“Tagasilöök soolisele võrdsusele on sedavõrd võimas. Ei ole sellist sujuvat progressi soolise võrdõiguslikkuse teel,” lausus SA Poliitikauuringute Keskus Praxis programmijuht Mari-Liis Sepper.

Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse nõunik Helen Biin tunnustas olukorda, kus veel hiljuti olid nii president kui peaminister naised, lisaks veel pooled ministrid. Siiski nimetas ta seda olukorda ajutiseks.

“Eestis on väga juhuslik, kui palju naisi parasjagu valitsuses on, täna on pooled ministritest naised, homme võibolla üks-kaks,” avaldas ta kartust. “Öeldakse, et praegu on Kaja Kallas peaminister ning ta ei meeldi paljudele, millest järeldub, et kuna ta on naine, siis naine ei tohigi olla peaminister,” tõi ta välja levinud väära loogika.

Biin möönis, et poliitilistest ametikohtadest pääsevad naised juhtima pigem sotsiaal- või kultuuriministeeriume. “Naistel peaks olema ka ligipääs kaitseministri ametikohale, mida seni Eestis veel juhtunud,” tõdes ta.

Tulevikku vaadates märkis Biin, et järgmine valitsus siiski ilmselt pole sooliselt nii tasakaalus. Ta kutsus erakondi teadvustama oma “väravavahi rolli”, sest just nende taga seisab, kas naised saavad poliitikas osaleda.

Biin nägi ohu märgina, et äärmuskonservatiivsete ja parempopulistlike mõju kasvab ning naiste ühendused taanduvad surve ees.

Karro: kus naiste tööhõive on kõrge, on ka sündivus kõrge

Kesk-Euroopa Ülikoolis soouuringuid õppinud Piret Karro tõi välja, et üle 80 protsendi sooliselt vägivaldsetest inimestest on mehed. “Meeste kätte on koondunud võim ning naise suhtes demonstreeritakse oma üleolekut,” lausus ta.

Selle vastukaaluks nimetas Karro väga olulise teetähisena soolise ahistamise kriminaliseerimist. Küsimusele, kas mantli selga aitamine on ahistamine, vastas Karro, et selletaolised näited pigem naeruvääristavad teemat.

Lihtne vastus küsimusele – mis on siis ahistamine – vastas Karro, et kõige õigem on enne küsida ning kui naisele on mingi tegu ebameeldiv, siis ongi tegu ahistamisega.

Saavutustest rääkides sõnas ta, et suurim samm edasi on vanemahüvitise süsteemi muutmine. “Nüüd pole enam haruldane, kui mees on vanemapuhkusel,“ lausus ta. „Naistele on oluline eneseteostus. Seal riikides, kus naiste tööhõive on kõrge, on ka sündivus kõrge.”

Sellega lükkas ta ümber müüdi, et kui palju naisi on kodused, sünnib riigis rohkem lapsi. Ta nimetas avalikkuses üles kerkinud diskussioone, kas ja kuidas võib olla intiimsuhteid õpilase-õpetaja või ülemuse-alluva vahel. “Vaja oleks ülikoolis kehtestada, millised on piirid intiimsuhetes õppejõudude ja üliõpilaste vahel, mis aitab ahistamist ära tunda,” nimetas ta lahenduse.

Mehi rändab Eestisse naistest rohkem

Sotsiaalministeeriumi teadusnõunik Marion Pajumets rääkis sellest, et rände sooline dimensioon ilmneb esiteks meeste suuremas sisserändes Eestisse. “Mehed kasutavad teistsuguseid sisserändekanaleid kui naised. Nad tulevad Eestisse peamiselt tööle, tihti lühikeseks ajaks. Naised aga, eriti kui vaadata elamislubasid, saabuvad siia sageli pereliikmetena,” sõnast ta.

Pajumetsa sõnul on tekkinud hirm pagulaste massilise sissevoolu ees, mis aga ei ole põhjendatud. Tänavatele ilmunud teise nahavärviga taksojuhid ja toidukullerid on tema sõnul enamasti kõrgkoolide välistudengid.

“Liiga palju on tegeletud pagulaste teemaga, keda on tegelikult vähe,“ rääkis ta. „Tegelik ränne on postsotsialistlikest riikidest tulevad Kalevipojad, kellest neli viiendikku ongi mehed, kes teevad lühiajalisi töid. Eesti peaks hoopis hooldajatele sisserände osas erandi tegema, et saaks tulla kolmandatest riikidest naisi meile tööle.”

Turk: mehed võtavad vanemapuhkuse, ent naine hoiab ikka last

Praxise analüütik Pirjo Turk tunnustas Eesti isapuhkuse süsteemi. Ta tõi näiteks Singapuri, kus sel teemal ei arutatagi, sellist süsteemi pole. Negatiivsema poole pealt tõi Pirk välja, et vanemahüvitise lõhe on veel suurem kui palgalõhe. Kõrgema sissetulekuga mehed on altimad võtma isapuhkust.

“Kasutatakse skeemi, et mees võtab küll isapuhkuse ja kõrgema hüvitise, kuid tegelikult töötab edasi ja reaalselt hoiab last ikka naine,“ lausus ta. „Skeemitamine on probleem.”

Siiski ei tohiks tema sõnul vanemapuhkuse ajal töötamist keelata, sest miks karistada vanemaid hüvitise ära võtmisega, kui neil on võimalus natukene lapse kõrvalt ka tööd teha.

Turk tunnustas, et tänases valitsuses on pooled ministrid naised, ent siin on tema sõnul ka murekoht. “Naistel tekitab avaliku tähelepanu all olek pingeid, kui neile öeldakse halvasti ning kaheldakse nende võimetes ainuüksi seepärast, et nad on naised,” muretses ta.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel rääkis, et kui kümme aastat tagasi tundus, et oleme võrdõiguslikkuse teemal eesrindlik, siis nüüd liigume tagasi. “Ühiskondlik debatt on tagasi liikunud, eelkõige parempopulistide mõju tõttu, mida varem polnud,” ütles ta.

Kattel osutas, et kui eelmine president Kersti Kaljulaid, kes pühendas võrdsete võimaluste teemale palju, siiski vältis ennast seostama terminiga “feminism”. Põhjuseks, et sel on äärmusluse maik juurde tulnud. “See on kurb, liigume tüüpilisse Ida-Euroopa ühiskonda,” väljendas ta pahameelt.

Kattel nimetas olukorra tekitamist kurjaks geniaalsuseks: “Kes feminismi üles tõstab poliitilises debatis, muudetakse kohe marginaalseks.”

Sotsiaalteadlane Ülle-Marike Papp sõnas, et soolisuse mõiste on semantiliselt nii üle koormatud, et keegi ei saa enam milleski aru. “On üles kerkinud vastandumise peale üles ehitatud kategooriaid,” lausus ta.

Siiski pidas ta positiivseks, et väikseid samme on tehtud õigusloomes. Samuti kiitis ta erasektorit, kes algatas uuringu teemal “naised ja info-ja tehnoloogiasektor”. “Kui on huvi, on erasektor palju tõhusam, kui riik, kus levib bürokraatia,” sõnas ta.

Pilvre: isegi naispoliitikud ei taju ebavõrdsuse probleemi

Ajakirjanik Barbi Pilvre avaldas kurbust, et me pole soolise võrdsuse teemas meediapildil edasi liikunud. “Oleme tammunud samas paigas, kui tahes suuri pingutusi me ei teeks regulatsioonidega,“ lausus ta. „Tegu on kommertsmeediaga ning sotsiaalmeediast nopitakse välja see, mis on kõige magusam. Teadagi pole need emantsipatsioonile suunatud tegevused, mida suur meedia üles korjab.”

Pilvre nägi vajadust, et kommertsmeedia raames peaks saama käsitleda emantsipatsiooniga seotud teemasid, mitte ainult “Sõbranna- tüüpi” rubriike.

Pilvre nägi ka probleemina, et isegi osad naispoliitikud ei usu, et nais-ja meespoliitikuid kajastatakse erinevalt. “Parlamendis on suur osa inimesi ENSV-st pärit. Me ei saa lääne feminismi paradigmat üle tuua, peame võrdlema ennast Poola ja Ungariga, Läti ja Leeduga,” osutas ta.

Oodatav eluiga erineb 18 aastat

Sotside poliitik Riina Sikkut rääkis soolisest erinevusest tervise vaates. “Eesti kõrgharidusega naiste ja põhiharidusega meeste oodatav eluiga erineb 18 aastat,” tõi ta välja ehmatava fakti.

Üks põhjus on tema sõnul küll see, et naised kasutavad tervishoiuteenuseid rohkem. “Sugu mõjutab meie tervist ja eluiga rohkem, kui me praegu üldse teame. Peame avama seda teemat,” rääkis ta.

Sikkut tõi paralleeli, et kui me räägime abstraktselt näiteks süsinikuneutraalsusest või soolisest võrdsusest, ollakse nõus. Konkreetseks minnes, on olukord aga teine. “Tähtis on tekitada inimeses emotsiooni, et inimene saab aru, kus see mure on,” osutas ta.

Sikkut peatus ka koroonapandeemial ning märkis, et ametikohad, kes said enim pihta, on valdavalt täidetud naistega. “Hooldusõed said suurema stressi osaliseks. Samuti on oluline teenindajate toetamine, millistel ametitel töötavad eelkõige naised,” rääkis ta.

Kardeti komistuskivi Euroopa Liiduga liikumisel

SA Poliitikauuringute Keskus Praxis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmijuht Mari-Liis Sepper ütles, et keegi ei näinud kümne aasta eest, millises maailmas me elame.

“Tagasilööki soolisele võrdsusele on sedavõrd võimas. Ei ole sellist sujuvat progressi soolise võrdõiguslikkuse teel,” muretses ta.

Sepper märkis, et postiivseid muutusi on – töö ja pereelu ühildamine, rohkem mehi jääb lapsega koju. “Need on titesammud,” sõnas ta.

Sepper osutas ka, et Eestis pole suurt muutust # metoo liikumine kaasa toonud. “Peame olema valmis selleks, et järgnevatel aastatel peame tulema feminismi baasteemade juurde tagasi ning otsast peale selgitama,” muretses ta, et sisulist debatti pole toimunud.

Sepper meenutas, et soolise võrdõiguslikkuse seadus põles riigikogulaste käes 2003. aastal, sest muretseti, et see saab olema komistuskivi Euroopa Liiduga liikumisel. “See oli justkui kirves pea kohal, mida praegu enam ei ole. Pole soovi viia soolist võrdõiguslikkust uuele tasemele,” märkis ta.  

Kolmapäeval toimus kogumiku „Teel tasakaalustatud ühiskonda III“ virtuaalesitlus, kus 22 autorit vaagivad soolise võrdõiguslikkuse valupunkte ühiskonnaelus. Seal käsitletakse naiste ja meeste positsiooni tööelus, muutunud pereelu, naiste ja meeste rolli poliitikas, hariduse ja soo seoseid, kodanikuühiskonna arengut, tervist ja vananemist, naistevastast vägivalda ning meedia rolli. Kogumikku saab lugeda siit https://vordsuskeskus.ee/sites/default/files/2021-11/TEEL%20TASAKAALUSTATUD%20%C3%9CHISKONDA%20III.pdf

Kuna eelmine kogumik ilmus kümme aastat tagasi peatuti viimase kümnendi arengutel. Üldine toon oli pigem pessimistlik, sest loodetud suurt edasiminekut soolise võrdõiguslikkuse osas pole toimunud. Kohati on mindud tagasi. Meenutati, et kui kümme aastat tagasi oli siht muutuda põhjamaade sarnaseks, pole seda juhtunud. Kõlas ka mõtteid, et oleme kaldunud Poola-Ungari teele.