“Õppelaenu oleks tudengil hädasti vaja, kuid hetkel (ja tegelikult ka 3000-eurose õppelaenu puhul) on tingimused tudengile ebasõbralikud. Kas või lihtne arvutus: õppeaastas on 10 kuud ning kui 3000 eurot jagada 10 kuu peale, teeb see 300 eurot kuus. Selle raha eest peaks tudeng ära elama, aga arusaadavalt ei ole see võimalik, eriti ühikate ja ka üürikorterite hindu vaadates,” märkis MTÜ Eesti Üliõpilaskondade Liit asejuht Kristin Pintson.

Esmaspäevast jõustuvad seadusemuudatused teevad õppelaenu võtmise õppija jaoks soodsamaks ja paindlikumaks: kahe käendaja asemel piisab edaspidi ühest.

Krediidiasutusel ja laenusaajal on võimalik leppida kokku intressi määras, mis pole suurem kui kuue kuu euribor pluss kolm protsenti aastas, ning intressi ülempiiriks laenuvõtjale jääb viis protsenti aastas. Kokkuleppel krediidiasutusega võib alustada õppelaenu tagasimaksmisega 18 kuu möödumisel õpingute lõpetamisest, seni tuli seda teha 12 kuud pärast õpingute lõppu.

Õppelaenu saavad võtta õpilased ja üliõpilased, kes õpivad Eesti ülikoolis, rakenduskõrgkoolis, kutseõppeasutuses või välisriigis nimetatud õppeasutusega samaväärses õppeasutuses ja õppevormis ning kelle puhul on täidetud seaduses ettenähtud tingimused. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohaselt kehtestab valitsus õppelaenu maksimaalmäära igal aastal hiljemalt 1. juuliks.

Valitsuse otsuse kohaselt saab järgmisel õppeaastal taotleda ühes õppeaastas kuni 3000 eurot õppelaenu taotleja kohta, mis on 500 euro võrra rohkem kui lõppenud õppeaastal. Maksimaalse laenusumma suurendamine 20 protsendi võrra võimaldab loodetavasti laenuvõtjal toime tulla tänavuse üldise hinnatõusuga. Viimati tõsteti õppelaenu maksimaalmäära 2019. aastal 2000 eurolt 2500 eurole.

Tudeng peab ära elama ka suvel

“Haridus- ja Teadusministeerium teebki oma arvutusi 10 kuuga, kuigi tegelikult peab ju tudeng ka kahel suvekuul elama. Seetõttu ongi õppelaenu võtjate hulk üsna väike, viimastel aastatel kolm kuni neli protsenti kõikidest neist, kellel on õigus õppelaenu taotleda,” selgitas Kristin Pintson.

Pigem käiakse Pintsoni sõnul tööl, sest sealt saab teenida äraelamiseks suurema summa ning tulevasse ellu ei suunduta laenukoormaga.

“500 eurone tõus siinkohal palju ei aita, just kas või seda lihtsalt arvutust silmas pidades, mille ennist tegin. Ehk kui faktile otsa vaadata, siis 300 euroga kuus on suhteliselt võimatu ära elada,” lisas ta.  “Ideaal oleks see, kus riik oleks õppelaenu käendaja (hetkel on taotlejal endal vajalik leida üks käendaja) ning intress oleks 0%.”

Ühiselamute hinnad on samuti kallimaks läinud või peatselt kallimaks minemas. EMTA ja Eesti Kunstiakadeemia ühises ühiselamus maksab koht kaheses toas 100 eurot kuus ning koht kolmeses toas 85 eurot. Kui tahta üksi olla, siis maksab tuba 230 eurot.

“Kui elada ühikas, siis jääks kuus õppelaenu arvutatud 300 eurost kätte 70-200 eurot, millega hakkama saada on väga keeruline, kui mitte võimatu. Kui vaadata otsa faktile, et tudengil on iga õppeaasta kohta võimalik õppelaenu võtta, siis peale bakalaureust ja magistrit (5 aastat) suunduks tudeng ellu laenukoormaga suuruses 15 000 eurot koos intressidega, mida ta peaks hakkama tagasi maksma,” tõdes Pintson.

Õppelaenu võtvate õppurite arv on aasta-aastalt langenud. Kui 2014/2015. õppeaastal võttis õppelaenu 4061 õppurit ehk üheksa protsenti kõikidest õppelaenuõiguslikest inimestest, siis 2020/2021. õppeaastal vaid 1288 õppurit ehk kolm protsenti. Kuigi 2015/2016. õppeaastal laiendati õppelaenuõiguslike ringi, võimaldades õppelaenu võtta ka osakoormusega õppijatel, on õppelaenu võtjate arv jätkuvalt vähenenud.

Otsitakse muid alternatiive

“Õpilased ei ole aastatega rikkamaks saanud, vaid pigem otsitakse muid alternatiive, kuidas kallinevate hindadega toime tulla ning selleks on mitmeid erinevaid viise – töökoormuse suurendamine, kooli mineku edasilükkamine või paremad toetused lähedastelt,” sõnas TalTechi Üliõpilasesinduse juhatuse liige haridusvaldkonnas Pille Ülem.

“Õpilastel ei ole pigem laenu vaja, sest paljud teevad valiku tööle mineku kasuks. Üks põhjusest on see, et õppelaen ei kata õpilase kulutusi ära ning tööl käimine on selles suhtes palju mõistlikum. Lisaks on tänapäeva noortel aina enam rahatarkust ning noored ei taha endale laenukohustusi mingil määral kaela saada,” märkis Ülem.

Piisavas suuruses õppelaen või kergemini kättesaadav vajaduspõhine õppetoetus aitaks tema hinnangul tudengitel pühenduda õpingutele, ilma et nad peaksid muretsema, kuidas nad majanduslikult toime tulevad.

“Aina enam ja enam õpilasi lähevad kooli kõrvalt tööle ja seda aina varasemas õpingustaadiumis. Osalt tuleb mängu süütunne, et vanematel võetakse vastaselt juhul suur osa rahakotist endale, teisalt on kulutused nii palju kasvanud, et keskmisel perel ei ole varsti võimalik lapsi piisavalt palju toetada,” loetles Pille Ülem võimalikke põhjuseid.

Suurem osa üliõpilastest peab siiski tööl käima

Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna juht Erle Vainjärv nentis, et eriti läheb õppelaenu tarvis tasulistel õppekohtadel õppivatel tudengitel ning samuti õpilastel, kel on kooli jaoks tarvis soetada tehnoloogiat või instrumente.

“Ise võtsin esimesel kooliaastal õppelaenu, sest palgaga sain täpselt toa üüri, kommunaalid ja  söögi tasutud. Siiski soovisin ülikooli naastes esinduslikumaid riideid ja koolitarvikuid korraga soetada, selleks aga ei jätkunud ning otsustasin laenu kasuks,” kirjeldas Vainjärv.

“Statistika andmetel töötavad eesti keelt kõneleva üliõpilaselanikkonna hulgast pea 80%. Enamik neist töötabki just selleks, et elamiskulusid tasuda,” lisas ta.

TLÜ tudengimajutustes ei ületa juulikuus tõusnud üürihind Erle Vainjärve sõnul jagatud toas 100 eurot ning privaattoas ei ületa see 200 eurot.

“Pannes need numbrid niiviisi ette, siis tõepoolest maksab 3000 eurot ära ilusti ühiselamu maksumused. Siiski ei saa ka kõik tudengid kasutada seda võimalust, sest tudengimajutuse kohti on piiratud arv.”

Lähtuvalt uutest redaktsioonidest Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses, ei sõlmi SEB uuel õppeaastal õppelaenulepinguid. Samuti ei tee SEB varem sõlmitud õppelaenulepingutele algaval õppeaastal automaatseid laenusumma väljamakseid. Olemasolevaid õppelaene teenindavad edasi ning olemasolevatele lepingutele kehtivad edasi seni kehtinud tingimused.

“Minu arvates on see ohtlik pretsedent. Riik ei saa küll kommertspankasid sundida laenulepinguid sõlmima, kuid mis saab siis, kui kõik pangad otsustavad, et annavad õppelaene välja ainult vanadel tingimustel või ei anna üldse? Siis pole seadusemuudatustest kasu ning olukord tudengite jaoks ei muutu,” arvas Ülem.