis enesevigastusmängude levimist takistada. Oluline on selgitada, et Momot ega Goofyt pole olemas, vaid seal taga peitub tõenäoliselt keegi teine, hirmunud laps, keda mõni täiskasvanu omakorda võib sundida või mõjutada.

“Mängu käigus tekitatakse illusioone, et ülesannete täitmata täitmisel võib lapse elu või tervis ohtu sattuda,” selgitas Ränik. “Illusiooni toetamiseks võidakse mängu käigus saata pilte lapse kodust või kirjutada lapse ema või isa nime. Tegemist on selge viitega, et teisel pool ekraani on kõigest selliste infokildudega kursis olev laps.”

Teisisõnu pole tarvis koledat ja ähvardavat Goofyt või Momot sageli kusagilt kaugelt otsida, vaid selle taha võib peituda keegi laps tuttavatest või siis mõni täiskasvanu või nad mõlemad. Tegemist on tavalise küberkiusamise ühe vormiga. “Kiusaja huvi seisneb lihtsalt eakaaslase või endast noorema psühholoogilises mõjutamises, piiride kompamises ning “nalja” tegemises,” nentis Ränik.

Tema sõnul levivad mängud püramiidskeemi põhimõttel. Mängu ühes etapis peab mängija kaasama veel kolm mängijat. Seega ongi Räniku kinnitusel tarvis lapsi ja noori digiasjades harida, et nad selle mänguga kaasa ei läheks, sest tegelikult pole selles midagi huvitavat ega ka mitte salapärast. Tõenäoliselt ei taha ükski laps olla näiteks mõne eakaaslase poolt piltlikult öeldes nööri otsas jooksutatav.

“Mina jagan arvamust, et tegemist oli lihtsalt negatiivse sotsiaalse eksperimendiga,” nentis Ränik. “Selle eesmärk võib olla seotud huviga näha, et kui kergelt on võimalik heauskset internetikasutajat mõjutada.”

Mis puudutab küsimust, kas oleks abi momode ja goofyde peale kaebamisest sotsiaalvõrgustiku administraatorile, et nad pahategijad ära blokeeriksid, siis ilmselt ainult juhul, kui laekub rohkelt kaebusi. “Palju esineb näiteid, kus raportit läbi vaatav programm või robot ei ole piisavalt taibukas ning lihtsalt ei saa probleemi olemusest aru,” selgitas politseinik. “Võib pidada tõenäoliseks, et inimene vaatab tehtud raporteerimisi läbi alles siis, kui raport muutub prioriteetsemaks. Näiteks siis, kui ühe probleemi osas leidub hulgaliselt pöördumisi.”

Mis puudutab küsimust, kas kedagi on võimalik vastutusele võtta, kui laps on ennast sotsiaalvõrgustiku anonüümse “sõbra” mõjutusel vigastanud või sooritanud enesetapu, siis ainult sedasama isikut, kes on konkreetselt mõjutamise taga. Teisisõnu saab uurida, kes on Goofy, Momo või Sinise Vaala pildi taga last konkreetselt mõjutanud või ähvardanud nii, et ta on endale viga teinud. Sotsiaalmeediaplatvormidele vastutust ei saa laiendada – nõnda nagu ei saa süüdistada postifirmat, kes on viinud kohale enesetapuni viinud kirjad.
Veebipolitsei poole on enesevigastusmängude asjus Räniku sõnul siiski harva pöördutud – mõned korrad aastas.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.