Niguliste nädalavahetuse orelipooltundidel on tänaseks publikut olnud juba mitme Lauluväljaku mahus, ütles Eesti esiorganist Andres Uibo, kes tähistab tänavu 40 aasta täitumist muusikuteest.

Tänavu möödub ka teie algatatud Niguliste nädalavahetuste orelipooltundide sarjast 30 aastat, kas olete jõudnud kuulajate arvu kokku arvutada?

Sarja mõte sündis üleminekuajal, mil turistide arv olude sunnil vähenes. Kui Niguliste muuseum 1984. aastal avati, joosti neile kontsertidele tormi ja järjekorda pandi nädalaid varem. Olin välismaal orelimuusika pooltunde külastanud mitmel pool ja nii tekkis mõte siingi sel viisil muuseumikülastusi ergutada. Võimalus tutvuda nii muuseumiga kui kontserti kuulata võeti hästi vastu ja tänaseks on publikut olnud juba mitme Lauluväljaku mahus, ligi 300 000 inimest.

Mis tänavu jõulukuu kontsertide keskmes on?

Mängime Bachi jõuluteemalisi koraali eelmänge, samuti Liszti ja paljusid teisi armastatud heliloojaid. Koos organist Tiit Kiigega anname nädalavahetustel Nigulistes ka lisakontserte, kuulub ju muusika alati jõuluaja juurde. Eraldi kontserdipileteid ei ole, pooltunde pääseb kuulama  muuseumi sissepääsupiletiga. Seega kaks ühes heas kooskõlas –  vaadata saab nii muuseumi väärtuslikke püsikekspositsioone kui orelimuusikat kuulata.

Kuidas orelist üldse kirikupill sai?

Oreli vanuseks hinnatakse umbes 2500 aastat. Kümnenda sajandi Euroopas, kui muusika kirikuisse jõudis, hakati lisaks laulule otsima ka pühakotta sobivat pilli. Keelpille mängiti ju tänavail ja kõrtsideski, kuid kirikupill pidi olema püha ja patust puutumata. Orel oli aga nii kallis pill, mida võis leida vaid ülikute paleedest.

Mil moel te ise oreli juurde jõudsite?

Huvi sai alguse kodust tänu minu isale, kellest sai 1968. aastal Vigala kiriku organist. Seda ametit pidas ta 25 aastat. Isa kutsus mind oreli juurde ja tema mõjutusel hakkasin minagi orelimängu õppima. Teine suur mõjutaja oli Veljo Tormis, kes samuti Vigalas elas ja kelle isa Riho Tormis Vigala kiriku organistina oli minu isa eelkäija. Koduorel Tormiste kodus leidis tema surma järel koha meie majas. Oreli lahtivõtmine ja kokkupanek, mida väikese poisina nägin, avaldas mulle väga suurt muljet. 

Nüüd olete oma isa veerand sajandi pikkuse muusikutee ületanud, tähistades tänavu oma 40ndat tööaastat organistina Niguliste kirikus. Olete seal ilmselt üks kauaaegsemaid organiste läbi sajandite?

Jah, oktoobris sai nelikümmend aastat ajast, mil Nigulistesse ametisse asusin. Päris pikk aeg! Niguliste kiriku arhiividest nähtub, et vaid üks mees on töötanud selles ametis kauem. Lüübekist Tallinna tulnud Erasmus Pogatz oli aastail 1583- 1626 Niguliste kiriku organistina tegev 43 aastat.

Mis teid Nigulistes ära võlus?

Kirik ise! Minu jaoks on see Tallinna kõige ilusam ja avaram hoone. Kirik on väga valgusküllane ja hea akustikaga. Asusin sinna tööle kohe pärast konservatooriumi lõpetamist ja pidasin seda juba siis sajandi unistuse täitumiseks. Mis võiks veel ühele noorele mehele olla parem! Olen aastakümnete jooksul üle elanud nii põlengujärgse Niguliste taassünni kui hilisema arengu. See seob hoonega tihedalt kinni. Orel kõlab seal tänu hoone kõrgusele ja arhitektuurile sarnaselt Lääne-Euroopa suurte katedraalidega. Võiksin võrrelda Niguliste erilist kõla näiteks Milaano ja Monaco katedraalide ning Pariisis Jumalaema kirikuga, neis olen korduvalt mänginud. Võimas ja väärtuslik on kogu Niguliste interjöör, otse publiku ees seisab näiteks Põhja-Euroopa kõige suurem, kaunis 543 aasta vanune kapp-altar.

Kuidas Niguliste kirik oreli sai?

Ettevalmistus oreli ehituseks oli väga pikk, läbirääkimised käisid juba ilmselt 1977. aastal. Nõukogude ajal oli tavaks ehitada orel miljonilinna, Tallinnas oli aga elanikke poole vähem. Kui Tartu Vanemuine oreli sai, siis puhtalt Kaarel Irdi  algatuse ja käikude tulemusel Moskvasse, kust tulid luba ja rahad. Niguliste oreli saamise looga puutusin ma esimest korda kokku 1981. aastal, kui mind veebruaris kaheks kuuks Tšehhoslovakkia orelitehasesse Rieger-Kloss komandeeriti.  Elasin pilli sünnile kaasa nii vaatleja kui käelises tegevuses, orelit ehitati kokku pool aastat. Oktoobri alul oli Niguliste orel tehases kokku pandud ja selle suures saalis proovikontsert tehtud. Siis võeti pill uuesti lahti, pakiti kastidesse ja toodi Eestisse. Tšehhi meistrid tulid Tallinna ja oreli  kokkupanek algas Nigulistes 6. oktoobril. Samal päeval vormistati mind ka tööle. Igapäevaselt käis pilli ülespanekul nõu andmas näiteks prof Hugo Lepnurm. Orel valmis 10. detsembril 1981.

Aasta hiljem 1982 oktoobris puhkes Nigulistes suur põleng. Kuidas orel selle üle elas?

Tšehhis olles tuli uurida orelimeistreilt pilliehituse täpsemaidki detaile. Kaks nõuet olid väga kindlad: orel peab saama õhu samast ruumist, kus ta asub ja teiseks, orelilõõts tornis peab olema eraldatud tulekindla uksega. See oli ka minu kindel nõue ehitajaile. Puidust vaheuks löödi tugeva tulekindla tsinkplekiga üle. See päästis! On sada protsenti kindel, et ilma tulekindla ukseta oleks orel tules hävinud. Ehkki kõik ümberringi lõõmas, ei saanud orel kustutustöödel isegi veekahjustust. 

Milles oreli igapäevane hooldus seisneb?

Põhiline on häälestamine. Niguliste pillis on 4711 vilet, millest paljud vajavad häälestamist haruharva, nii kord kümne-kahekümne aasta jooksul. Tuhatkond vilet aga vajavad häälestust pea iga kontserdi eel.

Orelit peetakse raskeks pilliks õppida. Kas noored pilli vanamoodsaks ei pelga?

Juba orelil mängida saamine on algajaile omaette kunst. Pillid on väga kallid ja eeldavad mänguoskust. Akadeemias on meil kolm orelit, kus minu praegused seitse üliõpilast harjutada saavad. Õpilased on mitmelt maalt, Eestile lisaks ka Saksamaalt, Valgevenest ja Ukrainast. Kokku on minu käe alla oreliala lõpetanud 31 muusikut, nende seas näiteks Tiia Tenno , Aare-Paul Lattik ja Ulla Krigul.

Kuidas uusaastafestivali kunstilise juhina kava kokku panite?

Uusaastafestivali esimene kontserdi anname 1. jaanuaril kell 16, kus oreli kõrval kõlab ka orkester ja esinevad solistid. Kui seni oleme uue aasta alul esitanud Bachi vaimulikke pühedekantaate, siis nüüd  valisime tema ilmaliku Talupojakantaadi. Helilooja hiline teos ja väga vahva teos! Praegu kuuleb ju meediast üha sagedamini, et inimesed siirduvad tagasi oma juurte juurde ja asuvad maale elama. Pühendamegi uusaastakontserdi kõigile neile, kes on otsustanud minna talupojaelu uuesti läbi proovima. Andres Mustonen ja Ivo Sillamaa musitseerivad Bachi muusikat Antoniuse kabelis. Esimest korda astub sel festivalil üle keelpillikvartett Canzonetta, kes ajastupillidel esitab Mozarti ja Haydni teoseid. Soolkeeled kõlavad ju hoopis teisti kui metallkeeled, mis ilmusid pillidele alles teise maailmasõja järel. Alates teisest kuupäevast on kell 16 orelikontsert. Niguliste oreli valmimisest saab 10. detsembril 40 aastat, mida tähistame uusaastafestivalil lõppkontserdil 6. jaanuari.  

Kas mängite heliloojana ka oma teoseid?

Uusaastafestivalil mängin paar osa oma <Apokalüptilisest orelisümfooniast>, mis ettekandele tuleb 2. jaanuaril. Festivalipiletid saab soetada Piletilevist. Kuna eelmüügist ostetakse praegu pileteid siiski vähem, saab pileteid osta ka enne kontserdi algust kohapealt. Tallinna rahvusvaheline orelifestival on juba kolmekümne viies, muusikasündmus sai alguse 1987. aasta Tallinna rahvusvahelisest orelifestivalist. 

Niguliste kirikut ootavad uuel aastal mahukad restaureerimistööd. Kuidas hoone uueneb?

See on väga positiivne ettevõtmine! Kirikus on praegu palju kasutamata pinda. Tornis, mis praegu seest tühi ja mille vahelaed on praegu kasutamata, hakkab sõitma lift. Ülevalt avaneks huvilistele kaunis linnavaade! Palju ruumi on ka kirikuvõlvide peal, seal saaks tulevikus teha näitusi. Väljapanekuiks saaks kasutada ka torni rauast vahelagesid, mis iga kümne meetri järele ehitatud. Ehitusega tuleb palju tolmu ja eksponaadid kaetakse kinni, kuid oreleid kinni katta ei tohi. Orelit peab ikkagi igapäevaselt mängima, et vilesid läbi puhuda. Vastasel juhul jääks ehitustolm oreliviledesse. Kui enamus pille võib seista aastakümneidki, siis orel peab olema pidevalt töös.

Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil kavas

1.01.      kell 16 Uusaastakontsert

Panis Angelicus” & <Talupojakantaat>

Andres Uibo (orel)
Olev Ainomäe (oboe)
Arete Kerge (sopran)
Kuno Kerge (bass)
Festivali kammerorkester
Andres Mustonen (dirigent)

Kavas J.S. Bach, C. Franck, W.A. Mozart, A. Uibo.

2.01. kell 16 Orelikolmveerand

Andres Uibo (orel)
Kavas Buxtehude, Bach, Liszt, Uibo.

3.01. kell 16 Orelikolmveerand

Toomas Trass (orel)
Kavas Bach, Widor, improvisatsioonid.

3.01. kell 19 kontsert Antoniuse kabelis

Andres Mustonen (viiul)
Ivo Sillamaa (klavessiin, orel)

4.01. kell 16 Orelikolmveerand

Brigitta – Selestine Petropavlova (orel)
Kavas Bach, Franck, Schlee.

5.01. kell 16 Orelikolmveerand

Hei Ching Lam (Hong-Kong)
Kavas Sweelinck, Bach, Franck.

5.01. kell 19 Keelpillikvarteti kontsert Antoniuse kabelis

Mari-Liis Uibo (viiul)

Meelis Orgse (viiul)

Johanna Vahermägi (vioola)

Johanna Randvere (tshello)

Kavas Haydn, Mozart.

6.01. kell 17. Galakontsert. 40 aastat Niguliste orelit

Andres Uibo (orel)

Tiit Kiik (orel)

Ka Bo Chan (kontratenor)

Priit Aimla (trompet)

Ain Varts (elektrikitarr)

Festivali lõppkontserdil kavas Bach, Dvořák, Adams, Caccini, Purcell.

Korraldaja Rahvusvaheline Artur Kapi Ühing. Piletid Piletilevist ja kohapealt.