Eestlased panid tsaariaegsetel valimistel kavalalt linnapeaks venelase, et keegi sakslastest uut linnavalitsust sõimata ei julgeks.

Esimene eesti parlament – nii kutsuti eestlaste ülevõetud Tallinna volikogu. Ülevõtmine ise toimus 1904. aasta detsembris, kui eestlased said linnavolikogu valimistel esimest korda enamuse. See toimus 110 aastat tagasi, mis on igati soliidne tähtpäev, et noid aegu lähemalt meenutada. Teen seda, toetudes tollase volikogu liikme Villem Pinkovski meenutustele.

Pinkovski sõnul oli juba 1901. aasta valimistel linnavolikogusse pääsenud 41 sakslase ja viie venelase kõrval ka 15 eestlast. Volikogu ametlik keel oli vene keel, aga komisjonides räägiti saksa keelt.

Kaval käik vene linnapeaga

Eestlastest volikogu liikmed eesotsas J. Umbliaga (ka Umblik) hakkasid aga tegema agaralt ettevalmistusi järgmisteks valimisteks. Umblia koostas kinnisvarade ümberhindamisel eestlastest majaomanike nimekirjad ja muretses eesti haritlastele valimistsensusi, aidates neid saada kinnisvarapärijate eestkostjateks. Noil aegadel oli valimistel hääleõigus ainult kinnisvaraomanikel või kinnisvarapärija eestkostjatel. Sakslased olevat olnud jahmunud, nähes valimiste eel valijate nimekirjas kogu eesti haritlaskonna tuumikut. Linnavolinik parun Rosen olevat hoiatanud valimiskoosolekul majaomanikke kanges eesti keeles: «Kas sina siis tõesti valip se Päts, se Teemant? Temal ei olep ju muud vara, kui se sumadan.» Siit tuligi rahvalik nimetus mitte-majaomanikust linnavalijale, seega peamiselt eesti haritlasele – sumadanimees. Nad polnud ise majaomanikud, vaid olid eestkostjad.

Varem tehti linnavalimisi ilma valimiskampaaniata. Linnapea kutsus lihtsalt volinikud kokku ja nendega koos siis uued kandidaadid üles seati. Valijail jäi üle ainult need nimekirjad oma häältega kinnitada. Rüütelkonna esimees parun Dellingshausen ja linnapea von Hueck soovisid ka seekord sama korda jätkata ning pöördusid kuberner Bellegarde poole, et too Tallinnas eestlastele valimiskoosolekuteks luba ei annaks. Kuberner seda soovi siiski ei toetanud.

Konstantin Pätsi ajalehe Teataja toimetus muutus keskuseks, kus siis eesti asja ajama hakati. Eelkoosolekud peeti n-ö Vana Estonia ruumides Väike-Tartu maanteel, kus samal ajal tekkis ka mõte asuda uue moodsa eesti teatrimaja ehitamisele. Lähem valimiskihutus käis majast majja. Et kindla peale sakslastest jagu saada, tuli eestlastel ka siinsete venelastega kampa lüüa. Valimiste tulemused olid üllatavad: eesti-vene blokk sai linnavolikogu 60 kohast 48 endale. Esimesena Baltikumi suuremaist linnadest oli Tallinn üle võetud.

Linnapea kohta pakuti Konstantin Pätsile, kuid ta pidas paremaks Teataja juurde jääda, ka arvas ta, et teda ei kinnitata poliitilistel põhjustel sellele kohale. Ka Jaan Poska ei tahtnud pakutud kohta vastu võtta. Lõpuks lepiti kokku vabameelse vene ametniku Erast Hiatsintovi kandidatuur. Hiatsintov oli olnud talurahva-asjade komisjoni alaline liige kubermanguvalitsuses, tundis kohalikke olusid ja võis eesti asjale Vene võimude ees mõningast toetust saada.

Hiatsintovi valik oli väga häirinud saksa lehti, need kirusid teda «võõrolluseks» – aga see pahandas omakorda venelasi ja eriti kuberneri. Ainult Dellingshausen taipas valiku kaugemat mõtet: eestlased, keda oli tembeldatud revolutsionäärideks ja separatistideks, valisid oma linnapeaks kubermanguvalitsuse venelasest ametniku. Eestlased osutusid vägagi kavalateks poliitikuteks.

Alles nüüd said ka linnavolikogu sakslased aru, kui ohtlik on neile Hiatsintovi kandidatuur. Nad andsid mõista, et oleksid ennem nõus isegi Pätsiga. Viimane ühes insener Voldemar Lenderiga said eestlaste poolt uuteks linnanõunikeks. Hiljem valiti Päts linnapea asetäitjaks. Uue linnavolikogu põhieesmärk oli mitte õhutada rahvuslikku sallimatust ning hoolitseda kõigi linnakodanike hea käekäigu eest sõltumata rahvusest või klassihuvidest.

Haridus ja kaubandus olulisimad

Linnapea Hiatsintov ütles volikogus peetud kõnes: «Üheks linnavalitsuse tähtsamaks ülesandeks peab olema haridustöö linna kehvemate elanike seas ja selleks tuleb koondada kõik jõud võimalikult rohkema arvu koolide asutamiseks kehvemate elanike lastele… Kehvad inimesed moodustavad linna elanikest õieti selle elemendi, kelle olukorra parandamine kuulub linnavalitsuse tähtsamate ülesannete hulka. Linnavalitsuse hoolitsemine elanike laiemate kihtide eest peab ulatuma ka üle tähendatud piiri ja rahva söögimajade, öömajade jne. asutamine oleks väga soovitav.

Tõsi, nende eesmärkide taotlemine nõuab linnalt suuri summasid, linna rahanduslik olukord aga halveneb järjest, olenedes kurvast nähtusest, et kohalik kaubandus langeb halastamatu järjekindlusega. Kaubandust peab toetama, et tõsta ja parandada tegutsemist sellel alal. See ülesanne on väga raske, kuid teatavates tingimustes täiesti teostatav. Esimene tingimus peitub volinike isiklikes omadustes: nad peaksid ühinema sõbralikuks koostööks linna kasuks, unustades oma väiklase enesearmastuse ja ausalt suhtuma teiste arvamusse.»

Hiljem, kui eestlaste koostöö liberaalsete venelastega jätkus, olevat kuberner Korostovets nende vene saadikute kohta tähendanud: «Need ei ole venelased, vaid vene eestlased.» Hiatsintov lahkus halva tervise tõttu 1905. aastal ametist ja 1906. aastal valiti linnapeaks Voldemar Lender. Tallinna valitsemine oli täielikult üle läinud eestlaste kätte.