"ÜRO toiduorganisatsioon on öelnud, et meil on jäänud koristada veel 60 saaki ehk ilmselt kusagil 60 aasta jooksul kahanevad toidu kasvatamise võimalused maakeral nii dramaatiliselt, et muutub raskeks toita kogu maakeral elavat rahvahulka," ütles ökoloogia vanemteadur ja jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur. "Muldade kvaliteedi langus on seotud ka pestitsiidide liigse kasutamisega. Keemiatööstus on väga jõuliselt tunginud toidu tootmisesse."

Ökoloogia vanemteadur ja jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur märkis Tallinna TV saates “Roheline vabariik”, et toidukasvatamise võimaluste kahanemise põhjus on muldade ülekasutamine. “Ülekasutamine ei ole seotud mitte ainult muldade viljakuse vähenemisega, vaid muldade kvaliteedi langus on seotud ka pestitsiidide liigse kasutamisega. Keemiatööstus on väga jõuliselt tunginud toidu tootmisesse. ÜRO tasandil on välja käidud väga jõuline seisukoht, et see on bluff ja põhineb valedel, et peame toidu tootmiseks mürkkemikaale nii palju kasutama. Et selle taga on ainult suurkorporatsioonide lobi, kelle huvi on kemikaale müüa ja saada keemiatööstusest kasumit,” märkis Kangur

Muld on Kanguri selgitusel kogu elu alus. “Nii nagu on öeldud piiblis, mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama. Kogu aineringe aluseks on muld. Muld on poolenisti elus. Selles kohtuvad kõik elu tagavad sfäärid koosnedes väga suures osas elusorganismidest, lagundajatest, kes viivad taimede poolt toodetud ja loomade poolt ümbertöötatud orgaanilise aine taas mineraalaineks selliselt, et ta muutuks taimedele uuesti kättesaadavaks,” kirjeldas Kangur. “Kui mullas poleks lagundavaid organisme, siis orgaaniline aine ladestuks ja lagunemist ei toimuks, aineringed muutuksid vähemtootlikumaks. Sellel põhineb meie nafta, kivisüsi ja põlevkivi. Need on ajastutest, kus orgaanilise aine lagunemist ei toimunud nii intensiivselt. Mullas ei olnud selliseid baktereid ja seeni veel väljakujunenud.”

Tänapäeval liigi- ja elurikkus, mida maa kannab, põhineb Kanguri sõnul väga suuresti mullal. “Juba vanad eestlased teadsid, et mulda tuleb harida, mulla eest tuleb hoolt kanda, et ta annaks meile toitu. Seetõttu peeti loomi, et saada orgaanilist väetist,” rääkis Kangur.

“Keemiatööstuse arenedes, peale I ja II maailmasõda, kus sõjaks kasutatud mürke oli vaja kusagil kasutama hakata, võeti see põllumajanduse poolt kasutusele. On näidatud, et need on meile justkui täiesti ohutud. Kuid mürgi eesmärk on midagi tappa. Loota, et ta tapab ainult teatud putukaid ja umbrohtusid on naiivsus.”

“Meie teadmised sellest, kes mullas elavad on endiselt äärmiselt pinnapealsed, kuna teaduslikke meetodeid selgitamaks, kes seal päriselt elavad, varem lihtsalt ei olnud,” lisas Kangur.

Viimasel ajal teaduses kasutusele võetud metoodikad võimaldavad Kanguri selgitusel aga üha täpsemalt kirjeldada mullas toimetavat elurikkust. “Selles valdkonnas tehakse üle maailma väga suurtes ülikoolides uuringuid, ka Eestis tehakse selle kohta väga suuri uuringuid. Järjest rohkem ilmneb elurikkus, mis tagab maapealse elurikkuse ning nendevahelisi seoseid. Kui kasutame liigselt väetisi ja pestitsiide, näitab see seda, et ohustame sellega iseenda toidulauda,” rääkis Kangur. “Võib olla tõesti me ei suuda praegu näidata täpselt kui ohtlikud või ohutud GMO organisimid ise, aga nende kasutusele võtuga on muutunud majandusmudelid.”

Loodus ei seisa Kanguri sõnul aga niisama, evolutsioon ei ole katkenud ja kohanemine mürkkemikaalidega toimub pidevalt ka edasi. “Selle tagajärjel saavutame n-ö superumbrohud, millede tõrjumiseks tuleb kasutada veel tugevamaid mürkkemikaale. Need ei kao toidust mitte kusagile. Näiteks on mesilaste saatus. Meie toidulaud sõltub väga oluliselt määral tolmendajatest. Kui nemad hävivad, siis süüa ei ole,” ütles Kangur. “Väga kaua arvati, et õietolm, kui mesilaste peamine toiduallikas, on mürkkemikaalide vaba, siis näitavad viimaste aastate uuringud, et taimekasvatuses kasutatavad mürkkemikaalid jõuavad ka õietolmu. Seetõttu mesilaste tervislik seisund halveneb, nad on haigustele vastuvõtlikumad.”

“Mürkkemikaalide kasutamine toidu kasvatamisel ei ole seotud ainult meie tervisega, vaid halveneb ka meie julgeolek, toidu julgeolek. Kui kaua ja hästi me suudame ning saame toitu üldse kasvatada? ÜRO tasandil on näidatud, et me ei pea oma toidulaua rikkalikuna hoidmiseks niivõrd palju kemikaale kasutama,” sõnas Kangur. “N-ö mahetootmine või tunduvalt väiksema intensiivsusega kemikaalide kasutamine tagaks meile pikemas perspektiivis toidulaua rikkalikumalt kui see praegu võimalik on.”

“Arvestades, kui palju meil on võimalik põllumaad kasutada, siis isegi võttes arvesse seda, et mahedalt tootes läheb pinda võib olla rohkem vaja, ei ole põhimõtteliselt mingit takistust, et saaksime ka mahedalt kogu Eesti ära toita,” rääkis Kangur. “Meie toidulaud ja toitumisharjumused on muutunud ning aega, kus elasime puhtalt ainult Eestis kasvatatud toidust pole me ilmselt nõus enam tagasi minema.Saame aga väga suure osa enda toidust siiski kasvatada mahedalt Eestis. See on üks meie julgeoleku küsimusi, sest keemia- ja väetisetööstus on meist väljaspool asuv. Me sõltume ettevõtetest, kes kemikaale Eestisse toovad. Kui saaksime toitu kasvatada ilma selle sõltuvuseta suurendab see meie julgeolekut ja heaolu.”