"Ma arvan, et selle fenomeni põhinimetaja seal 90ndate algul kuni teatud maani oli armastus," võttis näitleja Indrek Sammul kokku kogu Linnateatri fenomeni. Kui tandem Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa 1992. aastal Linnateatrisse tööle asus, oli 65. aastal Voldemar Panso poolt asutatud ENSV Riiklik Noorsooteater pöördeks valmis. Nüüd, pea 30 aastat hiljem, on taas üks selline hetk kätte jõudnud.

Kui tandem Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa 1992. aastal Linnateatrisse tööle asus, oli 65. aastal Voldemar Panso poolt asutatud ENSV Riiklik Noorsooteater pöördeks valmis. Nüüd, pea 30 aastat hiljem, on taas üks selline hetk kätte jõudnud.

Peanäitejuhi koha paneb maha Elmo Nüganen, suve hakul lõpeb leping teatri direktoril Raivo Põldmaal. Kõige selle taustal on aga kolimine ja kaua oodatud uue maja ehituse algus.

“Praegu oleme siis Põrgulaval, õigemini endisel põrgulaval, sest siin on etendustegevus lõppenud. Viimane etendus oli novembri keskel eelmisel aastal ja see oli Tõde ja õigus 4. osa, Nüganeni väga oluline lavastus ka. Ja nagu te näete tehakse praegu siin Salme uuslavastuse proove, nii et me kasutame nii palju kui võimalik neid ruume,” seletas Linnateatri direktor Raivo Põldmaa.

Miks see otsus langes just Nüganeni kasuks tookord? “Seal ei olnud muid variante. Elmo oli juba oma esimesed lavastused Ugalas ära teinud ja oli selge, et seal on võimas potentsiaal ja teatri juhtimine tuleb usaldada talle,” vastas Põldmaa.

“Siis ongi esimene mälestus tollesuvine pressikonverents,  kus tutvustati uut peanäitejuhti Elmo Nüganeni, kes oli selleks hetkeks tõusnud hästi kiire ja efektse tähena taevasse, mida lavastajatega tihti ei juhtu,” meenutas dramaturg ja lavastaja Gerda Kordemets.

Nüganeni lavastused tõid saalid täis

Kui varasemalt võis juhtuda, et teatrisaalis istus viisteist või kakskümmend inimest, siis Nüganeni lavastused tõid rahva majja. 1992. aastal esietendus lavastus Romeo ja Julia, mida mängiti Laia tänava teatri dieles ühtekokku viis aastat. 

Kunagine Linnateatri näitleja Indrek Sammul tõi välja toreda juhtumise, mis ühel Romeo ja Julia etendusel aset leidis: “Tõnu Oja, kes mängis Tybaltit lõi Benvoliol, keda mängis Jaan Tätte, rapiiri käest ära. See rapiir pidi lendama lihtsalt nurka, aga see rapiir lendas ja kukkus keset põrandat ja jäi püsti terapidi siia põrandasse kinni. Aga kuna see on kivipõrand, siis see mõjus, ta kukkus täpselt kuskile kivide vaheossa, kus oli ainuke pragu, aga täpselt sinna ta kukkus ja sinna jäi ta püsti, nii et kõik näitlejad, kes olid laval ja publik jäid vaatama, et kuidas see võimalik oli?”

“Elmo Nüganenil on üks seesugune oskus, et ta oskab teksti tõlkida vaatajale lavakeelde tohutult huvitavalt, ma ei teagi, kas see on stsenaristi mõtlemine, ta on teinud ka Hamleti, mille kohta on väga paljud inimesed, mina ise kaasaarvatud, on öelnud, et alles selle lavastuse baasil nad said aru, et see on väga lihtne, väga inimlik lugu,” lisas Gerda Kordemets.

Indrek Sammul iseloomusats Nüganeni kui väga põhjalikku lavastajat: “Kui ta tuleb näitlejate ette oma materjaliga, isegi kui see ei ole veel päris lõpuni kirjutatud, ta võib tulla alles esimeste stseenidega, kui ta loob ise teksti mõnest romaanist, siis tal endal on ettevalmistus nii suur, et ta suudab läbi selle, et need teemad põletavad teda ennast, sütitada ka need inimesed enda ümber.”

Linnateater ja lavaauk on käinud käsikäes ligi kolmkümmend aastat, siin lavaaugus on sündinud palju toredaid etendusi, kuid selle eesmärk on olnud siiski see, et ehitada siia kunagi uus teatrihoone.  Seekordne on nüüd Linnateatri uue hoone kolmas tulemine, eelmine käegakatsutav projekt 2008ndal aastal jäi viimasel hetkel siiski riiulile.

“Kui on kõik kokku lepitud ja selline äkiline pööre lõppfaasis, kus kõik on valmis ja ehitusload on ka välja võetud, see on ikkagi  väga kurb, isegi alandav natuke,” meenutas Põldmaa.  “Aga aeg parandab haavad, kolm aastat põed ja siis hakkad jälle uuesti mõtlema, et ikkagi tuleks see asi lõpule viia, eks siis näeb. Aga praegu tundub, et meil ikkagi saab see asi siin tehtud.”

Tagasi kunagisel kodulaval Salme Kultuurikeskuses

Hetkel ollakse oma tööde ja tegemistega tagasi oma kunagisel kodulaval Salme Kultuurikeskuses.

Ees ootavad aga uued majad ja uued ajad. Mis puutub Nüganeni lahkumisse Linnateatri peanäitejuhi kohalt, on see Kordemetsa sõnul täiesti loomulik protsess: “Mis on täiesti loomulik ja teatris täiesti arusaadav on see, et  põlvkonnad peavad vahetuma. Kas te kujutate ette saja-aastast Elmo Nüganeni ikka veel teatrit juhtimas? Pigem oli see, et  kui ta teatas oma lahkumisest, siis loomulikult mul on kahju,  aga see ei tähenda, et ta ei tee enam oma lavastusi või filme, ma saan tema kunsti ikka nautida. Mis nüüd jääb alles on ju Linnateatri täiesti uskumatult andekas näitetrupp!”

Indrek Sammul võttis aga kokku kogu Linnateatri fenomeni: “Esiteks need inimesed, nii Raivo Põldmaa kui ka Elmo Nüganen, kes sellel sünnihetkel siin olid, nende kokkupandud kooslus, ideed, nende sisemine energia, millega hakati looma mingit uut struktuuri, lisaks siis see aeg – 90ndate algus. Ma arvan, et selle fenomeni põhinimetaja seal 90ndate algul kuni teatud maani oli armastus.”