Maarjamäe memoriaali kompleksi ümber on juba aastaid keerelnud küsimus, kas Nõukogude aegsed sümbolid lammutada või taastada. Nüüd on aga linn otsustanud alad tervikuna endale saada ning korda teha.
1975. aastal valminud memoriaalkunsti teos on tänaseks nukras seisus. Paljuski on vaidlused selle taastamise vajaduse üle olnud seotud eestlaste valusate mälestustega nõukogude ajast.
Paljud arhitektid tuletavad aga meelde, et ajaloo vastuoluline pärand on Eesti parim maastikuarhitektuurne teos.
“See mitmekesisus, mis seal on, see et seal on saksaaegsed kalmud, nõukogude kihistus, mis on arhitektuurselt viljakas ja nüüd ka kommunismiohvrite memoriaal- seda kõike peaks ära kasutama ja näitama,” sõnas arhitektuuriloolane Karin Paulus. “Olgem uhked oma mitmekesise ajaloo üle!”
Memoriaali vana osa üle otsustamise on keeruliseks teinud ka fakt, et ala on siiani kahe peremehe käes- osa kuulub linnale, aga teine osa on reformimata riigimaa. Nüüd on aga linnal kindel soov territoorium tervikuna enda kätte saada, uuesti elama panna ja linlastele avada.
“Me peame tegema nii, et need memoriaalala elemendid ei laguneks ja see ala muutuks inimestele uuesti turvaliseks,” selgitas plaane Tallinna abilinnapea Vladimir Svet. “Et seal saaks käia, aega veeta ja nautida Tallinna vaateid. Edasi peame kindlasti korda tegema teed, looma sinna normaalse sadeveekanalisatsiooni ja korda tegema ka valgustuse ehk muutma selle ala päriselt rekreatiivseks alaks.”
Abilinnapea soovib, et memoriaali juures oleksid tulevikus välja toodud ka monumentide tähendused ja Eesti arhitektid, kes kompleksi loomise juures töötasid. Tegu on küll ajalooliselt tundliku teemaga mitmete põlvkondade jaoks, kuid memoriaal on valmis uueks tõlgenduseks.
