„Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka. Inimeste igapäevaelu põhiküsimus pole enam ellujäämine, vaid parem elukvaliteet ühes pürgimusega olla vaimselt terve. Samas vaimse tervise probleemide tõttu eluga rahulolu möödunud aastal langes,“ ütles 2023. aasta inimarengu aruande parlamentaarsel arutelul Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor ning aruande peatoimetaja Merike Sisask.

Eestis kasvab inimeste eluga rahulolu jätkuvalt, kuigi koroonaaeg tõi tagasilööke. Eluga rahulolu poolest on Eesti Euroopa keskmiste riikide seas. 2022. aastal mõjutas eluga rahulolu mitu vaimse tervise tegurit, nagu depressiivsus, koroonastress, aga ka optimism ja lootusrikas tulevikuvaade. „Vaimse tervise probleemid on põhjus, miks eluga rahulolu eelmise aastaga võrreldes keskmiselt pisut langes.“

Sisaski sõnul parema elukvaliteedi hulka käib pürgimus olla vaimselt terve. Inimareng saab jätkuda globaalselt ka kriiside ajastul, kui on pandeemiad, kliimamuutus, sõjaoht, kui inimeste vaimset tervist hoida ja kaitsta. „Aga kriisi tingimustes on tarvis ühiskonna toimimiseks inimeste vaimset heaolu ning nende ise- ja koostoimimise võimet üha enam toetada,“ tõdes ta.

Inimeste vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ning seotusest kogukonnaga. Kogukond ja keskkonnad on üks väga läbiv teema inimarengu aruandes, sest kui inimestel kaob see kuuluvus- ja turvatunne või kui see väheneb, siis väheneb ka vaimne heaolu ja suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks. „Inimestel see tunne, et nende arvamusega ei arvestata või nende vajadustega ei arvestata, võib tekitada pettumust ja trotsi, mis võib viia omakorda siis alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeedia gruppide tekkeni, valeinfo tarbimiseni, polariseerumiseni ja üldise usaldamatuseni riigi ja teiste inimeste suhtes.“

Säilenõtkus eelkõige

Sisask tõi esile, et pidevad muutused igapäevaelus ning edukultus ühiskonnas panevad vaimse tervise proovile. Need eeldavad head kohanemisvõimet, eeldavad nõudmiste ja ressursside tasakaalu hoidmist. „Kui vaimset tervist defineeritakse sageli kui heaoluseisundit, siis inimarengu aruandes me sooviksime just nimelt näidata ka seda, et see ei ole seisund, mis ei oleks muutlik. See võib muutuda nii paremuse kui halvemuse suunas. Oluline on teda tõlgendada head kohanemisvõimet mida on ka hakatud nimetama säilenõtkuseks. „Säilenõtkus on hea tasakaal murdmatuse ja paindlikkuse vahel, kui puutume kokku stressirohkete olukordadega.“

Vaimse tervise käsitlus lähtub Sisaski hinnangul peamiselt häiretest ja keskendub ravile. Liialt vähe aga panustatakse ennetusse, see on haavatavuse maandamisse ja probleemide varajasse märkamisse.

Vaimse tervise spetsialistide puudus ja teenuste kehv kättesaadavus on ühiskonnas teadvustatud ja väga oluline probleem. Aga see on signaal sellest, et me tegeleme probleemidega liiga hilja. „Me tegeleme vaimse tervisega siis, kui probleemid on kaugele arenenud, on tekkinud diagnoositavad häired. Siis on inimesel vaja pääseda psühhiaatri juurde. Enne seda on palju muid võimalusi enda vaimset tervist hoida ja abi saada,“ pakkus ta.

Sisaski hinnangul pole see, et näeme suurt tungi spetsialistide abi poole ainult halb sõnum, et meil on palju probleeme. See tähendab ka seda, et inimestel on suurem teadlikkus. „Spetsialistid oskavad probleeme paremini märgata ja ühiskonnas laiemalt on vaimse tervise probleemidel väiksem häbimärgistatus. Pole piinlik abi otsida, kui ma seda tõesti vajan. Aga ikkagi, oluline on häirete ravi ja probleemide ennetuse mõistlik tasakaal,“ nentis Sisask.

Keskkonna oluline mõju

Eesti inimarengu aruande 2023 peatüki „Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu“ toimetaja, Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping ütles, et keskkonnamõju hindamine vaimsele tervisele olukorras, kus stressi, kurnatust, ärevust esineb ühiskonnas üha rohkem, on muutunud tõesti oluliseks.

Füüsiline keskkond toetab ennetavalt vaimset heaolu ning samal ajal toetab keskkond inimest tema vaimses kurnatuses või muus vaimset väljakutset pakkuvas seisundis. Meid ümbritseva keskkonna kvaliteedi mõju meie igapäevasele vaimsele heaolule ei saa alahinnata.

Sooväli-Sepping tõi positiivse sõnumina esile, et Eestis on inimestel piisavalt palju võimalusi nautida vaikust ja eraldatust looduses eemal inimtekkelistest objektidest. Euroopa kontekstis on see midagi erakordset. Ka andmed kinnitavad, et elanikkonna kokkupuudet rohelusega terves Eestis võib hinnata heaks.

„Iseküsimus on see, kas vaikust ja puhkust saab nautida ainult autot omav elanikkond või milline on ligipääs rohealadele linnas sotsiaalselt haavatavatele gruppidele, nagu näiteks eakad ja lapsed? Eakad ja lapsed on kvaliteetse elukeskkonna kraadiklaas. Eakate ja laste omal jõul ja vastutusel hakkama saamine avalikus ruumis näitab tervele ühiskonnale, kui ligipääsetav on elukeskkond ja milline on elanike omavaheline sotsiaalne seotus,“ märkis ta.

Ravi linnalooduses

Sooväli-Sepping tõi ka välja, et mida puhtam ja looduslikum on elukeskkond, seda vaimselt tugevama vastupanuvõimega on ühiskond. Looduslähedus toetab vaimset heaolu. „Kas olete märganud, et tänapäeva haiglad, eakate kodud, taastusravikeskused on ideaalis rajatud looduse keskele eemale linnakärast ja linnasaginast? Kas olete mõelnud ka selle peale, miks ainult haigetel ja väetitel on vaja loodust?“ küsis ta.

Looduskeskkond ei mõju tervistavalt vaid haigetele inimestele, vaid on vajalik ka tervetele inimestele, selleks et toetada vaimset hakkamasaamist. Looduskeskkonnas viibimine stimuleerib, säilitab ja tugevdab vaimset tervist, sealjuures ka stressiga hakkamasaamist. „Loodusesse ja maakodusse ei peaks spetsiaalselt sõitma, et ennast laadida, tunda selle tervistavat mõju. Mida rohkem loodust on linnas tänavatel, väljakutel, bussipeatustes, korterelamute ümbruses, seda tervemad on inimesed,“ järeldas tehnikaülikooli professor.  

Abi saab ka psühholoogita

Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai kõneles lähiaja plaanidest, mille sihiks on jõuda tervikliku vaimse tervise abisüsteemini, kus toimivad üheaegselt kõik osad, alates inimeste endi võimest end hoida ja vajadusel aidata, kogukonna ja esmatasandil kättesaadavatest teenustest kuni kõige keerukama arstiabini välja.

Esmase ja taastusabi andja ei pea olema tingimata psühholoog. Abi võib pakkuda näiteks vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja või hingehoidja. Kuid on oluline, et see abi oleks tõenduspõhine, see tähendab, ta kindlasti aitaks ja ei teeks kahju. „Me peame andma tõenduspõhised tööriistad ja vajaliku toe palju laiemale ringile spetsialistidele. Nii saame abiandjate ringi laiendada, pakkuda inimeste muredele kiiremat lahendust ja leevendada ka survet psühholoogidele ja psühhiaatritele, keda meil napib.“

Teine oluline töösuund on seotud mõistmisega, et enamik vaimset tervist ning tervist üldse mõjutavaid ja kujundavaid tegureid asuvad tervishoiusüsteemist väljas. Lapse tervist mõjutavad enim pere ja kool, tööinimese tervist töökoht ja pere, meid kõiki ümbritsev keskkond ja ühiskond.

„Seetõttu on üheks meie eesmärgiks kasvatada vaimse tervise kirjaoskust laiemalt ning anda ka teistele sektoritele tõenduspõhiseid tööriistu oma sektoris vaimse tervise toetamiseks. Me näeme, et tööandjad mõtlevad juba praegu oma töötajate tervisele ja küsivad, mida nad teha saaksid. Meie asi on teadvustada laiemalt, et vaimset tervist ei saa parandada ainult teenuse pakkumisega, üle tuleb vaadata ka keskkond ja elukorraldus,“ selgitas Lai.

Sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt tõi esile, et Eesti arengut viib edasi vaimselt terve rahvas. „Selleks on muuhulgas vaja sotsiaalset ja emotsionaalset turvatunnet, seotust kogukonnaga, head nõudmiste ja ressursside vahelist tasakaalu tööl, pereringis ja hariduselus, aga ka oskust probleeme varakult märgata ning ennetada nende arenemist diagnoositavateks häireteks.“

…

ÜRO 2022. aastal ilmunud inimarengu aruande kohaselt on esimest korda inimarengu indeksi arvutamise ajaloos indeks kahel aastal järjest globaalselt langenud.

Eesti on ÜRO inimarengu indeksi kohaselt 2021. aastal väga kõrgel inimarengu tasemel olevate riikide hulgas 31. kohal (Eesti indeksi väärtus 0,890), kuid võrreldes eelmises aruandes esitatud andmetega (Eesti inimarengu aruanne 2020) on Eesti indeksi väärtus ja koht pingereas pisut langenud.

Inimarengu indeksi üks komponent on oodatav keskmine eluiga sünnihetkel, lisaks haridus (nii eeldatav kui ka keskmine kooliaastate arv) ja võrreldavates hindades SKP inimese kohta. Kui Eesti inimeste oodatav eluiga (77,1 aastat) ning SKP inimese kohta (38 048 USD) on selgelt alla väga kõrgel inimarengu tasemel olevate riikide keskmise taseme (sellesse gruppi kuulub 66 riiki 191st, keskmine indeksi väärtus 0,896), siis keskmise kooliaastate arvu poolest (13,5 aastat) on Eesti keskmisest kõrgemal positsioonil. Lisaks on Eestis erinevus eeldatava ja tegeliku keskmise kooliaastate arvu vahel võrreldes teiste riikidega märkimisväärselt väike.