„Deltatüve osakaal väheneb, omikroni osakaal suureneb,“ märkis Tartu Ülikooli rakubioloogia professor ja teadusnõukoja juht Toivo Maimets. „Eilse seisuga oli nakatunute seas 14% delta tüve kandjaid ja ülejäänud oli omikron. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et omikroni puhul on päris palju asümptomaatilist nakatumist ehk inimene on viirusekandja ja levitab seda, aga mingeid sümptomeid tal pole.“

„Professor Ruth Kalda andmed näitavad, et Eestis võib-olla umbes 60 protsenti nakatunutest asümptomaatilised  ja Ameerika Ühendriikide Washingtoni ülikooli inimesed on näidanud, et Ameerikas võib seal kuskil isegi 80 protsenti olla. Nii, et inimesed käivad lihtsalt ringi ja levitavad,“ kirjeldas Maimets, kelle sõnul püsivad delta-tüvega nakatunud inimesed kehva enesetunde tõttu enamasti kodus ega saa haigust väga levitada. 

„Kui kujutada ette viirust võtmega ukse avamisena, siis deltaviirus läheb suure plaanis paraaduksest sisse, aga omikron läheb tagauksest sisse,“ selgitas Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Varjak kahe hetkel levinuima viirustüve käitumismustrit.

„Omikron võib olla küll kolm korda „lahjem“ kui eelnevad, aga ka kolm korda väiksem haiglakoormus on endiselt liig suur,“ lisas Varjak, kelle sõnul pole ka deltatüvi veel kuhugi kadunud ja taandub visalt.

„Põhisõnum on jätkuvalt, et riskigruppidel kindlasti hoiduda suurtest avalikest üritustest ja mask on soovitatav vahetada parema maski vastu,“ soovitas ta.

Krooniliste haigustega lapsed põevad omikroni väga raskelt

Laste haigestumise kasvust rääkides selgitas Kalda, et infektsioonhaiguste perioodil sattus ka pandeemiavälisel ajal haiglasse tavapäraselt rohkem lapsi, ent COVIDi puhul on raskesse seisundis lastel, kes vajavad intensiivravi, üldjuhul mõni eelnev tõsine tervisemure.

„Eeskätt on need lapsed, kellel on siis südamepuudulikkus või südamehaigused, südamerikked, hingamisteede kroonilised haigused, kellel on juba eelnevalt ka võib-olla oluliselt sagedasem kalduvus alumiste hingamisteede haigusteks,“ märkis Kalda.

Lisaks on suures ohus ka närvisüsteemi või neuroloogiliste haigustega, krooniliste neeruhaigustega lapsed ning ka tugevalt ülekaalulised ehk rasvunud lapsed, kellel on sageli ka diabeet.

„Nende laste puhul rõhutatakse kindlasti vaktsineerimise vajalikkust ja eraldi riskigrupis on nüüd need lapsed, kes on immuunsüsteemi puudulikkusega kes saavad kasvaja ravi või on teiste immuunsüsteemi haigustega,“ lausus Kalda. „Nende puhul vaktsineerimine kindlasti aitab vältida seda rasket haigestumist.“

Omikroni laine põhjustab perearstidele olulise lisakoormuse

Kalda sõnul ei ole praegu enam mõistlik lähtuda olukorra keerukust hinnates enam pelgalt haiglate ülekoormusest, sest tegelikult on väga suur hulk neid inimesi, kes on nakatunud ja ka haigestunud, kuid haiglaravi ei vaja. 

„Haiglate koormuse tase on väga oluline jätkuvalt sellepärast, et see peegeldab raskete haigestumiste ja võimalike surmaga lõppevat juhtude arvu. Aga samas on väga oluliseks esmatasand. Kui esmatasand ei tööta, siis haiglasse satub rohkem inimesi,“ märkis Kalda.

Hiljuti perearstide seas läbi viidud uuringu tulemusena tõdesid Kalda sõnul pea kõik perearstid, et nende töökoormus on  oluliselt tõusnud ja ligi pooled nentisid, et ei saa selle koormusega enam väga hästi hakkama.

Antigeeni testist pole palju kasu

Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson sõnas, et teadusnõukoda on arutanud ka seda, kas kasutada antikehade taset või nende määra COVID passina ja praegu pigem ei soovita seda.

„See on väga arusaadav soov – tõepoolest, inimestel on antikehad ja paljudel on need kõrgel tasemel ja see kindlasti näitab seda, et inimesed on viiruse läbi põdenud ja sellest on ka arusaadav soov kasutada sellist indikaatorit COVID passina, aga nagu sagedasti juhtub, on ka siin tegemist sellega, et kurat peitub detailides,“ kirjeldas Peterson.

„Peamised põhjused, miks me seda ei soovita, on see, et varasemate antikehade tasemed ei ole piisavalt indikatiivselt ütlemaks seda, et on kaitse ka omikroni vastu. Teiseks on see, et antikehasid on siiski väga erinevad – antikehade määr iseenesest ei ole otseselt lineaarselt võrreldav ega näita otseselt nende nii-öelda kvaliteeti ehk immuunkaitset, mida see peaks näitama.“

Ka teste on Petersoni sõnul Eesti vabariigis erinevaid – suur osa teste tehakse Synlabi laborites, aga haiglad teevad enda teste. „Üks suuremaid probleeme on see, et tegelikult ei ole praegusel hetkel võimalik defineerida hästi, mis on see piirmäär, millest alates need antikehad oleksid kaitsvad ja mis oleks see piirmäär, mis aitaks meil öelda, et sellele konkreetsele inimesele anda siis COVID pass või mitte.“

Piirangute leevendamist tuleb väga põhjalikult kaaluda

Toivo Maimets kinnitas, et eilsel valitsuskabineti istungil arutati ka seda, kas, millistel tingimustel ja millal võiks hakata lubama mittevaktsineeritud inimesi testi alusel üritustele, kohvikusse, kontserditele ja mujale.

„Valitsus tegi ülesandeks teadusnõukojale hinnata koos terviseametiga selle epidemioloogilisi riske ja teisipäeva hommikuks on meil ülesanne tulla meiepoolsete teaduslike vastustega valitsuskabinetti,“ sõnas Maimets.

Kalda selgitas, et kuigi paljud Euroopa riigid on asunud piiranguid leevendama, on siinkohal oluline tähele panna seda, millised on antud riigis varasemalt kehtinud piirangud.

„Peaks ütlema, et Eestis on olnud võrreldes mõningate riikidega, keda näiteks tuuakse, suhteliselt leebed piirangud, ehk alati sõltub ka sellest, milliseid piiranguid kaotama asutakse,“ ütles Kalda.