Kirjanik Andrus Kivirähk tõdeb, et kui tema lapsed väikesed olid, luges ta neile mõnuga enda kunagisi lemmikraamatuid. “Kougid need välja, loed oma lastele ette ja saad oma kaifi kätte teist korda. Ja isegi kolmandat, neljandat, kümnendat korda,” lausus ta. Kirjanik Wimberg,  kellel on suur kogemus raamatute ettelugemisel publiku ees, tõdeb, et kui kirjanik oma teksti suuliselt esitab, siis võib ta lugeda oma teksti palju paremaks, aga  ka palju halvemaks.

Kui tihti te ise, Andrus Kivirähk ja Wimberg raamatuid ette loete?

Andrus Kivirähk: Mina väga tihti just ei loe. Ainult siis, kui ma satun lugejatega kohtuma mõnda kooli ja nad on juhuslikult päris pisikesed, siis ma jah mõned oma lood loen ette, aga üldiselt ma kellelegi ette lugemas ei käi kuskil.

Wimberg: Vanal heal ajal, kui veel sai käia esinemas, kui ei olnud veel seda pandeemia paanikat, siis ma ikka pidevalt lugesin ette küll ja väga tore oli. Mulle meeldib ette lugeda ja kuna ma töötan koolis õpetajana, siis ma tunnis ka pidevalt loen ette. Näiteks eile lugesin Lermontovi luuletust ette ja väga ilus oli, eriti August Sanga tõlkes.

Aga Andrus, oma lastele olete ikka ette lugenud?

Andrus Kivirähk: No jah, aga seda ei ole enam ammu juhtunud, sest nad on juba piisavalt suured, et ise kõike lugeda, mida nad tahavad.  Mulle tegelikult meeldis ka ette lugeda. See on vahva ja annab võimaluse üle lugeda neid raamatuid, mida lapsena armastasid.  Siis kougid need välja ja loed oma lastele ette ja saad oma nagu kaifi kätte teist korda. Ja isegi kolmandat, neljandat, kümnendat korda. On alati tore mingeid lemmikraamatuid kõva häälega ette lugeda.

Wimberg: Kirjanik võib lugeda oma teksti palju paremaks, kui ta seda esitab suuliselt ja võib ka lugeda selle teksti palju halvemaks, kui ta esitab seda suuliselt. Nii et suuline esitus võib täiesti anda kvaliteeti juurde või võtta ära.

Lugemishuvi tekitamisel on ju esimene kontakt raamatuga just kuulamine enne kui ma ise lugema hakkan. Lastevanematel lasub ka see vastutus, et lugeda ikkagi hästi.

Andrus Kivirähk: Tänapäeval tihtipeale see võibki jääda ainsaks kontaktiks, et lapsevanemad loevad lapsele selle raamatu kunagi ette. Aga siis, kui laps juba ise piisavalt suur on, siis ta juba leiab üles kõiksugused muud vidinad ja uuesti neid raamatuid lugema ei hakkagi. Nii et vastutus on suur, tõesti.

Wimberg: Minul on üks kummaline füüsiline eripära, et kui ma oma lastele olen üritanud ette lugeda kõva häälega, siis ma hakkan haigutama. Ja ma jään nagu uniseks ja tõesti ma ei suuda ette lugeda oma lastele. Sellest ei ole midagi välja ka tulnud.

Andrus Kivirähk: Sa loed unejuttu neile ja see mõjub sulle, kahjuks. See on tavaline asi lapse magama panekuga. Tavaliselt jääb ema või isa magama hoopis, aga mitte laps.

Wimberg: Päevasel ajal ei saa ju lugeda unejutuks ette.

Andrus Kivirähk: Noh, päevasel ajal ju ka laps peab magama. Laps peab üldse kogu aeg magama ja talle kogu aeg loetakse.

Wimberg: Vaat see on küll õige!

Kuidas selle järgmise etapi juurde üldse jõuda, et see laps ikka raamatu kätte võtaks ja lugema hakkaks? Ilmselt on tänapäeval ju lugematu arv konkurente raamatule.

Andrus Kivirähk: Ega ma ei teagi seda vastust. Eks see lugemine on ju lihtsalt üks hobi. Ja igal inimesel on omad hobid. Ma mäletan, kui ma ise koolis käisin, oli ju ka klassis tegelikult hulk rahvast, kes luges ainult siis, kui tõesti kästi, võib-olla siis ka ei lugenud. Eks see on alati nii olnud – mõned loevad, mõned ei loe ja ega ma ei tea seda, kuidas inimesi panna lugema. Võib-olla see ei olegi 100% vajalik. Kui inimesele näiteks meeldib hoopis muusikat kuulata, siis jumala eest las ta kuulab  hoopis muusikat.

Wimberg: Raamat iseeneses ei ole mingisugune asi, mida püüda, isegi  lugemine iseeneses ei ole mingi asi, mida püüda. Oluline on ikka mõelda, osata infot vastu võtta, osata seda mõtestada ja kasutada.

Tallina keskraamatukogus tehti möödunud aastal rekordarv e-laenutusi, lausa üle 130 tuhande laenutuse. Kuidas teile tundub, kas e-raamat on juba paberraamatule kandadele astumas.

Andrus Kivirähk: Ma arvan, et noortele ei ole see e-raamat kuidagi käepärasem või huvitavam kui tavaline raamat.  E-raamatuid loevad ikkagi just nimelt need inimesed, kes on harjunud ka paberraamatuid lugema, aga lihtsalt neile näiteks ei mahu koju enam raamatud või on kuidagi mugavam reisi peal lugeda. Seal nagu erilist vahet ei ole. Kui sa oled harjunud ühte lugema, siis sa oled võimeline ka teist lugema.

Wimberg: Mina e-raamatut ei soovita. Mina soovitan ikka taotleda osadust koodeksi kujul köidetud paberipakiga. E-raamat on lihtsalt üks fail. See ei erine millegi poolest ükskõik millisest muust failist, mis sul arvutis on. Ja ütleme – paberraamat annab mingi võimaluse eemalduda sellest failimaailmast.

Andrus Kivirähk: Ja ma olen täitsa nõus, ma ise ka ei loe e-raamatuid. Arvutist ma loen ikka mingeid artikleid ja just nimelt faile. Raamat ei ole ju mitte ainult tekst, seal on illustraator, kujundaja, küljendaja. Uuel raamatul on ka lõhn, tal on mingi faktuur, mida sa katsud – paber võib olla libe või kare, see on kõik nagu omaette mõnu.

Wimberg: Tead, mis ma olen teinud ühe lasteraamatuga, mis oli hästi suure formaadiga. Ma tapsin sellega maal ühe hiire. “Maša ja karu” – lataki ja kutu!

Mida kõike saab raamatuga teha!

Andrus Kivirähk: Raamatuga saab väga palju asju teha.

Saab ka padjana kasutada…

Andrus Kivirähk: Saab ka padjana kasutada kui väga väsinud oled.  Ja ka tekina kui on väga suur raamat.

Millised on teie mõlema raamatu lugemise soovitused?

Andrus Kivirähk: Oh, ütle sa enne!

Wimberg: Mina soovitan lugeda Umberto Eco romaani “Roosi nimi”, kus on üks võrratu raamatukogu. See räägib 14. sajandi ühest kloostrist kuskil Itaalias. See on väga õpetlik lugu. Selle moraal on, et kui sa ei anna inimestele infot, kui sa piirad inimestele infole ligipääsu, siis ühel hetkel see info hävib ja keegi ei saa mitte midagi. See on raamatu point. Aga see raamatukogu on võrratu. Tema struktuur on imeline. Selle loogika on imeline. Pärast selle raamatu lugemist ma olen mõelnud, et tahaks, et minu kodune raamatukogu oleks ka sama põhimõtte järgi. Kuidagi nagu sarnaseks sellele “Roosi nime” raamatukogule. Ses mõttes on see raamat mind väga palju mõjutanud. Nii et nüüd kui meil on raamatukogu aasta, siis võikski olla kohustuslik Umberto Eco “Roosi nimi”, põnev ka!

Andrus Kivirähk: Kui sa soovitasid Lääne-Euroopa kirjandust, ma siis soovitan vene kirjandust, kui suur vene kirjanduse austaja. Et mitte inimesi kohe ära hirmutada Tolstoi või Dostojevskiga, siis ma soovitan Tšehhovit, kellelt ilmus eelmisel aastal Loomingu raamatukogus väga tore kimbuke novelle. Aga lisaks on Tšehhovilt raamatukogudes just nimelt saada vene ajal välja antud paksud köited. Nii et võtke lugege Tšehhovit, novellid ei ole ju pikad, aga väga südamlikud, naljakad tihti ja üldse väga võrratud. Jah, minge raamatukokku ja laenutage Tšehhovit.

Wimberg: Saab veel lühemaidki lugeda Daniil Harmsilt.

Andrus Kivirähk: Jah ka Harms läheb vene kirjanduse alla. Nii et kui Tšehhov loetud, siis jätkake Harmsiga.