„Kiusamise ohvriks võib sattuda iga laps,“ ütles Lastekaitse Liidu kommunikatsiooni ja koostöökoordinaator Kristina Kukk, kelle sõnul ei määra mitte lapse isikuomadused seda, kas laps saab ohvriks või kiusajaks, vaid milline on grupi sallivuskultuur ja ühtekuuluvustunne. „Kiusamine saab toimuda ainult siis, kui pealtvaatajad toimuva otseselt või kaudselt heaks kiidavad ja sellele ei reageeri.“

2012. aastal kuulutas ÜRO 4. mai rahvusvaheliseks kiusamisvastaseks päevaks. Kiusamist eristab teistest agressioonivormidest selle korduv laad ja rängad tagajärjed kõigile osalistele. Pealinn tegi intervjuu Lastekaitse Liidu kommunikatsiooni- ja koostöökoordinaatori Kristina Kukkega kiusamise teemadel.

Kuidas on kiusamisesse suhtumine aastatega muutunud?

Kiusamise kuvand on viimastel aastatel tõesti muutumas. Uurijad käsitlevad kiusamist enam mitte üksikisiku probleemina, vaid kui sotsiaalset, kultuurilist ja suhetega seotud fenomeni.
Aastaid tagasi kippusid nii õpetajad kui lapsevanemad pidama kiusamist pigem üksikindiviidi iseloomuomaduste probleemiks, selgitades toimuvat väidetega nagu: „Ta haiseb ju ka kohutavalt“, „Ta on väga tundlik“ ja „Kui sa näeksid tema isa, saaksid aru, miks“. Tänapäeval peaksid sedasorti selgitused aga häirekella käivitama. Kiusamisele ei tohi otsida õigustusi.

Vastupidiselt varasemale arusaamisele kiusamisest, mis keskendus üksikisiku omadustele ja mitte kontekstile, on tänaseks ilmne, et kiusamise puhul on tegemist rühmafenomeniga ja sotsiaalsete dünaamikatega ning see on tugevalt seotud kontekstiga.Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata kõikidele osapooltele ja nende koosolemise viisidele.

Iga viiendat põhikooli õpilast on viimaste kuude jooksul koolis kiusatud. Miks me paistame ikkagi silma kurvema kiusamise statistikaga kui näiteks meie naaberriigid?

Kiusamise statistika langeb väga aeglaselt ning ei tee seda iseenesest. Kiusamise vähendamine on väga pikaaegne protsess, mille tõhusaks tõrjumiseks on vaja järjekindlat ja süsteemset tööd. Iga lasteaed ja kool saab tänases Eestis iseseisvalt otsustada, kuidas nad kiusamist vähendada soovivad, kuid meie saame koalitsiooni kuuluvate erinevate programmidega lasteaedu ja koole toetada. 

Siinkohal tooksin näite Taanist – selles riigis on kohustuslik koostada iga aasta kiusamise ennetamise ja sekkumise tegevuskava haridusasutuses. Eestis aga on kiusamise ennetamise programmide kasutus soovituslik, mitte kohustuslik. Samas peab tõdema, et meie riigis on loodud väga hea vundament kiusamise ennetamiseks – riigi toetus, programmide mitmekesisus, programmide kättesaadavus haridusasutustele jne.

Eestis on olemas alates 2017. aastast Haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel loodud Kiusamisvaba haridustee koalitsioon, kuhu kuuluvad kiusamise ennetusega tegelevad organisatsioonid, kes pakuvad koolidele erinevaid tööriistu oma koolis turvaliste suhete loomiseks.

Praxise uuringust selgus veel, et vaid pooled õpetajad suudavad enda hinnangul õpilastevahelist kiusamist takistada. Kas ei ole nii, et kui õpetajatel puudub usk kiusamist ära hoida, siis ka õpilastel puudub sellesse usk?

Põhimõtteliselt saame nõustuda, et meie eeskuju ja usk täiskasvanutena peegeldub ka lastesse, kuid siin küsimuses tuleb ilmselt vahet teha usul ning oskustel. Ainult usust, kas ma suudan kiusamist takistada on vähe. Õnneks on tänases Eestis loodud mitmeid erinevaid võimalusi leida just enda lasteaia või kooli jaoks sobiv programm, millega liituda ning mis annab lisaks usule ka oskused kiusamist ennetada või sellesse tõhusalt sekkuda.

Kolmandik koolitöötajatest ei kasuta ühegi ennetusprogrammi metoodikat. Kas klassijuhataja ei peaks olema selles rollis, et tema jälgib klassi õhustikku ning kui midagi märkab, siis kohe ka probleemiga tegeleb?

Absoluutselt peaks. Nii õpetajad, klassijuhatajad kui ka kogu koolipersonal peavadki nägema kui toimub mingisugune kiusamine ja siis koheselt ka sekkuma, ütlema „Stop!“, „Aitab!“. Kiusamisel ei tohi lasta kasvada. Kui õpetaja ise probleemi ei sekku, siis on ta ise üks nendest kaasajooksikutest.

Siin võib paralleeli tuua ka sellega, et kuna Lastekaitse Liit tegeleb muuhulgas ka laste õiguste teadlikkuse tõstmisega ühiskonnas, siis mõelge korraks, kui palju olete teie ajakirjanikuna kuulnud nendest juhtumitest, kus keegi täiskasvanutest julgeb sekkuda konflikti, kus nähakse, et lapse ema või isa karjub enda lapse peale ja laps on sellest täiesti frustreeritud. Kui paljud täiskasvanud julgeksid sellises olukorras sekkuda?

Peame tegelikult tegelema mitte ainult kiusamise ennetamisega, vaid ka täiskasvanutes julguse kasvatamisega. Pahatihti juhtub nii, et kõik mis toimub väljaspool minu perekonda, ei ole minu asi, et pigistatakse silm kinni. See kui täiskasvanud näevad probleemi, keegi käitub laste suhtes vääritult, tuleks sekkuda. See võib olla täiesti võõras laps tänava peal, et kui sa juhtud märkama, siis pead olema see julge, kes sekkub.

Millest peaks alustama, et olukorda radikaalselt parandada?

Miljoni dollari küsimus! Kõige õigem on alustada iseendast ja oma hoiakute kontrollimisest ja vajadusel korrigeerimisest. Suurimat eeskuju võtavad lapsed meie enda käitumisest ning mida sallivamad, hoolivamad, austavamad ja julgemad oleme teisi kaitsma, seda suurema tõenäosusega teevad seda ka teised. Lapsevanemaga saame oma lastega rohkem ja avatumalt rääkida, neilt iga õhtu päriselt küsides, kuidas lasteaia- või koolipäev läks, mis talle päeva jooksul rõõmu ja muret valmistas ning teda aidata oma tunnetega hakkamasaamisel. 

Aga sisuliselt ma arvan, et on vaja vaadata kiusamise fenomeni kui gruppi “haigust” ehk kui kollektiivi “probleemi”, mitte indiviidi probleemi. Kiusajaks ja ohvriks võib sattuda iga laps. Kiusamise arenemisele rühmas aitavad kaasa kaasajooksikud ja passiivsed pealtvaatajad.

Kool peab tagama õpilastele turvalise keskkonna. Kas koolijuhid peaksid võtma vastutuse kiusamise üle, mis koolides toimub? Või kes peaks vastutama selle eest kui kool ei ole suutnud tagada igale õpilasele turvalist õpikeskkonda?

See on selline filosoofiline küsimus. Samahästi võiks ju küsida, kas vastutama peaks ka kõik need, kes nägid kiusu pealt, aga ei teinud midagi? Siinkohal on ääretult oluline toonitada, et kiusamine on rühmafenomen ja sallivuse õpetamine ei käi üleöö. See on pikk protsess, milles me kõik mängime oma rolli – ajakirjanikud, õpetajad, lapsed, nende vanemad kui ka ühiskond laiemalt.

Samas, kui võtame kitsama vaate, kooli, siis tuleb toonitada, et kui lapsevanemad, õpetajad ja tugipersonal (psühholoog, sotsiaalpedagoog) ei saa aidata kiusamise probleemi lahendamisel või provotseerivad ise kiusamist, tuleb pöörduda juhi ehk direktori poole.

Koolijuht on peavastutaja turvalise õpikeskkonna loomisel. Kui tundub, et ka direktor ei ole abiks, siis on vaja informeerida olukorrast linna haridusosakonda ja paralleelselt võtta ühendust lastekaitsetöötajaga, kes neutraalse osapoolena saab olla olukorra lahendamisel abiks. Alati võib abi küsida ka ööpäevaringselt tasuta lasteabitelefonilt 116 111.

Lisaks peaks lapsevanem ise initsiatiivi hoidma, et seista enda laste huvide eest ja keskenduda kiusamise olukorra lahendamisele. Minu perekonnas oli olukord, kus minu lapse jalgpallitreener kiusas teda. Me proovisime olukorda lahendada esialgu viisakalt vesteldes, kokkuleppeid sõlmides ja algselt tundus, et treener mõistis seda ja käis ka lapse käest vabandust palumas.

Pärast rääkis laps mulle, et treener ütles talle, et laps saab võistlustel hakata käima alles peale seda, kui mina olen lõpetanud selle, mille olin alustanud. See tähendas seda, et mina olin info edastanud juba muuhulgas ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistile. Siin toimuski selline olukord, kus täiskasvanu proovis last ikkagi mõjutada.

Ma nägin oma lapse silmades seda tohutut viha, et ma üldse asja nii lastekaitsespetsialistile andsin. Ta ei tahtnud minuga kolm päeva rääkida, alles neljandal päeval sain lõpuks tema jutule ja selgitada talle, et ma ei lase kellelgi talle liiga teha. Selgitasin, et ma seisin tema eest ja treeneri käitumine ei ole õige, õnneks ta ikka mõistis mind. Läbi selle näite tahan ma rõhutada, et loomulikult oleks kergem olnud see asi nurka visata ja öelda, et ma ei tegele sellega enam kuna treener vabandas ja vähemalt saab laps võistlustel käia. Aga ei, peame selle kiusamise lihtsalt välja juurima. See on nagu võilillede välja juurimine, kui sa ei tõmba seda pika juurega välja, siis teda tulebki aina juurde.

Mis meetodeid tuleks rakendada, et ka õpilased ise blokeeriksid kiusamise ära?

Selleks, et õpilased ise oskasid kiusamisse sekkuda või veelgi parem, seda üleüldse ära hoida, tuleb neile võimalikult varajasest east hakata õpetama kiusamist ennetavaid käitumisviise, mis kõik toetuvad “Kiusamisest vabaks!” programmi põhimõtetel neljale põhiväärtusele: teistega tuleb olla igas suhtlusolukorras salliv, hooliv, austav ja julge. Mida väiksem on laps, seda mängulisemal viisil me talle neid väärtusi ka õpetama peame, kusjuures siin on oluline koht ka enda eeskujul – õpetaja ja lapsevanem peab samuti endast ja teistest inimestest rääkides nendest väärtustest lähtuma.

Meie programmi näitel mängime vestluskaartide abil arutame ja mängime nendega läbi olukorrad, mis nendega päris lasteaia- või koolipäeva jooksul võivad juhtuda, et kui see tõe poolest peaks juhtuma, siis lapsed oskavad reageerida ja passiivse pealtvaatamise asemel nad hoopis takistavad kiusamist ja muutuvad kaitsjateks. Siin rõhutaksin seda, et meie programm tegeleb kogu rühma või klassiga, sest nii areneb käitumiskultuur kogu rühmas ja juhul kui kiusamine juhtub, ei jää lapsed pealtvaatajaks, vaid kaitsevad ise oma kaaslast või paluvad abi täiskasvanul.

Kuidas teevad Tallinna koolid selle nimel tööd, et õpetada õpilastele mitte kiusamist ning arusaama, et sellist tegevust tuleks takistada?

Programmiga “Kiusamisest vabaks!” on liitunud kaheksa Tallinna kooli: Tallinna Arte Gümnaasium, Tallinna Laagna Gümnaasium, Tallinna Lilleküla Gümnaasium, Tallinna Õismäe Gümnaasium, Kadrioru Saksa Gümnaasium, Pirita Majandusgümnaasium, Tallinna Rahumäe Põhikool ja Kalamaja Põhikool.

Mõned koolid nimekirjast kasutavad paralleelselt „Kiusamisest vabaks!“ metoodikale teisi kiusamisvastaseid programme. Tallinna Haridusamet teeb Lastekaitse Liiduga pidevalt selle nimel koostööd, et koolijuhtide ja õpetajate teadlikus kiusuennetuse olulisusest kasvaks, liitujaid tuleks juurde ning koolides, kus juba programm on töös oleks kasutusel kõige värskemad metoodilised vahendid.

Kas kool võib väita, et kiusamine on nende jaoks lisategevus ehk nende asi on lapsi õpetada ja nemad ei saa kiusamise eest vastutust võtta?

Kool ega ükski koolis töötav, õpilasi õpetav inimene ei saa seda väita. Eesti haridusasutused peavad täitma oma tegevustes riiklike õppekavasid. Õppekavas on lisaks õppe-eesmärkidele kirjas ka üldpädevused ning kasvatuseesmärgid. Üldpädevused on ainevaldkondade ja õppeainete ülesed pädevused, mis on olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel. Need kujunevad kõigi õppeainete kaudu ning tunni- ja koolivälises tegevuses. Üldpädevuste kujunemist jälgivad ja suunavad õpetajad omavahelises koostöös ning kooli ja kodu koostöös. Taani Roskilde ülikooli teadlaste poolt välja töötatud programm “Kiusamisest vabaks!” on kooskõlas Eesti koolieelse lasteasutuse ja põhikooli riiklikes õppekavades kirjeldatud õppekava alusväärtuste ja üldpädevuste kujundamise põhimõtetega ning toetab õpetajate igapäevast õppe- ja kasvatustegevust, mitte ei ole lisakoormaks. 

Kas on võimalik luua klassi, kus ei kiusata?

Kindlasti on selliseid klasse olemas, küll aga ei ole see õnnelike juhuste valik, et need klassid on olemas, vaid selle taga on õpetajate ning lapsevanemate enese eeskuju ja suur väärtuskasvatusalane töö.

Juba väga noorest east oleme sõltuvad kogukondadest, kus saame mõtiskleda, õppida ja luua uusi suhteid. Laps vajab nendes keskkondades targa ja hooliva täiskasvanu abi, kes teab, kui vajalik on aidata lastel tunda ühtekuuluvustunnet ja koosolemise rõõmu, kes toob rühmas ja klassis rambivalgusesse kõik hoolivad, julged, sallivad ja austavad teod. 

Siinkohal on ääretult oluline mainida, et kindlasti on võimalik luua klassi, kus pole kiusamist, aga ei ole võimalik anda kindlust, et olukord ei muutu. See on nagu kätepesu: kui pesed käed, siis on nad puhtad ja viirus ei tule; kui aga jätad selle süsteemselt tegemata, võivad tagajärjed olla halvad. Nii on ka kiusamise ennetamisega: kui ei tegele püsivalt laste käitumiskultuuriga, ühtekuuluvustunnega ja üldinimlike väärtuste juurutamisega, siis algab kiusamine.

Kui last on kiusatud, siis võib tal tekkida õppimises probleeme, ta ei suuda keskenduda või ei soovi minna kooli. Kui paljude laste hinded ja õpingutee üldiselt katkevad kiusamise ja ära tõrjumise tõttu?

Kahjuks ei ole meil teemakohast uuringut, mis näitaks hinnanguliselt, kui paljud lapsed on tõrjumise tõttu koolitee pooleli jätnud. Küll aga saame öelda, et kui isikliku koha suhtes grupis tekib kahtlusi, muutub meie aju valvsaks. Inimesed, kel napib teistega positiivseid kontakte ning kindel kuuluvustunne gruppi, võivad kogeda ärevust, üksindust, olla depressiivsed ja vihased. Nad muutuvad ebakindlaks ja püüavad oma kohta kindlustada. Seetõttu tekib olukordi, kus hakatakse hirmust ise ohvriks langeda hoopis teisi grupist välja tõrjuma. Lapsed, keda kogukonnast, olgu selleks siis näiteks rühm või klass, välja tõrjutakse, tunnevad end haavatavana ja üksikuna ka pikemas perspektiivis. Iga laps peab kogema, et nende jaoks on alati olemas koht ja nad kuuluvad grupi hulka. 

Paraku on olnud ka selliseid kiusamise juhtumeid, mis on lõppenud noore inimese enesetapuga. Pärast aastatepikkust kiusamist võttis endalt elu 19-aastane Heldin Nool. Ta oli noorte põlvkonna jaoks pidev pilke- ja mõnitusobjekt. Kes neil juhtudel vastutab?

Heldini ning tema perega juhtunud lugu on traagiline ning selline ei tohiks olla ühegi lapse saatus Eestis. Kiusamine on igal juhul ja alati küll laste probleem, aga täiskasvanute vastutus. Kiusamisega on aga selline keeruline lugu, et tihtipeale juhtub see täiskasvanute silmade eest varjatult ning isegi suure soovi korral last aidata, ei saa keegi midagi teha. Seetõttu ongi äärmiselt vajalik iseenda lapsele pidevalt kinnitada, et ta võib alati oma vanemat või õpetajat usaldada mistahes probleemi korral, mis puudutab teda või mõnda teist kaaslast tema ümber. Lapsed saavad olla kiusamismustreid nähes julged sekkujad ning kaitsjad, aga täiskasvanu peab teda selles rollis alati toetama ning raskema osa enda kanda võtma. 

Kiusamise pärast kannatavad rühmas või klassis kõik lapsed, mitte ainult ohver. Ka teised passiivsed pealtvaatajad ehk klassikaaslased võivad olla hirmul, et nad on ühel päeval ise ohvri rollis. Kui lapsevanemad, õpetajad ja tugipersonal (psühholoog, sotsiaalpedagoog) ei saa aidata kiusamise probleemi lahendamisel või provotseerivad ise kiusamist, tuleb pöörduda juhi ehk direktori poole. Juht on peavastutaja õpikeskkonna loomisel. Kui tundub, et ka direktor ei ole abiks, siis on vaja informeerida olukorrast Teie linna haridusosakonda ja paralleelselt võtta ühendust lastekaitsetöötajaga, kes neutraalse osapoolena saab olla olukorra lahendamisel abiks. Alati võib abi küsida ka ööpäevaringselt tasuta lasteabitelefonilt 116 111.

Kas kiusamist peaks hakkama ennetama juba varasest east?

Kiusamist peaks hakkama ennetama juba lasteaias ja seda me ka teeme. 500 lasteaeda üle Eesti on liitunud “Kiusamisest vabaks!” programmiga, kus kasutatakse metoodikat nii lasteaias kui ka sõimes. Küll aga ei saa rääkida laste sõimes kiusamisest, sest lapsed kuni 3. aastani ei saa teha tahtlikult teistele haiget, tegemist on käitumiskultuuri kujundamisega maast madalast.

Kiusamise juures on aastaid olnud ka majanduslik külg, et kiusatakse tavaliselt seda, kellel ei ole kõige uuemaid asju. Kas vaesema pere last kiusatakse suurema tõenäosusega?

Kiusamise ohvriks võib sattuda iga laps.Seda, kas laps saab ohvriks või kiusajaks ei määra mitte lapse isikuomadused, vaid see, milline on grupi sallivuskultuur ja ühtekuuluvustunne.Kiusamine saab toimuda ainult siis, kui pealtvaatajad toimuva otseselt või kaudselt heaks kiidavad ja sellele ei reageeri. Kui last rühmas kiusatakse, peegeldab see rühmasuhteid, kus keegi ei saa end turvaliselt tunda, kuna kardetakse ise ohvriks sattuda. Kiusamise halvad tagajärjed on nii ohvril, kiusajal kui ka pealtvaatajatel. Seetõttu keskendub “Kiusamisest vabaks!” lasterühmale tervikuna ja selle sotsiaalsele keskkonnale, mis peab olema väärtustepõhine ja suunatud rõõmsale koosolemise-emotsioonile, mitte ühele individuaalsele lapsele. 

Aasta aega tagasi võttis üks 14-aastane poiss viimases hädas noa kooli kaasa, millega tahtis hirmutada enda klassikaaslast, kes teda juba mõnda aega kiusanud oli. Mis sellises situatsioonis teha tuleks?

Esmalt tahaksin öelda, et me ei saa kommenteerida konkreetset juhtumit, sest me ei tea, mis mõjutas last nõndaviisi käituma.
Küll aga soovin siinkohal veelkord toonitada, et kiusamine on igal juhul ja alati küll laste probleem, aga täiskasvanute vastutus. Kiusamisega on aga selline keeruline lugu, et tihtipeale juhtub see täiskasvanute silmade eest varjatult ning isegi suure soovi korral last aidata, ei saa keegi midagi teha. Seetõttu ongi äärmiselt vajalik iseenda lapsele pidevalt kinnitada, et ta võib alati oma vanemat või õpetajat usaldada mistahes probleemi korral, mis puudutab teda või mõnda teist kaaslast tema ümber. Lapsed saavad olla kiusamismustreid nähes julged sekkujad ning kaitsjad, aga täiskasvanu peab teda selles rollis alati toetama ning raskema osa enda kanda võtma.
Lihtsamalt öeldes tuleb oma lapsega rääkida, rääkida ja veelkord rääkida ning tõesti sisendada talle julgust pöörduma mistahes probleemi puhul tema poole.

Kas soovite midagi lisada?

Lõpetuseks tahan ikkagi öelda ja rõhutada, et kiusamist ära hoida, tuleb lapsevanematena alustada endast, oma väärtustest, hoiakutes ja samamoodi õpetada neid ka lastele. Peame ise olema täiskasvanutena teineteise suhtes hoolivamad ja sallivamad. Mina oma töös märkan seda, et lapsed oma loomuse poolest väga heatahtlikud ja särasilmsed, nad on tegelikult täis erinevaid ägedaid ideid ja hästi loomingulised ning soojad. Vahest öeldakse, et meie noorus on hukas. Mina julgeks öelda, et mitte noorus ei ole hukas, vaid hukas on need täiskasvanud, kes oma valede väärtushinnangutega lapsi ja noori mõjutavad. Meil on lastelt ja noortelt tegelikult väga palju õppida.