“Puidu ja puittoodete eksport on Eesti üks majanduse mootoreid. Ja ma usun, et see jääb ka tulevikus nii. Samuti me ei ole ju põlevkivitööstust sulgenud, see toimub väga aeglaselt ja osaliselt me kindlasti jätkame ka tulevikus meie peamise maavara väärindamist,” prognoosis Eesti majanduse tulevikku Tallinna Ülikooli majandusteadlane Kristo Krumm.

Swedbanki värskest analüüsist nähtub, et Eesti päritolu kaupade eksport suurenes septembris ja kolmandas kvartalis kokku aastases võrdluses vastavalt 28% ja 34%. Tundub võibolla üllatav, et ekspordikasvu taga oli peamiselt kolm kaubagruppi – töödeldud kütused ja õlid, telekommunikatsiooniseadmed ning puittooted, mis andsid ekspordi kasvust septembris lausa 81% ja kolmandas kvartalis 75%. Samal ajal on avalikkuses väga palju juttu rohepöördest ning Eesti kuvand seisneb justkui nutimajanduses. Pealinn uuris, kuidas sellist vastuolu seletada, et meil hoopis kasvab tooraine eksport.

Tallinna Ülikooli majandusteadlane Kristo Krumm selgitas õli ja puidu ekspordi plahvatuslikku kasvu sellega, et majanduses, eriti makrotasandil, toimub kõik viitega. Seega, kui mingid muutused majanduses toimuvad, siis näeme neid alles mõne kuu, mõnel juhul isegi poole aasta pärast. Nii on tema hinnangul ka Eesti ekspordiga – hetkel pole mõjud järelikult nendesse, see tähendab toorainepõhistesse sektoritesse veel jõudnud.

“Arvestada tuleb, et puidu ja puittoodete eksport on Eesti üks majanduse mootoreid ning peamisi ekspordiartikleid olnud juba eelmise vabariigi ajast. Ja ma usun, et see jääb ka tulevikus nii,” tõi teadlane välja puiduekspordi tähtsuse.

Krumm esitas “suhtelise eelise teooria”, mille alusel riigid keskenduvad nende kaupade ja teenuste ekspordile, milles neil on kas geograafiline või teadmistepõhine või ka kulueelis, ja Eestis on ammu välja kujunenud omad kaubaartiklid, mis ei ole muutunud juba vähemalt 100 aastat. “Me pigem see spetsialiseerumine kasvab. Oleme mitte asendanud, vaid pigem täiendanud oma suhtelist eelist; puidu ja põlevkivi sektoritele on lisandunud IT, mida varasemalt polnud,” kirjeldas ta Eesti majandusmudelit.

Krumm vaatles ka Eesti ekspordi struktuuri sisuliselt ning selgub sama muster: peamised kaubad, mida me edukalt oleme väljapoole müünud on ikka põlevkivikeemia tooted, puit, masinad-seadmed, toiduained. “Seega ei ole selles ühelt poolt midagi imekspandavat, et meie eksport on tooraine põhine,“ lausus ta. „Kas see on jätkusuutlik? Usun, et lähitulevikus suurt midagi ei muutu. Me ei ole ju veel reaalselt põlevkivitööstust sulgenud, see toimub väga aeglaselt ja osaliselt me kindlasti jätkame ka tulevikus meie peamise maavara väärindamist. Usutavasti ei lähe see enam ahju, vaid muutub millekski väärtuslikumaks.”

Rutakas rohepööre tekitab sotsiaalse kollapsi

Siiski nägi ta regionaalsel tasandil probleemi, kuna põlevkivitööstusega on seotud liiga palju töökohti: “Nende kaotamine tekitab väiksemas mastaabis sotsiaalse kollapsi, kui kohe täna hakata rohepööret täiel määral ellu viima. Sellest saavad enamus otsustajaid ka aru.”

Krummi sõnutsi ei erine meie majanduse terviklik sõltuvus toormest kuigipalju muude riikide omast. “Kütust on ikka vaja, metalli ja sellega kaasnevaid toormeid ka,” selgitas ta, miks väga palju kohe ja kiiresti teha ei saa. Tema sõnul käime selle sõltuvuse vähendamisel pikas perspektiivis ikka ühte jalga muu maailmaga.

“Kõik mida me tarbimine, on ikka millestki valmistatud ja seda mida meil endil pole, tuleb paratamatult sisse osta. Küsimus on, et kuidas pikas perspektiivis vähendada globaalset sõltuvust erinevatest toormetest,” osutas ta põhilisele küsimusele.

Krumm meenutas, et juba ammu on hakatud rääkima sellest, et tuua tootmised tagasi regionaalseks, sest nõnda vähenevad globaalseid tarneahelaid ning võimalik on rohkem riigisiseseid ressursse ära kasutada.

Ta prognoosis, et toorainete puhul on ilmselt on oodata kui mitte hinnakasvu, siis püsivate kõrgete hindade ja defitsiidi jätkumist veel mõne aja, vast pool aastat kindlasti. Ent mida see tarbijate jaoks tähendab? Krummi sõnul näeme hinnatõusu ja harjumuste muutusi. “Kui me siiani oleme harjunud minema autopoodi ja valinud välja sobiva masina, sellega järgmisel päeval koju sõitnud, siis nüüd tuleb oma ootusi kõvasti muuta. Ei saa kõike nüüd ja kohe ja odava hinna eest,” kirjeldas ta kujunenud olukorda. “Teatud mõttes ongi see olukord, kus me hetkel elame; kõrged energiahinnad, kallis kütus ja mõningate kaupade puudus test, kas me suudame ja oskame piiratud tarbimise oludes toime tulla? Ehk siis on ju räägitud, et igasugune rohepööre tähendab tugevat tarbimise muutus. Natuke ongi see olukord nüüd käes ja saab näha, kuidas tarbijad sellega kohanduvad,” nägi ta olukorras väljakutset.

Võõrtööjõu asemel tuleb insenere koolitada oma inimeste seast

Omaette teema on Krummi sõnul töökäte puudus. “Tööjõust rääkides, siis paistab, et suurem “möll” käib kolmes sektoris: IT, tootmine ja teenindus. Kõik kolm on inimtööjõust sõltuvad ja nendes sektorites on puudu nii füüsilist tööjõudu aga enamgi veel, teadmuspõhist tööjõudu,” nägi ta vajakajäämist.

Krumm lisas, et kui teenindust saab leevendada nii välistööjõuga kui ka tehnoloogia kasutuselevõtuga, siis inseneridest või ka nendest, kes oskavad asju välja mõelda ja valmis teha, on puudu. Seal täna veel robot ei suuda inimest asendada. Seega on tema hinnangul ilmselt kesk-eri haridus, kutseharidus ja kõrghariduses insenerierialad need, kust tulles ei tohiks tööta jääda ning nendele oskustele peaks olema turgu lähitulevikus kindlasti.

“Ühelgi riigil ei ole kasulik loota vaid välistööjõule, eriti seda “tarkadel erialadel”. Oleme jah maailmas liikunud sinnapoole, kus teenindajad on ammu mujalt riikidest. Ka Eesti ilmselt on sama tee ette võtnud, aga kallimad ja nõutumad töökohad võiksid ja peaksid jääma Eestisse,” kirjeldas ta tööturu perspektiivi.