„Nagu aru sain, tuleb Linnateatrisse üks saal, kus on istmed ja tribüün nii-öelda kivisse raiutud,“ ütles kirjanik ja filmirežissöör Kadri Kõusaar. „Teistes saalides on lavastajatel palju mänguruumi: nad võivad nihutada näitlejaid ja publikut, kuhu vaja. See on kindlasti visuaalselt huvitav ja annab võimaluse erinevaid lahendusi välja mõelda.“

Linnateatri uue kompleksi ehitushankele esitati neli pakkumist, parima pakkumise tegi Ehitus5ECO hinnaga 17 937 700 eurot (käibemaksuta). Teatri arenduse kogumaksumuseks on 28,4 miljonit eurot ja uus teatrikompleks peaks valmima 2023. aasta märtsis.

Linnateatri rekonstrueerimiseks esitati arhitektuurivõistlusele 2018. aastal 13 osalemistaotlust ja ideekavandit. Konkursi võitis ideekavand pealkirjaga „Paviljon“, mille autorid on Maarja Kask, Ralf Lõoke, Märten Peterson ja Martin McLean arhitektuuribüroost Salto AB OÜ.

Linnateatri haldusjuht Rain Raabel ütles, et muinsuskaitse nõudeid arvestades rajatakse teatrile kaks uut hoonet ja rekonstrueeritakse olemasolevad, nii et kahest sisehoovist moodustub terviklik kompleks. „Üks hoone tuleb täiesti läbipaistev, mõlemalt poolt klaasist,“ kirjeldas ta. „See on eelkõige valguskaev, et alla Põrgusaali ja black box-i saali fuajeedesse paistaks ka päevavalgus. Teine hoone on kohvikumaja.“

Tallinna Linnateatri ehitus on ehitushindade kallinemise tõttu läinud arvatust neli miljonit eurot kallimaks. „Linnateatri ehitus on nii kaugel, et selle lõppu ei väära enam mitte miski,“ märkis Tallinna abilinnapea Kaarel Oja. „Tõsi on see, et hinnad on viimase aasta jooksul kallinenud, kuid seda objekti ei saa seisma jätta. Linn sõbralikult apelleerib riigi suunas, vaadates sellele, et kunagi oli meil kokkulepe, et teeme seda koos. Tegemist on suure ehitisega, mis ei ole maamärk mitte ainult Tallinnale, vaid tervele Eesti kultuurile. Oleme väga avatult rääkinud, milliseid prognoose ette näeme, et teater saaks väärikalt lõpetatud ja loomulikult oleme riigiga dialoogis.“

Kaks korda kõrgem, kolm korda suurem

Uue hoone kolmandale ja neljandale korrusele tulevad Raabel sõnul rõdud. „Need on projekteeritud sisehoovi või õuesaali valgustamiseks,“ selgitas ta. „Need on mõeldud prožektorite riputamiseks.“

Õuesaalile katusealust ei ehitata. „Siia jääb ikkagi vabaõhulava koos oma kõikide võlude ja valudega,“ ütles Raabel.

Linnateatri suur saal ehk Põrgusaal tuleb kaks korda kõrgem ja kolm korda suurem. „Täna on siin ehituse seis selline, et nüüd on juba saalikuju päris hästi näha, milline see olema hakkab,“ näitas Raabel. „Siin on ligi 320 kuni 340 kohta. Piletiprobleemi tulevikus olla ei tohiks, aga tahaks öelda, et defitsiit võiks mingil määral säilida, siis on järelikult tegemist ka hea teatriga. Aga kindlasti mahub siia oluliselt rohkem inimesi, kui varasemalt.“

Vana saaliga võrreldes on uus suur saal Raabeli hinnangul ligi viis meetrit sügavam. „See uks mis seal üleval paistab, oli enne lavale sissepääs,“ sõnas ta. „See osa on kõik liivakivist juurde alla kaevatud. Kaevamised kestsid ligi üheksa kuud.“

Uute saalide peasissepääsud hakkavad asuma Laia tänava ja Aida tänava nurgal, nii et teatri külastajal oleks võimalus läbida ka ajaloolist hoonestust.

Salapärane kaev

Oja sõnul Linnateatri ehitusel allahindlust tehtud ei ole. „See on väga vinge töö, mille arhitektid, ehitajad ja teater on siiamaani teinud,“ ütles ta. „Nüüd on meie asi täita see väärilise tehnika ja sisuga. Juba siin veel pooleliolevas hoones tekib kergelt teatrivaim sisse. See, mis Põrgulavast saanud on, on muljetavaldav. See on palju muutunud ja tehtud võimaluste rohkemaks.“

Prognoosimatuid üllatusi ei tohiks Oja sõnul enam tulla. „Suur osa sellest on lepingutega kaetud,“ lisas ta. „Ootame veel, et näeksime lõpuks, kui palju maksab teatri spetsiifiline tehnika, mis siia ette on nähtud. See on võib-olla viimane ots, mida ka meie ootame.“

Arheoloogiliste kaevamiste käigus tuli välja ka salapärane kaev. Selle kaevu teeb unikaalseks see, et ta on siin enne neid hooneid olnud,“ lausus Raabel. „Arheoloogid arvasid, et see on 15. sajandist pärinev.“

Kuna kaev on kahe kandva müüri all, ei ole võimalik seda ülevalt poolt eksponeerida. „Tahtsime algselt sinna ülesse klaasi panna ja kui oleksime seda teinud, oleks see väga väikse osana jäänud,“ kirjeldas Raabel. „Seega lepiti kokku, et seda eksponeeritakse selliselt, et sinna saab peale astuda ja vaadata ülevalt sisse. Kahjuks jääb see ilu teatri tagaruumidesse, kuhu on planeeritud kostüümiladu. Tavainimestele see igapäevaselt avatud ei ole.“

Linnateater on kultuurisüda

Kõusaar ütles, et on rohkem filmikunsti kui teatrikunsti fänn. „Keskkooli ajal olin ka suur teatri fänn, aga mingi hetk ei olnud enam pileteid saada, sest saalid olid väikesed ja piletid said otsa nagu soojad saiad,“ lausus ta. „Omal ajal ei olnud võimalik ka interneti teel neid soetada ja siis heitsingi lihtsalt käega.“

Kõusaar lisas, et valib hoolikalt, mida teatrisse vaatama läheb. „Suure saali etendusi ei salli ma enam üldse,“ märkis ta. „Isegi kui on tegemist auhinnatud tükiga, on see minu jaoks liiga lärmakas, teatraalne ja veiderdav. Ma olen saanud teatrielamusi väikestest tükkidest, kus on maksimaalselt kolm näitlejat.“

See, kas Kõusaar leiab tee teatri juurde tagasi, sõltub etendustest. „Uus Linnateatri hoone tuleb kahtlemata äge,“ rõhutas ta. „Tallinnale on oluline, et selline vinge kultuuriasutus ja muinsuskaitse objekt on saanud üheks. See ei ole lihtsalt muuseum või rikkurite kortermaja, vaid reaalne kultuurisüda ja asi, mille üle uhkust tunda.“

Mänguruumilisemad saalid

2020. aasta teises pooles algas seoses ehitusega teatri kolimine Salme Kultuurikeskusesse, kus terve ehituse vältel on teatripere oma etendusi seal korraldanud. Esimese lavastusena jõudis Salme Kultuurikeskuse suurele lavale Diana Leesalu „Nad tulid keskööl“. Väikese lava avas Pascal Rambert’i „Õed“.

Muusik Toomas Uibo sõnas, et on sagedane Linnateatri külastaja. „Olen käinud isegi Salme Kultuurikeskuses, kus teater hetkel tegutseb,“ märkis ta. „Ma ei mäleta, et oleksin kunagi pidanud pettuma Linnateatri tükkides. Nende seltskond on meeletult äge ja see energia, mis sealt seest tuleb on võrreldamatu. Linnateater on teadagi kvaliteedimärk Eesti teatris. Usun, et loominguline sisu tuleb uude hoonesse sama väärikalt tagasi.“

Kõusaar lisas, et teda paeluvad teatri uued mänguruumilised saalid. „Nagu aru sain, siis on vaid üks saal, kus on istmed ja tribüün nii-öelda kivisse raiutud,“ lausus ta. „Teistes saalides on lavastajatel palju mänguruumi. Nad võivad nihutada näitlejaid ja publikut, kuhu vaja – see on kindlasti visuaalselt huvitav ja annab võimaluse erinevaid lahendusi välja mõelda. Lisaks tuleb Linnateatrisse intiimsemaid ehk väiksemaid saale, mida varem ei olnudki.“