Tallinna Heerold Jüri Kuuskemaa tutvustab Jaan Poska maja vahetus naabruses asuvat villat, mis seitsmel päeval nädalas võõrustab eakaid inimesi. See on üks eriline ning sõbralik maja nii seest kui väljast. 

Jüri Kuuskemaa alustas sellest, et praegune Poska tänav kandis algselt nime Liiva tänav. „Nime sai ta Liivaoja järgi, liivaste maade järgi, kuhu järk-järgult hakati ehitama toredaid villasid,“ lausus ta. „Varem oli see tühi, selline karjamaa ja juurviljamaa. Siia ehitati aastal 1903 ka üks vägev kahekorruseline villa, mille kõrval vasakul on veel väike teenijate maja, mis nüüdseks on omandanud ühiskondliku funktsiooni.“  

Heerold uudistas toreda villa värava kõrval olevat silti kirjaga VENÜ. „Mida see tähendab? See on vanurite eneseabi nõustamiskeskuse ühing. Siin nad otsivad endale rakendust, kes on jäänud liiga üksi, et leida tegevust – klubilist, isiklikku suhtlust ja muud sellesarnast. Tõsta oma toonust ja aidata ligimest veel paremini elada ja veeta vanaduspäevi.“

Majas on palju väikeseid kambreid, salonge ja kabinette

Kuuskemaa sisenes majja ja jõudis vestibüüli, mis ühtlasi on trepikoda, kus on valvelaud ja garderoob. „See vanade päevakeskus on ainuke Tallinnas, mis on avatud seitse päeva nädalas alates kella üheksast hommikul,“ lausus ta.

Kuuskemaa ütles, et maja kaks kõige suuremat ruumi on liidetud nagu L täht. „Ja kui uksed on valla, siis saavad nad ühiselt toimida,“ rääkis ta. „Ja siia, kui lauad on kaetud ja inimesed istuvad, mahub ära koguni umbes sadakond inimest. Kui see maja oli noorem, siin olevat olnud üks väga ilus kaminahi, aga vahepeal maja seisis tühjalt ja ahi läks kaduma. Ja siin seinal on mõned originaalsed maalid. Üks neist on üsna nimeka Vene päritolu kunstniku Anatoli Kaigorodovi poolt signeeritud ja on leitud Sotsiaalministeeriumi keldri kolikambrist. Restaureeritud ning siia toodud, nii nagu ka mitmesuguseid muid kunstiteoseid.“  

VENÜ majas on palju väikeseid kambreid, salonge ja kabinette. „Osa leiavad endale rakendust siis kui tulevad inimesed kes tahavad omavahel natukene suhelda. Hetkel on üks neist hakanud ristsõnu lahendama. Küsib teistelt nõu, kuidas on uneskäija näiteks. Mina ütles, et, lunaatik. Selgus, et ei ole. Nüüd valitakse uut õigemat vastust. Aga nagu näete, siin on ka tore haljastus ja maastikupilt seinal, nii et see kunst ja loodus on siin kogu aeg oma rolli mängimas. Mina oma ihusilmadega pole seni nii suurt sõnajalga veel näinudki. On näha, et inimesed suhtuvad sellesse majasse hoole ja armastusega.“  

Kuuskemaa sõnul võib pidada ikkagi väga loomulikuks, et  vanemaealised on harjunud lugema mitte klaasilt, vaid paberilt. „Ja nii on siia tekkinud ka omaalgatuslik annetus-raamatukogu. Üks riiul on siin tõsi küll kirjaga, et kohapeal – ära vii koju. Need on värsked ajalehed ja ajakirjad, mida siia mõnevõrra tellitakse.“  

Näituse korraldaja annetab ühe pildi hoone jäävaks kaunistamiseks

Raamatukogu kõrval on ka talveaed, kus lisaks palmile ja muudele küllaltki kopsakatele taimedele on üks puur. „Neil elanikel on ka nimed – Hans ja Grete. Aga lisaks Hansule ja Gretekesele on siin ka akvaarium. Nagu mulle öeldi, akvaariumis on küll kalad, aga nemad on esialgu anonüümsed. Nimesid neile veel pandud ei ole.“  

Kuuskemaa sõnul sobivad maja läbivad pikad koridorid hästi ka piltide riputamiseks ja siin toimuvad korrapäraselt näitused. „On üks omapärane komme, et tavaliselt näituse korraldaja annetab ühe pildi hoone jäävaks kaunistamiseks,“ lausus ta. „Hetkel on siin näitus Kumu koopiatest. Parempoolne on Konrad Mägi maalitud portreest ja vasakpoolne on Kuno Veeberi suplejannadest, mis on ka Kumu püsiekspositsioonis.“  

Kuuskemaa meenutas, et nõukogude ajal kui maja kasutas II toidukaubastu, mis hiljem pankrotti läks, oli siin koli- või tolmupööning. „Aga nüüd vanurite päevakeskuse jaoks õnnestus leida raha. Ja see pööning tsiviliseeriti. Siin katuseaknad, mõnusat sopid ja hulgake mööblit. Kuzmini toolid, mis on klassikalised, peaksid vanematele inimestele meeldima rohkem kui mõned moodsad asjad. On võetud see pööning toredasti kasutusele.“  

Räägitakse, et kõige hullem nuhtlus, mis võib inimest vanaduspõlves tabada, on üksildus. Aga kui teie juhtute olema ka vanemaealised ja teid tabab igavus ja üksindus, tulge Poska tänavale siit leiate kindlasti uusi sõpru ja tegevust.